Väliseestlasest insener Olaf Sööt on tuntud unikaalsete insenerilahenduste loojana, palju vähem on teada aga fakt, et tegemist on ka kirgliku alpinisti ja mägimatkajaga. Söödiga ajas Tallinnas juttu Andre Nõmm.
Olaf Sööti teame eelkõige insenerina, kelle unikaalseid tehnilisi rakendusi on kasutanud näiteks Cirque du Soleil, New Yorgi Metropolitani Ooperimaja, Kennedy Center Washington DC-is jt. Hariduselt on Sööt ehitusinsener, kuid tema suuremad tööd on seotud eelkõige mehaanika valdkonnaga: erinevad tehnilised lava- ja šõulahendused teatrites, näitustel ja teemaparkides. Keerukate lavakonstruktsioonide loomise kõrval tuleb välja, et Söödi puhul on tegemist ka arvestatava alpinisti ja matkajaga.
Vahetult enne suve sain telefonikõne, milles vihjati, et Olaf Sööt on tulemas Eestisse. Kuna ühendust võeti reisiajakirjaga, siis võis karta, et juttu ei tule uutest tehnikasaavutustest. Selgus, et Sööt soovib kodueestlastega jagada oma kogemusi mägimatkadest Ameerika mandril. Peab ausalt tunnistama, et väliseestlaste tegemised mägedes on Eesti alpinismiajaloos suuresti kirjutamata peatükk,1 samuti ei ole väga palju eestlaste reisikirju Ameerika mäkketõusudest, kui just Denali või Aconcagua kõrvale jätta.
Mõni nädal hiljem kohtungi Söödiga. Ta on võtnud kaasa ühe oma kahest fotoalbumist – „Alpine Americas: An Odyssey Along the Crest of Two Continents”2. Selle mitmesajalehelise fotoalbumi lehitsemine aitab kiiresti luua õige konteksti. Sõnad saavad piltide taustal tõelise tähenduse ning kujutan ette neid kilomeetreid ja tunde mägedes, mis on lubanud koostada sellises mahus ja professionaalse tasemega albumi. Ameerika alpinistide piiritud matkapiirkonnad saavad mõnevõrra selgemaks.
Olaf Sööt on justkui Meriwether Lewis või William Clark, kes läbinud esimesena Ameerika, kuid teinud seda piltlikult mööda mäeharjasid. Fotoalbumi juhatab sisse maakaart tihedalt täispikitud matkapunktidega, mis ulatuvad kaugest põhjast sügavasse lõunasse. Need matkarajad ronivad üles Brooksi mägedesse Alaskal ja suubuvad mööda laskuvat kaljunõlva otse Cape Horni jäisesse vette.
Sinna vahele jääb mägesid kahe Ameerika jagu, seal on Waddington, Robson, Denali, tipud Patagoonias ja paljud teised.
Fotomaterjal, mis on rikastatud Don Mellori tekstidega, on niivõrd mõjuv ja meeleolukas ning jätab mägimatkaja fantaasiateks palju ruumi. Olaf Söödi fotod oma karguses ja puhtuses on justkui ood seiklejatele, kes armastavad vabadust ja sissetallamata radasid, meenutades samas aegu, kui mäed olid kaugel ja salapaikadeks vaid üksikutele matkajatele. Fotod ei näita Sööti mitte ainult suure mägimatkajana, vaid ka kõrgel tasemel ja tundliku fotograafina.
Üheks mehe suureks lemmikuks on Mount Waddington. Vaikse ookeani lähedusest taevasse sirutuv majesteetlik mäetipp asub Briti Columbias Kanadas. Armastus mäe vastu on viinud Söödi lausa Explorers Clubi lavalaudadele. See legendaarne New Yorgis asuv klubi asutati 1904. aastal, liites endaga avastajaid nii maal, merel, õhus kui ka kosmoses. Klubi nimekirjas seisavad kõrvuti auliikmetena sellised suurnimed nagu Roald Amundsen, Fridtjof Nansen, Olaf Sööt kaljuseinal. Robert Peary, Robert Falcon Scott jt. Sööt esitas kevadel klubis loengu, mis käsitles Waddingtoni ning kandis pealkirja „The Mystery Mountain”. Just selle nimega tuntakse mäge ka laiemalt.
Olaf Sööt, teie esimene suurim matk oli reis sõjapõgenikuna?
Isal oli mootorpaat läänerannikul põgenemisvalmis, aga ootasime veel „valget laeva”, mis pidi varsti saabuma ja Eesti vabastama. Sõbrad olid juba jõudnud Rootsi ja rinne oli Tallinna lähedal. Ainuke tee läände oli sõita Saksamaale, kuid ohvitser sadama väravas ei lasknud meid kaile. Siis järsku ilmusid lennukid ja lendasid madalalt üle sadama. Kõik jooksid paanikas varju ja tänu sellele saime tekkinud segaduses oma paari kohvriga laevale. Viimane, mida õhtuhämaruses Eestist nägin, oli tulekahju. Öeldi, et Suurupi tuletorn põles. Alles 1988. aastal nägin Eestit uuesti. Aga minu esimesed matkad käisid lapsena ikkagi mööda Vasalemma jõeäärseid radu.
Kuidas te mägironimise juurde sattusite?
Kui sõda lõppes, hakkasime Alpides käima, see võis olla 1946. aastal. Esimene matk oli koos isaga Zugspitzele (Saksamaa kõrgeim mägi − toim). Matkasime alla läbi Reintali, kus magasime hütis. Järgmisel suvel ronisime juba Watzmanni otsa Berchtesgadenis. Mõne aasta eest käisime uuesti Watzmanni tipus koos abikaasaga. Isa mul suurem matkamees tegelikult ei olnud. Ta viis mind küll esimesele alpiretkele, aga hiljem käisime matkamas sõpradega. Isa oli rakenduskunstnik. Talle meeldis loodus, kuid spordist ei olnud ta eriti huvitatud, pigem oli esikohal haridus, aga ega vanemad ei keelanud ka muid harrastusi.
Pärast sõda ei olnud rahal Saksamaal palju väärtust. Ärid olid tühjad ja midagi head ega vajalikku osta ei saanud, kuid rongisõit oli odav ja nii käisime Alpides palju. Tegime ise oma varustuse. Õmblesime telgi Ameerika sõjaväe püssirohu kilekottidest ja toidu panime kokku meie DP laagris jagatud toitainetest, millele mõnikord sai lisada Ameerika CARE-pakist leitud maiustusi. Siis asusime teele. Jalas olid meil Ameerika sõjaväe kummitallaga saapad, mugavad, kuid lumel väga libedad.
Kas pildistama hakkasite kohe?
Jah, juba väikese lapsena enne sõda Eestis. Ilmutasin ise filme ja tegin pilte meie pimedas vannitoas. Põgenikuna Saksamaal hakkasin uuesti fotograafiaga tegelema, kuid probleem oli selles, et mu isa aparaat konfiskeeriti ja pärast sõda oli raske uut leida. Lõpuks muretses isa uue Retina ühe kartongi sigarettide eest ja hiljem leidis vahetuskauba teel Leica. Pärast sõda oli neil Saksamaal suur väärtus. Kohv, sigaretid (ja isegi konid) olid rohkem väärt kui raha. Tänu isale on mul siiani kõikidest matkadest korralik ja süstematiseeritud pildimaterjal.
Millal Ameerikasse sattusite?
1949. aastal, sõjaväetranspordi laevaga. Mäletan, et oli väga kuum. Siis läksin tööle, alguses sain 60 senti tunnis, hiljem juba dollari. Õmblesin rahakotte. Korjasime raha ja läksime juba järgmisel suvel New Hampshire’i mägedesse. See reis maksis 1950. aastal ainult 24 dollarit, mis võimaldas meil olla kaks nädalat mägedes. Siis tuli Mississippi Ülikool, mis oli kaugel kõigest. Tundsin seal mägedest suurt puudust, sest mitu aastat ei saanud matkata ega ronida.
Sealt sai alguse teie inseneriteekond?
Tänu ühele ameeriklasele, nimega Sudduth, kellel olid sidemed Mississippi ülikooliga ja kellele meeldisid eestlased, saime stipendiumi, mis vabastas meid osariigi maksust. Pidime kooli eest maksma 125 dollarit semestris, mis oli väga odav. Seetõttu oli meil ülikoolis umbes 15 eestlast. Õppisin inseneriks. Hiljem omandasin magistrikraadi New Yorgi ülikoolis. Tol ajal oli see iseseisev õppeasutus − Polytechnic Institute of New York. Oli pingeline aeg, õppisin ja töötasin samal ajal. Siiski käisime ka mägedes. Võtsime igal suvel suuna Coloradosse, ikka nii kaks nädalat. Teelt võtsime sõbrad peale, üks juhtis, teised magasid. Ka minu abikaasa Gitta osales nendel reisidel. 1960. aastatel käisime tihti Kanada Kaljumäestikus ja 1970 algasid meie ekspeditsioonid kohtadesse, mis olid eemal turismist ja tsivilisatsioonist.
Kas olite tol ajal mõne alpiklubi liige?
Enne meie Euroopa-reisi 1958. aastal püüdsime leida võimalusi, et saada hinnaalandust mägihüttides. Alpiklubi liikmetele rakenduvad sellised soodustused sageli. Me ei teadnud, et American Alpine Club oli avatud ainult neile, kellel olid suured tehnilise mägironimise saavutused. Matterhorni kohta oleks nad lihtsalt viisakalt naeratanud, sest seda mäge oli juba palju ronitud. Klubisse saime hiljem, pärast Mt. Robsoni ronimist Kanada Kaljumägedes. Nüüdseks olen klubis, nagu ka abikaasa Gitta, meie poeg Mark, Rein Grabbi, kes elab nüüd Tallinnas, ning kindlasti mõni eestlane veel. Olen klubis ka mitmeid loenguid pidanud.
Kas enamik teie matkadest jääb Ameerika mandrile?
1958. aastal veetsime kolm kuud Euroopas. Ronisime mitmed Alpide tipud ja ka Matterhorni, viimast Hörnli harja kaudu. Juba siis oli Alpides küllaltki palju rahvast, kuid praegu on kindlasti palju rohkem. Ajad on muutunud, isegi Everesti ronitakse rohkem kui 300 korda aastas, kus enamik ronijaid maksab selle seikluse eest üle 60 000 dollari. Ma tundsin huvi Ameerika Lääne vastu juba lapsena Eestis. Karl May Winnetou raamatud olid mu lemmikud. 1960. aastatel oli Ameerika lääneosa looduses veel palju ruumi ja vabadust, kuid nüüd on USAs läinud regulatsioonid palju rangemaks. Paljudes kohtades ei tohi telkida ja looduse säilitamise eesmärgil lammutatakse isegi varem ehitatud hütte. See kõik on veidi liiale läinud. Kuigi praegu on Alpides matkamine palju vabam kui USA populaarsetes rahvusparkides, leiame Ameerika mandritel veel kohti, mis on eemal rahvamurrust ja kus vabadus on säilinud. Alaskas lumiste tippude piirkonnas on veel palju ruumi ja põhjas asuv Brooks Range on suvel üks looduslikult ilusamaid kohti. Samuti Kanada läänekaldal Vaikse ookeani ääres on fantastiliselt ilus maastik, mida vähesed näevad ja kus kerkivad sajad nimetud tipud, mida ei ole kunagi ronitud.
Mis on teie enda suurim elamus alpinistina?
Ikka Mount Waddington (4019 meetrit). Meie esimene suurem ekspeditsioon toimus sinna 1970. aastal. Maandusime ühele väikesele järvele jääliustiku all. Meil oli kaasas kast õlut, et tagasi tulles pühitseda, kuid siis leidsime, et väljalend toimub ühelt kaugemalt suuremalt järvelt. Oli valida, kas õlu kaasa vedada või ära juua. Jõime ära ja alustasime lõbusas meeleolus matka ülesmäge Waddingtoni poole, rohkem kui kümme kilomeetrit eemal jääliustike taga. Mina 1970. aastal tippu ei saanud, sest abikaasa väänas jala ja nii me istusime Gittaga kõrglaagris ja vaatasime kurvalt mäe poole. Alles viisteist aastat hiljem, 1985. aastal jõudsime koos pojaga Waddingtoni tippu.
Kas alpinismiga tegeles veel väliseestlasi?
Paljudele väliseestlastele oli mägironimine harrastusena pigem võõras, võib-olla isegi ebasobiv. Sport võib-olla jah, aga sel juhul pigem võrkpall, kergejõustik, murdmaasuusatamine, aga mitte mägironimine. Huvitav on aga, et Tartu Ülikooli professor dr Fredrich Parrot oli esimene, kes ronis Araratile 1829. aastal, enne kui alpinism sai Euroopas populaarseks.
140 aastat hiljem meil väliseestlaste seas häid ronijaid siiski oli: Rein Grabbi, Jüri Tint, Ants Leemets ja veel mõned nooremad. Vähesed, keda 1970. aastatel pidasime „vanemateks”, käisid ka mägedes matkamas, aga see oli ikkagi väga väike ringkond.
Matkamine, suusatamine, parvetamine kaugetel jõgedel ja mägironimine on andnud meie perele tee loodusesse neljal mandril. Mitmed lumised ja kaljutipud olen roninud ainult koos abikaasa Gittaga, kes on osa võtnud peaaegu igast meie ekspeditsioonist. Poeg Mark käis Colorado ülikoolis ja sellega käisid kaasas mäed. Möödunud aastal ronis Mark El Capitanile, mis on peaaegu 1000 meetri kõrgune graniitmonoliit Yosemite’i orus. Mõne aasta eest oleks see võtnud mitu päeva, kuid nüüd, tänu moodsale tehnikale, varustusele ja marsruutide detailide tundmisele, oli Mark tagasi all orus juba sama päeva pärastlõunal. Kaljuronimine on muutunud spordiks, kus äärmuslik, mida meie oma noorematel aastatel mägedes pidasime võimatuks, on nüüd normaalne.
Kuidas Ameerika Alpi Klubis Eestit tuntakse?
Vastus küsimusele „mis on kõige kõrgem mägi Balti riikides” on meie klubi pidustustel võitnud auhinna. Muidugi meil, eestlastel, oli eelis. Alpi klubi New Yorgi sektsiooni juht Philip Erard on isegi Otepää maratonil suusatanud. Tema abikaasale, kes oli samuti suusataja, meeldis Tallinn nii, et jäi võistlusest osavõtmise asemel sinna.
Kas mõni tõus on veel plaanis?
Loodame augusti lõpul minna Wind Riveri mägedesse Wyomingi osariigis matkama ja ronima paika, mille nimi on Cirque of the Towers. Seekord on meil väliseestlaste rühm: minu abikaasa Gitta, Jüri Tint ja Urmas Talvet. Üles saab ilusti, aga alla tulles annavad põlved tunda ja võtab rohkem aega kui vanasti. Kodu ligidal, Greenwichis Connecticutis, on meil looduslikult ilus ja metsik park, kus me tihti matkame ning kus meil on kujunenud kolmekilomeetrine rada üle ojade ja kaljude. Käime ka sageli Adirondacki mägedes New Yorgi osariigis, mis on ainult nelja-viietunnine autosõit. See ala on üks suuremaid loodusparke Ameerikas ja veel väga metsik. Paljud meie sõbrad ja sugulased Eestist, kes on meid külastanud, tunnevad neid radu ja mitte alati soojas päikesepaistes, vaid mõnigi kord jääs ja lumes, kus pärast pikka matka mäeharjal maitseb õhtul telgis lihtne supp paremini kui õhtusöök kallis restoranis.
Aga töö?
Mul on olnud oma firma palju aastaid. Tööd teen edasi, aga ainult siis, kui meeldib. Lõpetasime hiljuti Metropolitani ooperi lava liikumisvahendite uuendamise projekti. Kavandada midagi uut, mida ei ole enne tehtud, on sama huvitav kui leida mägedes rada ja tee tippu, kus ei ole enne käidud. Mõlemaks on vaja teadmist, praktikat ja distsipliini. On raske loobuda sellest, mis on huvitav, ja ei usu, et ma kunagi lähen pensionile ning istun kiiktoolis. Praegune projekt on leida lavatehnikale üldkasutatavad lahendused. Proovime seal uusi asju, vintsi- ja mootorisüsteeme, mis oleks piisavalt väikesed, et neid saaks laval üksteise kõrvale monteerida ning mis võtaks vähe ruumi. See on teistmoodi töö, mitte kindla objektiga seotud, vaid peab olema universaalne. Praegusel reisil olen ka rääkinud Eesti firmadega koostöövõimalustest osade valmistamisel ja automaatsete kontrollisüsteemide kavandamisel. Oleks tore leida koostööd Eestis.