Ohtude keskel ilu otsimas

Hiiglaslik Sonorani kõrb USA ja Mehhiko piirialadel on looduslikult Põhja-Ameerika kõrbetest mitmekesiseim, aga et sellest kõigest osa saada, tuleb riskida ja närvikõdigi taluda, kirjutab Priit Pullerits.

Hiiglaslik Sonorani kõrb USA ja Mehhiko piirialadel on looduslikult Põhja-Ameerika kõrbetest mitmekesiseim, aga et sellest kõigest osa saada, tuleb riskida ja närvikõdigi taluda, kirjutab Priit Pullerits.

Juba kolm korda olid piirivalvurid mind süütus kohas kinni pidanud. Nad olid aegsasti seadnud maantee äärde kiirust alandama sundivad märgid. Kuid ilma nendetagi paistis kaugelt silma, et peagi tuleb autoga seisma jääda. Tee servas kõrgus hiiglaslik hele telk, mille kõrvale oli pargitud mitu valge-rohekirjut piirivalvemaasturit. Juba eelmisel päeval tundus noid masinaid Sonorani kõrbe teedel Arizona lõunaosas ootamatult palju. Meenus, kuidas kümnend tagasi olin samas kandis seiklemas käinud. Mäletasin karmilt kaunist kõrbeloodust, mis oli kõik need vahepealsed aastad enda rüppe tagasi kutsunud, aga piirivalve maastureid – neid küll mitte. Mitte ainsatki. Aga siis meenusid ühtäkki mitmed artiklid Ameerika ajakirjandusest. Need lood on rääkinud, kuidas pärast USA ja Mehhiko piiri 1000 km pikkuses tarastamist ning kergemate läbipääsukohtade sulgemist on mehhiklased hakanud üritama ülejooksu Ühendriikidesse üle looduslikult järjest vaenulikumate alade. Uus populaarne, kuid eluohtlik ületuspiirkond jääb just Arizonasse, Sonorani kõrbe südamesse. Juba aprilli algul, kui Sonoranis seiklemas käisin, kerkis seal päevane õhutemperatuur üle 30 soojakraadi. Suviti on aga tavaline, et termomeetri näit küünib 50 plusskraadi ligi. Varju ei ole kusagilt leida. Inimasustusest pole mitmekümnete kilomeetrite ulatuses jälgegi. Selline luudeni lõikav üksildus on erutav, kui liigud ringi kliimaseadmega Jeep Liberty roolis, pakiruum hädatarvilikust varustusest pungil, aga tappev, kui üritad jalgsi parema elu lootuses mõnda vähegi asustatud punkti jõuda. Mullu hukkus Arizonas pärast piiri ületamist kurnatusse, nälga ja janusse ligi 250 illegaalset immigranti. Ilmselt seepärast, oletasin, et meeleheitel mehhiklased end mõne põhja poole suunduva auto peale ei räägiks, oligi ameeriklaste piirivalve teele kontrollpostid üles seadnud. Küllap ka selleks, et saata piiririkkujaile sõnum: me oleme kohal, ärge üritagegi! Isegi hundikoerad olid rihma otsas tegutsemisvalmis. „Kas te olete USA kodanikud?“ kõlas esimene küsimus. Mu rendi-Jeepi põrkeraual ilutses eelmistest üürijatest veidi kõveraks käändunud Texase osariigi numbrimärk. „Ei,“ vastasin ausalt. „Kas tohib teie dokumente paluda?“ kõlas viisakalt järgmine küsimus. „Aga loomulikult.“ Nii algas tüüpiline passikontroll. „Estonia?!“ kõlas peagi oliivrohelise särgiga ja tumedate päikeseprillide taha varjunud piirivalvuri suust imestus. Mõni neist kandis kuumast hoolimata tumedaid kindaid, ilmselt selleks, et tont teab mis baktereid või batsille mitte üles korjata. Vaevalt neil on mingi lõbus töö, mõtlesin. Pigem rutiinne. Ja kuna teada on, et ameeriklastele meeldib suhelda, siis küsisin uudishimulikult: „Kas olete varem ka siin eestlasi kohanud?“ „Ei, teie olete esimene,“ tuli alati vastuseks. „That’s your lucky day!“ („See on teie õnnepäev!“) sain seepeale võidukalt teatada. Mille peale venis kõigil nägu lõbusalt naerule ja sain dokumendid tagasi. Ainult üks neist ei unustanud siis veel paluda tagumisi tumendatud aknaklaase alla lasta, et võiks salongi piiluda.

TAPATALGUD MEHHIKOS

Aga kui juba neljandat korda, sedapuhku Californias Sonorani loodeservas, Mehhiko piirist vähemalt 30 km kaugusel, Anza-Borrego kõrbesse viival pea olematu liiklusega maanteel taas piirivalve pihtide vahele sattusin, ei saanud enam jätta uurimata, mis ikkagi toimub. „Mehhiklased on aktiviseerunud,“ lausus umbes 30-aastane jõuliselt turske kehaehituse ja hea päevitusega piirivalvur. „Mis nad siis teevad?“ tahtsin täpsemalt teada. „Kõike. Siin käib narko-, relva- ja inimkaubandus ning rahapesu.“ „Aga kuulge,“ väljendasin hämmeldust, „mis kasu on siin maanteel passimisest, kui ümberringi on lõputu kõrb?“ Piirivalvur muigas selle peale. Ja teatas: „Me oleme kõrbes ka. Me oleme igal pool.“ Väike tükike inimtühjast ja metsikust Anza-Borrego kõrbest. Tol hetkel ei osanud isegi mõelda, kas peljata, et äkki satun üüratusse kõrbesse sõites ise kokku mõne piirijooksikuga, kes võiks relvaga ähvardades röövida kogu mu vara ja mind ennast metsikutesse oludesse surema jätta, või tunda hoopis kergendust, et ega superriigi jõustruktuurid mind saatuse hooleks ja kaabakate vintsutada jäta. Sest seikluskirg tõrjus igasugused ohud isegi alateadvusest. Tegelikult oli olukord tõsine. Järgmisel päeval – aga sellest sain teada alles hiljem – levis üle ilma uudis, kuidas Mehhiko põhjaosas Texase piirist mitte sugugi kaugel oli tapetud ligi 60 inimest. Seejärel saabus piiriäärseilt aladelt ridamisi teateid veel samasugustest massimõrvadest. Üheksa aastat tagasi juhtus Lukeville’i piiriületuspunkti lähistel aga traagiline lugu, millest räägitakse sealkandis tänini. Ühel augustipäeval, kui päike küttis õhu 43-kraadiseks, said piirivalvurid ja orelivilede kaktuse rahvuspargi töötajad raadio teel teate, et kaks narkokartelli kuuluvat mehhiklast, keda kahtlustati neljas mõrvas, olid sõitnud varastatud maasturiga läbi USA-Mehhiko piiriaias haigutava augu. Läks lahti tagaajamine, kus maapealsete jälitajate liikumist juhtis õhust piirivalve helikopter. Mehhiklaste auto jäi liiva sisse kinni ning kui nad ameeriklaste masinaid lähenemas nägid, andsid jalgadele valu. Üks jälitajaist, 28-aastane pargivaht Kris Eggle, oli aga kõva jooksja ning jõudis raske kuulivesti kiuste neile peagi järele. Siis võttis üks mehhiklastest aga automaatrelva ning tulistas teda allapoole kaitsvat kuulivesti. Eggle sai surma. Tolle veretöö tagajärjed on senini tunda. Olin kavandanud, et teen Jeepiga ümber Puerto Blanco mägede ja La Abra tasandiku ning siis piki sirgjoonelist USA- Mehhiko piiri 85 kilomeetri pikkuse ringi. Pealtnäha trööstitul maastikul jäävad kitsa ja raputava Puerto Blanco kruusatee äärde vanad kaevandused, mitu allikakohta ning puudesalu. Aga kavatsuseks too jäigi. Narkomuulad ja muud kriminaalid on tolle kandi muutnud sedavõrd ohtlikuks, et võimud otsustasid viis aastat tagasi terve piirkonna sulgeda. Puerto Blanco teest on lahti vaid kirdepoolsed esimesed kaheksa kilomeetrit. Tulvavete voolusänge läbivad lõigud on kaetud asfaldiga, et marutav vesi suviste äikesetormide järel teed päris minema ei pühiks. Tee lõpus, kus põhja suunas laiub piirituna näiv Ajo org, takistab edasisõitu tõkkepuu. Kaks primitiivset puidust kokkuklopsitud katusealust pakuvad päikese eest varju, et piknikut pidada. See polnud elamus, mis pinget pakkunuks. Keerasin otsa ringi ja sõitsin tagasi. Võtsin suuna Ajo ahelikule. Aga ma ei otsinud pelgalt närvikõdi.

