MOSAMBIIK – kiiret pole kuhugi!

Kristel Nõlvak elas koos perega kuus aastat Mosambiigi pealinnas Maputos. Kristel annab GO Reisiajakirja lugejale häid soovitusi, millal ja kuhu Mosambiigis reisida. Üks on kindel – mosambiiklastele meeldib suhelda ja muretu ellusuhtumine on siin tavaks.

Üks Eesti veebiportaal annab nõu, et sobivaim aeg Mosambiiki reisimiseks on maist novembrini, kuna siis on mõnusalt soe ja kuiv aeg. Pärast kuut aastat Mosambiigis elamist ütlen ma, et ärge te sel ajal küll minge – külm on! Põhjapoolsetes provintsides annab ehk varba vette panna, aga lõuna pool ükski normaalne inimene aprilli lõpust oktoobrini ujuma ei lähe. Peale mõne hullu turisti või ujumisspordifanaatiku.

Niinimetatud kuival aastaajal ( juba mainitud aprillist-maist novembrini) võib öine temperatuur langeda 10 plusskraadini ja päevane hädine 24 plusskraadi ei jõua suurt midagi üles soojendada. 24 kraadi Eesti parasvöötmes ja 24 kraadi Mosambiigi troopikas on kaks ise asja. Kohalikud kutsuvad kuiva perioodi muuseas konkreetselt talveks. Kogu ülejäänud aeg on suvi.

Kõige parem oleks sättida oma reis vahetult enne turismihordide (põhiliselt Lõuna-Aafrika Vabariigist) saabumist novembrisse või aega, mil nad on just lahkunud ehk veebruari-märtsi. Siis on veel mõistlikud hinnad ja mõnus troopiline soojus.

Portugali asumaast iseseisva riigini

Portugallastest maadeavastajad eesotsas Vasco da Gamaga jõudsid praeguse Mosambiigi aladele 1498. aasta kuulsa merereisi ajal ning 16. sajandi alul võetigi seni peaasjalikult araablastele kuulunud Mosambiigi saare kaubandussadam üle. Siit liiguti vaikselt juba edasi maismaale oma tugipunkte looma, et piirkonna kullaja elevandiluukaubandus enda kontrolli alla võtta. Muuseas tuleneb Mosambiigi saare ( ja hiljem kogu riigi) nimetus seda saart valitsenud sultani Ali Musa Mbiki (või Mussa Bin Bique jt variandid) nimest.

Portugallased tegelesid ülemvõimu kindlustamisega neil aladel mitusada aastat (sest tahtjaid oli mujalt maailmast teisigi ja ka kohalikud polnud vatist mehed), enne kui 19. sajandi lõpuks kogu Mosambiik oma kontrolli alla saadi. Olgugi de facto koloniaalmaa, on Portugal suhtunud sellesse rohkem kui multirahvuslikku meretagusesse provintsi, kus kõigil elanikel põhimõtteliselt võrdsed õigused. Päriselus see täpselt nii muidugi välja ei kukkunud. Mustanahalised kohalikud tegid mõistagi odava raha eest sunniviisilist tööd − ka orjakaubandus ei puudunud −, samal ajal kui sisserännanud valgenahalised portugallased elasid korralikes kivimajades ja said mitu korda päevas kõhu täis süüa. Sellegipoolest pole Mosambiigis Lõuna-Aafrika Vabariigiga sarnast seaduslikku rassilist diskrimineerimist ja segregatsiooni olnud ning tänapäeval on suhted valgete ja mustade vahel normaalsed, elatakse külg külje kõrval ja segunetakse ka perekonniti.

Veel 50 aastat tagasi olukord nii roosiline polnud ja 1964. aastal algatas marksistlike vaadetega Mosambiigi Vabastusrinne (FRELIMO, Frente de Libertação de Moçambique) võrdsete võimaluste nimel sissisõda Portugali ülemvõimu vastu. Kulus kümme aastat, ent eesmärk saavutati.

Riigipööre 1974. aasta kevadel Portugalis aitas koloniaalsõja lõpule kõvasti kaasa ja 25. juunil 1975 saavutas Mosambiik ametlikult iseseisvuse, esialgu küll kui üheparteiline FRELIMO juhitud sotsialistlik rahvavabariik. Seal ajal vahetati ka kõik pealinna Maputo tänavanimed sobivamate vastu, nii et oma lapsi lasteaeda viies tuli mul näiteks eelnevalt ületada Mao Zedongi allee ja seejärel jätkata mööda Kim Il Sungi puiesteed.

1990. aastal uuendas FRELIMO konstitutsiooni, legaliseeris mitmeparteilise juhtimissüsteemi (tegelikkuses ainuvalitseb edasi) ja kaotas riigi nimest rahvavabariigi osa (viisnurgaga vapp on siiski alles). See kõik ei toimunud aga niisama heast südamest. Pärast portugallastest elanike enamuse mõnevõrra paanilist lahkumist Mosambiigist 1975. aasta iseseisvumise järel langes riik juba 1977. aastal laastava kodusõja küüsi. Kommunismivastane Mosambiigi Rahvusrinne (RENAMO, Resistência Nacional Moçambicana) tõstis relvad valitseva FRELIMO partei vastu ja see sõda, mis ametlikult lõppes küll rahulepinguga 4. oktoobril 1992, hõõgub tänini tuha all, põhjustades siin-seal eelmainitud veriseid kokkupõrkeid riigi põhjaosas. FRELIMO teeb aeg-ajalt vastasele järeleandmisi ja me kõik hoidsime hinge kinni, st istusime igaks juhuks kodus, kui 5. septembril 2014 RENAMO liider Dhlakama viimaks tollase presidendi Guebuza kutsel Maputosse saabus ja kaks kakekulli rahulepingule alla kirjutades kätt surusid. Rahu lõppes küll kohe pärast saabuvaid valimisi, mille RENAMO taas ülekaalukalt kaotas. Häälte ostmine on vaesema rahva hulgas Mosambiigis muidugi lihtne ja kindlasti ei ole RENAMO süüdistused ebaausates valimistes alusetud. Rahvas ei ole juba ammu valitsejatega rahul, kõikjal lokkab korruptsioon, ent kohalikega rääkides ei usu eriti keegi muutuste saabumisse.

Rahvas ja keel

Kahe vaenupartei ja nende relvastatud jüngrite vägivallatsemistele vaatamata on mosambiiklased sõbralikud ja rahuarmastav rahvas. Kõigile meeldib palju rääkida, tantsida ja mõnusalt aega veeta. Tööd tehakse ka, ehkki kindlasti mitte aja peale. Mosambiiklastel pole kunagi kiiret, sellega tasub arvestada nii asjaajamistes kui ka restoranis toitu oodates. Peale mitmekümne Bantu keelkonda kuuluva keele ja murde räägitakse Mosambiigis riigikeelena portugali keelt, ent seda teevad eelkõige need inimesed, kes on kooliharidust saanud. Ehk siis umbes pool elanikkonnast kõneleb seda hästi ja ülejäänud halvemini või üldse mitte. Vaid väike osa rahvastikust (eelkõige portugallased ja nende järeltulijad) kõneleb portugali keelt emakeelena. Maapiirkondades on seega isegi portugali keeles läbiajamisega raskusi ja inglise keele peale ei maksa üldse loota. Linnades on haritud inimesi rohkem ja reisifirmades saab kindlasti inglise keelega hakkama, iseseisvalt rännates tasub aga sõnastik taskus hoida. Ise lootsin äsja Maputosse jõudnuna, et mõne hispaaniakeelse sõna tundmine aitab olukorrast välja, aga selle lootuse võib kohe ära unustada. Taoliste assotsiatsioonide tegemine käib inimestel üle jõu, pigem tuleb abiks juba vana hea inglise keel, sest selle sõnu ollakse ikka kuskilt kuidagi nagu vist kuulnud.

Maismaasafari asemel ookeanisafari

Mosambiik ei ole maa, mida safarihuvilistel väga külastada tasuks. Pikaaegse riigisisese kaose tõttu on loomakaitse siin üsna tähelepanuta jäänud ja salakütid on teinud aastate jooksul enam-vähem puhta töö. Samuti on ligipääs rahvusparkidele raske (teede olukord üleüldiselt ei ole Mosambiigis kiita). Tansaaniaga piirneval hiigelsuurel Niassa looduskaitsealal pidada küll lausa tuhandeid elevante ja mitusada lõvi alles olema, ent üldpilt on nigel ja rahvuspargid töötavad viimasel ajal hoolega, et loomi uuesti sisse transportida ning nende arvukust taastada. See ei ole kerge töö, sest salakütid pole samuti kuhugi kadunud. Ninasarvikutega on asi Mosambiigis põhimõtteliselt ühel pool. Neid võib hea õnne korral kohata veel ainult Limpopo rahvuspargis, mis riigi läänepiiril ühineb Lõuna-Aafrika kuulsa Krügeri rahvuspargiga. Enamasti ongi kombeks, et Maputo külastajad teevad näiteks ühepäevareisi üle piiri Krügeri parki (Malelane väravani jõudmiseks kulub paar-kolm tundi), kus saab loomi näha kindla peale ja kogu raha eest ning üldjuhul näeb ka kõik viis kuulsat Aafrika „vapilooma” (the Big Five) ühekorraga ära.

Hoopis suurem turismimagnet on Mosambiigis ookeanisafari. Rannad pole seega ainult lesimiseks ja suplemiseks, vaid julgemad ostavad endale pääsme snorgeldamise ja sukeldumise paatidele, et jälgida delfiine, raisid, vaalhaisid jt. Surfata ja eelkõige lohesurfata on kombeks igas Mosambiigi rannas, kaasa arvatud Maputo linnas.

Kuulsaim rand veelõbustusteks on kahtlemata Tofo Inhambane provintsis. Sealsamas kõrval on kohe Barra rand, mis on veidi tühjem ja niisama lesimiseks mu meelest ilusam. Kindlasti ei soovita ma ei Tofot ega Barrat külastada aastavahetuse paiku. 31. detsembri õhtul valgub kogu kohalik rahvas pikaks pidustuseks rannale ja meil kulus perega tubli tund hommikul prügikorjamist, et oma rannaonnist veepiirini rada sisse saada.

Prügisse suhtuvad mosambiiklased niisama muretult nagu töötegemisse. Las ta olla, ega ta eest jookse. Mis käest, see maha ning ehkki aeg-ajalt võetakse ette ranna- ja tänavatepuhastust, mõtteviisi see ei muuda.

Pealinnalähedased rannad

Mosambiigi pealinn asub riigi lõunatipus ja lõunaosa üldse on turistisõbralikum. Perega, eriti väikeste lastega reisijaile on pealinnast mõnus sõita kas või ainult päevapuhkusele Macaneta randa (30 km linnast mööda uut hiinlaste ehitatud korralikku maanteed ja seejärel mõni kilomeeter pingutust liivateel), kus lapsed küll suurte lainete tõttu ujuda ei saa (selleks tarbeks on rannaäärsetes majutusasutustes basseinid), ent veeservas lainete püüdmine, krabide tagaajamine ja õnnelikel juhtudel (oktoobris-novembris) ka küürvaalade jälgimine on kindlustatud. Meie sattusime vaaladele peale mõne aasta eest täiesti ootamatult Macanetas Jays Beachi rannas − meie lemmikkoht! − ja tol aastal olid nad poegimiseks tõesti ilmselt just selle koha valinud, sest oma kuu aega ei liikunud nad paigast.

Teine populaarne kuurort Mosambiigis on Bilene (180 km pealinnast, korralik tee), kus on suvemaja ka riigi eelmisel presidendil Armando Guebuzal. Bilenes on looduslik laguun, kus igas vanuses külastajatel on turvaline ujuda ning surfamiseks ja roosade krabide imetlemiseks tuleb renditud paadiga üle laguuni ookeani äärde sõita. See on tegelikult umbes kahe kiviviske kaugusel, tublimad võivad ilmselt ka niisama üle laguuni ujuda ja seejärel üle künka rannale ronida, mis on juba suurem töö.

Macaneta ja Bilene on täielikult turistidele orienteeritud, enamik majutusasutuste ja restoranide omanikke on lõuna-aafriklased ja inglise keeles saab kenasti hakkama. Muidugi kui mänedžer kohal on.

Maputo – kõrghoonerohke kuurortlinn

Pealinn Maputo on omaette pärl. See on parajalt suur, rohkete kõrghoonete ja umbes miljoni elanikuga sadamalinn, kuid atmosfääri poolest pigem nagu suur kuurort. Inimestel on kombeks nautida pikki lõunasööke tänavakohvikutes ja ookean on ka kohe nina ees. Veel 60–70 aastat tagasi, kui linna nimetati 16. sajandi portugali maadeavastaja ja kaupmehe järgi veel nimega Lourenço Marques, see tõepoolest oligi kuurortlinn, tänini võib Navali spordiklubi lähistel näha vees omal ajal haide takistuseks rajatud kaitseriba kivist jäänukeid. Tänaseks on merevesi juba nii saastatud, et haidki ei tule. Linna reovesi läheb suures osas otse vette. Tumedanahalised kohalikud sellest suurt ei hooli ja rand on suvel ujujaid täis, valged ja rikkamad mustanahalised veedavad aga aega rannaäärsete spordiklubide basseinides või siis purjetavad ja lohesurfavad igal vabal hetkel. Osa aega on tuul Maputos siiski liiga tugev, et peale kohalike kalameeste üldse keegi merele läheks.

Kunagisest kalurikülast ja kaubasadamast linnaks arenenud Maputo on välja ehitatud peaasjalikult 20. sajandi jooksul. Portugallased on selle kenasti loogiliselt planeerinud, laiad akaatsiapuudega ääristatud tänavad ristuvad täisnurkselt ja kõikjal on jalakäijate kõnniteed. Viimastest on tänaseks päevaks saanud küll mitteametlikud autode parkimisalad. Tüütu kõndijale, ent mugav autojuhile. Parkida võib praktiliselt igale poole ja ükskõik mis stiilis, ent kindlasti tuleb vaadata, et keegi lähedalasuvatest meestest sind märkaks ja väikese raha eest (kuni 50 eurosenti) su autot valvaks. Neid mehi on igal pool piisavalt, kõik ei ole küll alati kained, ent enamasti märkavad nad sind juba ammu enne, kui sina neid, ja otsivad sulle ka parkimiskoha välja. Linnaskäik on seega muretu ettevõtmine. Valvamine ei kindlusta alati, et sa auto esilampidest ilma ei jääks, aga šansid on suuremad. Eriti kui rohkem maksta ja inimestega viisakalt käituda. Viisakus tuleb alati kasudega tagasi, mosambiiklastele meeldib suhelda ja isegi üdini korrumpeerunud liikluspolitseinikud lasevad sul maksmata minna, kui oskad puhtsüdamlikult oma kiiruseületamise välja vabandada.

Maputo on kuulus oma eklektilise arhitektuuri poolest: siin neoklassitsistlik rongijaam ja raekoda, seal art deco kinomaja või bauhaus-eramu – kõik peidetud rohkete moodsalt ilmetute karpmajade vahele. Kõige kuulsamaks vaatamisväärsuseks on ilmselt Gustav Eiffeli projekteeritud üleni rauast maja botaanikaaia kõrval (Casa do Ferro), mis siinses kliimas osutus kahjuks liiga kuumaks, et seal sees üldse elama hakata. Enim on Maputo aga portugallasest urbanisti Pancho Guedese nägu, kelle disainitud on sadu kortermaju kogu linnas. Ent selleks, et ükskõik milliseid arhitektuuripärleid Maputos märkama hakata, tuleb enne silma treenida. Kõigepealt läheb hulk aega, et pilku jalgade juurest üldse kõrgemale saada, sest linnatänavate praeguse seisukorra puhul võib iga hetk auku või kuhugi hullemasse sisse kukkuda. Hiljem tuleb õppida möödaniku kunstiteoseid laguneva värvi ja prügi vahelt üles leidma. Sestap on Maputosse jõudes kindlasti kasulik tellida endale asjatundliku giidi juhatusel jalutuskäik kõigi parimate palade juurde (nt Maputo a Pé pakutavad ringkäigud), muidu võib hulk toredust lihtsalt märkamata jääda.

Ja veel − pimedas ei maksa üksi ringi kõndida, tänavalt ostes või taksoga sõites tuleb hindades enne kokku leppida ning politsei ei tarvitse alati olla see, kes ta välja paistab. Enne kui politseipatrullile pimedal õhtutunnil oma dokument kontrollimiseks loovutada, võiks viisakalt paluda tal ka oma ametitunnistus ette näidata.

Mosambiigi põhjaosa

Põhja-Mosambiigi ilu nautima minnes tasub arvestada teatava turvariskiga. Nimelt kestab Mosambiigis juba aastakümneid kemplemine koalitsiooni- ja opositsiooniparteide vahel ning vahel kisub see ootamatult veriseks, aga ainult põhjaprovintsides, kus opositsioonil on rohkem võimu. Kuna mu abikaasa töötab Jaapani abiorganisatsioonis, siis nemad nalja ei mõista ja meie perel on karmid liikluspiirangud peal kohe, kui olukord kahtlaseks hakkab muutuma. Põhja võib alati sõita lennukiga, ent autoga Inhambanest kaugemale minna ei soovitata. Hirmul on siin mõistagi suured silmad, sest tegelik olukord on 98 protsendil 100-st rahulik. Seega, kel tõsiselt plaanis Mosambiigi 2500 km pikkuse rannajoonega tutvuda, sel tasub külastada Vilankulost ja Bazaruto saari Inhambane provintsi põhjaosas ning ajalooliselt olulist Mosambiigi Saart (Ilha de Moçambique) Nampula provintsis. Viimane oli kuni 1898. aastani Mosambiigi pealinn (sel ajal nimetati piirkonda alles Portugali Ida-Aafrikaks) ja saarel on säilinud 16. sajandist pärit ehitisi, muuhulgas 1522. aastal ehitatud kabel (Capela de Nossa Senhora do Baluarte), mis on vanim euroopapärane ehitis lõunapoolkeral. Kogu saar kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse, nii et kui ma ise peaks veel kunagi Mosambiiki tagasi jõudma, siis selle koha vaataks kindlasti üle.

Ning lõpetuseks lause, mis aitab igas olukorras mosambiiklastega päikese välja tuua – estamos juntos!

Tekst: Kristel Nõlvak

Fotod: Shutterstock

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga