Noored mõistavad maailma

YFU ehk Youth For Understanding on organisatsioon, mis koorus välja teise maailmasõja traagikast, mis ajendas Rachel Andreseni astuma samme tolerantsema ning rahulikuma maailma heaks. Nii sai alguse nüüdseks ülemaailmseks võrgustikuks kasvanud rahvusvahelisi haridusprogramme pakkuv organisatsioon Youth for Understanding. Tänapäeval osaleb vahetusprogrammides üle maailma igal aastal üle kolme tuhande 15–18-aastase noore. 2015. aastal on tegutsevaid YFU-rakukesi pea 60 riigis.

yfu.jpgMittetulundusühing YFU Eesti on vabatahtlik ühendus, mille põhieesmärk on õpilasvahetuse korraldamine Eesti ja teiste riikide vahel vastavalt YFU kehtestatud standarditele. Nii korraldatakse õpilasvahetuse propageerimiseks üritusi, jagatakse taotlejatele stipendiume ja tehakse palju muud seonduvat.

Tiit Pruuli, kelle juhitav reisibüroo Go Travel on YFU noori toetanud, vestles kolme eesti noorega, kes on gümnasistidena käinud õppimas mujal maailmas.

Sandra Järv oli kolm aastat tagasi Ameerikas ühes Michigani osariigi väikelinnas, Henri Kopra elas aasta eest 10 kuud Jaapanis Kamakuras ja Liisa Naur oli 2013.–2014. õppeaastal vahetusõpilasena Tšiili pealinnas Santiagos. Kõik nad olid välismaale minnes 16–17-aastased.

Mängime esmalt sellist mängu, et ma olen muretsev lapsevanem. Mida te mulle ütleksite, miks mu laps peaks minema aastaks välismaale?

Henri: Mul oli väga raske oma vanemaid veenda kahel põhjusel. Esiteks jääb üks aasta Eesti koolis vahele ja peab kokku minema noorematega, mis juhtuski. Teiseks polnud kusagilt raha võtta. Programmisummad on üüratud. Ema-isa ütlesid, et pole kahjuks võimalik. Hakkasin ise toetajaid otsima ja uurima, kuidas saan ise oma unistuse nimel vaeva näha. Kirjutasin firmadele toetustaotlusi ja käisin kõigil vaheaegadel ja isegi pühadel hotellis hommikusöögilaudu koristamas. Lõpuks pidi mu pere otseselt tasuma algsest summast kolmandiku, ülejäänud sain suure peavaluga firmadelt, tööga ning kogutud taskurahaga. Juba tänu sellele oskasin oma vahetusaastat paremini väärtustada ning mitte alla anda, sest nähtud vaev oli olnud meeletu. Lisaks õpetas kogemus, mille sain juba enne vahetusaastat, mulle palju.

Isa kartis, et kui aasta siin vahele jääb, siis äkki mul kaob õppimise isu ära, ei taha aasta noorematega olla või hiljem ülikooli minna. Pigem on aga see aasta andnud mulle rohkem aega mõelda, mida ma päriselt elus edasi tahan teha. See aasta arendas mind nii palju, sain endast parema pildi ning uue vaatenurga elule ja ühiskonna normidele.

Sandra: Mul tekkis see mõte esimest korda 8. klassis ja siis olid mu vanemad küll alguses väga vastu, kindel ei. Saan sellest hästi aru. Kui see hiljem jälle teemaks tõusis, siis mõistsid nad kohe, kuidas see mind arendab, et ma saan uue keele, uue keskkonna, uusi väljundeid edaspidiseks eluks. Suurim probleem oli raha. Tegime kokkuleppe, et mina annan endast 100%, otsin toetajaid ja rahastust. Kui see takistus sai ületatud, oli kõik lihtsam.

Liisa: Mul polnud vanematega üldse probleemi, sest mu vanem vend oli seitse aastat tagasi käinud Saksamaal. See oli loomulik jätk, et ka mina lähen. Ema ei tahtnud üksnes, et ma läheks Ladina-Ameerikasse. Olin siis blond väike 16-aastane tüdruk ja kuidas mind siis lasta sinna tumedate inimeste juurde. Eks see ole tavaline levinud eelarvamus. Usun aga, et just sinna minna oli parim otsus üldse.

Mängime nüüd, et ma ei ole mitte murelik lapsevanem, vaid sõber. Mis te nüüd mulle ütleksite, et miks on vaja minna?

Sandra: Ma ütleksin täpselt sedasama, mis vanematele. Olen nüüd nii pikalt tagasi olnud ja mõistnud, mida see mulle andis. Hoopis teise maailmavaate. Kui tulin tagasi, siis tundsin, kuidas inimesed, kellega varem õppisin – ma ei sulandunud enam nendega. Tänase päevani tunnen, et olen palju avatum ja tolerantsem, palju õpihimulisem. Enam polnud oluline see, et oskaksin raamatust ära lugeda ja üles leida. Sain aru, miks ma tegelikult õpin. Nii räägiksin nii vanematele kui ka sõpradele. Muidugi saad ka uusi sõpru, teistmoodi pidu ja noori näha, aga kõige tähtsam, suurem väärtus on ikka see hariduslik pool, mitte sotsiaalne elu.

Liisa: Nõustun kindlasti Sandraga. Kui midagi lisada, siis ära käies tekibki nagu teine elu. Kui tagasi oled, siis mõistad, et see, mille sain, jääb alatiseks minuga. Tahtsin minna Euroopast eemale, sest teadsin, et seal on avatumad inimesed. Kui seal ikka armastad, siis täiega ja nii ka vihkamisega, emotsioonid on nii palju suuremad kui eestlastel. Tagasi jõudes tundsin, et siin ei armastata mind nii palju, kuid mõne kuu möödudes mõistsin, et eestlased väljendavad end teisiti. Mitte et näitaks seda kogu aeg kehakeele ja sõnadega välja, vaid on kinnisemad. Olin üsna tüdinenud Eesti elust ja tahtsin midagi teistsugust. Tänu sellele aastale õppisin Eestit ja eriti oma pere palju rohkem hindama. See, kuidas ma nüüd suhtun ja tunnen, on hoopis teistmoodi. Ema-isa ütlevad, et olen läinud omamoodi mitu aastat beebimaks. Tahan neile näidata, kui tähtsad nad mulle on. Elu on kuidagi teistsugune, hindad kõike teistmoodi.

Henri: Ütleksin samamoodi, et sõpradele ja vanematele rääkisin üsna sama juttu. Minu puhul oli erinev see, et minu sihtriik polnud nii populaarne. Jaapanisse ei lähe mõnel aastal üldse vahetusõpilasi, mõnel aastal läheb ainult üks. Minu aastal oli kaks. Sõbrad küsisid, et mis sa sinna otsid. Mind just kütkestaski see, et see on nii kaugel ja nii erinev. Vanematele oli ka probleemiks, et nii kaugel. Tahtsingi midagi kaugemat ja eksootilisemat kogeda.

Kuidas te võõras keskkonnas kohanesite? Oli ka kultuurišokki või lihtsalt võõristust teistmoodi inimeste ja võõra toidu suhtes?

Sandra: Kultuurišokk on igaühel mingil määral ikka. Esimestel nädalatel raske, et olin oma lähedastest eemal. Positiivne šokk oli inimeste poolest. Kui oma Ameerika pereemaga esimest korda jalutama läksin, siis ütlesid kõik tere. Kui küsisin, kes need on, vastas ema, et ei tea, pole kunagi näinud. Samamoodi tulid inimesed koolis kohe küsima, kust ma pärit olen, Eestist küll midagi ei teata, aga ikka oli neil nii huvitav.

Kultuurišokk oli hoopis Eestisse tagasi tulles ja see oli hästi negatiivne. Raske oli ära harjuda, et inimesed ei ütle tänaval tere. Kui mina ütlesin, sain vastu küsiva näoilme. Kui müüjaga hakkasid poes small talk’i rääkima, siis vaadatakse, et mida see nüüd tahab?

Henri: Eks ma alguses käisin ikka suu ammuli ringi ja vaatasin, kui teistmoodi ikka Jaapanis tegelikult kõik on. Raske on leida päris tõelisi sõpru, kui sa keelt ei valda. Läksin peaaegu olematu keeleoskusega. Umbes poole aasta pärast, kui keel oli juba suus, siis läks palju paremaks pere ja sõpradega. Olin koolis oma blondide juuste ja siniste silmade pärast populaarne ja kõik tahtsid mind teretada, aga tundsin, et see on tühi kuulsus, keelt ma ju ei oska. Hakkasin kohe hoopis teistmoodi suhtuma.

Liisa: Ma ei osanud üldse hispaania keelt, ma ei osanud end isegi tutvustada. Seal oli perekond väga tähtis ning kõik pühapäevad veedeti koos pere ja sugulastega. Kui siis keelt oskamata viis tundi sugulaste seltskonnas oled ning koolis sind muudkui musitatakse ja katsutakse ja keelt sa ei oska, on keeruline. Olin mingi lühikese aja päris nukker ja vihane. See ei kestnud aga kaua, sain aru, et olen siin vaid aastaks ja miks seda mitte kasutada. Keel hakkas ajapikku tulema. Sealt edasi läks kõik ülesmäge.

Kas võõra pere ellu sisseelamine oli raske ja kuidas teid vastu võeti?

Sandra: Olin kuulnud lugusid, kuidas õhupallidega ja pidulikult vastas ollakse. Olin sel hetkel väga katki, raske oli olla, et kõik on minust maha jäänud. Samas oli osa minust meeletult õnnelik, et ma olen seal. Nägin oma perekonda, ema hakkas pilti tegema, aga kui nägi mu nägu, pani fotoaparaadi nii muuseas selja taha. Olin nende esimene vahetusõpilane ja neil oli sel ajal 2,5-aastane tütar. Arvan, et see tegigi asja eriti lihtsaks, sest kunagi ei tekkinud sellist piinlikku vaikust. Väike mudilane rääkis kogu aeg ja kuidagi lihtne oli olla. Mul väga vedas oma perega, suhtlen nendega siiani iga päev ja ma tõsiselt tunnen, et ma olengi nende pere liige. Nad võtsid mind kui oma tütart, mitte kui kedagi vahetusõpilast.

Liisa: Mul alguses perega sidet ei tekkinud, esimesed kolm-neli kuud oli nii, et nemad ei osanud inglise keelt ega mina hispaania keelt, suhelda ei saanud. Peres oli kolm õde – 6-, 8- ja 16-aastane − ja vanim rääkis õnneks inglise keelt. Kui teda poleks olnud, siis ma ei tea, mis oleks olnud. Magasime ühes toas, käisime ühes klassis, meil olid samad parimad sõbrad, pidevalt ninapidi koos. Samas on nad väga temperamentsed ja armukadedad ning mingil hetkel tekitas see probleeme.

Henri: Jaapani pereema rääkis jaapanlase kohta head inglise keelt, aga minust ta aru ei saanud. Proovisin kohe hakata jaapanikeelseid sõnu jutu sisse põimina. Saime väga hästi läbi, ta viis mind igale poole. Mul oli seal ka 6-aastane vend. Kuuene vend oli väga hea, sest ta kasutas lihtsat keelt. Paari kolme kuu jooksul, mida enam mu keel arenes, läks kogu aeg lihtsamaks.

Klassikalise hariduse juurde kuuluvad ikka ka õpingud välismaal. Kui tähtis teile seal omandatud haridus oli?

Sandra: Minu jaoks hästi tähtis. Oluline, et lõpetaksin heade hinnetega, mu koolis oli 6 vahetusõpilast ja kuna minu inglise keele põhi oli algusest peale kõige tugevam, siis mulle ei tehtud juba algusest peale mingeid erandeid. Teised olid Saksamaalt, Taist, Ladina-Ameerikast. Õppisin 12. klassis ja 90% ainetest olid nendega koos. Samas õppisin ülikooli inglise keele programmi järgi, pidin lugema tohutult raamatuid ja kirjutama mitme tuhande sõnalisi esseesid keeles, mis pole mu emakeel. Alguses oli väga raske. Näiteks Shakespeare’i luulega, millest sa mitte midagi aru ei saa. Ma tahtsin, et tulen sealt tagasi tundega, et tegin võimalikult hästi, mitte selle tüüpilise, et „saab kergemalt ka“ ja et „ega need hinded loe“. Mul on diplom olemas, mis küll Eestis palju ei loe. Aga mul on endal hea tunne, et tegin selle ära ja andsin endast 100%. Tänu sellele, et võtsin ülikooli inglise keelt, oleks nüüd Ameerikasse ülikooli minnes nii, et ma ei peaks esimesel kursusel enam inglise keelt õppima.

Henri: Käisin 10. klassis. Minu koolis oldi harjunud vahetusõpilastega ja eriti ei eeldatud minult midagi, sest vahetusõpilased on pigem uusi kogemusi saama tulnud kui hinnetele õppima. Mina tahtsin kohe pingutada ja enda jaoks maksimaalsel tasemel keelt õppida. Olin natuke üllatunud, kui ma ei saanud alguses mingeid õpikuid. Alguses tegin kaasa ka inglise keelt ja matemaatikat. See oli ka keeruline, sest kõik toimus ikka jaapani keeles. Kuskil poole pealt sain juba nendega ka hakkama, v.a tekstülesanded matemaatikas. Teistes ainetes ma ei hakanud lõpuni kaasa tegema, sest õppekoormus oli väga suur ja terminid väga spetsiifilised. Lõpuks tegin rohkem kui kõik teised vahetusõpilased, lõpetasin ära ka mu enda jaapanikeelse programmi.

Liisa: Mul oli üsna samamoodi nagu Henril. Üks USA tüdruk oli olnud enne mind ja tema polnud isegi hispaania keelt ära õppinud. Minust väga ei oodatud midagi. Esimesed kuu-poolteist õppisin ainult enda sõnu teemade kaupa. Siis hakkasin vaikselt juba tundides kaasa tegema. Kui läksin juulis üsna ilma keeleta, siis detsembris (neil on suvevaheaeg detsember, jaanuar, veebruar) tegin kõik eksamid juba kaasa ja keemias sain klassi parima tulemuse.

Kuidas nägi välja teie elu väljaspool kooli, kas nägite maad ja rahvast ka?

Liisa: Tšiili on nii pikk riik, et kui tahad kuskile teise linna minna, siis minnakse tavaliselt lennukiga. Mul käis Eesti pere Tšiilis külas, nendega sõitsime 700 km lõunasse, kus on palju vulkaane ja mägesid. Käisin oma host-perega Lihavõttesaarel, mis on Tšiili osa, kuid täiesti omaette keele ja kultuuriga. Ülilahe koht, kuhu tahaksin kindlasti kunagi tagasi minna. Vahetusõpilastega käisime ka Tšiili lõunaosas viies linnas: Puerto Monttis, Valdivias ja mujal.

Henri: Minu kooliteest paar sõna. Juba mu aknast paistis Fuji, Jaapani kõrgeim mägi. See oli Munamäega võrreldes nii võimas vaatepilt. Iga päev kooliteel vaatasin seda, kuidas kevadel lumi mäel sulas ja talvel taas tagasi tuli. Mu kooliteel olid väikestes aedades riisipõllud, nägin kogu kasvu- ja lõikusprotsessi.

Väga palju ma reisida ei saanud, aga sealse perega käisime telkimas. Kui Eestis on see pigem ellujäämiskogemus, kus lõkkel midagi keeta proovitakse, siis minu perel oli telkimiseks ette valmistatud põhimõtteliselt teine kodu. Kõik pliidid, pannid, potid, lauad, kõik võtsime kaasa ja valmistasime tavalist kodutoitu. Ses mõttes oli see stressirohkem kui meil tavaline matkamine. Kamakura linn oli 800 aasta eest Jaapani pealinn, siis on see Kyoto kõrval teine turistide sihtpunkt. Et mul alguses sõpru polnud, käisin esimese kahe kuu jooksul üksi läbi enamiku templitest ja pühamutest. Jaapanis ringi sõites ei saa kunagi aru, kas sõidad linnast välja või oled veel linnas. Tokios käisin mõne korra, aga see mulle nii väga ei meeldinud. Kuigi Tokyo ei andnud kodust tunnet, jättis maailma suurim linn mulle kustumatu mulje. Majade hoomamatu suurus, inimeste hulk, mida võib kõige käidavamates kohtades võrrelda laulupeoga, loendamatud öösel säravad reklaamloosungid, samas puhtus, täpsus ning lahkus hämmastasid mind igal sammul sama võimsalt. Tokyost võib leida kõike, mida inimene suudab välja mõelda. Kõik, mis tundub enneolematu, huvitav, naljakas või imelik, on Tokyos juba olemas.

Sandra: Minu külake oli väga tore! Elasin põhjas järve ääres väga ilusas kohas. Michigani järv on nagu Läänemeri, teist otsa ei näe. Lähemad suured linnad olid Detroit (4 tunni kaugusel) ja Chicago, aga rohkem sõitsin mööda osariiki ringi ja nägin ilusaid asju. Näiteks Sleeping Bear Dunes ehk magava karu düünid. Üle-eelmisel aastal tunnistati see USA kõige ilusamaks kohaks, hästi kõrge ja vaade järvele. Ma ei pannud nii suurt rõhku reisimisele, vaid pigem just oma rutiini leidmisele, et tunda end ühiskonna osana, perega sõbrunemisele ja et näha rohkem oma kodukohta.

Millised olid kontaktid teiste vahetusõpilastega?

Henri: Meil oli kohe aasta alguses seminar, kuhu olid kõik 67 üle maailma saabunud vahetusõpilast kokku tulnud. Neli-viis päeva olime nendega koos. See oli minu jaoks pigem selline sisseelamisaeg ja mul oli veidi raske nendega suhelda, sest kõik oli niivõrd teistmoodi, kui ma olin ette kujutanud. Ka hiljem minu läheduses kedagi vahetusõpilastest ei elanud, seega nendega ma väga ei suhelnud. Minu eesmärk oli pigem sulanduda sisse sealsesse kultuuri ja elada nagu tavaline jaapanlane.

Liisa: Minul oli hästi palju kontakte vahetusõpilastega, sest meid oli Tšiilis kokku 57, kellest Santiagos elas 12. Santiago on küll nii suur linn, et paljudega kogu aeg kokku ei puutunud, aga meil oli seitsmestkaheksast inimesest koosnev rühm, kellega vähemalt kord kuus käisime koos, kui mitte rohkem. Kõikidele vahetusõpilastele määratakse tugiisik. Minu tugiisik oli üks Tšiili YFU aktiivsemaid vabatahtlikke, tal oli veel peale minu kuus õpilast, kelle tugiisik ta oli. Tänu sellele tegimegi tihti kõik koos väljasõite, meie seitse pluss tugiisik. Tegelikult suhtleme siiamaani hästi tihedalt. Mina tulin juulis tagasi ja veebruaris käisin USAs ühel poisil külas, kes elab New Yorgis. Järgmisel nädalal lähen koos taani poisiga, kes meiega seal oli, Leetu leedu poistele külla. Need on sellised inimesed, kes jäävad alatiseks su ellu.

Palju Eestis teiesuguseid YFU-kaid on?

Henri: Umbes 1300.

Kas suhtlete omavahel?

Kõik korraga: Jaa!

Sandra: Minu parimad sõbrad on YFUkad, raudselt.

Henri: Julgen sama öelda. Pärast vahetusaastat saab jääda vabatahtlikuks YFU juurde, korraldada uutele vahetusõpilastele üritusi, saab neile nõu anda. Igal aastal tuleb ka Eestisse ca 30 vahetusõpilast, keda me valmistame ette siinseks eluks ja toetame.

Meenutage palun oma viimast päeva võõrsil.

Sandra: Enne lennujaama minekut nutsin juba, pärast lennukis ka veel. Aga juhtus nii, et jäin lennukist maha. Küsiti, et kas paneme teid tunni aja pärast järgmisele lennule või järgmiseks hommikuks. Ütlesin, et muidugi järgmiseks hommikuks ja sõitsime koju tagasi. Korraks oli jälle see rahu sees, et ma ei pea veel lahti laskma. Kui esimest korda lennujaama läksime, siis ma lasksin vanemad ees uksest välja ja jäin veel kümneks minutiks lihtsalt üksi suurde tuppa istuma. Jätsin selle majaga hüvasti, sest ma ei teadnud, kas ma seda enam kunagi näen. Tagasi jõudes oli aga nii hea tunne, et „tagasi kodus“. Ma igatsesin ju samas väga oma päris kodu ja vanemaid. Tahtsin koju tulla, aga Eesti puhul sa teadsid, et see ei kao ära. Vahetusriigiga on see, et sa ei tea ju kunagi kindlalt, kas sa sinna veel satud. Nüüd ma tean ju kindlalt, et need inimesed pole kuskile kadunud. Kui järgmisel hommikul jälle lennujaama läksime, otsustasid nad, et väikest 3,5-aastast õde enam kaasa ei võta, ta pidi ju ka lasteaeda minema. Ta puges enne mulle voodisse, tegime viimaseid pilte ja rääkisime. Ütlesin talle, et ta tubli tüdruk oleks ja et kui ma aasta pärast tagasi tulen, et ta oleks sama tubli. Kuidas ta siis rääkis, et armastab mind ja et olen ta ainus suur õde ja et ma ikka ei läheks ja ruttu tagasi tuleks. Sa ju homme oled jälle kodus. See oli kõige raskem üldse. Seisin lennujaamas, nutsin täiega. Lennujaama töötaja küsis minult, et kas sa lähed koju või lahkud kodust. Ütlesin, et mõlemat ja tegelikult oligi nii. Minu Eesti pere on mulle alati kõige armsam, aga mul on ka teine kodu. Tean, et ma saan sinna alati minna, mul on see kodutunne.

Henri: Olin eelmisel päeval pidanud koolis jaapanikeelse kõne 1500 inimese ees. Kõik mu sõbrad ütlesid, et nad oleksid peaaegu nutma hakanud, aga siis ma ütlesin jälle midagi naljakat. Ega ma nii väga ei proovinud nalja teha, aga nii kukkus välja. Kõik olid nii üllatunud, et ongi viimane päev käes ja soovisid mulle head. Läksin koju ja hakkasin pakkima. Kui pakitud sain, oli tuba nii tühi. Vaatasin kohvreid ja siis aknast välja. Mäletan, kuidas roosakas kuma oli, päike hakkas loojuma ja korraks tuli nutt kurku. Siis mõtlesin, et kurat, sporditossud jäid kooli kappi. Mu parimad sporditossud, pean neile järele minema. Panin koolivormi jälle selga ja läksin kooli. Poole tee peal hakkasid pisarad voolama. Kooli jõudes oli teistel tund. Hiilisin ja võtsin tossud, siis läksin veel enda kendo saali, kus olin iga päev pärast kooli käinud. Istusin sinna maha ja pidin veel hüvasti jätma enda kooliga, kõik hakkas kohale jõudma. Siis veel pisardasin natuke. Teadsin, et kümne minuti pärast lõpevad sõprade tunnid ja siis nad kogunevad kõik sinna saali. Jäin ootama. Kõik sõbrad hakkasid järjest sisse tulema ja olid nii üllatunud. Mu parim sõber ütles, et „Ma vaatasin, et kes seal on, kas see on see kuradi välismaalane!“. Välismaalast kasutatakse ka sõimusõnana Jaapanis. Kui nad nägid mind seal nutmas, siis hakkas neile ka kohale jõudma, et päriselt lähengi ära. Siis läksin tagasi koju, seal olid külas ema sõbrannad ja nende lapsed. Nad olid mu äraolekul suure üllatuse teinud ja mudilased olid suure kaardi teinud tänuga väikeste asjade eest, mis olin nendega teinud – jalgpalli mänginud suvel või midagi sellist. See oli hästi armas ja naljakas. Järgmisel varahommikul läksin Yokohama raudteejaama, kust läks buss lennujaama. Sinna olid kogunenud kõik mu sõbrad ja isegi nende vanemad. Meil oli parima sõbraga nali juba kuu aega varem, et kui lahkun, peab ta nutma hakkama, aga me muudkui naersime. Kui viimast korda raudteejaamas kallistasime, siis sosistasin talle kõrva, et nüüd ta peab nutma hakkama. Ta hakkas midagi ütlema ja siis hääl murdus ja hakkaski nutma. See oli valusaim hetk kogu aasta jooksul. Kui buss liikuma hakkas, siis nutsin rohkem kui kõik need tüdrukud kokku. Lennujaamas kohtasin Hannat, kes oli ka vahetusõpilasena Jaapanis olnud ja see oli hästi imelik järsku eesti keeles rääkida. Rääkisime kogu lennu aja Helsingisse ega maganud üldse. Nii kui silmaklapid pähe panin, tuli mu sõbra murduv hääl meelde ja pisarad hakkasid maski alt jooksma. Pooled olid neist õnnepisarad. Sain keele, maailma parimad sõbrad ja suure asjaga hakkama ja olin väga õnnelik. Helsingis tundusid kõik nii suured ja heleda peaga. Arvasime, et keegi võib eesti keelest aru saada ja rääkisime omavahel jaapani keeles.

Liisa: Olin viimase päevani positiivne, püüdsin olla. Olid jalgpalli MM-võistlused ja mäletan väga täpselt viimast viit päeva. Brasiilia ja Tšiili mäng hakkas laupäeval kell 12, siis oli kurb hetk, sest Tšiili sai ülinapilt pähe. Pühapäeva hommikul läksin oma parima sõbra Francisco juurde ja ta näitas kurva viisiga hästi ilusat laulu, ilusamat, mis olen hispaania keeles kuulnud. Kui ma kolmapäeval lennujaama sõitsin, kuulsin just sedasama laulu. Mõtlesin sellele pühapäevale ja hakkasin täiega nutma. Mu sõber ja mu pere olid ka kaasas mind saatmas. See oli tõsiselt kurb hetk. Olin enne kodus ka muidugi nutnud.

Pühapäeval olin veel sõbra perega restoranis käinud ja sinna tuli ka just Brasiiliast jõudnud Tšiili meeskonna peatreener. Ma mõtlesin, et oh, mis vägevas riigis ma olin olnud, see oli mu tipphetki üldse. Olin küll kurb, aga väga ootusärevil koju pöördumise pärast. Tegin koolis teistele video, laulsin ja pidasin ka kõne. Kõik nutsid lõpuks, direktor ka. Olin segaduses, reaalsus ei jõudnud kohale, olin omamoodi õnne tipul. Koolipäeva lõppedes tulid mõned sõbrad minu poole. Õpetajad olid teinud vihiku, kuhu kõik olid nii ilusaid asju kirjutanud. Klassilt sain Tšiili lipu oma autogrammidega ja õde oli kogunud minuga kokku puutunud laste kirjutisi. See oli väga südamesse minev lahkumine. Lennukis nutsime nii, et üks saksa poiss ei julgenud meiega rääkida, kartis, et midagi hullu on juhtunud.

Jõudsin laulupeo ajaks Eestisse ja elu läks kohe käima, kuid aasta lõpuni olid ikka suured kurbusehetked.

Mis kolm tarkusetera ütlesite kaasa neile, kes peaks järgmisel aastal vahetusõpilaseks minema?

Henri: Enne minekut räägitakse kõik tüüpilisemad probleemid ja vead, mida tehakse. Kui jõuad kohale, räägitakse need veel kakskümmend korda üle. Kõik tundub nii lihtne ja loogiline, aga siis lähed ja teed täpselt needsamad vead järjest läbi.

Koos lühikese arupidamise järel:

1. Proovi kõike vähemalt korra, et saaksid kogemuse.

2. Hinda ja väärtusta vastuvõtvat perekonda ja suhet nendega.

3. Unusta halb tuju, ära karda vigu teha.

Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: erakogu  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga