Namiibia – teistsugune Aafrika

Reisimees Arne Uusjärv rändas läbi Namiibia ja kohtus uskumatult paljude loomadega.

Reisimees Arne Uusjärv rändas läbi Namiibia ja kohtus uskumatult paljude loomadega.

Windhoeki rahvusvaheline lennujaam asub linnast umbes 40 km kaugusel ning linna pääseb ainult marsruuttakso või rendiautoga. Namiibia pealinn Windhoek hämmastas oma puhtuse ja rahuliku eluga. Erinevalt paljudest teistest Aafrika maadest ei ole kuskil prügi vedelemas ja tänaval jalutavat turisti ei tule keegi mingisuguste pakkumistega tüütama. Kesklinnas on euroopalikud hooned ja palju rohelust ning ka vaesemate inimeste elurajoonid äärelinnades ei riiva eriti silma. Paarisaja tuhande elanikuga linnas on piisavalt hotelle ja külalistemaju igasugusele maitsele ja rahakotile. Kuid kogu selle euroopalikkuse eest tuleb maksta ka euroopalikku hinda. Majutuse ja toitude hinnad on sarnased Eestile ning autorendi hinnad meenutavad Islandit. Bensiiniliiter maksab umbes 12 Eesti krooni. Peatusin Windhoeki vaikses lääneosas Rivendelli võõrastemajas ning võõrastemaja peremees aitas mul leida rendiauto, mille hind oli soodsam nii internetis kui ka lennujaamas pakutavatest rendiautodest.

Namiibia on suur maa (rohkem kui 18 Eestit) ning vaatamisväärsusi on seal palju. Minu käsutuses oli ainult üks nädal ja seega pidin tegema oma valiku ja paljudest huvitavatest kohtadest suure kahetsusega loobuma. Nädalaga jõudsin teha 3000 kilomeetri pikkuse ringi, mis hõlmas riigi kesk- ja põhjaosa. Nägemata jäid Namiibia lõunaosa, Kalahari kõrb ja Caprivi (piirkond, mis kitsa ribana kulgeb Angoola ja Botsvaana vahel ning piirneb veel Sambia ja Zimbabwega). Namiibia ühiskondlik transport on väga nõrgalt arenenud ning bussiühendus on ainult suuremate linnade ning ka Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel. Kõrvalistes piirkondades on ka hääletamine suhteliselt keeruline, sest mõnel väiksemal teel liigub vaid paar autot päeva jooksul. Põnevamad paigad jäävad aga just kõrvalistesse kohtadesse ja nii on rendiauto parim võimalus Namiibiaga tutvumisel. Kindlasti tasub rentida 4WD masin, sest väike Toyota Tazz (midagi Toyota Corolla taolist) tekitas mulle palju muret nii jõgede läbimisel kui ka liivakõrbes.

Suuremaid linnu ühendavad küll head asfaltteed, kuid suurem osa Namiibia teedest on kruusakattega. Liiklus on vasakpoolne ja suurim lubatud sõidukiirus 120 km/h, kuid enamik kruusateedel kihutavatest kohalikest autojuhtidest peab seda piirkiirust just minimaalseks kiiruseks. Vasakpoolse liiklusega oli raske harjuda ja nii mitmelgi korral leidsin ennast jälle paremal pool sõitmas. Renditud auto oli üsna uus, kuid juba pärast paarisajakilomeetri pikkust sõitu ütles aku üles. Õnneks juhtus see asustatud piirkonnas, nii et sain Outjo linnast uue aku osta ja jõudsin veel napilt enne päikeseloojangut Etosha rahvuspargi territooriumile. Namiibia rahvusparkides on selline kord, et väravad avatakse päikesetõusu ajal ja suletakse päikeseloojangul. Vahepealsel ajal parki sisse ei pääse.

Rahvuspark

Etosha rahvuspark on poole Eesti suurune ning selle territooriumil võib omapead autoga ringi sõita ja loomi vaadata. Teedelt kõrvale keeramine ja autost välja tulemine ei ole lubatud. Erilist vajadust autost välja tulla aga ei olegi, sest autoaknast saab ka rohkelt loomi ja linde vaadata. Pargi territooriumil elab 144 liiki imetajaid ja 340 liiki linde. Pargis on loendatud üle 6000 sebra, umbes 2000 kaelkirjakut, 200 lõvi, 300 ninasarvikut ja lugematul arvul antiloope, gaselle ja muid sõralisi ja sarvilisi. Kohata võib ka elevante, gepardeid, leoparde, hüääne, tüügassigu jne. Rahvuspargi territooriumil on kolm kämpingut, kus võib bungalos või telgis ööbida. Kasulik on ööbimine ette broneerida, sest need on suhteliselt väikesed ja alati ei pruugi vabu kohti olla. Broneerisin bungalo Windhoekist ja Okaukuejosse jõudes tervitas kämpingu administraator mind sõnadega: „Welcome, Mister Juhiluba!“ Vaatasin registreerimislehte ning seal oli tõesti kliendi nimeks Juhiluba. Siis meenus mulle, et Windhoekis broneeringut tehes küsiti minult ka isikut tõendavat dokumenti ja ma esitasin juhiloa. Eesti uued rahvusvahelised juhiload on nii rahvusvahelised, et kogu info on ainult eesti keeles. Pole mingi ime, et mujal maailmas ei õnnestu sealt pealt inimese nime leida.

Aga Okaukuejo kämping on omapärane selle poolest et, bungalod on ehitatud otse loomade joogikoha kõrvale. Nii võib ka laisem turist õue minemata toaaknast elevante vaadata ja unelauluks lõvi möirgamist kuulata. Kuival aastaajal on Okaukuejo üks väheseid joogikohti rahvuspargis ning seepärast käib seal palju erinevaid loomi. Veebruaris ei õnnestunud seal aga palju loomi näha, sest sel ajal on Namiibias vihmaperiood ja loomad saavad siis mujalt ka juua. Võib-olla hirmutasid loomi ka saksa pensionärid, kes vaatluskohal karjusid, nagu oleks neil kuuldeaparaatide patareid tühjad. Õnneks veetsid nad suurema osa õhtust restoranis ja magasid alles koidikul. Sõitsin mööda rahvuspargi teid poole päevaga umbes 200 kilomeetrit ja selle ajaga nägin suurel hulgal antiloope, gaselle, sebrasid, kaelkirjakuid, jaanalinde ning ka šaakalit, hüääni ja lõvi. Autosid nägin sellel lõigul liikumas alla kümne.

Himbad

Etosha rahvuspargist suundusin põhja poole ja liikusin piki Angoola piiri läände. Minu eesmärgiks olid raskesti ligipääsetavad himba rahva külad Kaokomaal. Ostsin lisaks Eestist kaasavõetud kingitustele himbade jaoks ka koti maisi ja paar kilo suhkrut, võtsin tee äärest paar himbat auto peale ning jõudsingi lõpuks himba küladeni. Namiibias elab umbes 2 miljonit inimest, seal on 13 etnilist gruppi ja kasutusel on 16 keelt. Suuremad rahvad on ovambod, kavangod, hererod, damarad, hotentotid ja bušmanid. Euroopa päritoluga namiibialased kasutavad afrikaansi, saksa ja inglise keelt. Tänapäeval on Namiibias ainus poolrändava eluviisiga rahvas himbad. Tänu eraldatusele raskesti ligipääsetavas piirkonnas on neil õnnestunud säilitada traditsioonilised eluviisid.

Küla keskel asub tarandik, kuhu ööseks aetakse koduloomad (peamiselt kitsed). Tarandiku ümber on ümmarguse põhiplaaniga onnid, mille seinad on tehtud puuroigastest ja sõnnikust ning katus kaetud rooga. Mõnel moodsamal onnil on katusekattematerjalina kasutatud ka kilet. Sarnane onniarhitektuur on ka hererodel, aga oma soengute, ehete ja riietuse poolest erinevad himbad siiski kõigist teistest Aafrika rahvastest. Himba naise songu järgi saab näiteks aru, kas ta on abielus, ja jalavõrude järgi saab määrata tema laste arvu. Ehete valmistamiseks kasutatakse mitmesuguste taimede seemneid ja loomanahka. Metallehteid tehakse mutritest ja tõmblukkudest. Himbade riietuse moodustavad ehted ja väike nahast seelik. Eriti hästi on himbad äratuntavad oma punase nahavärvi tõttu. Loodus on himbadele andnud küll musta nahavärvi, aga neil on kombeks hõõruda ennast seguga, mis koosneb ookrist, võist ja tuhast. Ooker annabki nahale, riietele ja ehetele punase tooni. Sellega hõõrumine asendab ka pesemist – himbad ei pese (meie mõistes) ennast mitte kunagi. Lõhnastamiseks pannakse teatud taimi süte peale hõõguma ning ollakse selle suitsu sees, kuni lõhn külge jääb. Tundub, et selline kosmeetika on väga efektiivne, sest sõltumata vanusest on himbade nahk peaaegu kortsudeta ning mingisugust pesematusele viitavat lõhna ei ole. 
Himbade köögi moodustab katusealune, kus maisiterad hõõrutakse kahe kivi vahel jahuks ning sellest keedetakse putru. Vihmaperioodil saavad himbad vett lähedalasuvatest ajutistest jõgedest, kuid kuival aastaajal tassitakse vett külasse paarikümne kilomeetri kauguselt. Tänapäeval elab Namiibias umbes 12 000 himbat ning paljud neist on omaks võtnud lääneliku elulaadi ja kolinud linnadesse. Nad käivad seal ringi teksaste ja T-särkidega ning on loobunud oma traditsioonilistest soengutest. Praegu ehitatakse Kaokomaa südameni ulatuvat asfaltteed ja mõne aasta pärast jõuab himbade juurde ka massturism.

Kõrb ja ookean

Kaokomaalt sõitsin läbi mägise Damaramaa Atlandi ookeani poole. Tee kulges läbi hõredalt asustatud piirkonna ja läbi paljude jõesängide, sest sildu sellel teel ei ole. Pärastlõunal algas Namiibia kõrb. Alguses oli seal veel näha mõni põõsas ja rohututt, aga mida lähemale ookeanile, seda elutumaks muutus kõrb. Õhtuks jõudsin Skeletirannikule. Olin seda omapärast nime varem kuulnud, aga alles kohale jõudes mõistsin selle sisu. Seda rannikut peetakse üheks külalislahkusetumaks paigaks maailmas, ja mitte asjata. Viljatu ja veetu Namiibia kõrb kulgeb sadade kilomeetrite ulatuses piki rannikut. Kusagil pole ühtegi puud ega kaevu, rääkimata inimasulatest. Aastasadade jooksul on sellele rannikule jäänud paljude laevade ja meremeeste luukered, kes siia joogivett ja toitu otsima tulid või rannalähedastele karidele sõitsid.

Ometi oli pärast tolmustel kruusateedel ja kuumas kõrbes veedetud pikka päeva nii mõnus ookeanis ujumas käia ja päikeseloojangut vaadata. Järmisel hommikul alustasin sõitu lõuna poole. Rannik oli täiesti inimtühi ja sadade läbisõidetud kilomeetrite jooksul nägin ainult paari autot. Tegin peatuse Skeletiranniku ja Swakopmundi linna vahel asuval Crossi neemel, kus asub merikarude koloonia. Tegemist ei ole meremeeste karistusasutusega, vaid loivaliste lesilaga. Merikaru on kõrvukhülglaste sugukonda kuuluv merilõvile sarnanev loom ja Crossi neemel on neid umbes 50 000. Täiskasvanud merikaru on paari meetri pikkune ja kaalub paarsada kilo. Crossi neemel on võimalik päris lähedalt merikarusid vaadata ja nende möirgamist kuulata. 
Namiibial on 1572 km mererannikut ja sellel rannikul on ainult kolm linna: Swakopmund, Walvis Bay ja Lüderitz. Swakopmund on mõnus vaikne saksa linnake (aastatel 1884-1915 oli Namiibia Saksamaa koloonia) ja Namiibia peamine puhkekoht. Walvis Bay on Namiibia ainuke sadamalinn.

Walvis Bayst keerasin ida poole ja sõitsin uuesti läbi Namiibia kõrbe, sihiks Sossusvlei. Seda kohta ei ole võimalik kirjeldada – seda lihtsalt peab nägema. Sossusvleis asuvad suured värvilised liivaluited. Namiibia reklaammaterjalid nimetavad neid kuni 340 meetri kõrguseid luiteid maailma kõrgeimateks. Hoolimata sellest, et Mongoolias Gobi kõrbes võib näha veelgi kõrgemaid luiteid, on Sossusvlei tõepoolest erakordne vaatamisväärsus. Selgepiirilised erivärvilised luited muutuvad eriti fantastilisteks päikeseloojangu saabudes.

Kahjuks polnud mul võimalik päikeseloojangut ära oodata, sest kartsin Sossusvleisse lõksu jääda. Nimelt viib sinna üksainus 75 km pikkune tupiktee ning see kulgeb läbi Tsauchabi jõe. Sossusvleisse minnes sõitsin väikese Toyotaga sellest jõest napilt läbi, kuid Sossusvleis olles nägin jõe ülemjooksu pool suuri vihmapilvi. Kiirustasin tagasi ja sain õhtupimeduses viimasel hetkel jõest läbi. Järgmisel hommikul ei õnnestunud isegi suurtel masinatel jõge ületada. Algas üleujutus, mis uputas suure osa Sesriemi asulast ja mis polnud veel veebruari lõpukski lõplikult taandunud. Läbi tugeva vihmasaju ja mitmete jõgede õnnestus lõpuks suurele maanteele välja jõuda ja ringreis Windhoekis lõpetada.

Siis kulus poole päeva kulus auto küürimisele, sest see oli väljastpoolt kaetud paksu pori ja ööliblikate seguga ja seestpoolt määrdunud himbade ookriga. Kui firma esindaja autole järele tuli, siis selgus, et nad ei soovigi minu ostetud uut akut kinni maksta. Seega ei jäänud muud üle kui aku auto pealt ära võtta ja maha müüa. Ja imekombel see isegi õnnestus.

Namiibia Vabariik:

Territoorium: 825 418 km² 
Elanikke: u 2 miljonit 
Levinuim religioon: kristlus 
Kirjaoskajaid: 84% 
SKP ühe elaniku kohta: 7800 USD 
Parim külastusaeg: maist septembrini.

Rahaühik: 1 Namiibia dollar = u 2,22 EEK 
Viisa saab Namiibia saatkonnast Stockholmis. 
Kahekohaline tuba külalistemajas maksab 1000-2000 EEK 
Autorent sõltuvalt automargist ja päevade arvust on umbes 700-2500 EEK/päev

www Namiibia kohta:
http://www.namibia-travel.net
http://www.namibiatourism.com.na
http://www.q2travel.co.za/countryspecific.asp

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga