Geograaf Heino Mardiste (sündinud 1936) on Tartu Ülikooli geograafia osakonna emeriitdotsent, ta on uurinud Läänemere hüdroloogiat ning kartograafia ja geograafia ajalugu. Palusime tal anda üldise ülevaate Arktikast.
Arktika (kreeka αρκτικός ’põhja-’) on põhjapolaarala, mis hõlmab Põhja-Jäämere koos saartega ning kitsa riba Euraasia ja Põhja-Ameerika mandrist. Ala lõunapiir on kokkuleppeline: kas tundra lõunapiir, juulikuu 10 °C isoterm, mis haarab ka Vaikse ookeani Beringi mere, või põhja-polaarjoon. Viimasel juhul on Arktika pindala 14,5 mln km2, s.o peaaegu sama suur nagu Antarktise manner.
Põhja-Jäämeri, ka Arktika ookean, mille suuremad mered on Barentsi, Kara, Laptevite, Ida-Siberi, Tšuktši, Beauforti ja Grööni meri ning Baffini ja Hudsoni laht, erineb oma asendi ja sellest tulenevalt loodusolude poolest tunduvalt teistest ookeanidest. Tema pindala on 13,1 mln km2 (teistel andmetel 14,1 mln km2), s.o vaid 4% maailmamere omast. Vahel on tema koosseisu arvatud ka Norra meri. Ta on ühtlasi madalaim ookean keskmise sügavusega 1210 meetrit, s.o teistest kolm korda madalam. Sügavaim koht on Teravmägede ja Gröönimaa vahel asuv Molloy sügavik (5608 meetrit). Põhja-Jäämere avaosas Teravmägedest ja Franz Josephi maast Alaska poole vahelduvad paralleelselt kuni 3500–4000 meetri sügavused nõod veealuste ahelikega: Nanseni (varem Frami) nõgu, Gakkeli (varem Nanseni) ahelik, Amundseni nõgu, Lomonossovi ahelik, Makarovi nõgu ning Alfa ja Mendelejevi ahelik. Viimastest Alaska poole jääb ulatuslik Kanada (ka Beauforti) nõgu. Šelf hõlmab 50% ookeani pindalast. Eriti lai (500–1700 km) on see Venemaa vastas, olles maailma suurim šelfiala.
Kliima
Arktika kliimat kujundavad ühelt poolt pooluselähedane asend ja teiselt poolt sooja Põhja-Atlandi hoovuse, vähem Vaikse ookeani mõju. Talvel paikneb ala kohal Arktiline antitsüklon. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on suuremal osal Põhja-Jäämerel –25 kuni –35 °C, Sise-Gröönimaal –35 kuni –45 °C, Barentsi mere Atlandi ookeani poolses osas kuni 0 °C. Juuli keskmine temperatuur on 10 °C (tundra lõunapiiril) kuni 0 °C pooluse piirkonnas, Sise-Gröönimaal kuni –10 (–13) °C. Mandrite põhjarannikul on suvel 4–8 °C sooja. Madala õhutemperatuuri tõttu sajab Arktikas vähe, 150 mm ümber aastas, ainult Atlandi ookeani poolses osas tuleb rohkem, 250–300 mm. Arktika on eelmise sajandi keskpaigast alates kõige rohkem soojenenud piirkond maakeral. Rekordiliselt soojal 2020. aasta juunikuul kerkis Arktika piiril olevas Verhojanskis õhutemperatuur 38 kraadini. Viimaste kümnendite keskmine temperatuur on olnud 2–3 kraadi kõrgem aastate 1951–1990 omast. Õhutemperatuuri tõus on põhjustanud merejää, liustike ja igikeltsa intensiivse sulamise. Arktikale on iseloomulik suur pilvisus koos sagedase uduga – suvel on ilm pilves umbes 90%, talvel 50% ajast.
Hoovused
Vete liikumisele avaldavad ookeani eri osades mõju erinevad tegurid. Piki Skandinaavia ja Koola poolsaare rannikut jätkub Golfi hoovuste süsteemi kuuluvate Põhja-Atlandi hoovuse ja selle jätku Norra hoovuse toodud soojema ja soolasema vee vool kirde ja ida suunas. Põhja-Jäämere madalaveelistesse ääremeredesse suubuvate veerikaste Siberi jõgede – Obi, Jenissei, Leena jt vesi käändub maa pöörlemisest tuleneva Coriolise jõu mõjul paremale ja tekitab idasuunalise hoovuse. Tšuktši ja Ida-Siberi mere poolt Atlandi ookeani suunas voolav transpolaarhoovus jätkub Atlandi ookeani jääd toova külma Ida-Grööni hoovusena. Polaarhoovuse ja Põhja-Ameerika vahel on päripäeva kulgev Beauforti keeris. Gröönimaa ning Baffini maa ja Labradori poolsaare vahel liigub vesi sooja Lääne-Grööni hoovusena põhja ja külma Labradori hoovusena lõuna suunas.
Looded
Siberi ja Põhja-Ameerika mandri rannikul on valdavalt pooleööpäevased looded, s.o ööpäevas on kaks tõusu ja kaks mõõna, ja nende ulatus on seal vaid pool kuni üks meeter. Märgatavalt suuremad, 5–7-meetrised on need Labradori poolsaare, Baffini saare, Gröönimaa ja Koola poolsaare lahtedes. Valge mere Mezeni lahes ulatub veetaseme kõikumine 10–11 meetrini (suurim Venemaa Arktikas). Selle energia kasutamiseks on koostatud 11,4 GW võimsusega loodete elektrijaama projekt.
Temperatuur
Veetemperatuur on ääremerede lõunaosas kesksuvel 8–10 °C (Valges meres ja madalates mandrilahtedes, eriti jõesuudmetes, veelgi kõrgem), jääpiiril 0 °C lähedal ja jää all vee külmumis- ehk sulamistemperatuuril: –1 kuni –1,7 °C, talvel valdavalt –1,5 °C kuni –1,7 °C.
Soolsus
Põhja-Jäämere vee soolsus on teiste ookeanidega võrreldes väiksem – pinnakihis enamasti 28–34‰, ääremeredes suurte jõgede suudmelahtedes suvel märgatavalt alla selle, kuni mageda veeni välja. Madala soolsuse põhjustab väike auramine, suvel lume ja jää sulamine ning suur sissevool jõgedest. Maailmamere keskmisele lähedane soolsus (35‰) on Barentsi mere lääneosas Golfi hoovusest alguse saanud soojema ja soolasema vee ulatumisest sinna. Edasi Novaja Zemlja, Franz Josephi maa ja Teravmägede vahelt Arktika keskossa voolates laskub see vesi suurema tiheduse tõttu sügavamale, moodustades 200–800 meetri vahemikus 0–2 °C ja 34,8–34,9‰ veega vahekihi. Sellest allpool kuni põhjani on jälle külmem (0 kuni –1 °C) ja veidi soolasem (u 35‰) vesi.
Jää
Arktika on jää ja lume maailm. Talvel on peaaegu terve ookean jääkattes, välja arvatud Barentsi ja Grööni mere Norra mere poolne osa, suvel on aga jääd vaid poolel merepinnast. Ookeani avaosas, eriti Gröönimaa ja Kanada Arktika saarestiku poolses küljes, esineb 2–3 meetri (pool sajandit tagasi 4–5 meetri) paksune mitmeaastane paakjää. Enamikku saari katavad liustikud, millest murdunud jäämägesid on rohkem Baffini lahes. Ookeani avaosas triivib peamiselt Kanada saarte selfiliustikest murdunud väga pakse ja suuri lavajaid jäämägesid, mida on kasutanud Nõukogude Liidu / Venemaa triivjaamad Severnõi Poljus (Põhjapoolus) aastatel 1937–2015. Tuulte ja hoovuste mõjul on suurem osa jääst pidevas liikumises ja seetõttu tugevasti rüsistunud. Osa sellest triivib Tšuktši ja Ida-Siberi mere poolt üle põhjapooluse Grööni merre ja sealt Atlandi ookeani. Teine lõunasihiline jäävool on piki Labradori poolsaare rannikut.
Soojema õhu ja vee varasemast suurem ülekanne Atlandi ookeanilt on Arktika jääkatte ulatust ja paksust viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendanud. Täpsemad andmed jääkatte dünaamika kohta on olemas alates 1979. aastast, kui hakati edastama satelliidipilte mikrolainealas, mis tõid nähtavale aluspinna läbi pilvkatte. Järgnevad andmed on kõigi põhjapoolkera merede kohta ja olenevalt mõõtmistehnikast ei näita hõredat, alla 15% mere pinda katvat triivjääd. Püsiv jääkate tekib põhjapoolsematel aladel septembri lõpul ja suurima ulatuse saavutab jää märtsis-aprillis. Kui 1970ndate lõpu ja 1980ndate algusaastatel oli jääkatte maksimaalne pindala umbes 16 mln km2 (1979. aastal 16,6) ja minimaalne umbes 7 mln km2 (1980. aastal 7,6), siis viimastel aastatel on need olnud vastavalt 14,5–15 ja 4–5 mln km2. Kogu vaatlusperioodi väikseim jäätumine oli 2012. aasta septembris (3,4 mln km2). Ainult veidi suurem oli see 2020. aastal (3,7 mln km2). Jää on muutunud järjest õhemaks – 40 aastaga on suvelõpu jäämass vähenenud neli korda ehk umbes 16 000 km3-lt 4000 km3-ni. Jääkatte vähenemine mõjutab Arktika elustikku, muutes näiteks jääkarude ja morskade toitumis- ning paljunemistingimused halvemaks. Samas teeb see aga kergemaks laevaliikluse ning maavarade otsimise ja kasutuselevõtmise.
Kirdeväil ja Loodeväil
Kirdeväil, NSV Liidu ja Venemaa poolt Põhja-mereteeks nimetatu, on olnud ja on riigi Kaug-Põhja varustamise ja sealt tooraine äraveo peamine tee. Jääkatte kahanemisega ja navigatsioonihooaja pikenemisega on järjest tõusma hakanud läbi Arktika kulgeva ühendustee tähtsus Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani vahelises kaubaveos. 1991. aastal avati see välismaiste laevade transiidiks. Ida-Aasia ja Lääne-Euroopa sadamate vaheline meretee läbi Kirdeväila on ju 25% lühem kui Suessi kanali kaudu. Suurima kaubakäibega sadamad on jäävaba Murmansk, Arhangelsk, Sabetta ja Dudinka.
10–15 aastat tagasi veeti Põhja-mereteel 2–3 mln tonni kaupa aastas. Viimastel aastatel on olnud järsk kasv: 2017 – 10,7 mln t, 2018 – u 20 mln t, 2020 – 31 mln t. Selles on suur osa veeldatud maagaasi veol 2017. aastal Jamali poolsaare idarannikul avatud Arktika sügavaimast (15 m) sadamast Sabettast suurte jääklassi tankeritega. 2020. aastal läbis terve Kirdeväila ühest ookeanist teise üle 60 laeva, neist osa jäälõhkujate abita. Põhiline kaubavedu toimub augustis ja septembris.
Loodeväila navigatsioonitingimused on Kirdeväila omast palju keerukamad.
Majandus
Arktika lõunaossa jäävad maailma suurimate hulka kuuluvad nafta- ja maagaasi (Lääne-Siber, Alaska põhjaosa), värviliste metallide (Norilsk Venemaal, Red Dog Alaskal) ja apatiidi (Koola poolsaar) leiukohad. Perspektiivsed maagaasi leiukohad on Barentsi (Štokman – maailma suurimaid gaasivälju), Kara ja Beauforti mere mandrilava all, Timani-Petšora naftabassein jätkub Barentsi mere mandrilava all, seal on ka alustatud tootmist.
Peamine kalapüügipiirkond on jäävabamad Barentsi, Valge ja Grööni meri, tähtsamad püügikalad on tursk, kilttursk, moiva, makrell ja meriahven. Suurimad saagid (3–4,5 mln tonni) olid 1970ndail ja suurema osa sellest püüdsid Norra ja NSV Liidu kalalaevad. Viimaste kümnendite aastapüük on olnud 1–1,5 mln tonni.
Inimmõjutustele vähe vastupidava ökosüsteemi tõttu on Arktikas tõsiseid keskkonnaprobleeme. Suurt kahju on teinud õnnetused (avariid) maavarade, eriti värviliste metallide ja nafta tootmisel ja töötlemisel. Oht keskkonnale suureneb tootmise kandumisel ookeani šelfialale. Külma sõja aastail uputati Kara merre NSV Liidu tuumajäätmeid, sealhulgas aatomiallveelaevade tuumareaktoreid.
Põhja-Jäämere rannikuriikide vahel on eriarvamusi 200-meremiilise majandusvööndi lähtejoone, mandrilava piiri paiknemises ja sellest tulenevalt majandusvööndi ulatuses, samuti mõnest väinast läbiva meretee lugemisel kas riigisiseseks või rahvusvaheliseks.
Asustus
Arktika on väga hõredasti asustatud. Venemaa Kaug-Põhja rahvastikust on enamik koondunud suurtesse sadamalinnadesse (Murmanskis 288 000 elanikku, Dudinkas 22 000) või mäetööstuse piirkonda (Norilskis 182 000 elanikku, Apatitõs 55 000, Vorkutas 53 000, Montšegorskis 42 000). Sealsed väikesearvulised põlisrahvad saamid, neenetsid, dolgaanid, evengid, eveenid, jakuudid, tšuktšid ja teised tegelevad peamiselt põhjapõdrakasvatuse, küttimise ja kalastamisega ning elavad enamasti hajusalt. Viimastel aastakümnetel on kasvanud nafta- ja gaasitootmispiirkonna rahvaarv, suuresti vähenenud aga Murmanski oblastis ning mitmekordselt idapoolsetes sadamalinnades, sealhulgas Tiksis ja Pevekis (nüüd mõlemas 4500 elanikku).
Põhja-Ameerika Arktika põlisrahvas inuitid tegelevad kalapüügi ja küttimisega ning elavad hajusalt. Nende suuremad keskused on Alaskas Utqiagvik (varem Barrow, umbes 4500 elanikust on 60% inuitid), Kanadas Baffini saarel paiknev Nunavuti territooriumi pealinn Iqaluit (Frobisher Bay, 7700 elanikust 56% inuitid) ja Mittimatalik (Pond Inlet, 1600 elanikku, peamiselt inuitid). Gröönimaal, mille elanikest 90% on põliselanikud, elab pealinnas Nuukis (Godhåb) 18 000 inimest. Ka inuittide asualal kahaneb väikeasulate elanikkond, kes koondub suurematesse keskustesse.
Tekst: Heino Mardiste
Foto: Timo Palo