Liibanonis pantvangis olnud Jaan Jagomägi räägib Villu Zirnaskile, mida oleks teistel reisi- ja matkahimulistel nende juhtumist õppida.
Millist infot te enne reisi Liibanonis ja Süürias matkamise ohtude hindamiseks kasutasite? Kelle soovituste ja infoga kõige enam arvestasite? Kelle oma pidasite vähemtähtsaks?
Värskemat infot selle piirkonna kohta üritasime leida interneti reisiportaalidest (www.lonelyplanet.com, www.trip. ee) ning rahvusvaheliste uudisteagentuuride kodulehtedelt (www.cnn.com, www.bbc.com).
Lisaks üritasin otsida Bekaa oru kohta täiendavat infot Google’i abil, kuna kuskil ajusopis oli mul meeles, et seal oli/on mingi jama. Tol hetkel ei olnud üheski reisiportaalis hoiatust võimalike probleemide või riskide kohta. Ainuke hoiatus oli meie välisministeeriumi kodulehel, aga see oli väga üldsõnaline, mistõttu riskide hindamisel polnud sellest eriti abi. Oma peaga oletasime, et hoiatus on ilmselt tingitud “Facebooki revolutsiooni” võimaliku levikuga Liibanoni ja Süüriasse ning reisiplaani koostades me selle riskiga arvestasime. Võimaliku inimröövi ohule ükski allikas ei viidanud, mistõttu me sellega ei osanud ka arvestada.
Välisministeeriumi hoiatuse kaalu vähendas ka see, et see läks otseselt vastuollu värskelt sellest piirkonnast saabunud inimeste jutuga– üks minu töökaaslane läbis sarnase marsruudi 2010. aasta oktoobris ning Martini töökaaslane tuli Liibanonist kaks nädalat enne meie reisi algust.
Kui teile jääksid praegused kogemused, aga antaks võimalus ajas aasta tagasi reisida, siis mida te eeltöö osas teistmoodi teeksite? Eeldame, et himu reisida on ka sama, nagu oli aasta tagasi.
Kahtlen, kas parem eeltöö oleks meie reisiplaani muutnud või aidanud meie röövimist vältida. Niipalju kui meile kohapeal räägiti, siis meie röövimine oli viimase 20 aasta jooksul pretsedent isegi Liibanoni jaoks. Seetõttu kahtlen, kas see risk oleks eeltöö raames välja tulnud.
Samas peab tunnistama, et meil ei olnud siiski päris adekvaatset pilti olukorra kohta Liibanonis (et mitu kuud polnud suudetud moodustada valitsust ning et valitsuses on kaks omavahel võitlevat leeri) ning et Bekaa orus on külasid, mis on kohalike jõukude kontrolli all. Samuti ei kujutanud me õieti ette, kui seotud selle piirkonna riigid omavahel on, mistõttu ebastabiilsus ühes mõjutab olukorda ka teises.
Kui palju teil kindlustusest abi on olnud? Jällegi – kui kujutleda ennast uuele katsele, kas teeksite kindlustuslepingute osas midagi teistmoodi?
Ma ei ole jõudnud veel kindlustusele ametlikku avaldust esitada, seetõttu ei oska öelda, kui palju kindlustusest kasu oli. Mul oli ainult krediitkaardiga kaasas käiv reisikindlustus.
Kuna meie asjad jäid kohaliku valitsuse kätte, kes annab need meile tagasi ning tagasilennu korraldas Eesti riik, siis meie materiaalne kahju on ilmselt tühine.
Mõeldes kodustele peaks tulevikus kaaluma ka elukindlustuse tegemist.
Tagantjärele analüüsides – kas teie varustuses või väljanägemises võis olla midagi, mis pani röövlid mõtlema, et olete hea saak? Kas korduskatsele läheksite sama rõivastuse- varustuse-väljanägemisega?
Meie röövimine ei olnud kuidagi seotud meie välimusega. Info meie saabumisest edastati neile piiripunktist. Kui enne meid oleks mõni teine Euroopa Liidu kodanik piiri ületanud, siis oleks tema inimröövi ohvriks langenud.
Reisile minnes olime teadlikud, et islamimaades (väga) lühikesi pükse ei kanta ning liibuvas rattasõiduriietuses mehed ei pruugi olla neile harjumuspärane vaatepilt. Seetõttu kandsime tavalisi pükse, mille all olid rattasõidu riided. Kogu reisi kestel ei tehtud meile riietuse pärast ühtegi märkust.
Pantvangis olles selgus, et meie teadmistes oli siiski väike viga – nimelt islami reeglite järgi peab mehel olema alati kaetud piirkond nabast kuni põlvedeni– st naba ja põlved peavad kaetud olema. Aga osal meist lõppesid lühikesed püksid ülevalpool põlve. Samas tuli välja, et pikkade liibuvate rattapükste kandmine ei oleks islami reeglitega vastuollu läinud.
Palju te oma teekonna jooksul üldse teisi eurooplasi/ameeriklasi – potentsiaalset saaki – kohtasite? Kas on mingeid hüpoteese, miks teie ja mitte hoopis keegi neist teistest?
Damaskuses kohtasime, aga viimasel päeval, kui sisenesime uuesti Liibanoni, mitte ühtegi. Ei olnud veel turismihooaeg.
Meie röövijad ütlesid meile, et plaan kedagi röövida valmis kaks päeva enne meie saabumist. Väidetavalt ihkasid nad röövida mõne prantslase, briti või ameeriklase. Seega oli lihtsalt ebaõnn, et me sellel ajal sealt läbi sattusime sõitma.
Röövimise hetkel ei teadnud meie röövijad Eesti riigist midagi ja seetõttu olid nad algul veidi segaduses. Aga kui nad said teada, et Eesti on Euroopa Liidus, siis leidsid nad, et me oleme likviidne kaup küll.
Tiheda liiklusega versus kõrvalised teed, turistikohad versus turistivaesed kohad, üksi-kaksi versus suurema grupiga ... Mida te oma nüüdse kogemuse põhjal ohutumaks peate? Eks see sõltub ka riigist ja muudest oludest, aga ikkagi – kas julgete mingeid üldistusi teha?
Meid rööviti 500 m kaugusel Lonely Planetis turismiobjektina soovitatud veinimõisast. 2–3 km enne seda olime läbinud maanteede ristis oleva sõjaväe kontrollpunkti. Lähimasse linna oli jäänud alla kahe kilomeetri. Seega ei saa öelda, et meid rööviti kõrvalises kohas.
Ma usun, et tegemist oli olukorraga, kus röövijatel oli kindel plaan keegi ära röövida ning nad ootasid oma saaki ko- has (piiripunkti lähistel suure maantee peal), kus oli kõige suurem tõenäosus ohvreid leida. Teades moslemite kom- beid, ei usu ma, et kõrvalises kohas oleks risk röövitud saada suurem kui turismiobjekti läheduses.
Ei julge väita, et suurema grupiga on turvalisem, kuna alati jääb võimalus röövida ainult osa grupi liikmeid.
Kas on mingeid suhteliselt lihtsalt omandatavaid oskusi, mida teil ei olnud, aga nüüd tagantjärgi arvate, et oleks abiks olnud? Esmaabi andmise oskused, mingi sõjaline või enesekaitsealane ettevalmistus?
Pantvangis olles mõtlesime korduvalt, et hea oleks omada sõjalist ettevalmistust või osata mõnda võitluskunsti. Aga see ei oleks ära hoidnud meie röövimist. Parimal juhul oleks see aidanud meil pantvangist põgeneda, aga see oleks olnud väga riskantne valik.
PALVEKEE VANGISTUSES OLNUD POISTELE
23. märtsil võeti Liibanonis pantvangi seitse eesti rattamatkajat. Nad vabanesid peaaegu 4 kuud hiljem, 14, juulil.
Juba 31. märtsil oli kunstnik Harvi Varkkil valminud palvekee, mille ta pühendas vangistuses olevatele poistele. Kunstnik ise selgitab ja põh- jendab seda keed nõnda: „Kui inimesed on hädas, siis millised on nende lähedaste võimalused neid aidata? Nad tunnevad, et nende käed on lühikesed, kuid palved võivad vangistatuteni ulatuda, ka nende vangis- tajateni. Meieisapalve on inimhinge toetanud läbi aastatuhandete. Siin on ka kümme käsku, millest viies ütleb, et sina ei tohi tappa. Palvekees on lisaks palverullidele ripatsid, mille eeskujuks on muinasajast pärit ja viikingeid teeninud hõbedast ehted. Palvekee helmestel on kõigi eesti ratturite nimed. Palvekees on ka kaks helmest tekstiga „Sancta Terra Maria““
Selle kee kinkisid matkajad 22. juulil president Toomas Hendrik Ilvesele. President oli selleks päevaks kutsunud Kadrioru lossi aeda vangistusest pääsenud mehed ja nende lähedased, et anda neile võimalus silmast silma kohtuda nende välisministeeriumi ja eriteenistuste ametnikega, kes eestlaste vabastamiseks ligi neli kuud tööd tegid.
Ülemisel pildil on palvekee, juuresoleval palvekee juurde kuulunud palverullid, millest ühe sai iga vabanenud mees endale – Madis Paluoja, August Tillo, Priit Raisik, Jaan Jagomägi, Kalev Käosaar, Andre Pukk ja Martin Metspalu.
KELLEL JA KUS ON SUURIM RISK SATTUDA PANTVANGI?
Somaali piraatide tegevuspiirkonnas ja Mehhikos on pantvangistamise ja lunaraha nõudmise juhtumid sagenemas, Colombias ja Iraagis vähenemas, selgub riskinõustamisfirma AKE tänavutalvisest raportist.
India ookean
Somaali piraadid võtavad ühes kuus rohkem pantvange kui ülejäänud maailm kokku – keskeltläbi ligi 100. Hinnatakse, et piraatide käes on pidevalt kuni 700 pantvangi. Laeva vabastamise eest küsitakse keskmiselt 3–4 miljonit dollarit, pantvangistus kestab tavaliselt üle 100 päeva.
Mehhiko
Mehhikos on pantvangistamised tõusev trend. Ohvriteks on seni enamasti olnud võõrtöölised mujalt Ladina-Ameerikast, kuid sagenenud on ka kohalike pantvangi võtmine. Lääneriikide kodanikke pole seni sihikule võetud. AKE hinnangul on Mehhikos kuus keskmiselt 20 pantvangistamisjuhtumit, alates nn ekspresspantvangistamistest, kus ohver viiakse rahaautomaadi juurde ja sunnitakse ise maksma lunaraha kuni paar kuud kestvate kinnihoidmisteni. Suurim küsitud summa on väidetavasti 30 miljonit dollarit.
Guinea laht
Guinea lahes ründavad Nigeeria päritolu piraadid naftaplatvorme ja laevu. Võrreldes Somaali piraatidega kalduvad rünnakud olema vägivaldsemad ja ohvriterohkemad. Keskmine pantvangis oleku aeg jääb alla 30 päeva, lunaraha jääb 10 000 ja 2 miljoni dollari vahele.
Nigeeria
Pantvangistamise oht on kõige suurem Nigeri deltas. Pantvangi on võetud nii kohalikke kui välismaalasi, juhtumeid on kuus 1–2. Välismaalaste eest on lunaraha küsitud 28 000 kuni 204 000 dollarit, nigeerlaste eest tavaliselt vähem kui 100 000. Pikim pantvangistuses viibimise aeg on olnud 465 päeva.
Sudaan
Pantvangistamise juhtumid on sage- nemas, riskigrupp on Darfuri piirkonnas tegutsevad välismaalased – abiorganisatsioonide ja ÜRO töötajad, ka Aafrika Liidu rahuvalvajad. Keskmiselt on inimesi pantvangis hoitud 100 päeva. Keskmise lunaraha väljatoomiseks on andmeid liiga vähe.
Afganistan
Pantvangi võetakse eelkõige välismaalasi, eriti abiorganisatsioonide töötajaid. Juhtumeid on 1–2 kuus. Palju sagedamini kui mujal lõpeb asi Afganistanis pantvangi tapmisega. Nende puhul, kes eluga pääsevad, on kinnihoidmise aeg üldiselt kuni 300 päeva ja lunaraha 300 000 kuni 700 000 dollarit. Afgaanide pantvangistamise juhtumeid on iga nädal 5–10, lunaraha küsitakse nende eest kuni 100 000 dollarit.
Sahel
Kohalikele hõimudele on pantvangide võtmine ammu sissetulekuallikaks olnud, aga viimastel aastatel on siin oma tegevust aktiviseerinud ka Al Qaeda Maghrebi tiib.
Ülejäänud Aafrika
Välismaalaste pantvangistamist tuleb ette Kongo DVs ja Somaalias – mõlemas umbes kord kuus. Kongos kuuluvad riskigruppi riigi idaosas kaevandustes töötavad välismaalased, samuti abiorganisatsioonide töötajad.
Somaalias hoiab juhtumite arvu madalal see, et välismaalasi tegutseb seal ääretult vähe. Kes pantvangi satub, peab arvestama suure lunarahanõude (3 miljoni dollari ringis) ning pika vangistusajaga.
Pakistan
Pantvangi võetakse nii kohalikke kui välismaalasi – juhtumeid on keskmiselt kord kuus. Pakistanlasi hoitakse vangis keskmiselt 30 päeva ja vabastatakse ca 50 000 dollari vastu, välismaalaste puhul on pantvangis olek kõige enam kestnud 500 päeva.
Lähis-Ida
Suurima pantvangi sattumise riskiga maaks selles piirkonnas on praegu Jeemen. Iraagis, kus pantvangistamine muutus sagedaseks pärast 2003. aasta USA invasiooni, on risk kiiresti vähenenud.
Aasia
Väljaspool Pakistani ja Afganistani on risk suurim Filipiinidel. Islamistid on seal pantvangi võtnud rikkaid hiina-filipiini päritolu ärimehi ja tudengeid.
Ladina-Ameerika
Colombias on pantvangide võtmine oluliselt vähenenud. Kasvavat trendi võib täheldada Hondurases, