Allan Kaldoja kirjeldab unenäolist reisi Mongooliasse, reisiteele jäi nii pealinn Ulaanbaatar kui ka Gobi kõrb.
Ulaanbaatari unenägu
Ilm on hall, sooja pole rohkem kui 7 kraadi. Tihe uduvihm tekitab tunde, nagu liiguks hõredas jahedas ookeanis. Käin keset Ulaanbaatari laiu tühje tänavaid. Mu samm on pikk ja rahulik, jalad ise viivad mind tundmatus linnas õiges suunas. Suundun Gandani templisse, et kohtuda Mongoolia budistide juhi Tema eminentsi Khamba Lama Gabju Demberel Choijamtsiga. Ta ise seda veel ei tea.
Nädal varem teen Narvas Linda 2 keskuses ekskursiooni EÜS-i meeskoorile. Jutu sees mainin, et lendan peagi Mongooliasse. Üks vahva ekskursant, tuntud kirurg, mainib, et on kunagi edukalt opereerinud sealset tähtsaimat munka ning palub muigvelsui teda tervitada. See infokild salvestub mu meelde ning haaran lennujaamast pea alateadlikult kaasa karbi „Linnupiima“ komme. Või mida sa budistide vaimsele liidrile kingiksid?
Ulaanbaataris maandudes olen juba pea ööpäeva järjest ärkvel olnud. Kuigi on päev, kobivad kolleegid magama. Mina aga tunnen, et olen voos, magamatus on rahustanud kõik värelused ja vibratsioonid. Olen esimest korda selles riigis ja ühiskonnas, mulle on veel teadmata siin valitsevad reeglid, hierarhiad ja piirangud. Seega olen vaba tegutsema, uurin retseptsioonist, kust ma leian Khamba Lama Gabju. Mind vaadatakse uskumatu imetlusega ja varustatakse hiiglasliku musta vihmavarjuga.
Astun keset laiu tühje tänavaid, siin ja seal liigub väikseid kollaseid, rohelisi ja punaseid vihmavarje, justkui oleks keegi paki M&M’s-i komme maha pillanud. Selgub, et tegu on aasta ainukese autovaba päevaga Ulaanbaatari südalinnas. Ma ei vaata kordagi kaarti, tänavad ise juhatavad mind. Jalad on märjad, olen vaikne ja õnnelik.
Gandan ehk „Täieliku rõõmu suur asupaik“
Jõudnud nüüdisaegse linna servale, märkan taamal templitorne. See on Gandan ehk Gandantegtšenlin ehk „Täieliku rõõmu suur asupaik“. Minu ja rõõmu asupaiga vahel on küngas, mis palistatud plankaedade, sarade ja geridega. Ger on see ümmargune kaasaskantav puitkarkassile tõmmatud kangast, vildist või nahkadest telk, mida me üldjuhul turgikeelselt jurtaks nimetame. Üle künka templi juurde viivad punamudased tänavad, mille kõigi nimeks on Туул ja mida eristavad numbrid. Asja lähemalt uurimata valin Туул 7, sest see on õige.
Jõuan templimüürini. Teen lirtsuvas mudas vastupäeva poolringi ümber terve kompleksi, kuni jõuan väravani. Ja olengi sees.
Gandan on üle 200 aasta vana. 1930. aastate lõpus hävitasid Mongoolia kommunistid lõviosa riigi templitest. Ja munkadest. Gandani päästis väidetavalt USA riigisekretäri ehk välisministri visiit aastal 1944. Tema nimelt oli kohalikelt võimuritelt uurinud riigi rikkaliku budistliku pärandi kohta. Ning nood olid siis spetsiaalselt külalise jaoks Gandani taasavanud. Munkadest enamik olnud siis küll näitlejad. Kuid tabanud asja atraktiivsust välismaailmale, jäetigi Gandan lahti ning praeguseks tegutseb siin juba mittebutafoorselt ligi 200 munka.
Aga mul pole turismiks mahti. Pöördun esimeste vastutulevate munkade poole ja rahvusvahelises pantomiimikeeles suheldes saan aru, et epitsentriks pole mitte ajaloolised templid, vaid üks veidi meie rahvusraamatukogu meenutav hallist betoonist hoone. Tõusen treppe mööda sellesse. Hallis kestas peidab end värvikirev budistlik pühakoda, täis jumaluste kujusid, trumme, juveele ja seda iseloomulikku lõbusjõhkrat pühadust. Põhitoonilt on tempel punane. Üksikud külastajad liiguvad päripäeva. Märkan ka mõnda munka. Üks neist istub palveliistakate virna taga, tal on ninal prillid ning mõned külastajad ulatavad talle raha. Oluline mees. Tema poole pöördungi.
Ligi kahemeetrise sinisilmse hallis pintsakus ja hiiglasliku musta vihmavarjuga varustatud isiku lähenemine paneb munga pead tõstma. Teatan, et tulen kaugest riigist, kunagi ravis minu kaasmaalasest arst Khamba Lama raskest haigusest terveks ja nüüd on mul talle üle anda väike isiklik kingitus. Munk noogutab korduvalt, adudes olukorra tõsidust. Igaks juhuks palub mul oma jutu ka tema telefoni tõlkerakendusse lüüa. Veidi mõtlemist ja siis on meie ümber juba neli munka, kes kõik kuhugi helistavad. On näha, et nad tõesti püüavad meid kokku viia. Peagi selgub siiski, et Khamba Lama on nii täna kui ka homme Gandanist eemal ja tagasi alles esmaspäeval, mil saaks mind vastu võtta. Kahjuks olen mina siis juba Ulaanbaatarist kaugel. Uute telefonikõnede tulemusena antakse mulle Laama erasekretäri telefoninumber ning palutakse mu järgmisel Ulaanbaatarisse sattumisel kindlasti helistada ja kohtuda. Palun laamale edastada minu ja väikese eesti rahva kaastunde ja armastuse sõnumi, tänan munki ja soovin Mongoolia inimestele kannatustest vabanemist. Ning jalutan tagasi hotelli ja vajun paariks tunniks õiglase unne.
Ärgates on väljas pime. Ulaanbaatari tänavatel vooglevad signaalitavad ja tossavad automaod. Kõik eelnev tundub kui unenägu. Kuid mina tean, et olen omaks võetud.
Tark teejuht
Me saame maailmast vastu võtta ainult seda, mis mingil kujul on meis juba olemas. Õnnelik on inimene, kes on õigel ajal heaks õpetajaks valmis. Meie tegelikuks sissejuhatajaks Mongooliasse saab Boloroo. Tähelepanelikult jälgib ta kaugeid Balti külalisi. Kiht-kihilt koorib ta varjavaid loore, mis lubab meil selle maa avarust, lõhnu, maitseid ja mõtteid nuusutada. Boloroo õpetus on järgmine.
Mongoolia on Eestist 35 korda suurem, kuid inimesi elab seal sama vähe kui Leedus. Ligi 800 aastat tagasi lõi Temüdžin, keda me paremini tunneme tiitliga Tšingis-khaan ehk „Valitseja, kelle võim ja jõud on avarad kui ookean“, mongolite impeeriumi, mis on seniajani omasugustest suurim ja hõlmas ligi veerandi planeedist. Muuseas, Tšingis-khaani seadus jassa ütleb: „Keelatud on valetada, varastada ja kurja teha. Inimesed peavad teistesse suhtuma sama hästi kui endasse.“ Sarnaselt Eestiga on Mongoolia rahvusloomaks hunt. Poisse ja tüdrukuid kasvatatakse siin maast madalast sarnaselt, kõik oskavad ratsutada ja paljud ka vibu lasta. Tšingis-khaani armee ei jätnud kunagi võitlusväljale oma langenuid maha – üks võimalik põhjendus on see, et nad ei tahtnud vaenlastele näidata, et suur osa sõdalastest on naised.
Sarnaselt eesti keelega puudub mongoli keeles sugu. Kasutatakse ainult eesnimesid koos isanimega, sama on näiteks Islandil. Palju mõjusid on neilt saanud vene keel, aga venelased on traditsiooniliselt kõik segi ajanud. Nii on „sada“ mongoli keeles tso, mitte „sto“. Ja sõna hui tähendab hoopis mõõgatuppe. Tšingis-khaani ajal oli meesjumalus taevas ja emake maa. Jumalate ja vaimudega suheldi ja suheldakse otse, vahendajateta.
Kui meie probleemseks naabriks on Venemaa, siis Mongoolia asub Venemaa ja Hiina vahel... Vene impeerium vallutas mongolitelt peamiselt burjaatidega asustatud Baikali piirkonna kolm sajandit tagasi. Baikalit nimetavad mongolid jätkuvalt oma „Põhjamereks“. Hiina võimu all on Sise-Mongoolia nime kandev provints, kus elab rohkem mongoollasi kui Mongoolias endas. Mongoolia vanasõna ütleb siinkohal targalt ja kibedalt: „Parem on lahendada enda tekitatud muresid kui teiste tekitatud muresid.“ Me Eestis võiksime seda meeles hoida.
Iseolemise vaim on säilinud
Nomaadikultuur on elus, kuid tänapäevane maailm oma võlude ja valudega tungib peale. Rändkarjuse elu kesk steppide ja poolkõrbete piiritut avarust on tõeliselt vaba. Eluviis tagab, et inimesel pole liigseid asju – neid, mida tegelikult tarvis ei lähe. Karm kliima, kus suvel kuni +40, talvel aga kuni –50, ei luba võõrast hätta jätta. Muuseas, hobune on mongolile kui pereliige. Vana või viga saanud hobune tapetakse väärikalt ning tema liha süüakse. Sest liha raisku laskmine oleks vastuolus selle taevaaluse maa olemise viisiga ja äärmiselt austusetu.
Aga lapsi pannakse üha rohkem linnadesse internaatkoolidesse. Koolisüsteem tsiviliseerib ja varustab nüüdismaailma teadmiste ja oskustega, kuid hävitab traditsioonilist eluviisi, sest vaid vähesed formaalharidusega noored soovivad nomaadielu juurde naasta. Nii elab Ulaanbaataris juba pool riigi elanikest. Siin on kesklinna pilvelõhkujad, meeletud ummikud ja hüpoteeklaenud.
Iseolemise vaimu on inimestes selgesti tunda. Noorem põlvkond vaatab lootusrikkalt lääne poole, tahab olla moodne, vaba ja riskib popkultuuri uppuda. Viimases on tugevalt tunda ka Lõuna-Korea mõjusid – Ulaanbaatari kesklinn on täis Korea söögikohti ja karaokebaare. Vanemad inimesed meenutavad teatava heldimusega ka kommunistlikku perioodi, sest äraspidisel moel aitasid kommunistid sajand tagasi mongolitel võidelda korraga nii hiinlaste kui ka „hullu paruni“ ehk Eesti juurtega verejanulise väepealiku Roman Ungern von Sternbergi armee vastu ning hiljem suutis siinset komparteid 40 aastat juhtinud Yumjaagiin Tsedenbal Mongooliat Moskvast siiski eraldi hoida. Ja veetis selle eest oma kaheksa viimast eluaastat Moskvas „ravil“ ehk koduarestis. Väikese rahvaarvu ja hiiglasliku territooriumiga Mongoolial on raske end majandada. Suuri laene annab riigile Hiina, kuid rahvas tajub, et see toimub tihti valitsejaid korrumpeerides ja et Hiina on ohtlik. Viimasest rääkides – kui tahad mongolit solvata, siis küsi: „Kas sa oled Kollase jõe tagant?“
Maavarasid kaevandavad siin aga peamiselt Austraalia ja USA ettevõtted. Ja neid varasid siin leidub. Aga Boloroo teab, et kullasooned on maa veresooned ja neid ei tohi maa seest välja kiskuda. Usun teda igasuguse kahtluseta.
Gobi kogemus
Gobi kõrb on kivist, liivast ja lõpmatust õhuookeanist koosnev miljon ruutkilomeetrit suur maalahmakas Lõuna-Mongoolias ja Põhja-Hiinas. Kõrb asub peamiselt 1000–1500 meetri kõrgusel merepinnast. Aga kaugus lähimast merepinnast on veelgi olulisem – ja see on suur. Nii jõuab siia vähe sademeid, alla kolmandiku sellest, mis me Eestis saame. Temperatuur kõigub vahemikus +40 ja –45 kraadi, kusjuures ööpäevaga võib õhusoojus muutuda üle 30 kraadi. Ometi ei ole kõrb päris elutu platoo. Mäeahelikud pakuvad pesitsuspaiku kotkastele ning varju ulukeeslitele ja gasellidele, keda videvikus laskuvad küttima maailma uhkeimad kiskjad – lumeleopardid ehk irbised. Suviti haljendab kõrbe veidi vihma saavates osades kõrbetaimestik ning seal karjatavad nomaadid oma hobuseid, lambaid ja kašmiirvillakitsi. Siin on suured, kohati üle 50-pealised kaksküürude ehk Baktria kaamelite karjad. Lõputu kuivamaaookeanina mõjuvas avaruses kiiskavad karjuste oranžide või tumesiniste ustega valged gerid kaugelt kui elulootust andvad palvehelmed.
Meie Gobi kogemus algab provintsipealinnast Dalandzadgadist. Oleme 780 kilomeetrit põhja pool asuvast Darkhanist palgatud autojuhiga terve päev lõunasse kihutades siia jõudnud, spartalikes tingimustes ööbinud ja siin nüüd mõnesaja dollari eest kaheks päevaks suurt maasturit omava kogenud juhi palganud. Hilishommikul asume teele. Paari tunniga muutub asfaldilint kruusaks, siis aga sõidame tundide kaupa maasturil otse läbi kõrbe läände. Teid siin ei ole, kogu kõrb on üks suur tee. Kaugematesse paikadesse ei soovitata ühe autoga minna, sest mobiililevi ei ole ja üksi teele jäämine võib tähendada surma.
Meie siht on jõuda Gobi suurte liivadüünideni, paika nimega Khongoryn Els. Enam-vähem mõnusaks visiidiks siia liiga palju ajaaknaid polegi – talve jäine pakane asendub kevadiste karmide liivatormidega, mis lõõtsuvad suvise põrgukuumuseni. September ja oktoobri algus ongi parim aeg. Algul tundub päev pikk, päike särab otse meie pea kohal. Kuid mida tund edasi, seda madalamale ta otse meie ees vajuma hakkab. Autojuht teeb nüüd juba tõelist pariisdakaari, maastur hüppab ja liiva lendab. Nimelt peame päikeseloojanguks kindlasti kohale jõudma.
Sõnulseletamatu vaade
Ja siis hakkabki eemalt edelast paistma kõrbe kohal kõrguv hele viirg. Miljonite aastate jooksul on läänetuuled siia liiva kuhjanud. Nii moodustunud suured düünid katavad nüüd 1000-ruutkilomeetrise maa-ala. Khongoryn Elsis on düünid kõige võimsamad, ulatudes enam kui 200 meetrit kõrbeplatoost kõrgemale. Möödume geri-laagrist, kus hiljem ööbime. Mind lausa hämmastab, et kõrbes, otse hiiglaslike kuiva liiva mägede külje all, voolab väike jõeke!
Aga meil pole aega imestada, peame ruttu üles ronima. Liiv on pehme ja pude, tõusunurk kohati vast 60 kraadi, iga samm vajub poole oma pikkusest tagasi. Lõpus liigun neljakäpakil. Liiga lihtne see pole, aga üles me jõuame, just viimaseks viieteistkümneks päikeseminutiks. Jõuame üles ja jääme, ammulisui ühele kohale kangestununa, kogu seda ilma ilu kogema. Sest vaade, mis nüüd avaneb, on lihtsalt ebamaine. Või just vastupidi, pahviks löövalt maine. Seisame kõrgeimas tipus ja meie jalge ees on avar düünideväli, tuulest teravaks puhutud vaaluservad liivaküngaste tippe ühendamas. Loojuva päikese kiired mänglevad imelises valguse ja varju teatris. Sõnades seda edasi anda ma ei suuda. Lihtsalt leban ja hajun.
Idakaares venib silmapiiri kohale hiiglaslik täiskuu, kui ühtäkki lendab minust üle nelikümmend lindu. Muidugi, naeratan, see on Semurg. Kord olnud lindudel sõda. Sõda kestis ja kestis ega tahtnud lõppeda. Siis kogunenud neljakümne linnuhõimu vanemad aru pidama ja otsustanud ühiselt üles otsida müütilise lindude kuninga Semurgi, et tema nende üle õigust mõistaks. Aastaid lennanud nad kuningat leidmata mööda maailma. Lõpuks saanud vihje, et Semurg elavat ilmalõpujärves. Lennanud siis sinna, ruumi tagumisse otsa, trotsinud teel kõiki kannatusi, pannud mängu kogu oma jõu, kuid kohale jõudnuna näinud vaid iseendi peegeldusi vees. Märganud siis vanameest järve kaldal. Meeleheites küsinud temalt nõu. „Semurg?“ naernud vanamees, „Semurg tähendab ju tõlkes neljakümmet lindu.“ Aga olnudki juba rahu maal.
Vägevad joonistused iidsetelt kunstnikelt
Hommikul jätkame oma teekonda kirdesse. Taas laiub meie ümber avar kõrb, kord kollakam, siis rohekam, siis täis liivapokusid, mille otsas istuvad kotkad taimejuurte vahel siblivaid pisinärilisi karjatavad. Virvendavas õhus kulgevad oma mõõdetud sammul baktrianid. Nii kaugel põhjas kui ka lõunas aimduvad mäed. Kogu kõrb on tee, kogenud autojuht loovib osavalt muksude ja kraavikeste vahel, kord mõnda jäljerada kasutades, kord seda ise luues. Äkki tekib otse meie ees siledale maapinnale korrapärase kujuga täpp. Täpist tõuseb kühm. Kühm kasvab künkaks. Keset siledat kõrbeplatood seisab meie ees korrapärase kujuga mustaks tõmbunud liivakividest hiiglane – see on püha mägi Khavtsgait.
Ronime vaikselt selle tippu. Igas suunas avaneb silmapiirini ulatuv vaade. Pole raske mõista, et tegu on erilise paigaga. Ja pole me esimesed, kes seda mõistavad. Nii hakkab otsiv silm siin ja seal kividel ürgseid joonistusi märkama. Küll on siin põtru ja kitsi, küll kaameleid ja muid elukaid. Petroglüüfide vanuseks dateeritakse 4000–5000 aastat. Meie Lammasmäel oli inimene siis juba teist sama palju toimetanud, aga joonistusi pole jätnud. Eriti meeldib mulle stseen, kus viis irbist-pikksaba uhkete sarvedega kaljukitse jahivad. Oleme sel mäel ihuüksi, aga ometi koos nende iidsete kunstnikega.
80 eri liiki dinosauruste luud
Siis aga jätkame teekonda. Ikka tühjus, avarus, kõrgel taevas ergav päike. Siin-seal nosivad kaamelid saksauule, mis ongi andnud nime kohale, kuhu meie maastur nüüd jõuab. Bayanzag tähendab otsetõlkes ’saksauulirikas paik’. Ingliskeelses maailmas nimetatakse seda kohta The Flaming Cliffs, kuna siin kerkivad kõrbetasandikust punakad liivakivikaljud, mis eriti verevad päikeseloojangul. Kuid mitte üksi selle ilu pärast ei tule siia rändurid lähedalt ja kaugelt. Tegu on maailma rikkalikuima dinosauruseluude leiupaigaga.
Jah, kui seista kalju tipus ja lasta fantaasial lennata, võib ette kujutada, kuidas kunagi, aimamatutel eelaegadel, ei olnud siin mitte kõrb, vaid soe soine ala, millest tänaseni säilinud kaljud saarekestena välja ulatusid. Ja nende saarekeste peal, ümber ja kohal kihas elu. Ja milline see elu siin oli! Mongooliast on leitud enam kui 80 eri liiki dinosauruse luid. Bayanzagi asjaomase rikkuse avastas sajand tagasi ameerika seikleja Roy Chapman Andrews, kes oli muuseas ka Indiana Jonesi prototüüp. Ta tuli siia eelajaloolise inimese asulapaiku otsima. Neid ei leitud, kuid ootamatult hakkasid kaljud välja andma hiiglaslikke neis hoiul olnud luid ja tervikskelette. Kahe aasta jooksul kaevas ekspeditsioon siit välja saja dinosauruse luustikud.
Kolame punastel kaljudel ja püüame seda kõike kuidagi hoomata. Inimese mõõte- ja tajuaparatuur võimaldab reisida heal juhul saja aasta piires. Läbi lugude ja traditsiooni arvame end kuidagiviisi tunnetavat ehk paari tuhandet aastat. Aga 70 miljonit aastat tagasi siinsamas maalapil tegutsenud võimsad elusolendid? Osa neist lendas õhus, osa elas vees, mõned närisid oma 30-sentimeetriste hammastega teisi, taimetoidulisi. Mis lõhnad siis heljusid, mis helid kaikusid? Kas loojangud olid sama ilusad? Ei, seda on võimatu hoomata.
Nähes meie kimbatust, viipab autojuht meid masinasse ja sõidab siis otsustavalt kahe telliskivimärgi alt läbi mööda pinnaseteed alla orgu, paari mäenuki kaugusele külastuskeskusest. Peatab auto, haarab pagasnikust suure põrandaharja ning suundub otsustavalt ühe künkaseina juurde. Nühib seda veidi ja – imede ime – meie silme ees paljastub vähemalt meetripikkune kollakasvalge luu. Uskumatu. Ma kükitan tükk aega soolasambana ühel kohal ja katsun oma käega 70 miljonit aastat vana bioloogilist olendit, seda, mis temast on jäänud. Mingi välk käib minust läbi, minust ja kõigist neist olnud ja olevatest ja tulevatest aegadest. Oh, inime, sa edev liivatera… Lõpp hea, kõik hea.
***
Hea reisi retsept
Õnnest sõltuvusse jääda ma muidugi ei soovita. Nimelt on õnn üsna tujukas preili, kes peamiselt tuntud oma äraolekust. Samal ajal öeldakse, et iga mees on oma õnne sepp ja et ega õnn inimest otsi, inimene peab ikka õnne otsima. Miks me seal reisidel muidu käiksimegi.
Hea reis on aga suuresti inimese enda kujundada. Mitte ehk niivõrd reis ise, kuivõrd mälestus sellest. Daniel Kahnemani suurepärasest raamatust „Kiire ja aeglane mõtlemine“ jäi mulle meelde „kogeva mina“ ja „mäletava mina“ eristus. Asja mõte on selles, et me ei mäleta oma kogemuste puhul, olgu need siis negatiivsed või positiivsed, suurt midagi muud kui tipuemotsiooni intensiivsust ja kogemuse lõpuosa. Kogemuse kestus ja kogetu koguhulk ei ole tagantjärele samavõrra olulised. Ehk me ei mäleta mitte kogemust ennast, vaid oma aju konstrueeritud lõpphinnangut sellele. Nii pole tagantjärele vahet, kas suurepärase elamuse pakkunud puhkusereis kestis ühe nädala või kaks. Tüli reisikaaslasega viimasel päeval võib aga meie mälestustes varjutada sellele eelnenud toreda matka. Kummalisel kombel oleme iseenda „mäletavad minad“ ning meie „kogevad minad“, kes tegelikult meie elu elavad, on meile kui võõrad.
Seega – hea reisi retsept koosneb vähemalt ühest väga positiivsest elamusest ning toredast reisi lõpust. Reis lõpeb tavaliselt koju jõudmisega ja õnnelik on see, keda koju oodatakse. Seega oodakem ka ise rändajaid koju – nii teeme nende reisi õnnelikuks. Ja enne uuesti teele asumist tuleb tingimata kallistada ja siis aknalt lehvitada. Niipalju võlusõnadest.
Tekst ja foto: Allan Kaldoja