Eesti Vabariigi suursaadik Hiina Rahvavabariigis Hannes Hanso (52) on väga mitmekülgne mees – ta on olnud maailmarändur, Kuressaare linnapea, Riigikogu liige, kaitseminister, Euroopa Parlamendi liige, diplomaat. Praegu elab ta perega Pekingis. Korraks Tallinnas käies kohtus ta endise poliitiku ja diplomaadi, maailmaränduri Tiit Pruuliga.
Hannes, ma tean, et sinu suhe Aasiaga on väga pikk. Kui pikk täpselt?
Esimest korda käisin Hiinas täpselt 30 aastat tagasi. Aastal 1994 ostsin Lhasast jalgratta ja väntasin läbi Hiina Hongkongi. See Hiina, mida nägin toona, ja see, mis on Hiina praegu, on täitsa erinevad lood.
Kas see 30 aasta tagune Hiinasse jõudmine oli juhus või oli sul juba siis mingi suurem Aasia-armastus või huvi?
Olin 22 aastat vana. Seiklusjanu oli suur.
Tadžikistanis käisin organiseeritud reisil 16-aastaselt. Eks see ringirändamise huvi on mul kogu aeg olnud. Hiljem tegin veel mõned Kesk-Aasia matkad – Turkmeenia ja Usbekistan.
Kui õnnestus juba vabama inimesena mööda maailma liikuda, käisin hääletades paar korda Türgis, aga huvi oli ikka veel kaugemale jõuda.
Pidasin Tartus Pälsoni filoloogide ühika all Kolme Soni kõrtsi ja sel ajal hakkasid Tartus käima esimesed välismaalased. Sattusin juttu ajama Austraalia väliseestlanna ja tema boyfriend’iga, kes olid tulnud Indiast. Selsamal sekundil hakkas mind painama, et kujutad ette, võib minna niisama Indiasse. Siis hakkasin uurima, kuidas saada India viisat. Ja enne Indiat on veel Pakistan ja Iraan – kuidas sinna sisse saada? Siis hakkas suure reisi mõte idanema.
Mõtlesin, et talvel lähen ja tulen kevadel tagasi ja teen oma juuraeksamid ära. Aasta oli siis 1994, ma olin jõudnud Pakistani ja sain kohe aru, et ei, ma ei taha tagasi minna. Ma tahan edasi. Sellest kujunes lõpuks kolm aastat kestev seljakotireis. See elu kõnetas mind väga. Arvan, et olin aastatel 1994–1996 taasiseseisvunud Eesti esimene seljakotimatkaja.
Ma natuke vaidleks sinuga. 1991–1992 rändasime sõbraga kaks kuud läbi Austraalia seljakottidega. Aga tõsi, see oli lühike aeg ja ainult Austraalia.
Jah, ma läbisin 20–30 riiki. Ma ei näinud nende aastate jooksul ühtegi teist eestlast. Kui välja arvata mu sõber Kristjan Muhust, kes kokkulepitult Austraaliasse saabus.
Eks me võime seda vaidlust kunagi õlleklaasi taga jätkata, aga tuleme toonase reisimise juurde tagasi. Mis on 30 aastaga muutunud?
Esiteks kommunikatsioonid. Kaugekõne tegemine kusagilt Aasiast oli toona mõeldamatult kallis. Kõneminut Hiinast oli 8 dollarit, mul oli ühe päeva eelarve 6–7 dollarit. Nii et jõulude puhul sai vast helistatud. Muidu aga suhtlesime kirja teel. Püüdsin enam-vähem ette aimata, kuhu ma kuu aja pärast jõuan, ja kirjutasin siis Orissaarde, et saatke mulle nõudmiseni kiri Manilasse, Katmandusse ja mujale. Saadeti ajalehtede väljalõikeid ja muid olulisi sõnumeid.
Teiseks kogu rahamajandus. Ma olin enne paar aastat Rootsis lehmi lüpsnud, mingid säästud olid, aga me olime ju kõik kohutavalt vaesed. Et ots otsaga kokku tulla, pidin tee peal tööd tegema, pikemalt olin tookord Hongkongis ja Austraalias.
Eestlase jaoks on muidugi muutunud ka viisade teema. Eesti passi polnud maailmas nähtud, Eestist ei teatud midagi. Tahtsin Hongkongis olla pikemalt kui 15 päeva, siis pidin edasi-tagasi Macau vahet sõitma. Reisimine on meile muutunud tehniliselt palju lihtsamaks.
Ma püstitaks nüüd sellise teesi, et Hiina on Aasia süda, ta pole veel maailmavalitseja, aga Aasia valitseja küll. Seda valitsemist on 30 aastat ette valmistatud majanduslikku jõudu kogudes ja nüüd konverteeritakse see majanduslik jõud poliitiliseks võimuks. Kas olen valel teel, korrigeerid mind, täiendad?
Pole siin midagi korrigeerida, faktid on sellised.
30 aastat tagasi oli Hiina näol tegu infrastruktuuri ja tehnoloogia mõttes väga vähearenenud, kohmaka ja ebakindla hiiglasega. Praegu on see riik, kellel on väga selge globaalne agenda, kellel on üüratu majanduslik muskel. Suuruselt teine majandus maailmas. Hiina ambitsioon on globaalne igas valdkonnas – kosmos, ookeanid, erinevad kontinendid…
On tekkinud ka poliitiline agenda. Pole võimalik mitte näha suurt konkurentsi, mis käib üle Vaikse ookeani USA ja Hiina vahel. See on globaalse tasandi rivaliteet, vastasseis on väga selge.
Kui vaatame paljusid maailma riike, eriti arenguriike, siis neil on tekkinud selge majanduslik sõltuvussuhe Hiinast. Kõik kuulsad Hiina Siiditee programmid, üks tee, üks vöönd.
Vaesematele riikidele laenatakse tohutult suuri summasid, triljoneid – 1,2–1,5 triljonit kümne aasta jooksul Aafrikasse, Lähis-Idasse, Aasiasse. Paljudel riikidel hakkab poliitiline mänguruum ahtaks jääma. Nende sõltuvussuhe on nii suureks muutunud. Hiina vaatab maailma läbi selle pilgu, et kas meiega või meie vastu. Lihtsustatult – kas Ameerikaga või Hiinaga.
Väga paljude naabritega on Hiinal keeruline suhe: Jaapaniga, Lõuna-Koreaga, Vietnamiga, Indiaga pidev piirikonflikt, mongolitel on just Hiina olnud suurim ajalooline hirm.
Siis on sõltlased: Pakistan, Laos, Myanmar, Põhja-Korea, Kambodža. Käekiri, millega Hiina kujundab oma poliitilist keskkonda, on selge – investeeritakse palju, antakse palju laene. Selle kaudu tekib sõltuvus. Sõltuvusse sattunud ei saa teha midagi, mis võiks häirida või ärritada Hiinat.
Kui vaadata Aasiast kaugemale, siis kümnetel-kümnetel riikidel maailmas on esimene majanduspartner just Hiina. Nii on see kuni Venemaani välja.
Sa oled olnud Hiinas 30 aastat tagasi, siis pärast ülikooli, kümme aastat tagasi töötasid Pekingis Euroopa Liidu esinduses. Kas hiinlased on selle ajaga muutunud?
Hiinlaste peas on kindlasti toimunud muudatus, XXI sajand on seda palju muutnud. Nad võtavad oma mõju ja rolli väga tõsiselt. Hiinlased on tundnud, et alates oopiumisõdadest on koloniaalvõimud neid kohelnud ebaõiglaselt. Nüüd nad taastavad enda arusaama järgi seda õiglast olukorda, kus Hiina peaks olema keskne tsivilisatsioon. Kogu mõtlemine käibki selles suunas, et nad muudavad vana ebaõiglust.
Hiinlased väidavad, et kui neile ei ole peale surutud ebaõiglasi lepinguid, siis oleks nende riik praegu kindlasti vähemalt kolmandiku võrra suurem – Korea poolsaar, suur osa Siberist, Mongoolia tervikuna, osa Vietnamist ja Kesk-Aasiast on vanadel kaartidel nende omad.
Ja ärme unusta Taiwani!
Taiwan on selles kontekstis nagu kirss tordil. See on nende jaoks kõige tähtsam küsimus. Kui kuulata president Xi Jinpingi uue aasta kõnet, siis saab sellest väga selgelt aru.
Suursaadik vist ennustamisega tegeleda ei saa. Aga ju sa ikka oma memodes peamajale esitad võimalikke prognoose. Mis on sinu lähiaasta prognoosid seoses Taiwaniga?
Kindlasti sõltub see natuke ka sellest, kes võidab Taiwanil sel aastal toimuvad valimised. Seal on ka erinevatel erakondadel natuke erinevad nägemused, kui tihe peaks olema suhe Hiina Rahvavabariigiga.
Hiina jõulisus Taiwani suunal, eriti väljaütlemised, et nad on valmis ka jõudu kasutama, on ajas kasvanud. Toimuvad küll mere-, küll õhuväeõppused. Nii agressiivselt pole seal piirkonnas kunagi käitutud. Xi pikendas oma volitusi veel viieks aastaks, eks tal on vaja oma pärandina midagi ka ette näidata.
Aga üks jõud tekitab alati vastujõu. Me näeme seda ka seal regioonis. Kui Hiina surve läheb liiga suureks, minnakse kaitset otsima Ameerika Ühendriikidelt. Ka Jaapan ja Lõuna-Korea ehitavad oma julgeolekut üha rohkem üles koostööle USA-ga. Käisin just äsja Vietnamis, mille lähiajaloos on ju pikk sõda ameeriklastega. Igasugune koostöö kahe riigi vahel oli pikka aega peatatud, aga kui nüüd USA lennukikandja tuli reidile, siis ministrid läksid pardale. Filipiinid vahepeal praktiliselt peatasid sõjalise koostöö USA-ga, aga nüüd on baasid tagasi.
Kui küsida, kas suhe Taiwaniga läheb kineetiliseks, siis ma ise arvan, et praegu ei lähe. Aga kas kunagi ei lähe – seda on raske öelda.
Hiina kindlasti vaatab väga tähelepanelikult, kuidas maailm reageerib sõjale Ukrainas. Hiina majandus sõltub tohutult ekspordist ja neile on oluline, kuidas demokraatlikud riigid võimalikule agressioonile reageerivad.
Selge on ka see, et Taiwan on üles ehitanud päris teravate hammastega kaitsesüsteemi. Konflikt ses piirkonnas saaks olema väga ohvriterohke ja avaldaks tohutut mõju muu hulgas maailma tehnoloogilisele arengule, kui arvestame seda, kui palju maailmas vajaminevatest pooljuhtidest ja kiipidest tuleb Taiwanilt. Ka Hiina kannataks majanduslikult tohutuid tagasilööke.
Tuleme ilusamate teemade juurde. Milliseid kohti soovitaksid Aasias külastada?
Mul endal on veel mitu riiki käimata – Ida-Timor ja Paapua Uus-Guinea, Bhutani olen jala tõstnud, aga ringi reisinud ei ole.
Paljudel eestlastel on Tai, Bali, Singapur juba läbi käidud. Kui midagi natuke vürtsikamat soovitada, siis mina pakuksin esiteks Mongooliat, see on eriline paik, mis jääb alatiseks meelde. Lennuühendused Ulaanbaatariga on tublisti paranenud, hinnad ka väga normaalsed. Tulin just perega Vietnamist ja mul tekkis uuesti Vietnami vaimustus. Tore riik igas mõttes – toit, rannad, ajalugu, vaatamisväärsused. Alati on mulle meeldinud Laos, mis ei jää paraku ka tavapäraselt eestlaste teele.
Perega olen avastanud enda jaoks Malaisia idaranniku. Kui meeldivad Aasia toidud, siis seal on need kõik olemas – hiina, malai, tai, india. Seal elavad kõik need kogukonnad. See on minu jaoks paradiisilähedane koht. Toiduturud on lihtsalt fantastilised.
Kuidas Hiinas reisimisega lood?
Ma tean, et hiina skepsis kasvab paljude hulgas. Kohtade nägemise mõistes on Hiina väga võimas riik. Kunagi ei saa küll. Isegi Pekingi ümbruses on palju vaadata. Edasi Yunnani provints lõunas, Sichuani provints, kus ma kunagi ülikoolis käisin. Aga ka rohumaad Sise-Mongoolias. Hiinas on kõike, väga põnev riik.
Hiina praegu väga pingutab, et turiste tagasi tuua. Hiina kuvand on kannatanud mitmel põhjusel. Pakutakse näiteks ühepoolset viisavabadust viie suurema Euroopa riigiga – 15 päeva viisavabaks. Kui see katse töötab, tahetakse seda laiendada. Praegu on meie jaoks viisa veidi keeruline, aga kõik on tehtav.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Hannes Hanso erakogu