Must Meri. Bulgaaria

Endine minister ja Riigikogu liige, praegune ettevõtja ja Bulgaaria-sõber Heiki Kranich tutvustab Musta mere äärseid kuurorte Bulgaarias.

Endine minister ja Riigikogu liige, praegune ettevõtja ja Bulgaaria-sõber Heiki Kranich tutvustab Musta mere äärseid kuurorte Bulgaarias.

Kakskümmend aastat tagasi oli Musta mere rannik võimaliku puhkusepaigana ilus unistus, mis harva täitus. Valitumad või pealehakkajamad ulatusid sinnani, aga enamus mitte. Enamasti pääseti põhjakaldale ning muud kaldad jäid tundmatuks. Nii oli.

Tolle mere maadest meeldib mulle kõige rohkem Bulgaaria. Lihtsalt meeldib. See on maa, kus isegi Rooma impeeriumi aegsed mälestised ja leiud pole midagi ebatavalist. See on maa, mille viljakas pind on olnud läbi aegade kõikide naabrite ihaluseks. See on maa, mis asub ajaloo ristteel, kus „liiklus” on olnud palju tihedam, kui Läänemere kallastel. See on maa, kus pühendunud otsijal on väga palju avastada ja leida ning lihtsalt sooja puhkuse ihaleja saab selle oodatud stressileevenduse. See on tore maa nende külaliste jaoks, kes liiga palju ennast täis ei ole.

Kui põhja poolt tulema hakata, siis Baltšik, Albena ja Kuldsed Liivad on turistilõksuks püüdnud olla juba aastaid. Varna – linn, mis eelloetletutest pisut lõuna poole jääb, vaevleb tavalise vanade merelinnade haiguse käes nagu Tallinngi: sadam laiutab mere ja linna vahel, ning olgu linn kuitahes kena, on ta ilma merele juurdepääsu võimaluseta vaesem.

Kui Varnast lõuna poole sõita, torkab mereäärne ehitustegevus (mis niigi igal pool täistuuridel käib) eriti silma. Viimase paari aasta jooksul on rand tundmatuseni muutunud. Mida lähemale Slantsev Brjagile (e. Sunny Beach e. Päikeserand), seda hullemaks asi läheb. Slantsev Brjagi keskus, mis omal ajal enamasti kompartei bosside puhkepaigaks oli, on säilitanud oma mõnusa promenaadliku puhkusekeskuse ilme, kuid ümber on täielik ehitus- kaos. Headele ja muidu kenadele hotellidele ronivad sõna otseses mõttes lausa selga järjest uued. Too ehitusmaania kestab lõuna poole minnes edasi ning isegi UNESCO kirjadesse pandud erakordselt armas ja vaatamisväärne Nesebar ning pisut kaugemal asuv väikelinn Pomorie pole pääsenud – järjest uued majad-hotellid kerkivad. Must meri vist tõmbab neid. Ja ausalt öeldes saab neid uusi vist liiga palju.

Ilmselt pole vähetähtis ka see, et Stara Planina nimeline mäestik suunab vihmapilved sellest piirkonnast enamasti põhja poolt mööda ja see ning pisut enam kui sajakilomeetrine vahe Kuldsete Liivadega tähendab, et Slantsev Brjag saab tänu looduse tahtele pea kuu aega pikema peesitamispuhkuseks sobiva turismiperioodi. Ega muidu paika Päikeserannaks ka nimetataks.

Kohe peaaegu sealsamas on Bulgaaria teine mereäärne suur linn Burgas. Teda vaevab sama häda, mis Varnatki – sadam sulgeb suurema osa merest. Linn ise jälle kena, mis salata. Piirkond, mis mulle päriskohe meeldib, algab alles Burgasest lõuna pool. Teekond Sozopol, Primorsko, Tsarevo jne viib järjest rohkem lõunasse, lõpuks Türki väljagi. Sealgi ehitatakse, kuid veel mitte nii meeletult. Kui keegi tahab otsida seda mõnusat ja laiska äraolemist väljaspool suurt melu, siis mingu ja vaadaku sinnakanti. Tasub ära. Must meri läheb järjest sõbralikumaks ja ümbrus põnevamaks

Loomulikult pole Bulgaaria ainult Musta mere rannik. Seal on palju muudki, mis rannikust põnevam ja meeldejäävam. Olgu selleks siis Doonau lõunakaldal laiuvad ja silmapiirini ulatuvad vangoghilikud päevalilleväljad Põhja-Bulgaarias; Lõuna-Bulgaaria eestlaste jaoks hirmkõrged mäed koos tõelist pastoraali meenutavate külakestega, kus siga seisab tuima näoga keset sõiduteed ja kanad vahivad sind bussiputka katuselt või suvaline külakõrts, mille kohalikku päritolu toidud ja joogid jäävad mistahes restoranile alla vaid kordades väiksema hinna poolest; suusakuurordid, mis keset kõike seda sind oma tasemega üllatavad või siis pealispinnalt igavavõitu pealinn Sofia, mis küllap iga edevavõitu lõbuotsija kõiki soove aimata ja rahuldada oskab.

Bulgaarias on kõike, aga alustama peab vist siiski rannikult. Seal on lihtsam kohaneda ja märgata, et Must meri on sama eriline, kui inimesed, kes selle kaldal elavad. Seda kõike tasub tundma õppida, uskuge mind.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga