Go Reisiajakiri pidas maha ausa vestluse kahe Araabia poolsaare mototiirul osalejaga, ümarlauas osaleid motoreporter Tanel Talve ja laulja Jaagup Kreem. Kirja sai aus ja avameelne jutt, poliitilise korrektsuseta.
Tanel Talve: Tahaks kohe täpsustada seda, et meil ei olnud mingit plaani motoreporteritega sõita ainult Liibanoni. Liibanon oli meie reisil vaid üks jupp marsruudist, pikast marsruudist, mis vedas meid läbi Kreeka, Türgi, Süüria, Liibanoni, Jordaania ja Iisraeli.
Jaagup Kreem: Tegime valmis ka plaani B, kui Liibanonis juhuslikult peaks tõesti miski mäsu toimuma. Plaanisime sõita joonelt ja rannet sirutamata läbi Süüria Jordaaniasse. Selgus aga, et Liibanon oli Süüriaga võrreldes ikka väga vaikne koht. Süürias, sellel ajal kui meie riiki jõudma hakkasime, juba tapeti. Näiteks Süürias Tara linnas, mille sildi all me riigis ainsa peatuse tegime, käis sõda. Panime linnapiirilt ikka täiega tule kolvile ja minema.
Jube kogemus. Kui me jõudsime aga Liibanoni piirile ja piirivalvur vaatas, et seitse ratturit Eestist, oli mees pisut murelik, hämmeldunud ja küsis inglise keeles närvilis-irooniliselt: „Are you kidding? Again?“
TURVALISUS
Jaagup Kreem: Ainus tõsiselt ohtlik hetk kogu reisil ei olnud mitte püssimehed ega röövlid, vaid mõni kilomeeter enne Beirutit neljarealisele teele tõstetud betoonplokid. Politsei või kes kurat oli teinud plokkidest raju šikaani kiirteele. Pimedas sõites ning vastutulede meres kargasid meie teele ette need plokid.
Vahemärkusena tuleb mainida, et Motoreporteri tsiklipundi Liibanoni piiriületuse hetkel olid Eesti jalgratturid olnud kohalike käes pantvangis vaid alles kaks nädalat, valitses täielik teadmatus. Meediasse oli jõudnud esimene video röövitud eestlastest.
Turvalisuse kohta kinnitavad mõlemad mehed kui ühest suust, et kõik ei ole alati nii, nagu meedia või inimesed seda näitavad või arvavad, sest igal pool, kus on inimesed ja loodus, võib olukord olla ohtlik.
Tanel Talve: Viljandis tapeti äsja taksojuht. Kas ma siis nüüd enam Viljandisse ei lähegi? Loomulikult tuleb olla põhjalik ja ettevaatlik, kuid minemata ei saa jätta. Võtame kasvõi rahuliku Norra riigi. Vaata, mis seal juhtus. Kohta, kus on aga sõda ja NATO pommitab, näiteks Liibüasse, me ju ei roni. See on välistatud.
Jaagup Kreem: Huvitav nüanss meie reisi juures on veel see, et reisi planeerides, umbes pool aastat enne minekut, oli meil valikus kaks piirkonda, kuhu sõitma tahtsime minna. Meil oli mõte, et kas minna tsiklitega sõitma Jaapanisse või Araabia poolsaarele. Jaapanis oli natukene enne meie minekut tohutu tuumakatastroof, kus tuumajaam lendas vastu taevast. Liibanonis rööviti aga eestlased. Tegime nalja, et kui oleksime läinud Soome, oleks ka seal midagi juhtunud.
Tanel Talve: Meil on Motoreporteriga varem ka jamasid juhtunud. Eelmisel korral, kui sõitsime Venemaa rännakule, võeti nädal enne minekut meil „sõdur“ maha ning toimus Pronksiöö. Jälle turvariskiga käik, kuid põrutasime ju sellest hoolimata kogu Siberi läbi ning probleeme polnud. Moskvas Arbatil tulid ühed mehed meie juurde – meil olid ju lipud ja kirjad peal –, surusid kätt ja teatasid, et „õigesti tegime Tallinnas“ ja et „Venemaal võiks ka natsionalismi rohkem olla“.
Liibanon
Liibanon asub Lähis-Idas Vahemere rannikul ning seal valitseb vahemereline kliima – kuumad ja kuivad suved ning jahedad talved. Parim aeg seda riiki külastada on kevadel ja sügisel. Liibanoni reisimiseks vajab Eesti kodanik viisat. Kuni kolmekuuliseks turismi eesmärgil viibimiseks on viisat võimalik taotleda piirilt. Muudel eesmärkidel ning pikema viibimisajaga viisat tuleb taotleda Liibanoni saatkonnast Varssavist.
Liibanonis tuleb kanda kaasas isikut tõendavat dokumenti, sest sõjaväel on õigus kontrollida kõiki riigis viibivaid isikuid. Uimastite omamine, tarbimine või nendega kauplemine on Liibanonis rangelt keelatud ja karistatav.
Külastades religioosse tähendusega pühapaiku, tuleks kanda sobivat rõivastust.
Allikas: Wikipedia
Nii Kreem kui ka Talve teadsid riske, mida oma reisiga võtavad ning ka seda, et maha jääb terve hunnik inimesi, kes nende elu pärast muretsevad. Risk võeti aga sellest hoolimata. Mehed on vaid pahased kohalike ajakirjanike peale, kes neid ajakirjanduses lauslollideks kaskadöörideks sõimasid, kui levis kuulsus, et veel üks kaherattaliste seltskond juba kurikuulsaks saanud piirkonda liigub.
Tanel Talve: Meie reis oli ju pool aastat ette planeeritud, piletid ostetud, marsruudid paigas. Meil puudus võimalus oma minekuga seoses midagi muuta. Kindlasti ei läinud me jahtima mingit ebamaist põnevust. Ega endal oli kuni viimase randmepöördeni väike ebakindlus sees. Tagantjärele on kuulda olnud, et ka sõbrad-tuttavad olid ikka päris mures.
Jaagup Kreem: Türgi piiril tegime veel viimase koosoleku ja otsustasime et paneme ikka läbi Süüria ja Liibanoni Jordaaniani välja. Iga päev vaatasime uudiseid, mis piirkonnas toimub. Meil olid kohapeal kontaktid, kellega pidevalt suhtlesime. Liibanonis elavad eestlased olid muidugi mures röövitute pärast, kuid kinnitasid, et Liibanonis on praegu linnades ja teedel sõjaväge viis korda rohkem kui tavaliselt. Tõenäoliselt oli see tollel hetkel kõige turvalisem riik maailmas. See oli ka põhjus, miks me Liibanoni ikka minna otsustasime.
Tanel Talve: Beiruti hotellis olid meil hommikul kohe muidugi kohalikud julgeolekumehed vastas.
Jaagup Kreem: Mehed teatasid kohe, et kõikide tsiklimeeste mobiiltelefonid on kenasti nende valvsa pilgu alla võetud. Nad teadvat pidevalt, kus me oleme ja kus liigume. Lisasid veel, et meie plaanid olla neile teada, kuid rõhutasid, et kui mõnda plaani või trajektoori muudame, siis tõmmaku me meestele traati. Nende suurim hirm meiega seoses tuli välja hiljem – mendid kartsid, et me oleme miski Eesti ründe- või karistussalk, kes on tsiklimeeste varjus saadetud teisi eestlasi otsima ja päästma. Nad pidevalt uurisid, et ega meil ei ole röövitutega mingit kontakti või sidet.
REISITRAJEKTOOR
Etteruttavalt peab selgeks tegema tsiklipundi liikumistrajektoori, mis kohe näitab, et Süüria ja Liibüa olid vaid vajalikud transiitriigid, et jõuda meeste sõnul reisi põnevaimasse riiki Jordaaniasse. Motoreporter liikus trajektooril: Bulgaaria, Kreeka, Türgi, Süüria, Liibanon, Süüria, Jordaania ja Iisrael.
Jaagup Kreem: Tsiklid saatsime rekka seljas mööda maad Bulgaaria pealinna Sofiasse, kuhu meie ise järele lendasime. Sofiast sõitsime läbi Kreeka kuni Vahemere rannikuni. Mööda ranniku maalilisi teid aga Türki, läbi Antalaya ning Alanya, kus keerasime tõelistele mägiteedele. Teedele, kus ühel pool taevani kerkiv kalju ning teisel pool sadu meetreid kukkuv kuristik. Piirdeid loomulikult ei olnud. Tunneleid oli hakatud küll ehitama, kuid lähima paarikümne aasta jooksul neid valmis ei saada.
Edasi jõudsime Türgi-Süüria piirile. Enne piiri jõudsime aga linna, mis võis olla suuruselt Tapaga võrdne. Linn asus aga kohas – mägedes, merest kaugel, täielikus võpsikus –, kus vene ega inglise keelega palju peale ei olnud hakata. Tegime seal ennast selgeks käte ja jalgadega. Põhisõnu- miks oli soov kuskil magada, ükskõik kus. Mehed kohapeal andsid teada, et „meil siin valmis tõesti viietärnihotell, avatud veel ei ole, kuid äkki pakuvad ikka öömaja“. Kohapeal osutus hotell marmorist ja kullast luksuseks. Türgis, nagu kõikjal Araabias, peetakse esimesi kliente-külalisi heaks endeks ning nende eest hoolitsetakse jumalikult. Saime ebaõiglase hinnaga luksustoad, makstes kosmiliselt vähe raha. Meid joodeti, söödeti ning lõpuks valvati mehitatult ka meie rattaid.
Tanel Talve: Kuid tulles tagasi marsruudi juurde – luksusest jätkasime teed üle Süüria piiri, mis võttis tänu kohalikule, 100 dollarilisele abikäele umbes viis tundi aega, kuigi pidi olema nii öelda kiirmenetlus. Vahemärkusena mainin, et tegelikult oleks ilma „abita“ võtnud kogu piiriületus aega vaid 1,5 tundi. Süürias selgus, et riigis reaalselt käib sõda ja inimesi tapetakse. Seda kuuldes keerasime vändad põhja ja kimasime Süüriast läbi nii, et nägime vaid neljarealist teed ja rekkasid.
Süüria kõige kurioossem mälestus seisnes lammastes. Süüria, läbi ja lõhki liivariik, oli ehitanud omale võimsad neljarealised kiirteed, mille keskele paigutanud rohetava muruga eraldusribad. Ainus muru riigis oli pandud kahe sõidurea vahele eraldusribale. Mida oli teinud aga kohalik sürrealist ehk süürlane? ... Ajas kõik oma 2000 lammast nendele eraldusribadele sööma. Kiirtee veered meenutasid kärbsepaberit, mis oli täis kimalasi – kõik oli paksult kaetud autorataste alla aetud lambalaipadega. Vot sulle sürrealisti.
Jaagup Kreem: Trajektoor jätkus pärast Süüriat Liibanoniga. Veel kord tuli läbida pisikene Süüria maalapp, et jõuda Jordaaniasse. Kuningriigis võtsime vastu ka otsuse, et läheme ikkagi ja „rikume“ oma passid ära. Siirdusime ikkagi Iisraeli. Siiralt ütlen, et Iisraeli mina tagasi ei läheks. Inimesed olid pinges, ebasõbralikud, kõrgid. Igal pool üritasid kohalikud selgeks teha, et nemad on meist paremad. Nutumüür tasus aga vaatamist.
ARAABIA PÄRL JORDAANIA
Jaagup Kreem: Jordaania on minu jaoks see riik, kuhu ma kinnisilmi ja korduvalt tagasi tahaksin minna. Riik on maaliline ning turvaline, ja teed, et tsikliga sõita, meeletult heas korras. Jordaania kuninga järgi nime saanud Kings Highway oli lisaks oma maalilisusele ka eriliselt heas sõidukorras. Tõeline tsiklimeeste paradiis – tahad jahedamat ilma, sõidad vähekene rohkem mägedesse, tahad sooja, kimad alla Surnumere kallastele. Surnumere tee ehk Death Sea Highway oli teine sarnane tee, mis Punase mereni ja Akaba linnani välja lookles. Nendel teedel kimades näed mägesid, kõrbe, Surnumerd – kõike.
Tanel Talve: Jordaanias oli 27 aastat keelatud kaherattalistega maanteedel ja linnades sõita. Lubatud oli see vaid turistidel, kes riigist läbi sõitsid, kuningaperel ja politseil. Ühtegi motorolleritki ei tohtinud olla, puhtalt ohutuskaalutlustel. Umbes aasta tagasi alles tõmmati keelule joon peale ning Jordaanias võivad mootorratastega vabalt ringi kulgeda ka kohalikud.
Jaagup Kreem: Jordaania on üks neist riikidest, kus rikkad on tõeliselt rikkad ning vaesed on jube vaesed. Tsiklinduses aga prevaleerib see, et kui Harleyd ostetakse, siis kistakse ratas kohe pea kondini puhtaks ning pannakse erijuppidest taas kokku. Raam ja mootor jäävad vaid alles. Jordaania Harley-Davidsoni müüja kinnitas, et esimese 10 kuuga müüs ta 110 ratast. Harley kaubamaja lösutas Ammani mäeveerel läbi viie korruse. Selline elu.
Jordaania
Jordaania Hašimiidi Kuningriik on riik Lähis-Idas. Piirneb Iisraeli, Jordani läänekaldaga, Süüria, Iraagi ja Saudi Araabiaga. Kuni 1946. aastani kandis riik nime Transjordaania. Jordaania alad on kuulunud Rooma, Bütsantsi (4. sajand), Kalifaadi (630. aastast) ja Türgi (1517–1918) koosseisu. Esimese maail- masõja lõpul tõrjuti Suurbritannia toel Jordaania aladelt türklased välja.
1920. a liideti Jordaania territoorium Suurbritannia hallatud Palestiina mandaatterritooriumi osaga. 1921. a eraldati sellest Transjordaania, mis sai iseseisvaks emiraadiks. 1946. a loodi sõltumatu Transjordaania Hašimiidi Kuningriik. 1950. aastast on Jordaania Hašimiidi Kuningriik. 1967. a kaotas sõjas Iisraeliga Jordani läänekalda, mille tagajärjel elab Jordaanias ligi 2 mln Palestiina põgenikku, mis moodustab 1/3 riigi rahvastikust. 1994. a sõlmis Iisraeliga rahulepingu. Alates 1955. aastast on Jordaania ÜRO liige.
Allikas: Wikipedia
Jordaania, süvitsi moslemiriik, omab ka teatavaid kahepalgelisuse märke. Pärast 700 kilomeetrit pukis jõudsid mehed roppväsinult Jordaania pealinna Ammanisse, kus kohe tekkis soov juua mõned õlled. Ugrimaa mehi oli aga ära hirmutatud mõttega, et kohalikud üldse alkoholi ei pruugi ning jooki saab kätte vaid jube kallitest viietärnihotellide lobby-baaridest. Lähenesid motomehed siis arglikult hotelli registratuuris seisnud mehele jutuga, et kui talle althõlma raha lubada, äkki orgunnib mõned õlled. Mees soovitas hoopis põigata hotelli välisuksest pisut paremale, et seal, hotelliga samas majas, asub Iiri pubi.
Jaagup Kreem: No ja seal olid kõik moslemid, kellel viina pole lubatud võtta, tagurpidi ja näpud püsti. Teine veidrus, mis meid kohe häirima hakkas, oli suitsetamine. Jordaanias, nagu kõikides Araabia riikides, võib suitsetada igal pool. Täitsa suvaliselt igal pool. Supermarketi kassas suitsetas kassiir samal ajal, kui klientide oste masinast läbi toksis. Isegi minul, kellel on suitsetamise paha viga küljes, hakkas kohati halb.
REISIFILOSOOFIA: MIKS KOLADA?
Tanel Talve: Mina reisin ikkagi ju selleks, et näha, kuidas mujal elatakse ning selles mõttes saime täie raha eest.
Jaagup Kreem: Pean ikkagi mainima Iisraeli. Tel Avivis elasime kohe Jaffa ranna lähedal. Igal hommikul nagu aamen kirikus lendasid lahinguhelikopterid üle ranna Gaza sektori poole, kõhualused rakette täis. Kell kolm päeval naasid, torud tühjad. Kui nüüd mõelda, et Gaza sektor on vaid 10 kilomeetrit pikk ja neli lai ning seal elab miljon inimest, siis ka kinnisilmi lastes saad pihta. See oli väga õõvastav mõte. Kui ma selle teema õhtul kõrtsis kohalikega üles võtsin ja teatasin, et mulle ei meeldi selline käitumine ning et euroopalik tava ei kiida sellist käitumist heaks, lausus kohalik vaid, et „mida sa s*** Euroopast tead, meie, Iisrael, olemegi Euroopa“.
Tanel Talve: Reis oli aga väga hariv. Mul Iisraeli vastu ei olnud küll väga midagi, olid jah ebasõbralikud, kuid ausad vähemalt. Teised, eriti araablased, naeratavad sulle vesteldes või vastu tulles küll laialt vastu, kuid seljataga tõmbavad koti pähe ja võtavad su lihtsalt pantvangi. Iisraelis tekkis mul aga lihtsalt lootusetuse tunne. Ma ei saanud üldse enam aru, kas seal ongi enam mingit võimalust see jama lahendada. See tekitas vastiku tunde.
Jaagup Kreem: Iisraeli karmi militaarsust ja vägivaldselt loodud riigi mainet süvendab veel seegi, et kõikidel juutidel, Iisraeli riigi kodanikel, elagu nad kus tahes maailmas, on kohustus täisealiseks saanuna tulla kodumaale sõjaväeteenistusse. Naised kaheks, mehed kolmeks aastaks. Sõdureid on riigis igal pool murdu. Reisi lõpuosas, kui olime juba rattad laevakonteinerisse pakkinud ning sõitsime Tel Avivis bussiga, istus minu kõrvale kena kaunis naisterahvas, sõdur. Neil on kohustus relva alati kaasas kanda, potile minnes on ka relv nurgas valmis. Tüdruk istus maha ning pani relva omale sülle, toruga minu kolba suunas. Palusin tal seda liigutada. Naine keeras toru seejärel kaugemal istuva naise ja lapse suunas.
Tanel Talve: Kui käid ise maailmas, saad teada kuidas see maailm tegelikult toimib. Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Meile kinnitati pidevalt enne reisi, et pole võimalik Jordaaniast pääseda Iisraeli. Pole lihtsalt võimalik. Maailm on aga palju lihtsam, kui räägitakse. Vahel ei laabu asjad, kuid reeglina pole probleeme. Kui ei saa rahaga, saab suure rahaga, nagu öeldakse.
TSIKLID
Seekordse mototiiru tarbeks korraldati omale jalgevahele imetabased Harley-Davidsoni tsiklid. Kreemi hargivahes tuksus Harley-Davidson Gyna Glide, Talve valikuks osutus automõõtu Harley-Davidson Electric Glide.
Jaagup Kreem: Tsiklite valikuga olen mina isiklikult ikka jube rahul. Mul oli varasemalt Harley-Davidsoni Badboy ratas, mille ma nüüd Harley Dyna Glide’i vastu vahetasin. Väga hea ratas. Väga hea sõiduasend. Väga hea juhitavus ja vastupidavus. Meie matkastiili jaoks ehk siis olukorras, kui enamik teid ikka asfaldil, ei ole vaja midagi kangemat ehk siis midagi enduro-laadset. Antud reisil olid teed ju superhead. Jordaania ja Iisraeli teed olid väga head. Ka Liibanoni teedel polnud häda midagi. Süüria teed olid veidi lagunenud, põhjagaasiga päris sõita ei saanud. Kreekas oli aga asfalt jube libe, ebamaiselt libe. Põhjuseks oliivikasvandused, millest lenduv õietolm on õline ning mis kattis ühtlase kihina kogu maanteed. Seisad tsikliga kohapeal ja ratas läheb alt ära. Tuligi täisgaasiga läbi sõita see riik.
Tanel Talve: Seekordne tiir oli ratta mõttes esmakordne, kus pärast kolme nädalat sõitu ei tahtnud tagumik anda lahkumisavaldust. Tavaliselt on lõpp ikka nii, et keerad ühelt kannilt teisele, et parem asend saada. Harley Electric Glide oli selles suhtes super ratas ja kui raha oleks, ostaks omale kuuri alla. Ma olen paljude ratastega sõitnud – pisikese Apriliaga Venemaa avarustes ja suure 1000-kuupsendise BMW GS-iga, aga see Harley on siiani parim tsikkel, millega olen sõitnud. Harleyl on kohe mingi hing sees, mingi konkreetne kustumatu tunne.