Mongoolia − motomatkaja paradiis

Küllap on igal rännumehel oma lemmikmaa või koht, kuhu ikka ja jälle minna tahaks, kuhu teekond on täis innukat ootusärevust ning kus viibimine tähendab alati suurt elamust. Tihti sõltub lemmikmaa reisiviisist − kalamehele Norra, suusatajale Alpid, päevitajale Egiptus. Motomatkaja paradiis asub Mongoolias, päris kindlasti.

Küllap on igal rännumehel oma lemmikmaa või koht, kuhu ikka ja jälle minna tahaks, kuhu teekond on täis innukat ootusärevust ning kus viibimine tähendab alati suurt elamust. Tihti sõltub lemmikmaa reisiviisist − kalamehele Norra, suusatajale Alpid, päevitajale Egiptus. Motomatkaja paradiis asub Mongoolias, päris kindlasti.

Tõsisem huvi Mongoolia vastu tekkis lugedes soomlaste ekspeditsioonist Lääne-Mongooliasse 20. sajandi algul, mille eesmärk oli otsida sealt ugrimugri juuri ja millest võttis teiste hulgas osa ka üks Siberi eestlane. Kirjeldused maast, millel puuduvad tajutavad füüsilised piirid, mis on avar nagu ookean, mille looduse karmid tingimused sunnivad iga sealolijat eksistentsi nimel pingutama ja mille väline ilme on aastasadade jooksul vaevu muutunud, mõjusid väga veenvalt. Ka nüüd, pärast kolmandat reisi sinna, pole see maa kaotanud minu jaoks oma võlu. Seekord kulus ligi 14 000 kilomeetrit rännakut läbi Siberi ja Kaug-Ida, et jõuda Mongoolia idapiirile. Venemaalt Mongooliasse minekuks on kolm piiriületuskohta, millest idapoolseim avati välismaalastele hiljuti. Kuna see jääb ka Mongoolia mõistes üsna väheasustatud piirkonda, siis on liiklus piiril pea olematu. Õhtul sinna jõudes oli piir suletud ja vaid piirivalvurite kasarmus oli veel mingit liikumist märgata. Teavitasin valveohvitseri, et plaanin öömajale jääda − pean järjekordselt tunnustama Vene piirivalve ääretult mõistvat suhtumist. Ei mingeid liigseid küsimusi või keelamist. Vastupidi, mul soovitati panna telk sõjaväelinnaku sissepääsu kõrvale, ja sooviti head ööd. Ka järgmisel hommikul piiri ületades sujus Venemaa poolel kõik hästi. Vaoshoitud rangusega, aga ei mingit liigset venitamist. Ka Mongoolia pool tervitas mind rõõmsa elevusega ja kõigi ametnike käitumisest oli näha, et piiriületaja on igapäevarutiini murdev sündmus. Sõiduteed Mongoolia moodi Mongoolias lõppevad teed tavapärases mõistes. Loomulikult on seal nii asfaltteid (kuulu järgi oma 2500 kilomeetrit) kui ka igasugu muid teid (u 50 000 kilomeetrit), aga tee tähendab seal eelkõige lihtsalt suunda kuhugi. Mägedest väljapool ulatub pilk kaugele, hommikul valid suuna ja hakkad tasapisi kulgema, päeva edenedes pole vaja teha muud kui jälgida, et päike püsiks õigel poolel. Läände liikudes algul seljataga, siis vasakul küljel ja õhtuks parema õla kohal ning võib alati kindel olla, et püsid õigel teel. Kahtluse korral saab ju alati vastutulijatelt või kohalikelt küsida, kuhu poole soovitud sihtkoht jääb. Mägedes on veelgi lihtsam, teed ja rajad kulgevad pikki orge, neilt ei ole võimalik eksida. Gobis, kus liiklus suhteliselt hõre ja päeva jooksul ei pruugi kedagi kohata, on hea kaart siiski asjakohane. Mööda „kesktrassi” idast läände liikudes piisab orienteerumiseks ka sellest, kui jälgida prahi ja plastpudelite hulka tee ääres. Mida rohkem prügi, seda rohkem peatee. Ida-Mongoolia on maastikult just selline, nagu me Mongooliat oma tavaarvamustes ette kujutame. Lõputu rohutasandik, mida ehk lõhestab looklev pinnasetee, mis kaugusesse kaob. Esimesed 250 kilomeetrit kulgeb tee enamalt jaolt raudtee kõrval kuni Choibalsanini. Kõigest on näha, et raudtee pole juba aastaid aktiivses kasutuses olnud. Tee on vaid „vankrirada”, mis lookleb läbi stepi kord raudteele lähemal, kord kaugemal. Siin-seal valendavad maastikul mõned üksikud jurtad, mõnekümnepealised hobusekarjad nende vahel. Samas on seda teed hea sõita, kuna liiklus on pea olematu, pole tee niimoodi „treppi” sõidetud, nagu enamik teid Gobis või „läänes”, ja seetõttu ei raputa liikumine hambaid suust. Kuid umbes 50 kilomeetrit enne linna muutub seegi tee tavapäraseks Mongoolia teeks. Rappuvaks ja tolmuseks pinnaseteeks, mis liivastes ja mudastes kohtades hargneb mitmeks haruks, et küngastel ja kõvema pinnasega kohtades jälle üheks koonduda. Tänu hiljuti sadanud vihmale olid viimased kilomeetrid enne Choibalsani libedad ja mudased ning madalamad kohad kohati veega täidetud. Asfaltteed on valdavas osas just pealinnast väljuvad peateed, mis suunduvad nelja ilmakaare suunas, et siis pealinnast 300–500 kilomeetri kaugusel asenduda taas pinnaseteedega. „Kesktrass” jätkub veel paarisaja kilomeetri pikkuselt suhteliselt lihtsalt sõidetava kruusateega ja edasi on juba tavapärane pinnasetee. Kolm peateed Kogu Mongooliat läbivad kolm peateed: põhja-, kesk- ja lõunatrass. Neist keskmine on kõige kergemini läbitav. See on valdavas osas kõval põhjal olev pinnasetee, vaid üksikutes kohtades Hjargas Nuurist idas tuleb läbida pehmeid liivasid ja üks kümmekonna kilomeetri laiune org Ulaangomi ja Naranbulagi vahel on selline, mille läbimine vihmade korral võib raskusi valmistada. Põhjapoolse trassi probleemiks võib olla suur jõgi, mis voolab Venemaa Altaist Atšit Nuuri järve. See ei pruugi mootorrattal ületatav olla ka madala veeseisu korral, vihmadega aga kindlasti mitte ja lõunapoolse trassi muudavad raskeks pikad lõigud, mis kulgevad läbi liivade. Kesktrass kulgeb ka läbi tihedalt asustatud alade, umbes iga 60 kilomeetri järel on asula või väikelinn, kõigis neis bensiinijaamad, poed ja mobiililevi. Erinevalt lõunapoolsest trassist, kus näiteks Khovdi ja Altai linna vahel on 450 kilomeetri jooksul vaid kolm asulat. Kesktrass möödub mitmest Mongoolia ja mongolite jaoks olulisest kohast või loodusnähtusest. Sadakond kilomeetrit pärast piiri peaks olema vallijäänused, mis omal ajal olid osa Suurest Müürist. Rajatis ise pidi olema nähtav vaid talviti , kui nüüdseks vaid poole meetri kõrguse valli taha kuhjub tuulest aetav lumi. Pealinnast idas on 50 kilomeetrit enne linna mälestusmärk Tšingis-khaanile. 250 tonnist roostevabast terasest on püstitatud 35 meetri kõrgune ratsakuju − karmil ilmel lõunasse vaatav vanamees. Ilmne ähvardus Hiina suunal, mis peaks Hiina püüdlusi tõestada Tšingis-khaani hiina päritolu, vaigistama. Pealinnast umbes 300 kilomeetrit läänes Harhorinis oli mongolite impeeriumi kunagine pealinn. Ega selle täpset asukohta keegi tea, aga arvatakse, et sealses orus on see olnud. Praegu on seal budistlik klooster. Koht tundub igati loogiline, sest org on lai, veerohke jõega ja kaitstud ilma tujukuse eest ümbritsevate mägedega. Mägedes on lehisetaiga ja vähemalt sel ajal kui Karakorum eksisteeris, oli seal ka kindlasti külluslikult jahiloomi. Väidetavalt oli Tšingis-khaan olnud muu hulgas ka innukas jahimees. Lisaks viib just sealt kergelt läbitav mägedevaheline tee Altaisse, mis oli väravaks Kesk-Aasiasse. Vahel on ainult 250–300 kilomeetri laiune kõrb Hjargas Nuuri soolajärve ümber, mis siiski poleks hobustel liikuvale väele eriliseks takistuseks. Umbes 500 kilomeetrit pealinnast läänes paiknevad sügavas kanjonis Sumangoli jõgi ja 15 000 aastat tagasi toimunud vulkaanipurskest voolanud laavaväljad. Üldiselt peetaksegi maastiku ja looduse poolest kõige huvitavamaks osaks Mongooliast just maa lääneosa. Ja õigusega. Tegemist on valdavalt mägise maaga, mille kõrgeimad tipud ulatuvad üle 4000 meetri. Maastik on mägedest liigendatud, metsad vahelduvad tundrat meenutavate platoode ja kiviste kõrbetega, mille vahele jäävad suured järved. Osa mageda, osa soolase veega. Veekogud on väga kalarikkad, sest mongolid kala ei püüa ega söö ja nii leiab kalamees siit oma harrastuseks tõeliselt hea võimaluse. Soolajärvi ümbritsevad kõrbealad, aga need ei ole siiski nii elutühjad paigad nagu Gobi. Kui mitte muud, siis näeb vähemalt kaameleid liikumas ega teki sellist üksildast ja mahajäetuse tunnet kui Gobis, mille kohta ütles mulle üks kohalik, et seal liiguvad vaid „pahad vaimud”. Samas peab Mongoolia lääneosas liikudes arvestama, et ilm on mägedes väga muutlik ja kui vihma sajab, siis sajab seda nii, et vee voolamisel ei paista lõppu tulevat. Ilm võib muutuda väga kiirelt, sajab kaks-kolm-neli tundi ja sama äkki pöördub ilm taas normaalseks. Lühikese ajaga tuleb taevast alla märkimisväärne kogus vett ja väiksest ojast võib saada tormakas jõgi ning teed muutuvad hetkega raskelt läbitavaks. Sellisel juhul on kõige mõistlikum leida koht laagri jaoks ja lihtsalt oodata, kuni ilm paraneb ja tee kuivab. Piirist piirini liikudes tuleb läbida umbes neli-viis linna. Ehkki Mongoolia on maailma hõredamini asustatud maa, on päris inimtühjad vaid kõrbete südamed ja mäestikud. Kus on vähegi karjatamiseks kõlblikud maad, seal on ka inimesed ja kari. Maa ja sellel kasvavad taimed määravad karja tüübi. Idaosa rohumaadel on palju hobuseid, keskosa viljakates orgudes jakid ja kõrbetes kaamelid. Ning kõikjal muidugi lambad ja kitsed. Kõrbe südames ei ole aga ei inimesi ega karja ning nendest läbi liikudes tekib üsna üksildane tunne. Vaid tuul ja virvendav õhk silmapiiril. Ja kõrbe värv mustast kivikõrbest valgete liivadeni. Mongoolia eluolu Jurtades elavad inimesed jagunevad minu jaoks kaheks. Need, kes elavad neis aasta ringi ja kelle tegevusala on karjakasvatus, ja need, kes sõidavad vaid suveks linnadest ära, selleks, et veeta lühike suvi väljaspool linna. Ja vahet saab teha selle järgi, et suvitajatel puudub kari ja karja juurde kuuluvad koerad. Inimesed on kõikjal ääretult sõbralikud ja külalislahked, ainuke miinus on see, et mongolid joovad viina nagu vett ja ilmselt vett nagu viina. Suur osa meestest on minu arust pidevas vines ja võivad mõnikord üsna tüütult käituda. Külalisele pakutakse kohe teed ehk cha’d, mis on tavaliselt piimaga keedetud tee, millele lisatakse rasva ja soola. Ilma rasvata on see päris joodav, aga koos rasvaga siiski üpris harjumatu. Lahkem rahvas pakub külalisele ka airak’i, mis on väga maitsev ja suurepärane jook. Nahkkott, milles seda valmistatakse, ripub alati jurta sissekäigust paremal, naiste poolel, ja selles olevat jooki peab pidevalt segama. Ma ei kujuta ette, mis protsessid selles nahkkotis piimaga toimuvad, vaevalt neid kotte kunagi pestakse ning hügieenifriigid minestaksid kindlasti koti sisu nähes, aga jook, mis nii saadakse, kustutab väga hästi janu, on toitev ja loob hea meeleolu. Mongooliasse pole gurmeed hindavatel inimestel asja. Mongoli toit on lihtne ja maitsetu. Rasvases leemes keedetud liha, vaid vähene sool maitseks. Paremal juhul ka nisujahust küpsetatud väikesed kakukesed või siis riis ja makaronid. Siiski on liha mongoli köögi põhiroog. Süüakse kiirelt ja eriliselt peenutsemata, keedetud rasvane lihatükk võetakse kätte ja luristatakse keeduleent peale. Keedetud sooled lõigutakse väikesteks tükkideks ja lastakse ka sisikonnal hea maitsta. Vaid maa lääneosas elavad kasahhid teevad paremat toitu. Pilaff, mida nad lambalihaga valmistavad, sisaldab lisaks lihale ja riisile ka maitseaineid, mis teeb selle toidu mongoli tavaroaga võrreldes väga maitsvaks. Suurim delikatess, mida mongolid väga kõrgelt hindavad, on oma nahas hautatud suslik, aga seda ei õnnestunud mul proovida. Ja parim, mida meenutada, on olnud Gobis joodud kaamelipiimast airak. Mongoli elamu, jurta, on seevastu suurepäraselt välja mõeldud ja sellistesse tingimustesse väga sobiv. Kui metsades elavad inimesed ka puust majades, siis vähemalt need, mida olen seest näinud, ei saa kuidagi vastu sellele mugavusele, mida jurta pakub. Lisaks on jurtad väga kestvad. Kohalike sõnul kestab jurta vilt sada aastat ja puusõrestik aastasadu. Suurused on varieeruvad, suurimas arvestasin ise, et põrandapinda oli 70–80 ruutmeetrit. Vastavalt pere varakusele ja võimalustele on neis ka kõikvõimalik elektroonika ja kodutehnika, välja arvatud pesumasin. Elektrit saadakse kas generaatoritest või päikesepaneelidest. Üldiselt tundub, et need, kellel on korralik kari, elavad suhteliselt jõukalt, seda muidugi Mongoolia mõistes. Mootorrattad on ka vaesemates peredes, aga nii mõnegi jurta kõrval on korralik jaapani maastur ja jurtas kodukino mõõtmetes televiisor. Mongoolia võib tunduda arhailise maana, aga tegelikult on see vaid väline. Maa areneb väga kiiresti, isegi mõne aastaga on toimunud märgatavad muutused. Plaanis on ehitada kogu riiki idast läände läbiv korralik maantee ja Ulaanbaataris on juba müügil kaardid, millele on praegu vaid plaanis olev tee peale märgitud. Maa on looduslike ressursside poolest ääretult rikas. Metsad, maavarad, märkimisväärne mageda vee varu − see kõik teeb Mongooliast ahvatleva sihtmärgi igasugustele globaalseid ressursse majandavatele ettevõtetele. Eriti mägedes ja Gobis kohtab alatihti geoloogiliste uurimisrühmade autosid, otsitakse ja kaardistatakse tuleviku tarbeks võimalikke kaevandusi ja maardlaid. Mis aga ilmselt püsib veel väga kaua, on Mongoolia looduse mitmekesisus ja ilu. Tänapäevase maailma pealetungile vaatamata on selles avaruses kerge leida koht, kus võid tunda ennast tõelise esmaavastaja ja rändurina. Kohandada ennast ümbritseva looduse rütmiga ja tunda ennast selle osana. Mootorratas on parim viis seal liikumiseks, sest see võimaldab siiski suhteliselt lühikese aja jooksul näha kogu maad, samas sulgemata ennast maailmast eraldavasse ruumi nagu autos. Mootorrattal liikumine võimaldab ka kerget füüsilist pingutust, mis sobitub hästi sealsesse maastikku ja teedesse. Mongoolia on maa, millel liikumine pakub kordumatu elamuse igal kilomeetril.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga