Nädal Almatõs

Üheksaliikmeline Eesti meeste seltskond käib regulaarselt avastamas endisi nõukariike, seekord viis reis neid Kasahstani pealinna 1,7-miljonilisse Almatõsse. ""Borati" filmist ja muudest selle riigi kohta ringiliikuvatest legendidest sellest riigist täit ettekujutust ei saa," ütleb siinse loo autor Aimar Altosaar naljatades.

Üheksaliikmeline Eesti meeste seltskond käib regulaarselt avastamas endisi nõukariike, seekord viis reis neid Kasahstani pealinna 1,7-miljonilisse Almatõsse. ""Borati" filmist ja muudest selle riigi kohta ringiliikuvatest legendidest sellest riigist täit ettekujutust ei saa," ütleb siinse loo autor Aimar Altosaar naljatades.

Meie reis Kasahstani oli eelviimane etapp tsüklist „Vaatame, mis neist saanud on!”. Oleme üheksameheline eesti meeste seltskond, kelle noorus möödus nõukogude viljatutes tingimustes ning kellest paljud olid tapnud aega punaarmees või rännanud kunagi muudel põhjustel ühel kuuendikul planeedi avarustel, N. Liidu kolgastes, mis nüüd tunduvad eksootilistena. Seetõttu on meil keskealistena põnev vaadata üle maid ja rahvaid, kellega kunagi pidime elama ühes impeeriumis.

Kasahstan oli meie tsükli eelviimane peatus enne Turkestani, kuhu loodame jõuda aasta pärast. Hiigelsuurest maast valisime reisisihiks selle kaugeima nurga ehk Almatõ linna ja selle lähiümbruse, mis tundus reisi lühidust arvestades (16.–23. septembrini 2016) jõukohane ja enam-vähem haaratav.

Kõik meie Kesk-Aasia lennud on alanud üle Riia, nii ka seekord – Riiast lendasime Kiievisse, sealt üle Musta mere ja Lõuna-Kaukaasia, Kaspia mere Kasahstani teise otsa – sinna 5,5 tundi, tagasi 6,5 tundi. Sellest 1854. rajatud kindluse juurde hiljem tekkinud linnast, kunagisest Kasahhi NSV pealinnast olime nõukogude ajal ja hiljemgi kuulnud kui kõige hubasemast ja euroopalikumast Kesk-Aasia metropolist. Eelinfo lubas ilusat ja vaheldusrikast loodust, vaatamisväärset linnakeskkonda ja head teenindust ning seda kõike me ka kuue päeva jooksul kogeda saime. Riigi ametlikku pealinna, steppide keskele ehitatud Astanasse me ei plaaninudki sõita, sest see on kaugel (1500 kilomeetrit Almatõst) ning tundus liiga üksluine nii arhitektuuriliselt kui ka looduse poolest.

Almatõ – kuidas kohale jõuda?

Üks nädal 1,7-miljonilises linnas, mille lähiümbrus on täis loodusimesid ja matkaradu igale maitsele, on loomulikult liiga lühike aeg. Õigustuseks võib vaid öelda, et esmatutvus annab edasiseks juba häid rännuideid, mida järgmistel kordadel ellu viia või siis vähemalt teistele edasi rääkida. Igal juhul julgustame kõiki, kes tahavad saada mõnusaid reisielamusi nii loodusest kui ka näiteks heast toidukultuurist ning kes ei tahaks selle eest väga palju raha välja käia, võtma ette reis Almatõsse!

Kohalejõudmine ongi kõige tüütum osa reisist, kuid kindlameelsetele ränduritele ei tohiks see asjaolu olla takistuseks. Almatõsse võivad kannatlikumad ja suurema ajaressursiga reisijad sõita rongiga, kuid kättesaadavam on siiski kasutada lennukompaniide teenuseid. Neid, kes sinna Euraasia keskpunkti lendaksid, ei leia me kahjuks palju. Meie kasutasime Ukraina lennukompaniid, millega alustasime lendu Riias, istusime ümber Kiievis ning sealt pärast viie ja poole tunnist lendu võisimegi hingata sisse meie mandri keskpaiga sooja ja kuiva õhku.

Lennud Euroopast Kesk-Aasia linnadesse on peamiselt öised, mistõttu maandusime ka seekord kella nelja paiku öösel. Olime broneerinud kohad hotellis Šaraišõk, kuhu meid napilt poole tunniga viis hotelli mikrobuss, seda tänu hotelli asupaigale lennuväljapoolses linnaservas. Juba kell viis hommikul võisime umbes kolmetärnilise majutuskoha numbritubades ennast välja sirutada.

