Nelja näoga mägi

Rahutu hingega bioloog Sulev Kuuse on matkanud pea kaks kolmandikku oma elust. On oma teekonda pildistanud ja sellest ka palju kirjutanud. Seekord räägib ta oma matkast mööda palverännaku teed ümber Kailiasi mäe Tiibetis.

Rahutu hingega bioloog Sulev Kuuse on matkanud pea kaks kolmandikku oma elust. On oma teekonda pildistanud ja sellest ka palju kirjutanud. Seekord räägib ta oma matkast mööda palverännaku teed ümber Kailiasi mäe Tiibetis.

Igal usul on oma märgid, milles väljendub ta iseloom. Iga inimesel on lähtuvalt päritolust väljakujunenud mõtted ja tõekspidamisd, mille järgi oma elu elada. Nii on Egiptuse vaaraode püstitatud Giza püramiidid päikesekultuse sümboliks, millega näidatakse allesjääjatele teed, kuidas inimene võib ja saab edasi elada ka pärast surma. Sama eesmärki teenis ka Hiina Qini dünastia esimese keisri Shi Huangdi elusuuruses terrakotta sõdalaste armee, mis valmis juba keisri eluajal ja pidi teda kaitsma surmajärgses hauataguses elus. Või Siinai mägi, kus Jumal andis Moosesele käsulaudadel kümme käsku, et kristlased teaksid, kuidas oma elu seada. Või moslemite kõige püham paik Meka, kus sündis prohvet Muhamed ja kus paikneb ka islami sümbol Kaaba, mille ümber keerleb kogu islamimaailm. Või taarausuliste hiietammikud, mis olid samuti üle aegade kestva ühenduse kinnituseks, sest seal said elavad kokku lahkunutega.

Tiibet

Tiibet ehk Shangri La („lumine maa“ või „lume kodumaa“) ehk läänemaailmale maailma atus laiub enam kui 2,5 miljonil ruutkilomeetril Himaalaja põhjanõlvadel. Sõna tiibet tuleneb turgi sõnast töbäd, mis tähendab ’kõrgused’, või on ta hiina Tu-po araabiapärane mugandus. Küll on aga tiibetlastele endile see maa Böd (häälda: bö), mida võiks tõlkida kui isamaa. Teda piiravad kaks suurt: Hiina ja India. Tema piir ulatub kokku Nepaali ja Bhutaniga ning Khami provintsis ka Birmaga. Tiibetis on maalilised soolajärved ja võimsad jõed. Siin on kõrgmägede liivaluited. Tiibeti-Nepaali piirile jäävad maailma kõrgeimad mäed. 
Siinsed inimesed on harjunud elama väga karmides oludes. Bön-uskumused ehk nn dor-bönism (Tiibeti vanim, budismi-eelne animistlik-šamanistlik maailmavade) pärineb Ülem-Shangsungi (tänane Lääne-Tibeti Ali piirkond) müütilisest Tag-gzigi regioonist juba 4. sajandist eKr. Cha-bönismi ehk Yungdrungi bön-religiooni kõrgperiood jäi vahemikku 2. – 7. sajand. Ka svastika kui budismi sümbol toodi koos budismiga Indiast Tiibetisse 7. sajandil kui Yungdrungi embleem. Tänapäeval on budismi kõrval levinud jo-bönism ehk uus böni religioon, mis moodustab Tiibeti budismi ühe, nn musta haru. 
Bön-pod (bön-usulised) teavad, et maailma loomise alguses oli kaks muna, üks valge, teine must. Pärast koorumist väljusid mustast munast parasiidid, deemonid ja maailma kurjus. Valge muna andis aga alguse meie eelkäijatele – inimesele. Lõuna-Tiibetis levis bön-religiooni pooldajate seas uskumus, mille kohaselt tiibetlaste esiisaks oli ahv, kes naitus kurja naiskaljudeemoniga. Nad elasid Tsetangis Gangpo Ri mäel ja neil oli kuus järglast, kes andsidki alguse Tiibeti kuuele etnilisele rahvusgrupile. Ju saab nii karmides oludes eladagi vaid rahvas, kelles on paras annus sitkust ja sama palju usku. 
Tiibeti tsivilisatsioon on vana – esimesi inimasustuse jälgi on teada vanemast kiviajast ning maaviljeluse koldeid 4. aastatuhandest eKr. Juba 2500 aastat tagasi kujunes Tiibeti platool välja oma kuningriik, mille eesotsas oli kuningas (Tsampo). Iseseisva riigina sulges Tiibet oma piirid võõra kultuuri esindajatele 18.–19. sajandi vahetusel. Esimesed kristlikud misjonärid jõudsid maailma katusele aga juba 18. sajandil. Enne seda liikusid India ja Tiibeti vahel buda mungad, kes tõid Indiast budismi tema sünnimaale tagasi 7. sajandil. 20. sajandi algusaastail käis tihe rebimine ülemvõimu pärast Tiibetis Hiina, Inglismaa ja Venemaa vahel. Pärast seda, kui Hiina R oli Tiibeti „rahumeelset vabastanud“, suleti alates 1951. aastast Tiibeti Autonoomse Regiooni piirid võõramaalastele. Isegi tänapäeval, alates 1976., mil maailma katus on reisi- ja kultuurihimulistele ning matkajatele avatum, nõuab Tiibeti kiltmaale jõudmine päris parajat annust pealehakkamist. Tuleb ju saada kõik load-kooskõlastused-soovitused. On vaja nutikust ja jäärapäisust, et bürokraatia masinavärgist jagu saada. Samuti läheb vaja kindlat annust eneseusku, et kohaneda elu võimalikkusega maal, kus keskmine kõrgus on neli kilomeetrit üle mere. Vaja on tarkust, et aru saada kohast, kus budistlik vaim ja kultuur on valitsenud aastasadu, aastatuhandeid.

Tiibet on aegade jooksul palju kaotanud – tema piire on õgvendatud, tema rahvas on olnud sunnitud emigreeruma, tema usku on püütud ohjeldada ja kloostreid on purustatud, tema etnilist struktuuri on muudetud, tema pühasid paikasid on olematuks mõistetud ning tema maad ja maa hinge on alla surutud. Palju on kadunud, aga paljut ei saa kaotada – see püsib vankumatult.

Budistliku maailma üheks sümboliks on Ngari piirkonnas ehk Lääne-Tiibeti kiltmaal asuv Universumi keskpunkt, Kailasi mägi. Kailas jääb Tiibetit läbiva ida-läänesuunalise lõuna kiirtee naabrusesse, mis ühendab Hiinat üle Pakistani mitmete Lähis-Idaga maadega, aga ka Indiaga.

Kailas – mägi nelja ilmakaarde

Budismis ja hinduismis on palju erinevaid jumalusi ning pühapaikasid. Mõlemat usku ühendavatest sümbolitest on ehk tähtsaim Kailasi mägi, mis kõrgub 6714 m üle merepinna. Kuna Kailas paikneb Tiibeti-Nepaali piirile jäävast peaahelikust vaid mõned sajad kilomeetrid põhjapool, siis kerkib ta teiste madalamate mägede keskelt justkui suveräänne liider, millest mööda vaadata on võimatu. Ta on nagu üksik, teistest kõrgemale küündiv lumine tipp, millele lisab salapära ja võimsust kuju. See mägi on justkui püramiid, mille iga tahk on pööratud eri ilmakaarde (Kailast saab vaadata itta, lõunasse, läände, põhja).

Palverännak ümber Kailasi mäe tähendab 53 km pikkuse ringi läbimist. Ring algab lõunast Darcheni küla juurest, kus palverännaku kõrgperioodil võib kohata tõelist rahvuste ja rahvakildude paraadi. Püha mäe jalamile tuleb inimesi Indiast ja Nepaalist, Tiibetist ja Hiinast, budiste üle kogu maailma. Kuna meie olime Tiibetis septembris-oktoobris, vahetult enne talvekülmade saabumist, siis oli koos meiega ümber mäe matkamas vähe tõsiusklikke (vt fotod 1 ja 2). Budistid teevad ümber Kailasi mäe palveringi ehk sooritavad parikrama kolme päevaga, nagu matkajadki. Pühendunumad suudavad selle teekonna läbida ühe päevaga, päikesetõusust loojanguni. Enamik rändureist käib palveteekonnal tavaliselt korra elus, et saada andeks elu ajal tehtud patud. Usule pühendunumad läbivad tee ümber Kailasi 108 korda, see on sama palju, kui palvehelmeste vanikus on helmeid. See rituaal võimaldab tõusta ümbersündide ahelast nirvaanasse. Ümber mäe võib palveid lugedes puhastumise poole liikuda ka nagu n-ö meetrimõõtja, nagu liiguvad putukate röövikud. Sinna, kus on lamades pea, astutakse pärast püstitõusmist kolm sammu, siis laskutakse põlvili ning edasi kõhuli. Hetkeks jäädakse lamama, siis uuesti püsti, kolm sammu, põlvili, kõhuli, käed ette ja nii 53 kilomeetrit, 2 nädalat, 108 ringi, kogu elu...

Meie kolmeliikmeline matkagrupp, Aarne ja Tanja Põhja-Eestist ning Sulev Lõuna-Eestist, lähenes mäele Lhasa poolt, idast ( vt foto 3). Kui sa vaatevälja piiravale kurule jõuad, avaneb sinu ees müstiline pilt. Tohutud tuuled, mis rabavad su jalust, ja meeletu palvelippude plagin. 
Vasakul sinab tiibetlaste püha paik Manasarovari järv, mille ümber käivad samuti palverändurite hordid, et külastada järveäärseid kloostreid ja teha palverännak ümber püha järve, kuhu puistati pärast surma Mahatma Gandhi tuhk. Manasarovar ehk Tso Rinpoche (Mapham Yum Tso) ehk tõlkes hinnaline järv on tekkinud peajumal Brahma meeltest ning järvel ujub luigeks moondunud Shiva. 
Paremal särab aga kauguses päikesekiirtes pimestavalt neljatahuline Kailas. Mäe neli külge on lõigatud nagu teemandi tahud. Looduses jätab mägi terava hamba või sümmeetrilise saki mulje, mis kerkib peaaegu 5000 meetri kõrguselt platoolt taevasse. Eks see ole ka põhjuseks, miks juba aegade hämaruses pidasid budismi eelkäijad bön-usulised seda mäge oma jumalate elupaigaks. Nimelt langeb bön-pode müütilise maa Olmo Lung Ringi legendarne mägi Yung-drung Gu-tzeg ehk nn üheksa svastika ehitis, kirjelduste põhjal kokku Kailasi mäega. Kailasil olevat toimunud askeedi ja mõtleja Milarepa (11.–12. sajandi Tiibeti luuletaja) ning böni preestrjumala võlumisvõistlus. 
Hindud arvavad, et mäel elab jumal Šiva, kes mediteerib seal. Kailasil ühineb temaga Parvati, kes on Parvataraja ehk mägede jumaluse tütar ja kehastus, ning koos kasvatavad nad seal mäel oma lapsi. Kailas on hinduisitidele püha mägi Meru. See müütiline mägi on kogu meie universumi keskpunktiks. Tema ümber tiirlevad Päike, Kuu ja tähed. Kontsentriliselt ümber Meru on seitse mandrit ja seitse ookeani. Merut seostatakse ka hindu panteoni ülemjumala Indraga. Meru küljed, mis on suunatud nelja ilmakaarde, on alates põhjakaarest vastavalt kullast, kristallist, safiirist või lasuriidist ja rubiinist. Igast mäe küljest saab alguse üks Aasia suurtest jõgedest: põhjast Indus, idast Brahmaputra, lõunast Karnali, mis on Gangese ülemjooksu algusjõeks, ning läänest Sutlej. Ainuüksi oma geograafilise asendi tõttugi on Kailas äramärkimist väärt mägi.

Kailasit on kutsutud ka Astapadaks (jainid). See mägi on 6. sajandil eKr Indias alguse saanud uskumuse järgi jainididele tähtsa pühaku Rishabha valgustatuks saamise koht. 
Tiibeti budistid usuvad, et Kailasil elab nende jumalus Demchog, kelle elukaaslaseks on punanahaline Dorje Phangmo, kes aga elab Kailasi kõrval madalamal mäel. Tiibetlastele on Kailas ka kui Kang Rinpoche ehk tõlkes lume kalliskivi.

Kailas on oma pühaduse tõttu matkajatele-alpinistidele suletud nagu näiteks ka Nepaali Ama Dablam või Machapuchare. Mäe lõunakülje tipuseinal (vt foto 4) on selgelt eristatav budistlik svastika, mis on Kailasi sümboolse tähenduse üheks võtmeks. Nimelt moodustab vertikaalne tektooniline lõhe, mis läbib horisontaalset settekivimite vööti, haakristi – iidse India õnnesümboli, mis kujutab ka Brahmat ehk kogu maailma loojat. Svastika sümboliseerib samuti päikest ning sansaarat ehk elukäiku. Kailasilt läheb kõigile valgustatutele nirvaana-tee. Haakrist, mis tiibetlasele on justkui pöörlev ratas, väljendab sanskritis õnnesoovi, tervist, võitu, head tahet. Hinduismis ja budismis kannab ta endas paigalseisu ja liikumise filosoofiat, olles samal ajal meetodiks, kuidas eristada õiget valest ja süüdlast süütust. 

Palverännutee

Mäe lõunaküljelt algab palverändurite rännutee, päripäeva ümber Kailasi – algul lai ja mitmeharuline, hiljem kitsas, kadudes kohati kivide vahele ja jäädes kohati lume alla (vt kaart). Siin on tsörten ehk stuupa (vt foto 5), mille juures loetakse, nagu manikivimüüridest möödudeski mantrat „Om Mani Padme Hum“. Siin saab rändur palvelippude all korra jalga puhata. Siin on kivisse raiutud tekstidega manikivide müürid (vt foto 6), millest peab mööduma samuti päripäeva. Kohtasime siin üht austraallannat, kes tegi ümber mäe teistkordset palveringi. Enne seda olime kõnelenud ühe norra daamiga, kes oli Nepaalist tulles juba neljandat korda selle tee jalge alla võtnud. Ju on selle mäe juures midagi sellist, mille mõistmiseks on vaja aega. 
Siitsamast läheb mäkke ka inimese nn viimane teekond. See on tee, mille lõpus on taevamatuste koht. Võõra jalg ei satu siia aga ealeski. Siia jõuab inimene pärast oma maise tee lõppu ning pääs sellesse varjatud paika on üksnes valitud munkadel ja loodusel.

Kailasi rännaku maršruut, linnulennult 53 km

Kailasi läänesein jääb alul etteküündivate madalamate tippude varjata, aga kui ta mõne aja pärast end paljastab, ei jää mul kui Lõuna-Eesti madalate kuplite mehel miskit muud üle kui seljakott maha visata ning jällegi käsi fotoaparaadi poole küünitada. Kui sul on õnne, võid mäekülje tagant välja astudes kohata tiibeti antiloopide karja, kes on küll pelglikud, kuid mitte niivõrd, et kabuhirmus sinu eest kaljudele tormata. Ju see ongi sellele loomaliigile saatuslikuks saanud, sest üleküttimine, mida on korraldanud sõjaväelased ja salakütid, on need loomad tänaseks viinud väga ohustatud liikide nimekirja. Järgmise kaljunuki tagant väljudes näed vastu liuglemas omapäraseid palverändureid – need on tiibeti lumekanad. Kui palverändurid matkavad mäekülge pidi üles, et jõuda õhtuks Dira Puki kloostrisse (vt foto 7), kus saab kehakinnitust ja öömaja, siis lumekanad rändavad koos trekkeritega üles mägedesse, kuid allapoole tulevad nad toiduotsinguil liueldes. Need suured, lendamiseks liiga rasked linnud, elavad kui tiibetlasedki väga karmides tingimustes (vt Ülo Suursar, Sulev Kuuse „Tiibeti mägikana joob lumevett ja kõnnib jala“ , Eesti Loodus 11/12, 1998, 522). See on nende elu...

Meie jäime telkima küll kloostrist paarsada meetrit kõrgemal, sada meetrit üle 5000, kuid saime siiski kaugusest jälgida pidevat palverändurite voori, mis lähenes õhtupimeduse saabudes kloostrile. Olime telkimas Kailasist loodekaares (vt foto 8). Telgist väljas oli jäine tuul, varsti pimedus. Kuuvalgel paistis Kailas eriti mõistatuslikuna ja sellisena jäi see mägi ka meie unedesse.

Kui sa matkad mägedes, siis tekib sul ajapikku teatud arusaam kohast, kus sa oled, ja sellest, miks sa üldse siin oled. Ju on inimesel vaja väljakutseid. Eks ole ka budistil, kes siin kõnnumaal oma palverännakut teeb, vaja endas selgusele jõudmiseks ja vaimu virgena hoidmiseks reaalseid ning füüsilisi takistusi ületada. Palverännak tõusuga 5630 meetri kõrgusele Drölma La’le (la on tiibeti keeles ’kuru’) on seda kindlasti (vt foto 9). 
Öösel oli mõned sentimeetrid lund maha sadanud. Tõus rõhus juba hommikul vastu maad. Lumi, jää, ikka see tuul, väsimus. Raske. Enne kuru oli koht, kus kohalikud, kes olid tegemas parikrama’t , pugesid mitme kivi vahel olevast praost läbi (vt foto 10). Eks seegi rituaal näitab sinu valmisolekut katsumusteks. Minust jäi see tee küll läbimata, sest ma lihtsalt ei suutnud selles külmas ennast ületada ja vinge tuule eest kaitsvat ISC matkajopet seljast võtta ning ennast kivide vahele pressida. Ehk mõni teine kord.

Südapäeval jõudsime riburada kurule. Drölma La on saanud oma nime Tara tiibetikeelsest nimest (Drölma). Tara on sündinud kaastunde bodhisattva Avalokiteshvara (tiibetlastele Chenrezi, kelle nimega mägi jääb Kailasist kirdesse) pisaratest. Tara on bodhisattva ehk naisjumalus, kes on budismis väga austatud. Tara on naiste ja ka inimlaste kaitsja, kui nad „lahkuvad, et ületada eksistentsi ookeani avarusi“. Siit, mäe põhjaküljelt on vaade Kailasile ka kõige muljetavaldavam – see pole juhus, et see mägi on väljavalitu (vt foto 11). Siit on Kailas kui tõeline teemant, lume kalliskivi. Midagi nii sümmeetrilist annab mägedes otsida, aga eks loodus olegi see kõige suurem kunstnik.

Laskumine kurult on lumes ja jääs. Julgestuseks siiski vajadust polnud, sest jääd pole veel palju. Fotokott on raske, sajab lund, kell neli pealelõunat teeme peatuse ühes neist vähestest karjuseonnidest, mis teele jäävad (vt foto 12). Saame natuke einet võtta ja jakivõiga teed juua. See on ka omaette maailm, kui sa saad kuskil ilma serva peal hetkeks kokku teiste omasugustega. Üks noor daam Hong Kongist teadis isegi Eestit. Sel aastaajal, mil kohe on talv saabumas, pole aga enam palju matkajaid.

Ei jõua – isegi püsti ei taha tõusta… 
Aga õhtul jõudsime enne pimeduse saabumist kella kaheksaks Zutul Puki kloostrini, mille naabrusesse püstitasime ka oma telgi. Nagu paljude teistegi kloostrite juures, näeb siingi taastatud hoonete kõrval ahervaremeid – pärand erinevate maailmavaadete kokkupõrkumisest möödunud sajandi keskel.

Järgmisel päeval jõudsime ringiga tagasi matka alguspunkti. Uudistasime natuke tuttavas Darchenis ja võtsime siis suuna veelgi rohkem läände, et ära käia Tirthapuri kuumaveeallikatel ning Kailasi nn väikesel palveringil. Ükski budist või hinduist, kes Kailasile tuleb, ei jäta siin käimata. Ilma selle sümboolse palveringita pole Kailasi parikrama täielik (vt fotod 13, 14). 
Üks mõte päevikust: Kui seda tuult poleks, saaks asjast asja ... Kuid tuul on täitsa jube. Praegu on veel päike väljas, pole nii hull, kuid kui päike kukub, on kohe meeletult külm /../ Külm, aga võrratu maa. Võimas, aga siin elada küll ei tahaks – õigemini – ei oskaks.

On 16. oktoober 2005. Eestis valitakse kohalikke omavalitsusi. Mina istun aga seltsilistega Ronghbu kloostri (vt foto 15), maailma kõrgeima tegutseva budistliku kloostri kõrval teemajas. Me ajame juttu welslase, itaallase ja kahe prantslannaga. Ülejäänud teejoojad on valdavalt tiibelased, sekka paar poolakat, mõni sakslane, norrakas ja meie, kolm eestlast.

Umbes 10 kilomeetrit eemal kõrgub ligi neli kilomeetrit taevasse Everest, tiibetlastele Qomolangma (maa ema). Joon teed, ajan juttu, aga samal ajal olen mõtetega kuskil mujal. Olen selleks korraks teinud ringi peale ühele uskumatule paigale, mis on tulvil aastatuhandete vanust tarkust ja teadmist. Ilmselt on minu teadmine vaid tuhandik sellest, mis varjul siinsetes inimestes. Ja hea ongi, et kõike ei saa kohemaid avastada. Ikka peab olema miskit, mille poole püüelda ja mida igatseda. Mu ümber on sõbrad ja ma saan mõelda. Mõtlen elust. Ilmselt rohkem kui kodus, sest olen saanud selleks aega võtta...

Tiibet pole mitte pealinn Lhasa või Manasarovari järv või Kailasi mägi. Tiibet on budismi taassünnimaa, kus tõusevad tuhast Gandeni, Drepungi, Sera, Samye ja kõik endised ligi 6000 kloostrit. Usule on tema koht tagasi antud. Siin on palverändurite pühad järved: Nam-Tso ja Yamdrok-Tso. 
Tiibet on unistuste maa. Aga nii nagu mul tekkis Tiibeti platool olles küsimus - mis unistuste maa - nii on see mõte püsinud ka praegu. Miks mu rännakud mind üldse sinna viisid? Miks on inimesel tahtmine olla keset looduse meelevalda, kaaslaseks vaid tohutu tuul, vinge lumetuisk, kontideni tungiv külm? Ju see on mingi tõmme, mis tirib sind kaugustesse, mägedesse. Võõraste inimeste, kauge kultuuri ja samas nii inimsõbraliku usu, budismi poole. Mis unistused need on? Nagu on öelnud Tema Pühadus XIV dalai laama Tenzin Gyatso „Budism on lihtne religioon, kus pole vajadust templite järele, pole vaja keerulist filosoofiat. Vaid meie enda aju, meie süda on meie tempel. Budismi mõte on südamlikkus, isetus....“.

Kõik siin Tiibetis on mingit pidi saladuslik, samamoodi nagu on saladuslik Shambhala – see unistuste maa, mis on uudishimulike pilkude eest olnud peidetud kuhugile Aasia mägede südamesse. Sanskritis on see rahu koht, kus saab elada vaid puhas hing puhta südametunnistusega. Võib-olla on Shambhala Tiibet.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga