2021. aastal toimus vaid kümme aastat demokraatiat nautida saanud Myanmaris sõjaväeline riigipööre. Sellest, milline on igapäevaelu sõjaväelise korraga riigis, räägivad meile 2022. aastal Myanmari kolinud ameeriklane David ning kohalik abiõpetaja Mona. Enda pärisnime turvalisuse huvides kumbki avalikustada ei soovi.
Meeleheitel inimesed
David, kes on varem elanud kolm aastat Tais, töötab Myanmaris rahvusvahelises koolis inglise keele õpetajana. Davidi sõnul on Myanmar võrreldes Taiga oluliselt konservatiivsem ja traditsioonilisem riik, natuke nagu ajas tagasi reisimine. Leidub palju täielikult isemajandavaid isoleeritud külasid, riietutakse konservatiivselt ning näiteks nahahoolduses on levinud traditsioonilised meetodid. USA reisiinfo lehel on Myanmari kohta suur punane hoiatus „riiki mitte reisida“, kuid Davidit see ei kõigutanud: „Kooli töötajad ütlesid, et olukord on hea, ja ma usaldasin neid. Hetkel peangi otsustama, kas pärast kaheaastase lepingu lõppemist uus leping allkirjastada.”
Peamise põhjusena, miks jätkata, nimetab David kohalike inimeste sõbralikkust ja külalislahkust ning seda, et riik on äärmiselt ilus. Igapäevaste muredena toob ta muiates välja, et riideid on keeruline osta, kuna kohalikud inimesed on väga väikesed ning tema suuruses riideid poes lihtsalt ei ole, samuti on ka ilm veidi liiga kuum. Natuke tõsisemalt rääkides on aga ülejäänud Kagu-Aasiaga võrreldes Myanmari suurimaks probleemiks silmanähtavat ebaturvalisem keskkond, mis on tingitud järsust majandusliku olukorra halvenemisest ja hindade tõusust – inimesed on lihtsalt meeleheitel, et ära elada. Ka Mona kinnitab, et tema lähedastel on väga keeruline katta järsult tõusnud kulutusi ning selgitab, et hinnatõus on peamiselt mõjutatud valuutasüsteemist – sõjavägi kontrollib dollarite ja välisvaluuta kasutamist. Hetkel on olukord nii keeruline, et varguseid ja röövimisi juhtub juba isegi päevasel ajal ning sagenenud on ka kodudesse sissemurdmised. Varastatakse kõike, mida võimalik, ka väikseid asju ning toiduaineid, näiteks toiduõli või jahu. Mona sõnul selliseid asju enne 2020. aastat Myanmaris ei juhtunud.
Kurjategijad võivad Myanmaris aga muretult toimetada, kuna riigi õigussüsteem lihtsalt ei toimi. Kurjategijaid ei peeta kinni ega karistata. Lisaks sellele on Davidi sõnul varasemaga võrreldes näha äärmiselt vähe politseinikke ning need vähesed, kes veel töötavad, tegelevad vaid liiklusega. Nii juhtuski, et kui Davidi mootorratas ära varastati, siis jäi tal üle vaid mõelda, et ju siis oli kellelgi seda väga vaja. Riigi mittetoimimist ilmestavad lisaks kasvanud kuritegevusele ka probleemid infrastruktuuriga, näiteks katkeb Davidi sõnul elekter keskmiselt seitse-kaheksa korda päevas.
Igapäevased pommid ja tulistamine
David töötab Mandalay linna rahvusvahelises koolis ning ütleb, et ta tunneb end üsna ohutult, kuna suured linnad on praegusel ajal turvalisemad kui maapiirkonnad ning talle pole riigis toimuv igapäevaselt liiga märgatav. Oma osa võib mehe sõnul selles mängida ka „lääne ignorantsus“, kuna kohalikud end nii ohutult ei tunne. Näiteks eirab David üldist soovitust pärast kella kaheksat õhtul väljas mitte liikuda, kuid kohalikud püsivad ilusti kodus. Mona on nõus, et David on liiga ettevaatamatu ning ütleb, et Mandalay on 2 miljoni elanikuga linn, mille tänavad on pärast kella kaheksat õhtul äärmiselt vaiksed ja tühjad – pärast pimedat lihtsalt väljas enam ei liiguta. Võrreldes varasemaga on erinevus suur, kuna enne 2021. aastat oli õhtuti linn inimesi täis ning pimedas üksi ringi liikumine ohtlik ei olnud.
Ehkki suurlinnu peetakse üsna ohutuks, kuuleb ka Mandalays peaaegu iga päev tulistamist ja pommide plahvatamist ning Mona selgitab, et suure tõenäosusega tulevad need helid kontrollpunktidest. Riigi sees reisides tuleb kõigil läbida kontrollpunkte, kus sõjavägi kontrollib dokumente, tehakse kindlaks, mis tööd välismaalane teeb, ning uuritakse, ega ta ajakirjanik pole. Kontrollide käigus on Davidil palutud ka näiteks kooli helistada, et sealt kinnitataks tema õpetaja staatust. Õnneks lastakse välismaalased kontrollpunktidest natuke lihtsamini minema, kuna kardetakse võimalikke tagajärgi nende riikide esinduste poolt. Kohalikud peavad aga edasi liikumiseks tihti sõjaväele raha andma.
Maapiirkondade haridus peaaegu olematu
Lisaks üldisele turvalisusele on Mona sõnul kehvas olukorras ka riigi haridussüsteem, põhivajadused ja inimõigused ning naine lisab, et kui kolm aastat tagasi oli Myanmar edukalt arenev riik, siis nüüd on see areng peatanud: „Kui linnas ringi liikuda, võib tekkida petlik kujutelm, et kõik on hästi, aga tegelikult peab igal pool ettevaatlik olema ning turvaliselt ma end ei tunne.“ ÜRO ametlike raportite andmetel on Myanmaris viimase paari aastaga toimunud uskumatu taandareng, tsiviilisikud on olnud paljude rünnakute sihtmärgiks, mille käigus on 3000 inimest elu kaotanud ning üle 16 000 inimese kinni peetud.
Eriti keeruline on hariduse olukord maapiirkondades. Kui suuremates linnades saavad lapsed koolis käia ning ka veebis õppida, siis maapiirkondades on praegune olukord väga tugevalt mõjutanud hariduse kättesaadavust, kuna lastel ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik kooli minna. Maapiirkonnad on üldiselt ebaturvalisemad, kuna sõjavägi arvab, et teatud piirkondade elanikud toetavad vastupanuliikumist – võetakse pantvange ning rünnatakse kodusid. Mona sõnul on kõige rohkem mõjutatud Myanmari kirde- ja idaosa.
Piirkondades, kus konflikt on tõsisem, on internet keelatud ning samuti on telefonilevi aeg-ajalt maas. Piiratud on ka Myanmarist lahkumine, kuna viisasid ei väljastata inimestele, kelle puhul kahtlustatakse, et nad toetavad vastupanuliikumist. Riigisiseselt on keelatud ka näiteks uudiste kuulamine, mis ei toeta praegust sõjaväelist korda, enamasti on selleks rahvusvaheline meedia.
Lisaks muule on kohalike elanike suureks hirmuks salajased pealekaebajad, kes võivad igal hetkel sõjaväge informeerida ja öelda, et keegi tegi midagi „seadusevastast“. Mingit faktide kontrollimist ega uurimistööd ei toimu, vaid oletatav seaduserikkuja kõrvaldatakse kiirelt ning teda ootab kas vangistus või suur rahatrahv. Raporteerimiseks pole suurt põhjust vaja – piisab kasvõi sellest, kui keegi sinu peale pahaseks saab.
Pangakontosid ei eksisteeri
David räägib, kuidas tema sõbra koju tulid sõjaväe esindajad pärast riigipööret sisse, käisid mööda korterit ringi ning jalutasid välja kõige väärtuslikuga, mida korteris leida oli, kaasa arvatud kastitäite sularahaga. See, et inimestel on kodus sõna otseses mõttes kuhjade viisi sularaha, on täiesti tavaline nähtus, kuna Myanmar on sularaha-ühiskond, kus kohalikke pangakontosid peetakse ebausaldusväärseteks ja mittetoimivateks ning pangakaarte ei aktsepteerita. 10 000 Myanmari kjatti on väärt vaid 4,5 eurot ning suuremat ostu tegema minnes tuleb kaasa võtta üsna märkimisväärne rahapatakas. Davidi sõnul sularaha-automaadid vahetevahel isegi töötavad, kuid äärmiselt harva on nendes ka raha. Selline ühiskonnakorraldus tõstab jällegi oluliselt ebaturvalisust, kuna inimestel on suured summad sularaha kodudes ja ärides ning vahepeal ka autos või taskus – kuidagi peab ju raha ühest kohast teise viima.
Turistid praktiliselt puuduvad
Lisaks muudele probleemidele on suurtes raskustes ka varem turisminduses töötanud inimesed. Kuigi Myanmari piirid on lahti, siis võrreldes varasemaga külastavad riiki vaid väga üksikud inimesed. Davidi sõnul võib Myanmaris reisida, aga see on stressirikas, peab teadma kirjutamata reegleid ning teatud piirkondadesse lihtsalt minna ei saa, kuna see on ebaturvaline.
Mona sõnul on turistina Myanmaris reisimine hetkel riskantne ning kunagi ei saa olla kindel, kas õnnestub reis turvaliselt läbi viia ning õnnelikult tagasi koju jõuda. David külastas varem äärmiselt populaarset turismisihtkohta Bagani linna ning ühtegi turisti ta seal ei kohanud. Riigis viibivad välismaalased on suure tõenäosusega rahvusvaheliste koolide õpetajad, kuid ka välismaa õpetajate arvukus on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt vähenenud.
Suure toetusega vastupanuliikumine
Riigipööre on Myanmaris põhjustanud massilisi proteste ja vastupanu, millega nõutakse demokraatliku riigikorra taastamist. Mona sõnul toetab vastupanuliikumist üle 80% tervest elanikkonnast ning nad koonduvad nime PDF ehk People’s Defense Force alla.
Boikott õllebrändi vastu
Mona sõnul on pärast riigipööret väga sagedased boikotid, mille käigus boikoteeritakse sõjaväe müügiartikleid, mis aitavad neil oma tegevusi rahastada. Üks huvitav näide on Myanmar Beer, mis oli väga populaarne sõjaväe omanduses õllebränd, kuid mis tegi pärast sõjaväelist riigipööret müügis läbi hinnanguliselt 80–90% languse. Myanmari õlle müügiesindaja on avalikult rääkinud, et kui keegi pubis nende jooki tellib, siis ülejäänud kliendid hakkavad kohe seda isikut küsitlema, et kas ta toetab sõjaväe tooteid, ning seetõttu on inimestel lihtsam oma õlle-eelistust muuta. David lisab, et poode ja restorane, mis Myanmari õlut müüsid, pommitati vastupanuliikumise poolt ning nüüdseks on järele jäänud äärmiselt vähe kohti, mis seda õllebrändi veel müüvad, peamiselt piirkondades, kus sõjaväe toetus on suurem.
Olenemata kiiresti ja märkimisväärselt halvenenud olukorrast on nii David kui ka Mona siiski positiivsed. Vastupanuliikumine tegutseb aktiivselt ning lootus demokraatia taastamiseks on olemas, kaasa aitab ka hea mälestus kümnest demokraatlikust aastast ning sel ajal tajutud arengust.
***
Olukord Myanmaris
Myanmar on endine Briti koloonia, mis iseseisvus 1948. aastal, järgnesid sisekonfliktid ja poliitilised rahutused. 1962. aastal võttis riigis võimu sõjavägi. 2011. aastal toimusid Myanmaris demokraatlikud valimised ning 2015. aastal suurenes valikuvabadus hääletamisel veelgi. 2020. aastal toimunud parlamendivalimistel ei saanud sõjavägi soovitud tulemust ning teatas, et on toimunud valimispettus. Sõjavägi soovis uusi valimisi, millega aga ei nõustunud ei Myanmari elanikud ega ka rahvusvaheline kogukond. 2021. aasta veebruaris toimus sõjaväeline riigipööre ning tsiviilaktivistide juhtimisel tekkis vastupanuliikumine PDF ehk People’s Defense Force.
Tekst: GO Reisiajakiri
Foto: erakogu