Namiibia – Aafrika algajatele

Kui õige Aafrika ükskord enda haardesse võtab, siis enam tagasi-teed ei ole. Just nii on juhtunud ornitoloog Leho Luigujõega, kes võtab iga paari aasta tagant ette reisi Aafrikasse, sest see manner tõmbab eriliselt. Seekord oli sihtkohaks Namiibia.

Aastal 2006 õnnestus mul osa võtta välitöödest, mis toimusid Ida-Saharas Ras Shukeiri lähedal, kus me jälgisime radariga sealset linnurännet. See oli ühtlasi minu esimene tutvus Aafrikaga. Meil oli seal välitööde juht nimega Ole, kes oli kõva Aafrika-spetsialist ning kes väitis, et õige Aafrika algab ikka sealt, kus mustad mehed ringi jalutavad, ning kui sinna välja rebida, siis oled kadunud mees, kuna see Aafrika enam lahti ei lase. Oli ta nüüd prohvet või mitte, aga nii see juhtunud ongi.

Umbes iga paari aasta tagant oleme sõpruskonnaga ette võtnud retki Aafrika eri paikadesse, alustades Etioopiast ning lõpetades Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Reisiplaanid teeme ise, mis võtab tavaliselt terve aasta. Et suurimat vabadust nautida, on meie liikumisvahendiks üldjuhul katusetelgiga rendiauto. Eks see ole tingitud ka sellest, et paljud meie seltskonnast on bioloogid, kes väga mööda nööri käia ei taha ning kelle liikumine ja päevane ajakasutus võib olla ettearvamatu ega sobi valmis reisipakettidega.

Viimase Sambia (endine Põhja-Rodeesia) retke jätkuks oli meil esialgne plaan liikuda edasi Zimbabwesse (endine Lõuna-Rodeesia), kuid sealsete keeruliste olude sunnil pidime kava muutma ja seda väikeste vaidluste tulemusel Namiibia kasuks.

Namiibia – ole mees ja mine

On üldlevinud ütlus, et Namiibia on algajatele ehk inglise keeles: Namibia – Africa for beginners. Eks sellel väike tõepõhi all ole, kuna tegemist on poliitiliselt stabiilse riigiga, kus asjad paistavad paigas olevat, kus aeg-ajalt võib kohata päris äratuntavat saksa ordnung’it ning ookeaniäärsetes linnades leiab Aafrika linnadele ebatüüpilise puhtuse. See kõik teebki Namiibias reisimise lihtsaks – renditav autopark on uus, teed on head, ööbimiskohti on palju ja neid võib leida ka kõige kõrvalisemates maanurkades. Kaardimaksetega ja telefonileviga probleeme pole, ühesõnaga lihtne ettevõtmine, ole aga mees ja mine. See võib siinkohal ära kohutada mõne kõvema „Aafrika-hundi“, kuid kas peab siis kogu aeg ebamugav ja ohtlik olema – vahel ju võib ka lihtsamalt võtta.

Namiibia on suur maa, pindalalt umbes Skandinaavia poolsaare suurune, millest minimaalse ülevaate saamiseks tuleks seal viibida vähemalt kolm nädalat. Kuna tegemist on ulatusliku poolkõrbelise alaga, millest enamiku hõlmab Kalahari kõrb, siis esialgsed ootused selle maa suhtes võivad olla pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Samas räägivad kõik, kes on sinna sattunud, hoopis teist juttu. Tegemist on maaga, mis eelkõige köidab oma avarate ja lummavate vaadetega. Namiibia põhja- ja kirdeosas laiuvad ulatuslikud mopaane- ja miombo-metsad, mis oma kevadise rohelusega ei jäta kedagi ükskõikseks. Keskosa kuiv savann on kaetud hõredate akaatsiapõõsastega ning on koduks ühele Namiibia tunnusloomale, surikaadile. Atlandi rannikut palistab maailma vanim Namibi liivakõrb, oma kuulsa Luukereranniku (Skeleton coast) ja kõrgete liivaluidetega. Kohe selle kitsa ca 50 kilomeetri laiuse kõrbetriibu ees on Damara maa mägine poolkõrb, mida nimetatakse ka karooks. Kõik see kokku annab äärmiselt mitmekesise maastikukoosluse, mille hulgast eraldi ei oskagi midagi esile tõsta, kuna kõik need maastikud pakuvad jahmatavalt ilusaid vaatepilte ja on üksteisest üle ootuste väga erinevad.

 

Põlisasukate sanide alad

Meie retk algas Namiibia pealinnast Windhoekist, kus rentisime kolm katusetelkidega autot koos kõige sinna juurde kuuluvaga, ning võtsime suuna kirdesse jäävale bušmanite ehk korrektsemalt öeldes sanide alale, kes on selle kandi ehk Lõuna-Aafrika põlisasukad. Kõik teised rahvakillud, nagu damarad, himbad, hererod, ovambod ja buurid, on hilisemad sisserändajad, kes põliselanike sanidega pole just kõige viisakamalt käitunud.

Tundub, et parim viis kohalike rahvastega tutvumiseks on vabaõhumuuseumi laadsed kohad nimega „Living Museum in Namibia“, mis on ühe saksa mehe poolt käima lükatud. Need kohad meenutavad pisut meie vabaõhumuuseumeid. Tõsi küll, seal on olemas vanemad külaosad, mis näevad välja kui muuseumid ja kus käib põhiline trall, ning uuemad plekist kuutidega külad, kus ka elatakse. Paistab, et süsteem toimib hästi, sest enamik sissetulekust läheb kohalikule kogukonnale. Ise ollakse giidid, ise tehakse käsitööd, mida müüakse – ühesõnaga, see tundus meeldiv ja kogukonda liitev ettevõtmine. Meie külastasime taolisi kohti kolmel korral, millest esimene oli Ju/’Hoansi küla Grashoekis, kust saime väga hea ülevaate sanide elust ja ettevõtmistest, alustades tuletegemisest ning lõpetades pärlkanade püüdmise ja vibu laskmisega.

 

Etosha rahvuspark

Grashoekist liikusime edasi pisut põhja pool asuvasse Etosha rahvusparki, mille eellaseks oli 1907. aastal loodud Etosha Game Reserve, mis muudeti rahvuspargiks 1967. aastal. See on üks väga loomarikas ja umbes poole Eesti suurune ala, mille keskel asub üks maailma suurimaid soolakuid ehk Etosha pan. Suurema osa aastast on see Peipsi järve suurune soolak tuhkkuiv, kuid vihmaperioodidel (jaanuarist märtsini) täitub see põlvekõrguse veega, moodustades üliatraktiivse peatus- ja pesitsuskoha paljudele veelindudele, eelkõige väikeflamingodele, kes soodsatel aastatel katavad soolaku osaliselt roosa pilvena. Tuleb arvestada, et selle vaatepildi nautimiseks tuleb soolakuäärsed lodge’id broneerida juba aasta ette. Omaette väärtus on pargis aga loomulikult loomastik, mistõttu on Etosha ka üks enimkülastatud turismiatraktsioone Namiibias.

Kogu parki majandab riiklik organisatsioon Namibian Wildlife Resorts, kelle hallata on kogu logistika pargis (majutus, toitlustamine, teede korrashoid, järelevalve ja loomade joogikohtade korrashoid). Just joogikohtade ümber sealne loodusturismindus käibki, sest veevaestel kuivaperioodidel koonduvad loomad joogikohtade lähedusse, kus need on kui peo peal. Kuna looduslikud joogikohad kipuvad kuivaperioodi teisel poolel kuivama, siis on kasutusele võetud palju tehislikke veekogusid, kuhu pumbatakse regulaarselt vett juurde. Päevasel ajal on lubatud pargis kõikjal sõita, kasutades vaid selleks ette nähtud teid, mis viivad lombilt lombini. Turvalisuskaalutlusel autost väljuda ei tohi ning laagripaigas peab tagasi olema enne päikeseloojangut. Nende reeglite eirajat ähvardatakse trahviga ning isegi pargist väljasaatmisega.

Varem Botswanas käinule olid Etosha suured laagripaigad väga harjumatud. Vastandina Botswana väikestele hubastele laagrikohtadele meenutasid need suured aiaga piiratud alad justkui pioneerilaagreid, mis võisid olla nii umbes meie Tsirguliina suurused ja kõigi mugavustega – basseinide, bensiinijaamade, restoranide ja poodidega. Väikese pettumuse valmistas ka turvaaed, mis eraldas metsarahvast turistidest. Ei tundnud seda meeldivat kõdi kusagil sisemuses, kui elevant telkide vahel jalutab või lõvi selg lõkkepaistel põõsaste vahel liigub. Tee mis tahad, aga et seda kõike tunda, tuleb siiski sammud naaberriiki Botswanasse sättida. Samas saab aga tribüünil istuda ning vaadata koos saja huvilisega, kuidas ninasarvik valgustatud veesilma ääres öösel joob ja loovutab mõne aja möödudes oma koha järgmisele „näitlejale“ – hüäänile või elevandile. Spektaakel missugune, nagu Suures Teatris.

 

Himbade maa

Etosha ammendatud, liikusime põhja poole, himbade maale ehk Kaokolandi. Olen himbasid varem fotode pealt näinud ning mulle on nad alati tundunud kuidagi ebamaised ja kättesaamatud. Jõudnud nende pealinna Opuwosse, võis neid kohata juba kõikjal. Eks see natukene harjumatu on, kui supermarket poolpaljaid himbasid täis on, aga sellega harjub kiiresti. Himbasid arvatakse olevat ca 50 000 ning nad elavad Põhja-Namiibias ja Lõuna-Angoolas, Kunene jõe ääres. Ei hakka siinkohal pikalt pajatama, kuna hea ülevaate nendest annab Tiit Pruuli 2015. aasta GO Reisiajakirja nr 5 loos „Imelised himba naised“ ja Erki Fels käesolevas ajakirjanumbris.

Meie reisi põhjapoolne sihtmärk oli Epupa joastik, mis asub kitsas Kunene jõe kanjonis. See kitsas jõeorg, mis on palistatud dummpalmidega, on koht, mida peab nägema ja mis tasub sinnasõitu. Vaevalt sajameetrisel palmisaluribal kummalgi pool jõge lokkab lopsakas taimestik, mis on ümbritsevast liigiliselt täiesti erinev.

Suundudes põhjast Luukererannikule, mis asub Atlandi ookeani ääres, tuleb ületada kõigepealt mägine ala, mida nimetatakse ka Damaralandiks. See on suures osas taimestikuvaba kivikõrb, kus kasvavad hajusalt ainult Namiibiale omased endeemsed taimed, nagu imeline velvitšia ja Damara piimalill. Need on taimed, kes on kohastunud eluks väga ekstreemsetes tingimustes, kus sademete hulk aastas võib olla vaid 25 mm, kui sedagi. Imelise velvitšia puhul on tegemist tõelise fossiiliga, kelle puhul on vanuseks pakutud isegi kuni 2000 aastat. Damara piimalill on seevastu Namiibia mürgisemaid taimi, kelle piimmahla sees olevate mürkide eest pääsevad vaid ninasarvikud ja orüksid.

Namiibia Atlandi rannikut ääristab Namibi liivakõrb, kus asuvad kolm vaatamisväärsust, mida tasub külastada. Need on Luukererannik oma laevavrakkidega ja suur-merikaru lesila Cape Crossis, veelinnuparadiis Walvis Bay’s ja loomulikult Namiibia highlight Namibi kõrbe liivaluited Sossusvlei ja Deadvlei oruga. Luukererannik on suures osas ligipääsmatu, eriti selle Angola-poolne ots. Seda peetakse üheks maailma ebasõbralikumaks ja inimtühjemaks kohaks. Küll on seal mõned lodge’id, kuhu saab ligi vaid lennukiga. Luukereranniku külastatavamaid kohti on Cape Cross, kus asub maailma suuremaid suur-merikaru lesilaid. Sinna minnes tuleb aga arvestada uskumatult kirbe haisuga, mis on piiri peal väljakannatamatu. Seetõttu on soovitatav seda kohta külastada maatuultega.

Lõuna poole liikudes peatusime Swakopmundis, mis on ilus euroopalik saksa linnake, kus juba esimestel minutitel läheb meelest, et oled Aafrikas. Selles on omajagu süüdi ka jahe ilm, mis meenutab meie suve – öösel 10 kraadi ja päeval 25. Swakopmundist 40 kilomeetrit lõunasse jääb Namiibia ainus sadamalinn Walvis Bay, mis on ühtlasi ka suurim ja tähtsaim vee- ja rannikulindude rändepeatuskoht Lääne-Aafrika rannikul ning kuulub kolme tähtsaima linnuala hulka Aafrikas. Sealsed päevasummad võivad ulatuda ca 100 000 linnuni. Lindudest atraktiivseimad on väikeflamingod, keda saab uudistada otse linna promenaadilt ning kes on ka Walvis Bay vapilinnud. Teised kümned tuhanded rändel peatuvad kahjalad on pärit Arktikast ning nende määramine nõuab juba head linnutundmist.

 

Namibi kõrbe luited

Pärast paaripäevast linnuvaatlust võtsime suuna oma viimasesse peatuskohta, mis on Namiibia ikoonilisemaid kohti, ehk Namibi kõrbe luidetele, mis asuvad suurel alal Atlandi rannikul, Walvis Bay ja Lüderitzi vahel. Nende, kuni 300 meetri kõrguste luidetega on parim koht tutvumiseks Sossusvlei ja Deadvlei orgudes, kuhu viib väga hea tee. Eriliselt oranžilt löövad luited särama päikeseloojangu ajal, mis eeldab, et ööbimiskoht tuleb valida rahvuspargi sees. Need, kes valivad ööbimiskoha rahvuspargist väljas, peavad pargist lahkuma hiljemalt kell seitse õhtul, jäädes seega ilma sellest kõige ilusamast vaatemängust. Nii juhtus ka meiega. Tagasiteel Windhoeki, mis võtab väikeste peatustega umbes päeva, tasub kindlasti külastada tee peale jäävat damarade küla, mis kuulub nn Living Museumi ketti ja on tuntud oma kvaliteedi poolest.

Nagu kõikidel oma reisidel, oleme alati koostanud kohatud loomade nimekirja. Looma- ja linnuliikide otsimisel ja määramisel ei kasuta me tavaliselt kõrvaliste abi, mis omakorda tähendab, et meie teekond on täis uskumatuid takistusi (linde, loomi, taimi jne), mille juures peab ilmtingimata peatuma ning mis võtab ka planeeritust kauem aega. Kõrvaltvaataja ei pruugi sellest aru saada, et mida need mehed õige teevad või mõtlevad. Kiirendus – peatus, kiirendus – peatus ning nii 3400 kilomeetrit kolme nädalaga. Meie saak oli õige rasvane: linde 238 liiki (kellest 9 olid endeemsed ja 50 endeemilähedased), imetajaid 32 liiki ning roomajaid 10 liiki. Tehke järele!

 

Tekst ja fotod: Leho Luigujõe

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga