Roy Strider
Mongoolia memuaarid.
Tiibeti koertega
kullaotsijate jälil
Kirjastus Varrak 2012
Roy Strideri lemmikmaaks näikse viimasel ajal olevat Mongoolia. Lisaks „Minu Mongooliale” ilmus nüüd märksa tüsedam „Mongoolia memuaarid”. Oluline on ka uue raamatu alapealkiri „Tiibeti koertega kullaotsijate jälil”. Roy esimene Mongoolia-teos oli armastusest. Seal oli romantiline lugu ühe naisega, taustaks budistlik inimesearmastus. Armastusest on ka see raamat. Aga naise asemel on koerad Häirä ja Karma ning veel hulk teele sattuvaid krantse. Häira ja Karma muutuvad teose jooksul üsna inimeseks. Nad meenutavad meile koos raamatu taimetoitlasest naistegelase Manja ja mongolite ökoeluga seda, kui lähedal me loodusele tegelikult oleme. Koeraarmastuse taustaks on siin budistlik kõiksusearmastus.
Mongoolia stepid on lõputud, seal kulgemine võtab aega. Samalaadset pikka kulgemist on ka Strideri raamatute lehekülgedel. Kohati tuleb läbinärimisel olla kannatlik nagu mongolitest kullaotsijad ninja’d, kelle juurde minek ongi reisi üks eesmärke. Õnneks leiavad kulda nii ninja’d ja seda leidub ka Roy reisikirjas.
Näiteks on Roy raamatus kirjas üks ilusamaid reisieelsete mõtete kirjeldusi, mida olen lugenud. Usun, et kõik rännumehed on reisieelse päeva õhtul oma kodus poolpakitud seljakoti kõrval mõelnud, et milleks seda tundmatust nüüd jälle vaja on, siin on kõik turvaliselt teada – hommikune ajaleht, kohv, kontorilaud. Aga ometi tuleb minna, loksuda Uazikuga auklikel teedel, magada kõrge palavikuga lennujaama põrandal, juua viina võhivõõraste inimestega.
Erinevalt raamatust „Minu Mongoolia” on selles teoses märksa rohkem Mongooliat, tema ajalugu, kombeid ja tänapäeva.
Roy raamatu kõrvale meenus mul veel üks lugu, üks koer, üks rännak. See retk oli elu eest minek. Siin ei tehtud sellist eksperimenti nagu tegi Roy, et kas õnnestub pimedat mängides koos juhtkoertega Aerofloti lennukitega Ulaanbaatarisse jõuda. Siin käis eksperiment selle peale, et kas jääd ellu või ei jää. Raamatus „Kaugele jalad viivad” jutustatakse Saksa sõjavangi Clemens Forelli Venemaa Tšuktši poolsaare tinakaevandusest pääsemise lugu. Clemens oli surmkindel, et mingis Siberi mäe sisse uuristatud koopas tema surra ei kavatse. Kolm aastat kestis teekond vabadusse. Sahhad andsid talle oma rakendi kõige kehvema koera, kes sai nimeks Willem ning kes muutus sõbraks ja armastuseks. Willem lasti Vene piirivalvurite poolt maha Mongoolia piiril. See on tõestisündinud lugu, kirjaniku poolt kirja pandud ja pisarateni kaasakiskuv.
Roy panused polnud muidugi nii suured, aga tema tahtekindlus, ekslemine kunstlikult tekitatud seiklustes ja huvi budistliku Mongoolia vastu annavad kokku põneva raamatu.
Tiit Pruuli