Millist Eesti muusikat viia maailma?

Aimar Ventsel jagab oma kogemusi teemal, millise uuema eestimaise pärimus- ja etnomuusikaga võiks õnnestuda välismaiseid sõpru üllatada ja köita.

Aimar Ventsel jagab oma kogemusi teemal, millise uuema eestimaise pärimus- ja etnomuusikaga võiks õnnestuda välismaiseid sõpru üllatada ja köita.

Idee kirjutada eesti pärimusmuusikast ja Eestis tehtavast etnomuusikast laiemas kontekstis tekkis mul sel suvel Rudolstadtis. Rudolstadti Tanzund Folkfestival on Saksamaa suurim maailmamuusika festival, n-ö Saksamaa Viljandi Folk. Seda enam, et Rudolstadti festivali parameetrid on sarnased Viljandi omaga – ca 20 000 elanikuga linnas korraldatakse festival, kuhu tuleb ca 25 000 inimest.

Läksime sinna ansambliga Klapp, peamiselt Viljandis paikneva seto trioga. Kaasas olid veel tantsutüdrukud, ehk kaks näitsikut, kelle ülesanne oli rahvale õpetada seto tantse. Klapp esines neli korda, andes kaks tantsuõppega seotud etteastet ja siis kaks tavalist kontserti. Peale selle esinesid nad tänaval.

Loo lühikokkuvõte on see, et ansambel Klappi esinemised läksid igas situatsioonis edukalt. Tantsutöötubadesse tuli korralik hulk inimesi, kes innukalt õppisid seto tantse. Tüdrukud ja Kristjan Priks (Klappi juhtfiguur ja löökriistade mängija) said kohaletulnutega ilusti kontakti ning tekkis tore vahetu õhkkond. Kontsert võttis mul aga suu lahti.

Klappi kontsert oli väikesel lüürilisel väljakul Rudolstadti vanalinnas. Jõudsin peaaegu alguseks kohale, vaatasin ansamblit ja siis korraks keerasin ümber, et heita pilk ka publikule. See pilt jääb vist elu lõpuni meelde! Tantsiv rahvamass lava ees platsil kasvas sekunditega, umbes nagu õllevaht, mis kerkib kannus ülespoole! Sel hetkel ma mõistsin, et meie mehed rokivad täiega, kusjuures veel eriti korralikult.

Paneme asjad konteksti: kusagilt maailma servalt Eestist tuleb bänd. Keegi ei tea eesti muusikast midagi. Üldse teab Euroopa festivalipublik väga vähe Põhja- ja Baltimaade rahvamuusikat. Nojaa, tulid siis kusagilt Eestist poisid ja tüdrukud, nad on väga imelikult riides (venelasi intrigeerisid Klappi muusika ja rahvarõivad väga – et on nagu vene muusika ja rahvarõivad, aga ei ole ka), nad teevad instrumentaalmuusikat ja on nii kummalised, kui üldse olla saavad. Ja nad võitsid publiku raksuga. Hea näide oli Klappi tänavalesinemine, kus nad 20 minutiga müüsid maha kõik allesjäänud CDd.

Järeldus antud festivalil käigust oleks järgmine: Eestis tehakse head muusikat, mis on maailmamuusika raames täiesti arvestatavalt kvaliteetne ja masse huvitav. Ja rahvamuusikutel on rokkarite ning hiphopparite ees üks suur eelis – kui rokki ja hiphoppi tehakse igal pool siin ilmas ja üldjuhul paremini kui Eestis, siis eesti folki tehakse kõige paremini küll Eestis (kuigi on olemas üks Kanada ansambel, kes mängib ja lindistab Põhjamaade rahvamuusikat, sealjuures ka Eesti lugusid).

Viimasel ajal on Eestis tekkinud hulgaliselt huvitavaid kollektiive, kelle puhul ma usun, et kui nad nati püüaksid, siis võiksid nad rahvusvahelist edu saavutada küll. Mina isiklikult panustaks just uuemate ansamblite peale. Sest maailmamuusika on žanr, kus – nagu ka muus muusikas – loeb ikkagi ajakohasus ja värskus. Eesti vanema põlvkonna rahvamuusika töötlusansamblid (Oort, Vägilased jne) on küll head, ent progeroki faas on maailmamuusikas siiski läbi. Kindlasti on õigel festivalil ka selliste ansamblite lavaesine rahvast täis, ent kui vaadata praegu maailmas ilmuvaid albumeid, mis vastava ala ajakirjades ja raadiosaadetes tähelepanu pälvivad, siis ega seal progeansambleid eriti ei kohta. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati mõni progefolgi CD minu postkastis maandus.

KLAPP

Uue laine eesti folkansamblite juures on märgatav see, et nende muusikalised mõjutused tulevad juba progejärgsest poppmuusikast ja nende helikeel haakub maailmamuusikas aktuaalsete suundumustega. Võtame või ansambli Klapp. Instrumentaalmuusika on niikuinii raskem juhtum kui lauljaga ansambel. Hea laulja lööb oma karismaga, instrumentaalansambel aga peab publikut oma headuses veenma helikeelega. Ja Klapp seda ka Rudolstadtis tegi. Klappi muusika keskmeks on väga hästi töötav rütmigrupp Kristjan Priksi trummidest ja Jalmar Vabarna kitarrist, millele Toomas Valk oma lõõtsaga meloodia lisab. Korraliku võimenduse ja helitehnika juures on just rütm see, mis rahval jala tatsuma paneb ja lõpuks tantsupõrandale hüppama tõmbab.

NOLENSVOLENS

Täiesti omaette nähtus Eesti folkmuusikas on Viljandi tüdrukuteansambel Nolensvolens. Tegemist on a capella muusikaga ja need tüdrukud oskavad laulda, uskuge mind! Nad on nagu lõbus ja vallatu lõõritav leerikoor, mingi lõbus vimka on igas nende kontserdis alati sees.

Nolensvolensi debüütalbum „Hää tulla“ on meisterlikult lindistatud ja produtseeritud ning kogu jutt sellest, et Eestis pole sellise muusika tegemiseks stuudiot on seega jama. Stuudio teeb siiski helirežissöör ja Rainer Kolk muutub iga produtseeritud albumiga järjest paremaks (Rainer on Zetode, Klappi ja paljude muude viimase aja folgipärlite taga).

Nolensvolensil on kaks suurt eelist enamiku Eesti folkansamblite ees. Esiteks on nad meisterlikult seatud lugudega a cappella kollektiiv ning lugude seaded toovad välja grupi hea muusikalise taseme, lauluoskuse kui ka arranžeerimiskunsti. Nolensvolensi laulud algavad üldiselt vaikselt ning hillitsetult, et hiljem hüpata kiireks ning rokkivaks looks (ehkki seda loomustrit ei tasuks ka liiga palju ekspluateerida). Teiseks on Nolensvolens tüdrukuteansambel, enamik maailmamuusika produtsente ning ajakirjanikke on aga keskealised mehed. Edasi mõtelge ise ...

GJANGSTA JA PAABEL

Üks Viljandis tehtava muusika omapära on see, et uued ansamblid kipuvad koosnema juba tuntud muusikutest. Minu subjektiivse vaatenurga järgi mitte just eriti positiivne tendents. Seda üllatavam on, et ansambel Gjangsta (Zetode laulja Jalmar Vabarna järjekordne projekt) ei kõla nagu tuntud ansamblite copy-paste versioon, vaid et nende muusika on täiesti omapärane.

Gjangsta muusikaliseks põhjaks on Django Reinhardti meenutavad kitarrilood, ehk siis 1920. aastate mustlassving. Gjangsta demonstreerib, et eesti muusikaga annab teha paljugi, kui on oskust ja tahtmist. Gjangsta debüüt „Sipelga polka“ on vaieldamatult eesti rahvamuusika plaat, ent piireületav. Kujutame nüüd Gjangstat ette mõnel välismaa folgifestivalil. Eesti muusikat ei tea keegi, ent too sving on arusaadav ja aitab kuulajat tuua Gjangsta muusika eestiliku osa sisse.

Ja kui džässiks läks, siis tasuks ära mainida Eestis nii džässi- kui progeringkondades viimasel ajal ilma teinud teine Viljandi koosseis Paabel. Nende „Küüni täitmise lood“ on album, mis ületab kõike Paabeli poolt senitehtut. Tegemist on tegelikult muusikaga näitemängule, ent see pole oluline, sest „Küüni täitmise lugusid“ annab kuulata ka siis, kui näitemängu näinud pole. Paabel paneb sel albumil kokku rokirihvid ja energia, rahvamuusika, improvisatsioonilise džässi ja esitab seda kõike väga koherentselt. Kõik need erinevad žanrid põimuvad Paabeli loomingus ilusti ning harmooniliselt, kõrva kriipima ei jää.

VANA KOOL

Laiemas kontekstis võiks edu saata ka Tallinna koosseisu Elletuse. Nende debüütalbum „Laul jookseb ehenna...“ jätkab sealt, kus Collage lõpetas (kui tsiteerida Paul Pihlakut, kes nende albumi välja lasi). Tegemist on pigem konservatiivse kui novaatorliku lähenemisega eesti rahvamuusikale. Klassikalised suure lava seaded sobivad pigem suurde kontserdisaali kui pisikesse klubisse. Elletuse muusika aluseks on eesti keele harmoonia ning rütm ja just eesti keele omapärale on ka nende helindus üles ehitatud.

Vana kooli artistidest panustaks ma kõige enam Untsakatele. Untsakad on oma lähenemiselt rahvamuusikale Eestis unikaalne koosseis, nende unikaalsuse aluseks on laulja Margus Põldsepa karisma ja muusikaline taust. Marguse muusikamaitset on vorminud sellised briti (folk) punkansamblid, nagu The Pogues, The Clash ja Sex Pistols, ja punki ehk energiat ning robustsust on Untsakate muusikas siiamaani.

Huvitavad ja kaasatõmbavad on ka Untsakate eestindatud folkversioonid eelmainitud ansamblite loomingust. Heade versioonide hea omadus on see, et välismaal mängides tunneb publik (vähemalt osa neist) need ära ja suurepärase esituse korral saavad just need lood publikumagnetiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga