Olhoni saarele pääsemine on paras ettevõtmine. Esmalt tuleb jõuda Irkutskisse, sealt sõita autoga ca 300 kilomeetrit Baikaliga paralleelselt kirde suunas. Lõpuks tuleb praami või hõljukiga ületada väike Olhoni Väravate nimeline laht. Saare suurim küla Hužir, kuhu praegu hoogsalt turismirajatisi ehitatakse, asub veel tunnikese autosõidu kaugusel. Tiit Pruuli käis seal ära ja kohtus ühe Venemaa tuntuima šamaaniga – Valentin Hagdajeviga.
Baikali õhk on selline, et lõika kas või noaga ja pane leiva peale. Nii selge, et tunned teda lausa füüsiliselt. Baikali kallaste ja saarte looduse kirjeldamiseks sobib suurepäraselt sõna, millega venelased tihti liialdavad: võimas. Olhonile tahtsin minna eelkõige selle saare salapärase ajaloo pärast.
Siit on pärit mitmeid kuulsaid legende, teiste hulgas lugu valgepealisest kotkast. Iidse jutu kohaselt tuli jumal kotka kujul saarele ja valis maandumispaigaks Burhani neeme, mis on praegugi pühamatest püha paik. Olhoni saare Hima mäel elas kõikide šamaanide „tsaar” – Jumalik Kotkas, kes lõi palju valgepäiseid Olhoni kotkaid. Küsisime burjaaditar Sida Ogdonovalt, kas võiksime minna kuulsasse šamaanikoopasse Burhani neemel. Naine keelas selle karmilt ära, see ei olevat koht võõrastele. Meie venelasest autojuht kuulas seda juttu ja ütles ka, et pole mõtet koopasse minna, see olevat igasugust laga ja prügi nii täis, et võib kondid murda, laes nõukogudeaegsed graveeringud „Kolja bõl zdjes” ja muud ei midagi.
Hakkasime oma vastuvõtjatelt uurima ka kohalike šamaanide kohta. Selgus, et ega neid siia enam jäänud ei ole, nõukogude võim tegi puhta töö. Vene kasakad rajasid burjaatide aladele oma esimese kindluse 1631. aastal. Ehkki burjaadid Bratski Ostrogi peagi maha põletasid ja venelasi igat moodi kimbutasid ning tapsid, suudeti kohalike ülikute meelitamiste ja äraostmistega XIX sajandi alguseks siinsed alad Venemaale selgelt allutada. Šamanismiga asus kohe võitlusse õigeusu kirik, mis saigi oluliseks venestamise atribuudiks. Kui Tiibeti budism umbes samadel aegadel Burjaatias kanda kinnitas, siis see ei suutnud šamanismi välja tõrjuda. Anna Reid kirjutab oma šamaanirännakute raamatus: „Vanad jumalad tungisid budistlikusse panteoni, vanad pühakojad muutusid formaalselt lamaistlikeks obo’deks ning iga järve kaldal lehvisid lipud ja iga mäe tipus seisis rist.” Õigeusk ja kommunism muutsid aga Venemaal omaaegsed terviklikud šamanistlikud maailmanägemused lõpuks eklektiliseks segapudruks. Kolmsada aastat Vene valitsust on viinud burjaatide arvu umbes poole miljoni inimeseni. Kuigi nad on suurim rahvusvähemus Siberis, on neid oma vabariigis vaid veerand elanikest.
Šamaane ei võrdsustatud stalinlike repressioonide ajal isegi mitte teiste usutegelastega, see oli lihtsalt feodaalne rahvarämps ilma kanoniseeritud kirjalike pühade allikateta.
Aga burjaadi šamaanid tegid omal ajal kõike seda, mida teisedki šamaanid Aasias. Nad olid oma maailmavaate ja rituaalide poolest kõige lähedasemad Mongoolia ja mitmete turgi sugu hõimude šamaanidele.
XX sajandi lõpul hakkas šamanismitraditsioon Baikali kallastel taas elustuma. 1990. aastal viidi pärast aastakümnete pikkust keeldu läbi taas tailagan (pere- või kogukondlik tseremoonia koos ohverdamisega). 1996 toimus Ulan-Udes rahvusvaheline teaduslik sümpoosion Aasia šamanismist. 1997 registreeriti Burjaatia vabariigis ametlikult šamanistlik konfessioon „Boo murgel”. 2003 toimus Olhonil Altai ja Siberi šamaanide kohtumine. 2008 peeti moleben (’suur palve’).
Šamaan
Pikapeale selgub, et üht šamaani oleks võimalik ka näha, aga kuna mees ei elavat praegu mitte saarel, vaid maismaal Jelantsõ külas, siis maksvat tema kohaletulek 7000 rubla. Ent tegu olevat ikka tõsise tippšamaaniga.
Et siin šamaaniks saada, peab inimesel olema keegi, kellelt ta „ameti” pärib – esivanem või muu eellane. Siis peab olema mingi märk kehal (sünnimärk, liigsõrmed jms). Enda tahtmise järgi ei ole võimalik šamaaniks saada, vaimud tulevad väljavalitu juurde ise. Valentin Hagdajev, nagu kiire guugeldamine näitas (see on nüüd isegi Olhonil võimalik), on sündinud 27. märtsil 1959 püha Baikali äärses Tonta külas. Tema suguvõsas on olnud 19 põlvkonda šamaane. Praegu viienda taseme šamaan. Sünnipäraselt on tal nn šamaanimärk – kaks pöialt. Seitsmenda eluaastani kasvatasid teda vanavanemad. Vanaisa oli šamaan Hagdain Badi, kes koos šamaan Abzai Alganaimbeega viisid nõukogude ajal salaja mägedes šamaaniriituseid läbi ja tänu kellele teati Olhoni ka nõukogude ajal kui šamaanide saart.
1975. aastal, pärast üheksaklassilise kooli lõpetamist, astus Valentin õhtukooli, samal ajal lõpetas kutsekooli Ulan-Udes treiali erialal. Kuni sõjaväkke minekuni töötaski samas linnas tehases treialina. 1977–1979 oli tankipataljonis Primorski krais, armeest läks komsomolituusikuga BAM-i ehitama. 1980 tuli tehasesse tagasi ja sai kommunistliku töö eesrindlase aunimetuse.
Ta on osalenud mitmel teaduslikul konverentsil Venemaal ja mujal, löönud kaasa paljudel festivalidel. On Olhoni rajooni duumadelegaat.
Külarahvaga rääkides selgus, et Valentin on kõikidele tuttav ja teada. Tema juurde sõitvat regulaarselt inimesed nii Venemaalt kui ka väljastpoolt, et teada saada Baikali šamanismi saladusi, viia läbi riituseid tervise, edu, isikliku elu parandamiseks. Kohalikud korraldavad koos temaga tseremooniaid, et meelitada ürgseid järvevaime. Tema kuulsate klientide seas on näiteks Anatoli Tšubais. Tänuks surmast päästmise eest kinkinud poliitik talle tõelise ATV. Valentinil käis külas ka maailmakuulus modell Natalja Vodjanova. Neiu tuli koos oma mehe – Inglise lordiga – Baikali äärde seitsmendal raseduskuul ja osales riitusel, et tema laps sünniks terve ja õnnelik.
Šamanismiga tegeledes on Valentin lõpetanud aspirantuuri Burjaadi teaduskeskuse Mongoolia, budoloogia ja tibetoloogia instituudis. Ta on avaldanud monograafia „Šamanism ja maailma religioonid“, mis praegu on täiendatult aluseks tema doktoriväitekirjale. 2003. aastal käis ta teaduslikul konverentsil Šveitsis. USA ja Venemaa põlisrahvaste kultuurivahetusprogrammi raames on ta külastanud üheksat USA osariiki, kus kohtus navahhode, apatšide, tšerokiide jt hõimudega.
Rituaal
Šamaan ootas meid Baikali kõrgel kaldal. Tal oli seljas sinine šamaanirüü orgoi (Hiinast või Mongooliast pärit sinine halatt), peas nokkmüts (mitte traditsiooniline šamaanikroon aihabaša ega selle all kantav müts malgai), kaelas ehe, millel isa-ema pilt ja kaheteistkümne looma kujutised, Tšingis-khaani medaljon, teemantvälk, üks indiaanlaste käest kingiks saadud ehe, hai hammas. Valentin läitis pisikese lõkke ja pidime kõik tõmbama endale lõkkesuitsu kehale ja näkku, et puhastada end halvast energiast.
Valentin pühitseti šamaaniks 2000. aastal, sai siis endale šamaani trummi (vene k buben, burjaadi k hese). Sellel on kujutatud Maailma Puu, Päike, Kuu, alumine maailm, inimesed. Kui küsisin, et mida tähendab trumminahal kujutatud spiraal, siis sellele küsimusele ei osanud ta vastata. Seletas umbes nii, et ei tea, tähistab vist muutumist või üleminekut mustast maailmast valgesse. Aga kui Valentinile see trumm anti, olevat tseremoonia ajal hakanud järsku sadama tihedat vihma ja seda peetakse väga heaks märgiks. Trumm on šamaanile kui hobune, millega ta justkui mööda maad ratsutab, taevasse tõuseb või maa-alusesse maailma laskub. Et ta on tõeline šamaan, seda märgib eelkõige see, et tal on kuus sõrme. Mongoolia ülemšamaani Tseren-zairani sõnul sünnib sellise märgiga šamaane üks kord sajandi jooksul ja praegu ei ole ühtegi teist sellise märgiga − kahestunud pöidlaga – šamaani teada.
Siis hakkas šamaan jutustama. Jutt oli keskpärases vene keeles ja meie jaoks algul üsna segane. Peagi mõistsin, et räägitakse müüte ja legende oma rahva kangelaslikust ajaloost, ratsutavatest kangelastest, lugusid Tažeranski stepist. Osa juttu oli võetud kui moodsast eneseabiõpikust: „Šamanismi põhialus on armastuses ja austuses emakeele, folkloori, hõimulegendide, traditsioonide ja kommete vastu. See on Suurte Eelkäijate Tule, Taeva, Maa, Päikese ja Kuu kultus, see on Kõiksuse Looja Emakese-Looduse kummardamine. See on iseenda, ümbritsevate inimeste ja loodusega harmoonias elamine. See on see, kui inimene ei tee teistele seda, mida ta ei soovi endale.”
Lõpuks võttis šamaan uuesti trummi, jagas meile kätte instrumendid: kellukese, maraka („See on pärit Aafrikast, mitte meie rahva oma.“) ja muud ning lasi meil oma joigumise saatel tammuda. Enamik me väikesest seltskonnast hoidis vaevu naeru tagasi, mõnel oli piinlik. Valentin ise lasi rahulikult pilgul üle Baikali järve peegelsileda vee ja õhtupäikese libiseda.
Luges siis lõpuks enda tehtud venekeelse luuletuse. Šamaanipoeesia on šamaaniraamatutes tavaliselt eraldi peatükk, on olemas eri tüüpi palved ja hümnid, aga nendes lapselikes ja kiirustades öeldud salmides küll mingit poeesiat ei ole.
Pärast rituaali, mille vahepeal katkestas šamaani mobiiltelefonile tulnud kõne, teeme Valentiniga lähemalt juttu, ta ärgitab ise küsimusi küsima ja vaidlema ning on kurb, et meil küsimusi nii vähe on.
Järelõpetus
Šamanismi kiituseks ütleb ta, et see on kõige vanem inimkonna teadmiste süsteem, mis on tekkinud 10 000 aastat tagasi. Ta on kõikide filosoofiliste, müstiliste ja religioossete ideede alguseks ja on kõikide teiste süsteemide arengule ka mõju avaldanud. „Kõik Maa peal elavad rahvad, sõltumata praegusest asukohast ja usutunnistusest, on kunagi šamaaniusku olnud, osa neist on sellised siiamaani. Esimeses järjekorras siis Põhja-Siberis, Kaug-Idas, aga ka Uurali mägedes, Venemaa Arktikas, Volga-äärsete rahvaste juures. Šamanism ja šamaanid on aga olemas ka suurtes Venemaa linnades: Moskvas, Peterburis. Šamanismi on tunnustatud religioonina ainult Tuvas. Burjaatias ja Sahhas on see rahva usk – narodnaja vera. Teistes Venemaa osades on šamanism samatähenduslik või segatud mõistetega nõidumine, selgeltnägemine, ettekuulutamine.”
Olulisim, mida Valentin mitut puhku rõhutab, on see, et tema usk – šamanism – on tekkinud siin, omal maal, iseendast, rahva enda esialgsetest uskumustest-veendumustest, seda ei ole välja mõeldud ega erinevalt kristlusest või budismist jõuga väljast sisse toodud.
Tänapäevase kunstliku šamanismi kohta on tal oma termin „uus-vene neošamanism”. „On olemas Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvaste šamanism ja on olemas uus-vene neošamanism ehk linnaintellektuaalide hobi. Kui meie jaoks on see elu, mitmesajandiline religioon, mitte kellegi poolt kehtestatu, siis eurooplaste jaoks pigem mäng, harrastus. Kolme-nelja aasta pärast võiksid selles „mängus” osalejad minna rahuliku südamega üle mõnda täiesti teise konfessiooni.
Las neil olla oma liikumine, las korraldavad seminare, meelitavad inimesi, meile on nad võõrad inimesed, meie neid ei tunnista. Aga ma ei taha, et uus-vene neošamaanid meie tõsistesse, mitmesajandilistesse traditsioonidesse ja kultuuri oma nina topiksid. Nad diskrediteerivad meid inimeste silmis. See on häbi, tõelise šamanismi paroodia. Kord näidati telekas, kuidas neošamaan ratsutas korteris alasti naise seljas ja ajas kurje vaime välja, teda vastu tagumikku piitsutades. On see normaalne? Kuidas nii võib, kas neil tõesti häbi ei ole? Kuidas saab sellistesse tõsiselt suhtuda? Isegi raamatud on neil kummaliste pealkirjadega, näiteks „Lolli tee”. Šamaanidest mõtlevad nad lollakaid legende välja. Ühed neošamaanid, kellega kohtusin, nimetasid ennast altai šamaanideks. Küll ma vihastasin ja ütlesin siis otse näkku − teie hulgas pole ühtki altailast, te ju solvate nii tervet kultuuri, terve rahva traditsioone ei austa! Šamanism on ikkagi tõsine asi, nii ei saa suhtuda. Oleks võinud kas või moepärast siis mõne altailase kaas võtta.”
Arve ja visiitkaart
Aga Valentingi ei pääse tänapäeva mõjudest. Ta on esinenud BBC-is ja teda ennastki on nimetatud šõušamaaniks. Kogu rituaal, mis ta meiega tegi, oli koomiline segu loengust, trummilöömisest ja tantsust, kuhu meid kaasa haarati. Kas ta arvas, et turist just sellist näitemängu tahab? Või lollitas ta meid teadlikult, ise pihku itsitades? Võib-olla on Valentin ikka ka „päris” šamaan – siis, kui ta koos kohaliku rahvaga head ilma või rikkalikku saaki nõiub?
Kohtumise järel sain Valentinilt visiitkaardi „Olhoni šamaan-boo Valentin Vladimirovitš Hagdajev” ja arve. Visiitkaardil on üles loetud ka tema poolt pakutavad teenused – rituaalid, loengud burjaatidemongolite ajaloost, vestlused, ravimine rahvameditsiinivõtetega, ekskursioonid jm. Soovitas edaspidi varakult e-kirja teel kohtumised kokku leppida, sest eriti suvehooajal olevat ta töögraafikud väga tihedad. Küsis viisakalt, mida arvele kirjutada. Palusin kirjutada ausalt „kohtumine šamaaniga – 7000 rubla”. Tänaseks on firma audiitorid aastaaruande kinnitanud ja arve aktsepteerinud.
Burjaatia šamaanide tasemed:
1. Jabagan-boo – algaja, võib ainult lihtsatele vaimudele piima või teed kallata.
2. Duhalgõn-boo – võib pöörduda tulevaimude poole, kohalike ja eelkäijate vaimude poole.
3. Hajalgõn-boo – võib pöörduda juba kõrgemate vaimude poole ja teha vereohverduse valge lambaga.
4. Jödootoi-boo – seaduslik šamaan, annab vande pühas kohas, võib teha ohvririituse kõikidele vaimudele, keda teab. Võib ohverdada lammast ja kitse.
5. Hesete-boo – saab endale trummi ja on võimeline transsi minema. Suudab teha šamaanirännaku, võib teha ohvririituse lamba või kitsega.
6. Horbotoi-boo – saab hobusesabajõhvidega šamaanikepi. Võib teha ohvririitust hobuse või härjaga. Oskab lasta endasse ongo (minna transsi) ilma trummita, ainult kergelt keskendudes.
7. Orgoito-boo – saab põdrasarvedega rauast krooni ja rauast kaunistustega šamaanirüü. Saab õiguse teha kõiki šamaaniriituseid ja õpetada algajaid. Tal võib olla kolm trummi.
8. Duuren-boo – tal on kõik. Tal on olemas kogu vajalik atribuutika ja erinevate mõõtudega trummid. Väljapaistval šamaanil oli mitukümmend trummi. Teab põhjalikult kogu šamaaniteadust ja võib läbi viia keerulisi šamaanirituaale. Võib esile kutsuda vihma ja tuult.
9. Zaarin-boo – teab šamanismi tõde. Võib hakkama saada imedega – ongo seisundis võib tõusta puude latvade kohale, rändab vabalt kõikide ilmade vahel, suhtleb vabalt kõikide vaimudega.
Raamatust: Sergei Volkov „Po Baikalu“
Burhani neem – Baikali visiitkaart
Kahe tipuga Mõs Burhan ehk šamaani kalju on üks Aasia pühamatest paikadest. Neeme tipus asuva kalju sees on koobas, kus toodi ohvreid ja korraldati šamanistlikke rituaale. Koopasse oli õigus minna ainult šamaanil. Ükski teine koht ei tekita burjaatide hulgas sellist ebausklikku hirmu kui just see kalju, kuna siin on tehtud väga suurel hulgal ohverdusi. Koopas asub Olhoni vaim-peremees ja see koht on saare elanikele püha. Kalju lähedal pühal väljal põletati ja maeti šamaane. Hužiri koduloomuuseumis võib vaadata eksponaate, mis on sellelt väljalt aegade jooksul leitud. Kui burjaatide hulgas levis budism, asus koopas Buddha altar. Kalju jalamil on säilinud kaljujoonistusi ja sanskritikeelne tekst. XX sajandi esimesel kümnendil, tavaliselt talviti, sõitis kaljule palveid pidama sadu laamasid Baikali ümbrusest. Ühe legendi järgi olevat selles koopas kunagi käinud ka Tšingis-khaan. Siiamaani hoiduvad saare elanikud, eriti burjaadid, sellest paigast pisut eemale, eelistatakse kaugelt ringi sõita, et mitte segada ja pahandada vaimu-peremeest. Küll aga pole turistid alati paiga sakraalsusest lugu pidanud. Burjaadid pelgavad, et lõpuks võib Olhoni vaim-peremees niimoodi vihastada ja selle paiga üldse maha jätta.