HUKUTAV TALV

Kevad on aeg, mil Edela-Ameerika kõrbed peaks jõudma oma ilu tipphetkedeni. Siis peaks sealsed taimed ja kaktused lööma kaheks-kolmeks nädalaks õitsele. Millal see täpselt juhtub, on ettearvamatu. Kuid tõenäosus on suurim, et märtsi lõpus ja aprilli algul. Kahel eelmisel päeval käisime naisega haruldast õitemerd otsimas 200 km ida pool saguaro kaktuste rahvuspargis. Õhtupoolikul Rinconi mägede lähistel hoiatas pargivaht meid, et oleksime kitsal asfaltteel autoga ettevaatlikud, sest lõgismaod armastavad päikese laskumise eel põõsaste vahelt just teele kolida. Paljud neist on rataste all surma saanud. Maod tekitavad minus paraku hirmujudinaid, mistõttu mul oli raske neile südamest kaasa tunda. Aga nii palju siiski järeldasin, et liiga uljalt ei maksa taimestiku keskele uitama minna. Esimene tunne saguaro (hääldada sah- WAH-row) rahvuspargis oli pettumus. Päike varjus pilvede taha ning värvid, mis pidanuks õhtul olema teravaimad, olid tuhmimast tuhmid. Ja ega saguarosidki, mis võivad kasvada 15 meetri kõrguseks, ülemäära palju silma hakanud. Võrreldes 80–90 aasta taguste fotodega, oleks nende kasvualalt nagu hirmus harvendus üle käinud. Põhjus peitub selles, et 1920. aastate algul tabas Lõuna-Arizonat kohalikus mõistes karm talv: kui temperatuur püsib 20 tundi järjest alla nulli, mõjub see saguarodele hukatuslikult. Niigi kulgeb nende kasvamine vaevaliselt: 150–200 eluaasta jooksul valmib ühel kaktusel keskmiselt 40 miljonit seemet, millest üksnes ühest areneb elujõuline taim. Selleks et sirguda inimesekõrguseks, kulub vähemalt pool sajandit. Kuna eelmise sajandi keskel hakkasid saguarod tasapisi välja surema, levis arvamus, et küllap tegigi too üksik talv neile liiga ning 1990. aastateks surevad nad sootuks välja. Nii hullusti siiski ei läinud ning viimasel kahel kümnendil on uute saguaro kaktuste arv hakanud taas suurenema. Ent nüüd seirab uus oht: liiga kuiv ja palav kliima. Saguaro kudedest täidab aga tervelt 85 protsenti vesi. Järgmisel päeval, kui sõitsin mööda Hohokami ühesuunalist kruusateed Punaste mägede jalamil laiuvale saguarode kaitsealale, kohtusin üle 60-aastase heledapäise mehega. Paistis, et ta tunneb end kõrbes nagu kodus. Päike siras taevas ja loodus oli eilsega võrreldes palju eredam. Aga värvikirevaid õisi ei silmanud kusagil. Milles asi, uurisin mehelt. Ta rääkis, et eelmisel aastal samal ajal oli loodus tõepoolest fantastiliselt ilus. Paraku oli tänavu veebruaris olnud kolm külma päeva, mil öisel ajal langes temperatuur kümneks tunniks 15 miinuskraadini, kerkides päevasel ajal vaid 4–6 kraadi plusspoolele. See ilmselt tekitaski taimedele kahju, oletas ta. Küsisin, kas külmalaine võis ulatuda ka lääne poole, kuhu kavatsesin suunduda. Ei tea öelda, kõlas vastus. Mis jättis lootuse, et äkki Sonarani kõrbe südames avaneb silme ees siiski rõõmustavam pilt.

TRÖÖSTITU ELUPAIK

Ligi 200-kilomeetrine teekond Ajo (hääldada AH-hoe) vanasse kaevanduslinna kulges läbi tohono o’odhami (eesti keeles kõrbeinimesed) indiaani- reservaadi. Mis siin salata – vaatepilt oli trööstitu. Mitte ainult seetõttu, et kõrbepinnas pole põlluharimiseks kõlbulik, vaid ka need üksikud elamised, mis autoaknast mööda vilksasid, paistsid puruvaesed, räpased ja lagunenud. Reservaadi rohkem kui 2500 elanikuga pealinn Sells, kust maantee läbi viib, laiub hallikaspunasel kõnnumaal. Maantee ääres konutas parajasti üksik hobune, väikeste kandiliste majade ümber vedeles vanu autovrakke, külatä- naval astusid neli noorukit, sammudest tolmupilv järel. Ülekaalulisus ja suhkrutõbi on võtnud sealse rahva seas lausa epideemia mõõtmed. Umbes 40 km enne Ajot, kui igasugune taimestik näib pea täiesti kadunud, ilmub aga tee äärde justkui keset eimidagit suur tumepunane koolihoone, mille kõrval on saviliiva rajakattega staadion koos mitmerealise tribüüniga. Staadioni rohelist muru näksis üksik lehm. Veelgi kummalisem oli aga tulvavete arvukate ülejooksukohtadega maantee veerde püstitatud valgete ristide hulk, kohati kaks-kolm tükki kõrvuti. Neid riste kohtas iga 2–3 kilomeetri järel – liiga tihti, mõtlesin, et need võiks tähistada hukkunuid, liiati enamjaolt sirgel maanteel. Küllap neil on mingi religioosne tähendus, oletasin. Ajos pärisin motellipidajalt, mida need ristid tähistavad. Joobes hukkunud juhte, vastas ta lakooniliselt. Reservaadis on joomine tõsine probleem, lisas ta. Sõitsin edasi Ajost 60 km lõunasse, otse Mehhiko piiri äärde jäävasse orelivilekaktuste rahvusparki. Pargivaht osutas oma tööpostil kahele läbipaistvale, veega täidetud anumale. Ühes anumas, kuhu oli kogutud tänavune sademete saak, oli vett poole vähem kui teises, kus oli näitlikustamiseks keskmine kevadine sademete tase. Too võrdlus seletas kõik: kauneid õisi pole lootustki näha. Vähemasti tähendas sademete nappus seda, et kevadveed pole üle Diablo mägede Ajo aheliku suunas kulgevat maasturiteed minema uhtnud. Esimesed miilid kulgesid lamedal, ehkki pisut treppis kruusateel. Vulkaanilistest kivimitest palistatud maapinnal kõrgusid ümberringi saguaro ja orelivilede kaktused. Diablo kanjoni suudmes muutus tee aga üherealiseks. Selleks et autoga mäkke ronida, oli rataste alla isegi paari kilomeetri pikkuses asfalti laotatud. Vaid mõnel üksikul kõrbetaimel, kui silmadega hoolsalt otsida, võib märgata tagasihoidlikke õisi. Kui jätta arvestamata üks patsiga vanem pargivaht, kes oma maasturiga mööda sõitis, tundus lõputu loodus olevat täiesti minu päralt. Sellistel hetkedel saad aru, kui väsitavad võivad olla teised inimesed, ja kui väärtuslik on puhkus nendest. Pead kinni ja naudid iseendaga olemist. Poolel teel vaatab Ajo aheliku ülaservalt vastu 27 meetri laiune ja 10 meetri kõrgune looduskaar. Edasi järgneb piki aheliku läänenõlva, millesse lõikavad teravalt paar kanjonit, sõidu raskeim lõik, kus paaris kohas tuleb aru pidada, mis moodi autot lõhkumata üle pääseda. Kokku kulus 34 km pikkuse ringi läbimiseks kaks ja pool tundi.

POMMITABAMUSE OHT

Arizona lõunaservast oli plaan siirduda loodesse, Californiasse, kus Sonorani kõrbe servale jääb Anza-Borrego kõrb. Võimalusi on kaks: kas sõita põhja poolt mööda maanteed või riskeerida USA- Mehhiko piiri läheduses ohtlikul El Camino Del Diablol ehk kuradi teel. El Camino Del Diablo kulgeb rohkem kui 200 km pikkuses mööda paksu pehme liivaga pinnast läbi Ameerika ühe inimvaenulikuma piirkonna Yuma linnani Arizona ja California piiril. Ülemöödunud sajandil jätsid sel teel tapvas palavuses ja janus elu mitusada läände seiklejat. Nüüd jääb teele ka tükike Ameerika õhujõudude polügoonist, mistõttu igaüks, kes kuradi teele otsustab minna, peab hankima loa ning kirjutama ühtlasi alla paberile, et juhul, kui ta millegagi juhuslikult pihta saab, on see ainult ja üksnes tema enda süü. Olen lugenud, et lennukid ja helikopterid pididki sageli kasutama pahaaimamatuid seiklejaid märklauana ning sihtimise harjutamiseks neile õppepomme võimalikult lähedale heitma. Samas pidi too lõputult inimtühi maastik olema üks neid paiku, kus mehhiklased massiliselt üle piiri üritavad tungida. Kui mõni nälginu või nõrkenu teele ette peaks jääma, soovitavad võimud neile süüa-juua anda, kuid auto peale mitte võtta. Nimelt on juhtunud, et liigne lahkus on autooma- nikule kalliks maksma läinud: temast on saanud keset karmi kõrbe ootamatult jalamees ja mehhiklasest autoomanik. Uljaid, kes El Camino Del Diablo ette söandavad võtta, on vähe. Liiati pole soovitav teele üksinda minna – mis siis saab, kui auto viletsal teel äkki katki peaks minema? Sedasi sünnib kainest mõistusest juhinduv otsus: Anza-Borrego kõrbesse tuleb sõita mööda 8. kiirteed, mis ühendab Phoenixit Arizona südames San Diegoga Vaikse ookeani ääres. Anza-Borrego kõrb, mis on saanud nime Californias 18. sajandi teises pooles avastusretkel käinud hispaanlase Juan Bautista de Anza ja sealkandis elutseva lumelamba ehk pakssarve hispaaniakeelse nimetuse järgi, pole piirkond, kuhu suvel tasub minna. Siis pidi temperatuur tõusma väljakannatamatult kõrgele. Aga kevadine õhustik on meeldivalt talutav ja värvidelt mitmekesine, ning isegi ilma õiteta. Nonde puhkemine, nagu selgub, sõltub peale sademete hulga veel mitmest pisiasjast. Tuleb vihmaperiood liiga vara või hilja, puhuvad liiga kuivad või tugevad tuuled, peaks temperatuur tõusma kevadel palju üle 30 kraadi – ongi õitsemisaeg hukas. Erinevalt Sonorani südamest, kus loodus on valdavalt üksluiselt tasandikuline, pakub Anza-Borrego kõrb märksa suuremat vaheldusrikkust. Ligi 150 km pikkune tee, mis diagonaalis kagust loodesse sellest läbi viib, ületab liivaseid orge, möödub erkrohelise rohukattega kuivanud järvedest, kanjoneisse peituvaist palmisaludest ja madalatel küngastel kasvavatest kaktustest ning tõuseb üle hallide kivimürakatega mägede, kus vintske tuul püüab luust ja lihast läbi lõigata. Anza-Borrego kõrb on ka maasturiseiklejate paradiis. Off-road-teid leidub seal rohkem kui 800 km pikkuses. Neist üks, mida esimesena proovisin, viis 4 km mööda madalat ja kuivanud liivast jõesängi tiheda padriku aluse allikani, kus ülemöödunud sajandil läände suundujad nii end kui hobuseid jootsid ja turgutasid. Kõrbe südames laias orus asuvast Borrego Springsi asulast sõitsin põhja suunas mööda tsitruseaedadest, et võtta seal suund Coyote’i kanjonisse. Esimesed kilomeetrid kujutasid endast lakkamatut õõtsumist ühest sügavast liivaaugust teise. Pikapeale tee ahenes ja muutus kiviseks ning laskus mitmel korral järskude kallaste vahelt üha suuremate kividega palistatud oja sängi. Viimaks otsustasin teekonna pooleli jätta, et rendiautot mitte lõhkuda. Liiati olin õhtuks plaaninud kogu Anza-Borrego võimsaima vaatega kulmineeruva sõidu. Sinna ei tahtnud hilineda.

HIRMUS KRIGIN

Borrego Springsist kümmekond kilomeetrit ida suunas näitab ligi poolesaja meetri laiuses maanteed ületava jõesängi kõrval pruun silt Font’s Pointile. Pargivaht oli soovitanud seal kindlasti ära käia, ent ühtlasi hoiatanud, et teekond võib sügava liiva tõttu kujuneda vaevaliseks ja ohtlikukski. Aga saanud teada, et mul on Jeep Liberty, siis rahustas, et küllap neljarattavedu ikkagi välja veab. Algul polnud tõesti mingit probleemi. Liivane jõepõhi oli küll pisut treppis, aga võimaldas sõita kiirusega 40–50 km/h. Siis aga hakkasid jõe punakaspruunid kaldad tasahilju üha lähemale nihkuma ja kõrgemaks tõusma. Jõepõhi muutus järjest liivasemaks ja kurvilisemaks. Kohati oli tunda, kuidas lahtine pinnas hakkas autot siia-sinna viskama. Tuli gaasi anda, et rattad jõuga edasi keriks. Tagatipuks hakkas sängi kallak järjest märgatavamalt ülespoole tõusma. Aga kiiruse allalaskmine on viimane, mida seesugustes liivastes oludes teha tohib. Tajusin, kuidas adrenaliin hakkas järjest rohkem vemmeldama. Lõpuks seisis ees viimane, kõige raskem lõik: jõesängist tuli mööda kõrget kallast välja ronida. Just siis, kui üles jõudsin, tuli esirattad keerata suurde liivaauku, samal ajal kui tagarattad olid veel tõusul, nii et parempoolne alumine külg käis hirmsa kriginaga vastu pinnast. Heli oli selline, nagu tõmmanuks plekile pika jämeda kriipsu. Nii kui lõpuks üles jõudsin, hüppasin autost välja, et kontrollida, kui suur on kahjustus. Imekombel ei märganud midagi. (Päev hiljem autot San Diegos tagastades avastas rendifirma töötaja esiklaasil kivitäkke jälje. Mul polnud aimugi, kust see sinna sai, ja kas see üldse minu sõidu ajal tekkis. Kuna olin võtnud täiskindlustuse, siis selle eest midagi juurde maksta ei tulnud.) 360-kraadine vaade, mis Font’s Pointist päikeseloojangu eel avanes, oli läbielatud närvikõdi väärt. Lõuna suunas laius Borrego Badlands, tuulte ja sademete vormitud maastik, mis oma poeetiliselt kõleda lõikavusega ei jää dramaatilisuselt põrmugi alla neile paikadele, kuhu turistid kogu maailmast vaat et massilisi palverännakuid korraldavad. Kui üks tavaturistidelt matti võttev kohalik poleks oma lahtise veoauto kastis Font’s Pointi kahte pensionäri sõidutanud, olnuks see õhtuhämaruses kogu täiega minu ja naise päralt. Järgmisel päeval mööda 94. maanteed San Diego poole sõites tuli taas, viie päeva jooksul juba viiendat korda, kohtuda piirivalvega. Kõrge taraga piiratud USA- Mehhiko piir jooksis sealsamas kõrval mägede veerul. Juba harjumuspärasele küsimusele, kas oleme ameeriklased, järgnes küsimus: „Kas tulete Mehhikost?“ „Ei,“ vastasin. Ja et protseduuri kiirendada, lisasin: „Oleme Eestist.“ „Sõitke paremale piirete vahele,“ juhatas piirivalvur. Sõitsin. Ootasin pisut, kuni tuli uus vormikandja, ikka päikeseprillidega ja tumedaks parkunud nahaga. Ulatasin talle passid. Minu oma andis ta peagi tagasi. Aga naise oma uuris ja uuris. Kuidagi kahtlaselt kaua. Kuid ei öelnud seejuures sõnagi. Siis taipasin: „Te vist otsite viisat?“ küsisin. Piirivalvur noogutas. Ulatasin talle naise vana passi, kus veel aasta jagu kehtiv viisa sees. Paari sekundi pärast saime dokumendid tagasi. Võib-olla mõnele ei meeldi, et korrakaitsejõud oma kontrolliga neid nii palju ahistavad. Mulle jällegi meeldib – see annab turva- ja kindlustunde. Eriti nii vaenulikul alal, nagu USA ja Mehhiko piiri läheduses.

ELLUJÄÄMIS- ÕPETUS KÕRBES

• Ööpäevas olgu ühe inimese kohta varuks vähemalt neli liitrit vett. • Ära matka üksinda, vaid ikka kellegagi koos. • Jäta kellelegi sõna, kuhu siirdud ja millal plaanid tagasi jõuda. • Kanna laia äärega peakatet ja heledaid riideid, mis kaitsevad päikesepõletuse eest. • Hoidu teravate okastega kaktustest kaugemale. • Ära pane käsi ja jalgu sinna, kuhu sa ei näe – paljud ohtlikud elukad, nagu maod ja skorpionid ja ämblikud, armastavad peituda tumedatesse jahedatesse kohtadesse ning hammustavad niipea, kui tunnevad end ohustatuna. • Kasuta öösel liikudes taskulampi, sest paljud kõrbeelukad lähevad liikvele just pimedal, jahedamal ajal. • Kui ähvardab sadama hakata, hoidu eemale kitsastest kanjonitest ja kuivanud jõesängidest. Ära eales sellistes kohtades telgi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga