Milline miniarvuti sobib matkale?

Ajakirja [digi] peatoimetaja Henrik Roonemaa annab nõu, mida pidada silmas miniarvuti valimisel, kui on soov see matkale või puhkusereisile kaasa võtta.

Ajakirja [digi] peatoimetaja Henrik Roonemaa annab nõu, mida pidada silmas miniarvuti valimisel, kui on soov see matkale või puhkusereisile kaasa võtta.

Kui arvutitootja Asus kuulutas 2007. aastal välja, et nemad kavatsevad valmistada väikese ja ülikerge sülearvuti, mille hinnaks tuleb vaid 199 dollarit, pidasid paljud seda naljaks. Praegu on miniarvutid end aga nii palju tõestanud, et võiksid kuuluda iga reisimehe põhivarustusse.

Netbook ehk subnotebook ehk miniarvuti on väikese, kuni 10-tollise ekraaniga ning umbes kilo kaaluv, Lonely Planeti raamatust veidi suurem arvuti, mis maksab umbes 5000 krooni. Žanri loojaks oli Asus, kuid nüüdseks on oma miniarvuti pea kõigil tuntud arvutitootjatel, alates Dellist ja lõpetades Sonyga. Enne kui edevamad inimesed jõuavad küsida – ei, Apple’il veel oma miniarvutit ei ole.

Vanasti maksid kilosed sülearvutid vähemalt 20 000 krooni ja kuulusid eksklusiivtoodetena vaid äriklassis reisivate firmajuhtide portfellidesse. Miniarvutite tulek lõi aga kogu selle süsteemi sassi. Kuigi miniarvuti maksab vähe, tasub enne ostmist siiski korraks tema iseärasustesse süveneda.

Esiteks – kõik miniarvutid tunduvad olevat ühesugused. Nagu mainitud, on nad enam-vähem ühesuurused. Neil on enamjaolt ühesugused ja sarnase resolutsiooniga ekraanid. Neil on sees samad Inteli Atom-perekonna protsessorid, sama mälu, samasugused ühendused (muidugi ka WiFi) ja lisavõimalused. Sisu poolest ei ole tavaliselt mitte mingit vahet, milline miniarvuti osta, sest ükski neist ei ole teistest palju kiirem ega võimsam.

Kõvakettaga või kõvakettata?

Järelikult tuleb ostmisel tähelepanu pöörata teistele omadustele. Esimene küsimus on, kas ostetavas miniarvutis on kõvaketas või mitte.

Alguses nimelt oli tootjatel plaan, et näiteks 160 GB mahutava kõvaketta asemel on miniarvutis 8 GB flash– mälu, sest see on odavam ning miniarvuti pole nii võimas, et temaga mängida, fotosid töödelda või teha muud, mis palju kõvakettaruumi vajaks. E-kirjade saatmine ja veebis surfamine ju erilisi ressursse ei nõua. Konkurentsi ägenedes hakati aga pakkuma ka kõvakettaga mudeleid.

Kahe vahel valides tuleb mõelda, kui palju ruumi on arvutisse vaja. Flash-mälul põhinevad miniarvutid on reisil üldiselt lollikindlamad, sest erinevalt kõvakettast ei karda flash-mälu põrutusi, ja tarbib vähem elektrit (arvuti aku peab veidi kauem vastu). Samas aga saab sellisele kettale salvestada vaid paari mälukaardi jagu fotosid, nii et igaüks peab ise otsustama, mis talle tähtsam on. Hinnas erilist vahet ei ole.

Linux või XP?

Järgmine valik on seotud operatsioonisüsteemiga. Jällegi, alguses oli tootjatel plaan Windowsi asemel kasutada tasuta Linuxi versioone, mis tehti väga kasutajasõbralikeks ja lihtsateks. Nii Asuse kui Aceri arvutites pakutavat Linuxit on tõesti lihtne kasutada, vajuta aga ikooni ja brauser avanebki.

Miniarvutite suurt ja ootamatut edu nähes hakkas end aga liigutama ka Microsoft, kes lubab nüüd nende arvutitega kaasa panna vana hea Windows XP, mida muidu uute arvutitega enam müüa ei tohi. Nii ongi mitmed tootjad jäänud oma masinates XP juurde, sest see on klientidele juba tuttav ning võimaldab teha rohkem.

Ehk soovib ikkagi keegi oma miniarvutil fotosid töödelda ja neid sõpradele saata või näiteks mobiiltelefoni ja arvutit ühendada, et kusagil kõnnumaal internetti kasutada. Sellised asjad on Windows XP-ga lihtsamad. Küll aga tuleb arvestada, et Windowsiga versioon võib olla mitusada krooni kallim kui sama arvuti Linuxiga versioon.

Tähelepanu, klaviatuur!

Kui need kaks keerulisemat tehnilist otsust tehtud, järgneb miniarvuti valimise lihtsam osa. Ajakirjas [digi] tehtud testid on nimelt tõestanud, et mõned miniarvutid ei kõlba kasutada, samas kui teistega kulgeb asjade tegemine vägagi lõbusalt. Mis neil siis vahet on? Vaid üks asi: klaviatuur.

Võtke riiulist mõni juturaamat, pange enda ette lauale ja mõelge, kuidas paigutada sinna klaviatuur ja hiirenupud nii, et sellel oleks veel mugav trükkida ka. Ei tundu ju väga lihtne ülesanne?

Kuidagi on mõned tootjad sellega aga hakkama saanud ning väikesed nupud on tehtud sellise kuju ja paigutatud sellise vahega, et see tundub sõrmedele enam-vähem normaalne ning ka pikema teksti kirjutamine ei tekita agooniat. Teised jällegi on võtnud tavalise sülearvuti klaviatuuri ning tundub, et on seda lihtsalt 40% vähen- danud, rohkem millelegi mõtlemata.

Klaviatuuri sobivuse peab igaüks poes oma kätega järele proovima, kuid katsetused on näidanud, et teistest paremini on sel alal esinenud Lenovo ja MSI miniarvutid. Populaarne Asus näiteks aga ei kuulu minu lemmikute sekka, sest sõrmed ei leia kuidagi klaviatuuril õigeid klahve üles.

Lõpetuseks paar hoiatust kõrvalekallete eest. Nagu öeldud, kasutab valdav enamik Inteli Atom protsessorit ja ekraani resolutsiooniga 1024 x 600 pikslit. On aga ka tootjaid, kes kasutavad VIA protsessoreid ja kõrgema resolutsiooniga ekraane (1366 x 768 pikslit). Neist mõlemast tasuks igaks juhuks hoiduda, sest VIA on aeglasem ja läheb töötades kuumemaks kui Intel ning kuigi kõrgema resolutsiooniga ekraan näeb esialgu hea välja, on miniarvuti ekraan selle jaoks liiga väike ja tekst nii kribu, et sellise arvutiga töötamine väsitab väga kiiresti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga