Harri Männili eluteest on huvitunud Efraim Zuroffi kõrval mitmed eesti skribendid, kellest esimesena jõudis raamatuni Olev Remsu. Kuulutades kirjutatu žanrilt portreeraamatuks, mis kohati on küll pigem eskiis, ja mitte ilmtingimata elitaarsest mehest endast. Portree on aga looming, mis ei peagi elusaatust kopeerima detailselt. Just nagu Motilonia rantšo bruncaindiaanlaste kivipallidel puudub kohustus veereda.
Inimese mõistmisel on alati põhiküsimuseks, et mis ikkagi tema peas toimub. Olen ise paar päeva nautinud Harri ja Mazula Männili ka intellektuaalselt virgutavat külalislahkust nende Costa Rica rantšos, mida võiksin tänini muinasjutuna tagasi mõtelda. Aga isegi sellesse hetke mahtus ikka nii räigelt tarbetu sõnamurdlikkus, mis tänamatult meenub just küsimusena inimese peas toimuvast. Ehk: miks?
Üheksakümmend aastat küsimusi on marquezilikult sobiv hoiak Ladina-Ameerikas enamiku elust askeldanud Männili mõistmiseks. Ka Remsule meeldib „portreteerides“ palju küsida. Millega on kergem leppida, kui pakutud vastuste, või kardetavalt igavikku riputatud teadmatusega. Juudiküsimus, sarnaselt märgiliselt koomilise otsusega asetada samale riiulile stahhanovlase ja Malta Ordu rüütlimärgid, ei paina sealjuures esmatähtsalt.
Männili liikumatu liigutaja oli janu kõrgklassi elu järele, mille õigustuseks ta tsiteeris Remsule moekeisrit Guccit: kõrge hind valmistab peavalu vaid ühe korra, seevastu kõrge kvaliteet valmistab rõõmu terve elu. Läbi aegade üks mõjuvõimsamaid eesti ärimehi ise aga ilmselt ignoreeris liiga uljalt tõsiasja, et kui midagi soovitakse iga hinna eest, siis pahatihti on hind vale. Männil ei koonerdanud seda hinda makstes.
Eduard Tüür