Pärast mõnetunnist tukkumist ja rikkalikku hommikusööki avanes turistidele äärelinna hommikune sagin täies ilus ja elevuses, mis jääb aga alla lõunapoolsemate ja vaesemate Kesk-Aasia suurte linnade melule, sest siin on tänavapilt rahulikum ja euroopalikum.

Omal käel reisivatel turistidel on väga oluline teada, kuidas on lahendatud transport, sest igale poole jalgsi ei jõua. Almatõs on see korraldatud väga lihtsalt – tuleb tõsta tänava ääres käsi ja mõni sõiduauto ikka peatub! Taksofirmad on samuti olemas, kuid neid on vähe ja need sõidavad kohale vaid tellimise peale. Taksosid võib lasta tellida kesklinnast koju sõiduks näiteks restoranide administraatoritel, kuid seda teenust saab küsida ka hotellist. Nii ametlikel taksodel kui ka eraautodel on enam-vähem sama sõidutaks – paar-kolm eurot praktiliselt kogu linna ulatuses! Meie külaskäigu ajal oli kohalik raha tenga madalseisus, mis mõjutas ka hindade taset turistidele soodsas suunas.

Autod on üsna korralikud, Vene marke kohtab harva, kuid selle-eest on iga neljasviies parempoolse rooliga.

Almatõ asub väga lähedal Kõrgõzstanis asuvale Issok-Kuli (Balõktšõ) järvele, millest lahutab suurlinna vaid Ile Alatau mäeahelik, mille tipud ulatuvad kuni 4900 meetrini. Suurlinn asub selle mäeaheliku põhjaservas, kallaku peal – kõrgusega 500–1700 meetrit merepinnast. Lõuna-põhjasuunalised linnatänavad on seetõttu üsna tuntava kallakuga, nii et üles lõuna suunas jalutamine võtab vähem treenitud ränduri hingeldama, kuid tagasitee on see-eest kerge!

Tänapäevane ja puhas

Seitsmeks linnaosaks jaguneva Almatõ keskosa üldilme võiks võtta kokku lühidalt: rangelt planeeritud täisnurksed kvartalid, rohkesti parke ja haljastusega tänavaid, mis on väga puhtad ning kus ülespoole liikudes muutuvad restoranid kallimaks ja korruselamud kõrgemaks. Kesklinnast kaugemal, äärelinnades näeme loomulikult ka regioonile iseloomulikke raudväravaid, tänavakaubandust ja tolmu, kuid kõik see ei jäta nii armetut muljet nagu teistes Kesk-Aasia riikide linnades nähtud tänavad. Isegi arlõkid – selle kandi linnadele tüüpilised tänavaäärsed kraavid − on plaatidega vooderdatud, ei haise ega jäta ebameeldivat muljet.

Almatõ kesklinnast ülemisse ossa on iseseisvuse ajal rajatud hulgaliselt moodsate korrusmajade kvartaleid, nende vahele klaasist büroohooned ja suurettevõtete residentse. Nooblite ärimajade ja elamute seintel ja katustel vilguvad ka suurlinlikud valgusreklaamid ja hiigelsuurtel ekraanidel jooksevad reklaamisüžeed. Kõrghooned ei moodusta aga Manhattanitüüpi pilvelõhkujate metsa, vaid asuvad suhteliselt hõredalt, avarate bulvaritega lahutatud mikrorajoonides. Kõrgete hoonete katustelt, kommertsreklaamide vahelt, võib leida ka veerand sajandit riiki juhtinud presidendi Nursultan Nazarbajevi suurte tähtedega kirjutatud tarku õpetussõnu, nagu näiteks „Almatõ – sõltumatuse kuldne häll”.

Kummaline nähtus on Almatõ metroo, mille kohta võib iga taksojuht rääkida, et 25 aastaga on sealt tohutu raha ära varastatud, kuid metroo praeguseks valminud liinid hõlmavad vaid osa kesklinnast, selle parkide ja suhteliselt inimtühjade puiesteede vööndi, kus praktilist vajadust kalli maa-aluse transpordi järele ei paista olevatki! Tegemist on vaid üheksa jaamaga ning seal päevasel ajal 12-minutilise intervalliga liikuvad metroorongid on inimtühjad. Ristisime kohaliku allmaaraudtee enda jaoks meelelahutusmetrooks, mille eesmärk ei ole mitte inimesi kodunt tööle ja tagasi vedada, vaid pakkuda kesklinnas turistidele elamusi Moskva metroo luksuslike jaamade ja sügavate liikuvate treppide analoogiga.

Modernse ja jõuka linnakeskkonna imiteerimist võis näha mujalgi. Kõige nooblimas rajoonis, võidusamba ja maa-aluse kaubamaja ümbruses võis näha supermoodsaid jalgrattalaenutusi. Meil tekkis loomulikult huvi neid kasutada, kuid lukustatud rattahoidla reast jäid rattad meist puutumata. Isegi kõrvalasuval tulbal loetud põhjalikust selgitusest inglise ja vene keeles ei olnud kasu, sest vajalikku rattalaenutuskaarti polnud meil kusagilt võtta. Kui aga leidsime luksusliku maa-aluse kaubamaja fuajees rattalaenutuspunkti, siis saime aru, miks nähtud rattaread seisid lukus ning ka linnas ei kohanud ühtegi ratturit – nimelt oli deposiit sõidukaardi lunastamiseks 37 000 tengat ehk ligi 100 eurot, mille tagasisaamine ei tundunud olevat sugugi kindel. Jäi mulje, et need rattapesad olidki vaid linna dekoratiivseks elemendiks!

Kesklinnas on küllaga vaatamisväärsusi, kuhu allmaatransport aitab kohale jõuda, kui olete juba selle liikumistsoonini jõudnud: Panfilovi park koos selle keskel särava õigeusu katedraaliga, roheline turg, õnnepalee, kaksiktornid, riiklik tsirkus, linnavalitsuse residents jne.

Kindlasti tasub tõusta kesklinnast 372 meetri kõrgust telemasti kandva Köktöbe mäe otsa, mis on linna üks populaarsemaid atraktsioone, kuna sealt avaneb avar panoraam linnale ja selle kõrval kõrguvatele mägedele. Vaatenaudingute kõrval pakub teletorni ümbrus ohtralt suveniirimüügipunkte ning kalleid restorane ja kohvikuid. Hinnad on sellel platool all-linna elanikele, kelle kuupalgatase jääb 300 euro kanti, muidugi liiga krõbedad, kuid Köktöbe alt algava ja üles Medeo suunas jätkuva jõuka linnaosa elanikke käib seal patseerimas ohtralt.

Saunamõnud kasahhi stiilis  Zhibek Zholy jalakäijate tänav rohelise turu ja Mega pargi vahel on läänelik downtown rohkete pinkide, rulasõitjate ja lihtsalt hängivate noorukitega. Seal lähedal, Tulebajevi tänaval, asub ka üks luksuslikumaid saunakomplekse – Arasan. Selliseid saunakombinaate, mida on endise N. Liidu alade kõigis suuremates linnades, leidub ka Almatõs mitu. Sauna otsides küsisime teed teismeliste pundilt, kes läksid aga väga elevile, kui neile Arasani mainisime. Nad näitasid küll teed, aga jäid itsitades meile kaua järele vahtima! Kohapeal selgus, et lisaks peasissekäigule, millest sisenedes või valida erinevat saunakultuuride vahel, oli hoonel ka kõrvaluks, kuhu siseneti vaid paarikaupa. Ilmselt tekitaski see sauna teine pool noortes elevust, kui nad kujutasid üheksamehelist seltskonda sinna sisenevat! Meie aga veetsime kaks tundi Türgi sauna kuumadel kiviplaatidel, end vahepeal õllega jahutades ja oivalist praetud moivat kõrvale hammustades. Häid söögikohti ja kohvikuid on linnas külluses. Esindatud on kõik kiirtoidutüübid ega ole puudust ka headest restoranidest, seda eriti kesklinna roheliste bulvarite piirkonnas. Kui aga otsida kasahhi rahvuslikku toitu pakkuvaid kohti, siis siin jäime jänni. Kuigi hotelli klienditeenindaja soovitas alguses lahkelt ühte kesklinna jalakäijate tänaval asuvat kasahhi restorani, loobus ta viimasel päeval sellest, kuna koht polevat enam nii hea. Selle asemel viis ta meid usbeki restorani Tübeteika, kus pakuti suures valikus ka kasahhi toite. See jõukate linnaosas asuv paarisajakohane restoran on väga populaarne, nii et lõuna ajal tuleb vabu kohti natuke aega järjekorras oodata. Teenindus on kiire ja täpne, menüüst leidsime ka ohtralt kasahhihobuselihast praade ja stepikarjuste hautisi, mida originaalis ilmselt lõkkesütel tehakse. Olime Tübeteikas juba varem käinud ning siis nautisime usbeki pilaffe, mis ei olnud nii rasvased ja õlised kui Taškendis, kuid lõunamaiselt hästi maitsestatud ja korralikult hautatud, nagu peab! Peaaegu igal õhtul lasime ennast gurmaanselt üllatada hotelli kõrval asuva restorani kokkade hiilgavast tööst. Viimasel õhtul, kui tellisime spetsiaalseid peakoka eripakkumisi, kutsusime ka tema enda lauda, et tänada ja ühispilt teha. Üllatus oli suur, kui suure vuntsidega kasahhi mehe asemel tuli lauda õbluke häbeliku moega naisterahvas, hiigelsuur kokamüts peas! Kuigi Kasahstan on ametlikult muhameedlik maa, mida riigitelevisioonis rõhutatakse riigijuhtide harda ühispalvusega, kui külas juhtuvad olema Türgi või mõne teise islamimaa juhid, ei ole seda igapäevaelus märgata. Selgelt domineerib postsovetimaa ilmalik ja meelelahutuslik kultuur nii arhitektuuris, politseinike hiigelsuurte põhjadega vormimütsides kui ka ametlikul tasandil vene keele domineerimises. Sellise kultuuri meeldivam pool on naiste julge riietusstiil ja nende võrdne osalemine ametites, mis teiste sama regiooni maades pole eriti mõeldav. Moslemimaadele tüüpilisi asju märkasime Almatõs üldse väga vähe, isegi ühtegi mošeed ei jäänud tee peale ette! Veidi ka loodusest Looduse jaoks jätkus meie lühikese reisi ajal aega ja silmi vaid kahel päeval. Võtsime ette peaaegu kohustuslikud sihtkohad – Sharõni kanjoni ja Ile Alatau mäeaheliku, mis kõrgus otse linna kohal ning kuhu viib kiirränduri kohale austerlaste ehitatud köisraudtee. Kanjoni juurde viis meid oma hotelli mikrobuss. Teekonna 200 kilomeetrist oli kolme neljandiku ulatuses korralik ja kiiret sõitu võimaldav asfalttee. Viimasest veerandist suurem osa ei olnud hea asfalttee ning päris viimased kümme kilomeetrit vingerdas meie "bussik" väga auklikul pinnasel. Teepeal tegime lõunapausi Kökpekti teemajas, kus tellisime kohalikku toitu. Saime reisi kõige vastuolulisema toiduelamuse, sest tellitud lammast toodi lauale küll väga palju, paraku keedetud kujul. Jahtuvate keedulambatükkide järamine võttis nii mõnelgi meist lambaliha isu tükiks ajaks! Sharõni kanjoni vaated aga panid unustama kõik meie "kannatused", sest see 200–300 meetri sügavune ja 80 kilomeetri pikkune võimas liivakivikaljude vaheline säng lummab iga selle pervele jõudnud rändurit. Iseenesest ei ole kanjonid Kesk-Aasia mäestikes midagi unikaalset, kuid Sharõn on neist ilmselt mastaapseim ning kasahhide reisimaterjalides nimetatakse seda Ameerika Suure kanjoni järel isegi maailmas suuruselt teiseks. Päris metsik see riiklikuks looduskaitsealaks kuulutatud loodusime ei ole, autosõidurajale on püstitatud valvuriputka, kuhu tuleb iga reisija pealt maksta väike piletiraha. Seejärel kerkib tõkkepuu ning võime oma sõidukiga liikuda edasi kanjoni servale. Putkas resideeriv ametnik manitses meid järgima vaid märgitud teeradu ning täitma kõiki tahvlile kirja pandud eeskirju. Meid aga pani imestama inimeste vähesus, sest peale meie oli vähemalt selles kohas seda hiiglaslikku vaatamisväärsust tulnud imetlema vaid kümmekond huvilist! Kohe saime hakata tegema oma elu parimaid kanjonipilte, mõni käis ära ka kanjoni põhjas pahiseva jõe ääres, kuid enamiku ajast me lihtsalt jalutasime, sest ka lihtsalt serval ringi liikudes ja aina uusi vaatepunkte valides võis leida aina hunnitumaid vaateid. Kanjon on kuulus oma "kindluste" poolest – mõlemal serval kõrguvad võimsad liivakivisambad meenutavad ürgseid kindlusi, mis justkui valvaksid stepivööndi ja Kesk-Aasia mäestike piiri. Nägime neidki, kuid suuremad ja uhkemad kindlused jäid meist kaugemale põhja poole. Tagasiteel keeras autojuht Kökpekti juurest lõunasse, kus kümmekonna kilomeetri pärast jõudsime Bartogai veehoidla juurde. Vett oli selle suure "kausi" sisse vähe jäänud, kuid piisavalt, et mõned meist seal külmas ja sogases vees said suplemas käia. Meil kõigil aga oli võimalus minna vaatama veehoidlast lähtuvale Shilili jõele ehitatud hüdroelektrijaamatammi. See oli mundrimeeste valve all olev territoorium, mistõttu ei lubatud meil teha tammist pilte. Vesi muutus seal turbiinidest läbi tormates kaheks 60–70-meetrise läbimõõduga veevahupalliks, mis oli tõepoolest äärmiselt ebaharilik vaatemäng. Hingematvat kohinat ja veepiiskade möllu poolesaja meetri kõrguse jõesängi kohal on loodetavasti mõni lubadega kaameramees siiski saanud üles võtta, sest tahaks seda pilti kunagi mõnelt ekraanilt taas näha! Spordimeka Medeo

Viimase reisipäeva pühendasime Medeole, mis on vähemalt spordimaailmas kindlasti Kasahstani kõige tuntum koht. See kunagise sotsialismileeri ihaldatuim talispordikeskus, kus viidi läbi kiiruisutamisvõistlusi ning toimusid ka teiste spordialade kõrgmäestikulaagrid, ei ole tänapäeval enam nii hiilgav ning sellest köisteega üle sõites võis märgata vajadust uute investeeringute järele. Ka kunagist luksust – suvist jääd − ei ole rahapuudusel enam loodud ning suur staadion oli inimtühi. Kuid Kasahhi valitsusel pole olnud rahast kahju suurejoonelise kahekümne kilomeetri pikkuse köistee rajamiseks, mis viib reisijad tunni ajaga 1700 meetri kõrguselt Medeo staadioni juurest 3200 meetri kõrgusele. Köisteel on kaks vahejaama, millest esimeses on ka restoranid ja suveniiripoed, kõige kõrgemal aga ulja nimetusega pubi „3200 meetrit”.

Loomulikult on kõigis vahepeatustes võimalik osta ja rentida mäesuusavarustust ning lisaks gondlitele liiguvad kõrval ka istetõstukite liinid, sest tänapäeval on Medeo eelkõige rahvusvaheliselt tuntud mägikuurort.

Tõusu teeb turistide põnevaks esiteks muidugi gondlisõit ise – austerlaste ehitatud sõiduvahendid on kvaliteetsed ja kohalike poolt hästi hoitud ning kõrguste kohal hõljumine ei tekita kelleski paanikat. Teiseks on põnev tõusta ühe päevaga Almatõ linna umbes 1000 meetri pealt 1700 meetri kõrgusele staadioni juurde ja siis 3200 meetri peale, kus võis samal ajal tunda nii Ile Alatau mäeaheliku jäiste tippude hingust kui ka veel üsna tuliselt ergavat päikest. Kuna  aklimatiseerumiseks me aega ei võtnud, siis ei pürginud me koos usinate jaapanlastega jalgsi käega katsuma edasi taamal valendava liustikukeele otsa. Kolmandaks elamuseks on võimas vaade Almatõ linnale, mis laiub otse jalge ees, ning seda jäimegi mäepubist ostetud Heinekeni õllega mõneks ajaks imetlema. Pärast paaritunnist vedelemist mäestikupäikese all, kus saime kõhud taas punaseks päevitatud, tundsime end tulevate ja minevate turistide taustal peaaegu kohalike lumeinimestena, sest peale meie liikusid seal peamiselt väikesekasvulised aasialased.

Värskelt Kasahhimaal käinutena on meil põhjust kinnitada, et nii "Borati" film kui ka muud ringiliikuvad legendid ei anna sellest maast adekvaatset pilti. Pigem vastupidi – vähemalt Kasahstani Almatõpoolne ümbrus võiks olla väga huvitav ja väärtuslik siht nii kohvriga kui ka seljakotiga matkajatele, sest teha ja vaadata on seal palju, hinnad on soodsad ning kohalikud inimesed lahked!

Tänu abivalmis hotelliadministraatorile Ninale, kes aitas meid linnas orienteeruda, ning tublile bussijuhile, kes aitas aktiivselt kaasa meie väljasõitude õnnestumisele.

Tekst ja fotod: Aimar Altosaar

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga