Dublinis elav Rene Satsi veetis kuu aega Laoses. See on riik, mis oskab üllatada! Pöörasel reisil kohtus ta arvukate eri rahvusest isiksustega, nautis lopsakat loodust, head toitu ja erilisi vaikushetki looduses.
"Terve turg on nagu kadalipp, mida läbides jõuame selle lõppu, kus vanad tädid istuvad maas, nende jalge ees mullal lebamas erinevad surnud imeelukad koos saba ja karvadega.”
Hüppan viimase reisijana kitsasse puust paati. Abivalmis gravitatsioon aitab valusa vopsu saatel paadipõhjas koha leida ja sinna ma kuulekalt ankrusse jään. Silmitsen kaasreisijaid, kes hanereas istuvad. Kõik peale minu abikaasa paistavad kogenud reisisellid − juuksed igasugu eksootiliste jubinatega kinni sätitud, päikesest pargitud nahk, kulunud jalavarjud, hirmus praktilised seljakotid, teadjad näod. Üritan usinalt samuti pildi sisse sulanduda ja teen näo, nagu paadipõhjas loksuv sopane vesi ja mootorist kostvad teravad kõmakad mind üldse ei häiri, nagu see oleks ka minu igapäevane rutiin, ning suunan püüdlikult unistava pilgu meie sihtpunktile − paadisillaga majakesele teisel kaldal. Ahjaa, unustasin ju mainida, miks ma seal paadipõhjas üldse istun. Ületame nimelt Mekongi jõge ning meie sõiduvahend sööb kiiresti vahemaad Tai ja Laose piiripunktide vahel. Siirdume seega Laose Demokraatlikusse Rahvavabariiki.
Elame abikaasaga Dublinis, kus lund just tihti ei näe, kuid ka siinse saareriigi „külm“ viskab aeg-ajalt ikka korralikult üle. Otsustasime, et leiame kas või vägisi selle aja ja läheme kuuks ajaks kuskile Aasiasse, et olla ka edaspidi stressivabad ja arulagedalt rõõmsameelsed inimesed. Kagu- Aasia riikidest tundus Laos peale Birma kõige enam ehedust säilitanud riik. Myanmar kõikide oma ahistavate kitsendustega ei tundunud aga lihtsalt hetkemeeleolule sobivat. Seega otsustasime Laose kasuks. Eeltöö käigus küsitlesin sõpru, kas keegi on konkreetselt ka just Laoses reisinud, kuid selgeid vastuseid tuli üsna vähe. Vastuste vähesus kergitas loomulikult huvi tolle sihtpunkti vastu veelgi.
Siis tuli kõmaki huvitav ja ootamatu pakkumine ühelt homopaarilt. Nad olid mõni aasta tagasi Põhja-Laose džunglis trekkinud, seal ööbinud ning giidiks oli neil keegi väidetavalt ülisümpaatne kohalik, müstilise nimega Sak Phonsak, kelle kontaktid neil siiani alles. Kiiresti võeti temaga interneti võlumaailma vahendusel ühendust ning giid lubas mulle ja mu kaasale teha elu parima džungliekskursiooni. „Sak ootab teid!“ öeldi meile tähtsalt. Kui Sak ootab, siis tuleb minna!
Otsad tõmbas kokku sõber, kes suure osa oma elust Aasias elanud. Ta kirjutas, et Laos on sealses regioonis tema lemmikmaa. Inimesed head, loodus lokkab, käsitööl on imeline väärtus ja kohalikul toidupoolisel pole samuti häda midagi. Kõikide heade asjade otsa lisas kirjelduse sellest, kuidas ta kunagi džunglis viiemeetrise püütoniga silmitsi seisis. „See võttis ikka kõhedaks küll,“ avameelitses ta vestluse lõpetuseks. Panin selle lause peale arvuti jutukasti kinni, võtsin lonksu külma vett, guugeldasin „reptiilid Laoses“ ja silmitsesin külmavärinaga võideldes nimekirja elukatest, kes minu arusaamist mööda kõik spetsiaalselt disainitud tapma. Sinna hulka kuulusid krokodill, püüton ja erinevad kobrad (üks nendest pidi liigi kirjelduse järgi koguni veel sülitama). Ma ei taha teada, mis imeloom on hiina vesidraakon. Nimekirja lõppu oli lohutuseks lisatud suurpea-kilpkonn, kes tundus kogu kambast ainsana rahumeelne vend olevat. Sellest hetkest peale teadsin, et džunglis me ei ööbi, nagu algselt plaanis oli.
Sekeldused algavad
Huay Xai piiripunkti ametnikud paistavad kuidagi muhedamad kui Tai poolel. Tundub, nagu saaks sagina seest ka niisama läbi jalutada. Vaevalt, et keegi märkaks. Muidugi poleks sellel erilist mõtet ja me ootame. Meid ja piiriametnikku lahutab veel vaid punt ameeriklasi. „Nonii,“ muhelen, „vaatame nüüd, kas nendel härradel tehakse kiusu pärast elu raskeks!“ „Miks peaks ameeriklastel elu raskeks tegema?“ „No nad pommitasid seda maad kunagi pikki aastaid ning kirjutasid Laose kurva tindiga maailma ajalukku kui Enim Pommitatud Maa.“ Ameeriklastele ei tehta midagi. Naeratatakse. Tere tulemast! Ameeriklased naeratavad vastu. Nagu ikka. Minu Eesti passiga aga kaotakse pikaks ajaks kuskile tagaruumidesse. Sellist asja nad iga päev ilmselt käes hoidma ei pea.
Pärast pikka ootamist saan isikutunnistuse siiski tagasi, maksan 30 dollarit ja uurin, kus asub piiripunkti käimla. Juhatatud suunas jookseme kõigepealt läbi lahtiste ustega elumaja. Laudade taga mängivad inimesed kaarte. Maja hoovis tuleb kanakari jalaga laiali kupatada ja siis jõuab vetsu ukseni. Piiripunkti kemmerg ise on puust ja iga hetk kokku kukkumas uberik, mille põrandas on auk. Ust peab käega kinni hoidma, sest putka ise on väga viltu, uks vajub kogu aeg lahti ning uudistavad kanad ja pardid vahivad sisse. Kõik hädavajalikud asjad saab aga aetud ja jookseme edasi − takso peale, mis meid Luang Namtha bussi juurde transpordib. Bussipileti olime ostnud reisifirmast Tais.
Lahtise kastiga taksos istub ka paarike Iisraelist. Nad on samuti samasse sihtkohta teel. Laia naeratuse saatel juhib poiss tähelepanu oma piletile. Sinna on suurelt peale kirjutatud VIP BUS. Järgneb järjekordne Aasia takso surmasõit ja varsti olemegi oma VIP-bussi juures. Meie kõrval seisva bussi juures üritavad mõned reisijad oma jalanõusid bussi ukse taha jätta, nagu siin majadesse sisenedes kombeks. Mõne aja pärast peavad nad siiski etiketiviga tunnistades oma jalavarjud kohmetunult maast üles korjama.
Bussireis Laose moodi
Meie bussijuht tervitab meid, võtab äkitselt enda kätte minu üle kahekümne kilo kaaluva seljakoti ning lajatab selle hämmastavat rammu demonstreerides suure kaarega oma sõiduki lahtisest tagaaknast sisse. Sama teed lähevad ka kõikide teiste kotid. Reisijateks oleme ainult meie ja israeliidid. Bussijuhi paar sõpra sätivad ennast samuti juhiistme ümber ja avavad õlled. Oleme teekonnaks valmis. Buss ise on tuttav. Viimati sõitsin sellise omnibussiga 20 aastat tagasi Puurmannis, kus see hommikul kolhoosnikke tööle viis. Teekond Luang Namtha poole võib alata. Üritan akent sulgeda, see kukub eest ära. Sõidame öö läbi ja üritame magada. Eriti magada ei saa, sest vastu ootusi on koletult külm. Osalt lahtise akna pärast ja osalt selle pärast, et temperatuur on lihtsalt madal. Kogu kaheksatunnise reisi jooksul ei märka ma huvitaval kombel ühtegi teist sõidukit. Ei, valetan, üks samalaadne VIPbuss siiski möödub meist vastassuunas. Vahva fenomenina ilmuvad tee äärde nüüd külad, eluhooned igasugu laudadest, lehtedest, sõnnikust ja pagan teab millest kokku klopsitud, aga peaaegu iga majalobudiku küljes ilutseb hiigelsuur satelliiditaldrik. Televisiooni armastatakse siin palavalt.
Ärkan ja märkan, et buss on peatunud. Mingi eluhoone juures. Võib pissile minna, näitab bussijuht sügavpimedusele maja taga võsas. Otsustan sellisele seiklusele hetkel ei öelda, kuid uudistan ettevaatlikult siiski, et mis selle lahtiste ustega tare sees huvitavat näeb. Seisatan ukseavas. Jällegi istuvad inimesed laua ümber ja mängivad kaarte. Televiisoris lasevad naispoksijad kätel usinalt käia. Keset sünget betoonpõrandat lebab vereloigus mägrasuurune loom, kellest on elutoss välja lastud. Tema pea on mässitud kilekotti. Jõhker. Bussijuht kiikab üle minu õla tuppa, kiljatab rõõmsalt, kui loomakest märkab, korjab selle sabast üles, topib korjuse paberkotti (miks kannab keegi taskus kaasas paberkotti?), tänab peremeest ning sammub oma pambuga uljalt vehkides bussi poole. „What will you do with it?“ küsib mu kaaslanna jahmunult. „Ära söön!“ kõlab vastus. No muidugi. Kolasime just keset ööd kellegi eluruumides, bussijuht korjas põrandalt üles mingi jumal teab mis moodi hukatud looma, kelle ta hiljem pere ringis nahka paneb, ja nüüd liigume edasi. Mis järgmiseks?
Jõuame pisikesse bussijaama kell neli öösel. See ongi Luang Namtha. Seljakotid lajatatakse tugevate matsude saatel aknast välja. Peale meie ja Iisraeli paari ei välju bussist kedagi. Bussijaam asub keset tühja välja, seal pole kedagi peale kahe taksojuhi, kes mõlemad karjuvad ühe seljakotiga õblukese tüdruku peale. Uniselt uurime, et mis lahti on ja kuidas me linna pääseme. Tuleb välja, et kisa on just sama küsimusega seotud. Nimelt väitleb Michaella, kes on pärit Austriast, juba pikemat aega transpordihinna üle kesklinna pääsemiseks ning keskustelu on käinud üle kivide ja kändude. Ükskõik kui head inimesed Laoses ei elaks, on alati eraldi klass inimesi, kes tunnevad kutsumust asuda tööle lennu-, rongi- ja bussijaama taksojuhina. Kahtlustan, et nendel inimestel on lausa ülemaailmne salaühing, kuhu pääsemise aluseks on tingimus, et sa oled lihtsalt eriti ahne ja nõme inimene.
Teen ettepaneku linna kõndida. Seletatakse, et see on võimatu − kümme kilomeetrit. Seega liitume karjumisega. Eriti kõvasti karjuvad juudid. Nad on mõlemad armees käinud ja oskavad. Lõpptulemus on see, et igaüks maksab umbes seitse dollarit ja ronime koos iisraellaste ja Michaellaga ühe automobiili kasti.
Luang Namtha
Järjekordne surmasõit ja oleme linna keskuses, turuplatsil. Mitte ühtegi hingelist. Kirjeldamatult mõnus meeleolu. Luang Namtha. Astume esimesse võõrastemajja, saame kuue dollari eest toa, mis näeb välja nagu stiilne keskaegne vangikong, ja läheme magama.
Järgmine päev algab tugeva troopilise vihmaga ja kuke kisaga akna taga. Üürime naeruväärselt väikese raha eest rollerid ja kolame linna ümbruses ringi. Regiooni iseloomustab valgete inimeste kontsentratsiooni vähesus, sirbi ja vasara sümboolika rohkus ja oh mis parata − silmapaistev vaesus. Iga hüti ja osmiku katusel uhkeldab siiski tuttav satelliidipann. Paljude majade garaažiuksed on avatud ning majaomanik pikutab sealsamas diivanil, ümbritsetud õllekastidest ja snäksidest. Saad tema käest mõne sendi kallimalt endale näiteks Lao õlle pudeli lunastada. Kauplemisluba vaja ei lähe, igaüks võib müüa, mida tahab. Kohalikele on selline süsteem hea ja maksan isiklikult hea meelega mõne sendi lisaks, kui minu täisjoomise raha läheb mõne toreda perekonna toidulaua rikastamiseks. Aeg-ajalt peatume teeäärsetes söögikohtades, joome teed, naudime nuudleid ning silmitseme mägesid ja maanteega paralleelselt voolavat metsikut jõge. Ilus ja võimas, mis seal salata.
Poolkogemata, mingeid imelikke sopaseid teid pidi jõuame mäe otsas asuvasse tohutusse templisse, mille jalamilt saab imetleda kogu linna ja seda ümbritsevat loodust nagu peopesal. See tempel on lisaks veel täiesti inimtühi! Puuduvad turistide hordid! Meeliülendav kogemus on seal olla, selles üksinduses, koos hiigelsuure lamava Buddha kujuga. Buddha vaatab meist mööda. Tal on ükskõik sellest, et me seal oleme. Võtan tahtmatult lausa peast kinni ja oigan. Kaasa teeb sellel hetkel minust pilti. Luban (pool)naljaga ta fotoka mäest alla visata. Need on minutid ilma turistideta, ilma pideva pildistamiseta, need on hetked ainult sinu ja selle hingematva müstilise templiilu ja loodusega. Võin julgelt väita, et mäe otsas, selles templis oli minu elu üks meeliülendavamaid hetki.
Sama päeva hilisõhtul istume väikese seltskonnaga, keda oleme linnas juhuslikult kohanud, juba tuttaval turul, rüüpame Lao õlut ja sööme küpsetatud parti. Grillitud pardi eest küsitakse kümme tuhat Laose kippi. See võrdub umbes ühe euroga. Pidin seda mainima, sest on hea teada, et maailmas on veel kohti, kus pardi hinnaks on üks euro.
Meie lauda istub tõmmu noorepoolne kohalik poiss ja küsib heas inglise keeles, kas ta tohib meiega liituda. Hetkeks närib meid kahtlus, et keegi tahab jälle midagi välja pressida. Taimaa kogemus on meil veel värskelt naha vahel. Siiski lubame uue tulija lauda. Uustulnuk tutvustab ennast nimega Tom. Hiljem selgub, et tema pärisnimi ongi Tom ja sõbrad kutsuvad teda Tom. Inglise keelt õppis ta kohalikus „Inglise keskuses“. Oleme rõõmsad, sest nüüd saab selges inglise keeles vastuseid tema kodumaad puudutavatele küsimustele. „Lonely Planet kirjutas, et iga noormees peab siin mingi aeg munk olema?“ „Ei, kindlasti ei pea. Mina üritasin nädal aega olla, aga ei tulnud välja.“ „Lonely Planet kirjutab, et välismaalasega voodisse minek on rangelt karistatav kuritegu?“ „Segane oled või? Ei ole keelatud!“ vaidleb Tom ja piilub varjamata isukalt meie lauas istuvat Austria tüdrukut. Ette rutates võib öelda, et Tom palub teda õhtu lõpetuseks ka kenasti voodisse ja Michaella keeldub sama viisakalt. Kultuurikonflikt jääb olemata.
Vestluse käigus tuleb veel välja, et Tom töötab samas turismifirmas, kus meie giid, keda me siia otsima tulime, ning ta on lausa selle firma manager. Meid kutsutakse nüüd Tomi poolt keskööl nende kontorisse, kus öö jooksul tühjendame võõrustaja palvel klientidele mõeldud baarikapi ning Tom isiklikult valmistab meile Lao hõrgutisi, mille kvaliteet küll iga tema joodud Lao õlu pudeli järel langeb. Järgmisel päeval läheme kohe pärast kuke kisa Tomi kontorisse. Meie ees seisab elusuuruses ja laialt naeratav giid Sak Phonsak! Sak osutub samuti ülihead inglise keelt valdavaks noormeheks. Ta oli kunagi kaua aega metsas elanud ja küttinud, seega temaga padrikus seigelda tõotab tulla huvitav.
Džunglis
Sõprusavaldused vahetatud, siirdume kõik koos ainult kohalikele mõeldud turule. Kogu turuplatsi lavakujundus on brutaalselt võimas. Lihalett ja selle ümbrus on nagu tsenseerimata stseen esimesest maailmasõjast. Mul on muidu kõva kõht, aga seal turul hakkab veidi keerama. Terve turg on nagu kadalipp, mida läbides jõuame selle lõppu, kus vanad tädid istuvad maas, nende jalge ees mullal lebamas erinevad surnud imeelukad koos saba ja karvadega. Rotid, nahkhiired ja nii edasi. Plastmassist panges krooksuvad hiigelsuured konnad. Pilti teha ei lubata, sest omavoliline küttimine on tegelikult keelatud.
Saame teada ka seda, et loom, kelle meie bussijuht eelnevalt üles korjas, oli bambusrott. Pidi olema rohusööja ja maitsev loom. Sak sikutab meie lõbustamise eesmärgil parasjagu surnud nahkhiirt kinni ja lahti nagu väikest kurja näoga lõõtspilli. Ma küsin, et kuidas täpsemalt seda süüakse. „Kõik süüakse ära! Tiivad ja kõrvad ja kõik!“. Ettevaatlikult uurin, et kas tema ka nahkhiiri sööb. „Loomulikult mitte!“ teatab Sak, „need panevad mul pea valutama!“
Hüppame reisifirma mikrobussi ja kimame mägedesse. Peatume ühe hõimu juures külas ja auto peale tuleb veel nooruke külatüdruk, kes samuti džunglit läbi ja lõhki tunneb. See on valitsuse projekt, et mägihõimude noored natuke raha saaksid teenida − alati tuleb linnagiidile kaasa ka kohalik, inglise keelt mittekõnelev külaelanik, juhuks kui meie giid näiteks südamerabanduse saab. Siis viib teine giid meid turvaliselt džunglist välja.
Kujutasin seda džunglit natuke metsikumana ette. Puud on küll suured ja jämedad ning bambusevõsa varjab aeg-ajalt taeva, aga sellist džunglitunnet nagu filmidest nähtud, ei teki. Metsloomad ennast meile ei näita. Ükski ahv meid kiviga ei viska (see juhtub küll hiljem Tais) ja minu lemmik hirm − uss − hoiab ennast inimesest nii kaugele kui saab. „Külamehed tapavad neid. Nad teavad seda ja hoiavad eemale,“ teab Sak rääkida. Uurin ärevalt ringi vaadates ääri-veeri ka viiemeetrise püütoni kohta. „Sinu sõber võis sellist madu siin näha küll,“ arvab Phonsak, „siis kui ta teatud seeni sõi ja üht-teist veel peale suitsetas.“ Mul läheb tuju kohe jälle heaks.
Sak kinnitab infot, et veetis aastaid metsas elades ja küttides. Mida ta küttis? Oravaid põhiliselt. „Kas sa Aasia karu ei karda?“ (Enne näidati meile puud, kus karu küünejäljed peal.) „Ei karda,“ ütleb ta. Usun teda. „Kus sa magad, kui ööseti metsa jääd?“ „Banaanilehe peal loomulikult,“ vastab Sak ja imestab, et ma nii lolli küsimusega olen suutnud maha saada. Siis võtab ta seljakotist paar elusat kala, mis turult sai hangitud, lööb nad sujuva liigutusega surnud kalade riiki, teeb minutiga üles korraliku lõkke, laotab maha laiali hiigelsuure banaanilehe, kuhu kuhjab peotäite kaupa kleepuvat riisi ja boonusena ilmub seljakotist välja veel kilekotis tšillikaste. Kalale torgatakse kõhtu mingi tsitruseleht ja küpsetatakse natuke. Seejärel rändavad krõbedad kalad samuti banaanilehele. Limpsan keelt. Ülimaitsev lõuna on serveeritud. Sööme ja kiidame. Sak muheleb. Kindlasti on tal meie seltskonnas hea olla. Või siis mõtleb ta tulevasele kopsakale jootrahale. Mine võta kinni. Tagasi tulles külastame veel paari küla ja näeme, kuidas iidsed hõimud mägedes elavad.
Vastu õhtut jõuame linna tagasi. Otsustame kohalikust söögist puhata ja sööme hoopis pitsat kohas, mida peab kohalik Hollandi kutt, kes näeb välja nagu LSD müügimees. Ta räägib meile, et töötas enne valitsuse heaks ja siis ühel päeval sai tal kõrini. Ta pakkis asjad ja sõitis siia väikesesse linnakesse ja otsustas siia jäädagi. Pitsa on hea. Kõik kogemused Laoses on head olnud. Otsustame järgmisel päeval minna ja vaadata, mida pakub meile turistide poolt armastatud Louangphabang.
Oleme jälle tuttavas bussijaamas. Saabub ka buss, millest tuiguvad välja unised reisijad, pikk sõit selja taga ja nad tahavad pissile. Taksojuhid üritavad neid zombisid otsemaid enda masinatesse tõmmata. Mõned vaidlevad juba automaatselt hinna üle, kuni üles ärkavad ja saavad aru, et nad pole veel oma sihtpunktis ja peavad hoopis oma istmele tagasi kobima.
Buss jätkab oma reisi. Meiega liitub Eriti Jutukas Sakslane, kes räägib meile ära oma eluloo, oma naise eluloo, oma laste ja isa elulood, pajatab lühidalt Saksamaa ajaloost, teisest maailmasõjast ja nii edasi. Hommikul kell kuus jõuame Louangphabangi. Imestan, miks nii palju inimesi sellisel kellaajal tänaval seisab. Kõik nagu ootavad midagi. Siis meenub − siin on traditsiooniks, et sajad mungad tulevad hommikul kloostritest välja, jalutavad pikkades rivides ning kohalikud ja ka turistid annavad neile head ja paremat toidukraami. See on lummuslik vaatepilt − oranžid ussid vaikselt mööda teeääri liuglemas. Meil ei ole munkadele midagi anda. Me pole selleks ette valmistunud. Mul on kotis küll džunglist korjatud banaanid, aga ma ei taha elada elu lõpuni sellise mälestusega, kuidas ma väikesele kiilaspäisele mungale vabandaval ilmel ühe banaani ulatan.
Leiame endale sobiva hotelli ja astume numbrituppa. Märkan, kuidas tohutu prussakas voodi alla silkab. Saadan vastu tõrkuva kaasa vetsu (tal ei ole vaja vetsu minna) ja litsun eluka seljakotiga puruks. Putukas on meeletult suur. Kujult küll prussakas, aga selline, kellele võiks Tšernobõl suurelt selga kirjutada. Abikaasa räägib hiljem kõigile, kuidas kuulujutud Aasia suurtest prussakatest tõele ei vasta. Oleks ta seda jõletist näinud, oleksime me mõlemad kell kuus hommikul jälle tänaval uut hotelli otsimas, kuid keegi ei anna garantiid, et samal ajal ka prussakas uut hotelli ei otsi.
Järgnevad päevad kolame linnas ringi. Energiat ei ole, et linnast väljaspool asuvate vaatamisväärsuste juurde sõita. Ka linnas on palju vaadata. Tänavate söögiletid meelitavad grillitud kalade ja muude hõrgutistega. Keele viib alla! Järjekordne tempel. Ronime üles trepist, millel on kõvasti üle kolmesaja astme. Ma tean seda, sest iga turist, kes meie taga kõmbib, ahastab: „Issand halasta − üle kolmesaja astme!“ Imelikul kombel ei saa nendest templitest kõrini, kuigi neid igal sammul jalgu jääb. Igas templis leiad midagi omapärast. Selle templi omapära on kahtlemata asukoht − sealt avaneb vaade Mekongi jõele ja kogu linnale. Jällegi unustamatu vaatepilt, kuigi seda ei saa võrrelda eelneva Luang Namtha templielamusega. Siin tõuklevad sul otsas turistid ja templi ühest otsast teise ei jõua ilma selleta, et pead mõnest nunnust paarist pildi tegema, kui nad hästi naturaalses ja loomulikus poosis ümbritsevat maastikku seiravad. Sealt kõrgelt heidame pilgu ka Louangphabangi lennuväljale. See näeb huvitav välja − keset rohelust on pisike tükike Tartu maanteed ja üks väike majake. Majakese kõrval seisab uhkes üksilduses tilluke lennuk. Ja ongi kogu lennuväli.
Laosest Taisse
Siis tuleb meil järsku hoog peale. Dublin ootab meid oma koduse rõskusega juba nädala pärast ja tahaks selle järelejäänud puhkusejupi kuskil filmilikus kohas päikese all ja rannas veeta. Otsustame jällegi juba tuttava Tai kasuks ja leiame endale sihtpunktiks Koh Changi nimelise saare. See on saartest Bangkokile kõige lähemal, vaevalt viis tundi bussisõitu. Ja meie oleme hetkel Bangokile samuti väga lähedal, vaevalt kakskümmend viis tundi rongide ja bussidega sõitu. Bangkokki saab siit kiiremini ka − lennates. Pilet maksab 200 dollari ringis. Meie reisipakett kokku maksab 20 euro ringis. Kõigepealt tuleb bussiga pealinna saada, sealt taksoga rongijaama, sealt rongiga üle piiri ja siis piirilinnast uuesti öörongi peale, mis Bangkokki sõidab.
Kõigepealt saame transfeeri taksoga bussijaama. Väikese kaubiku kasti koguneb järjest rohkem inimesi. Kõik on pärit Saksamaalt. Enamik inimesi, keda oma teel kohtame, on sakslased. Viimasena hüppavad kasti tõmmunahaline poiss ja asiaadist tüdruk. Lootusrikkalt uurin, kustkohast nad pärit on. Viimaks ometi! Noormees on pärit Ameerika Ühendriikidest (ta kobiseb kohe, et talle ei meeldi enda päritoluga hiilata, sest kõik eeldavad seejärel, et tema ongi Iraagi sõjas, McDonald’sis ja muudes katastroofides süüdi) ja tüdruk Lõuna-Koreast. Poisi nimi on Daniel Braha ja tema eluviis on kadestusväärne − ta rändab lihtsalt mööda ilusaid kohti sihitult ringi ja kirjutab nendest. Kaua ta teel on olnud − aasta ringis − ja kaua ta teel kavatseb olla − tal pole õrna aimugi. Hetkel liiguvad nad Jaava poole, et sealses orgaanilises farmis vabatahtlikuna tööle asuda. Tuttavaks said nad hiljuti, kui Daniel Lõuna-Koreas peatus. Tüdruk oli talle ühel sünnipäeval jutustanud pika loo sellest, kuidas ta on Põhja-Koreast põgenenud heidik ja kuidas ta pere kõik vanglaagrisse oli saadetud ja seal ilmselt vägivaldset aeglast surma surnud. „Ma ei suuda seda siiani uskuda, et sa tõepoolest nii rumala jutu õnge läksid,“ vangutab Duree pead. Korea huumor. Nii vaimuka inimese seltskonnale on raske vastu panna ning edasi rändasid Daniel ja Duree koos.
Pean jälle kord nentima, et reisimise juures üks olulisemaid mõnusid on inimfaktor − tegelased, kellega sa muidu iial ei kohtuks; ootamatutes olukordades leitud sõbrad; kirjud karakterid.
Pealinnas
Pealinnas Vientianes on nähtavama jalajälje jätnud Prantsuse koloniaalajastu − palju on prantsuse söögikohti ja prantsuse arhitektuur on tugevamini tajutav. Sööme hommikust ja vaatame unise linna ärkamist. Tõepoolest, siin on tunda pealinna hõngu.
Kell üheksa peame olema turismibüroos. Sealt saame juhised transpordiks rongi peale. Kella kümne ajal saabub esimene ametnik, laps kaelas. Pea kõigil on siin lapsed töö juures kaasas. Isegi postkontorist vaatas meile küsivalt luugist vastu kõigepealt kaheaastane ja siis alles ametnikust ema.
Enne edasi sõitu jätan enda uued sõbrad koos kaasaga kohvikusse ning istun üksinda natuke aega pargis. Park on paksult täis tädisid, kelle elu ülesanne on iga hinna eest sulle pediküüri teha. No mitte iga hinna eest. Kümne tuhande kipi eest. Istun pingile ja tunnen, kuidas mind natuke eemalt jälgivad viis teenindajat. Nad sõidavad ratastega ja kogu varustus − jalavannid ja muud riistad, on kõik kaasas. Läheneb üks noorepoolne neiu ja osutab mu varvastele. Kümme tuhat kippi ja mu varbad oleksid varsti kui uued. Mulle ei meeldi, kui keegi mu koledate varvaste kallal õiendab. Saati siis veel noor kena naisterahvas, keda ma ei tunne! Pakun talle lahkelt kümme tuhat kippi selle eest, et ta mu varbad rahule jätaks. Päike särab, elu on ilus ja minu jaoks oleks see lihtsalt üks vahva liigutus. Neiu keeldub kategooriliselt armuannist ja lahkub. Ta ei ole solvunud ja raha jääb minu taskusse. See tundub hea näide Laose inimese väikesest kasuahnusest.
***
Olen juba kuu aega tagasi Dublinis olnud. Täna hommikul piiksus telefon õige vara ja üllatusega lugesin sõnumit Sak Phonsakilt − jahimehelt, kes meiega mööda Laose džungleid jalutas. „Kuidas sinul läheb?“ kirjutas ta. „Minu tüdruk jättis mu maha. Nüüd olen üksi. Loodan, et leian kunagi kellegi, kes mind tõeliselt armastab.“ Olen jälle terve päev mõelnud Laosest, kirjutanud selle kõik siin üles ja lootnud, et Sak Phonsak leiab kellegi, kes teda tõeliselt armastab.
Tekst Rene Satsi
Fotod Justyna Seniuta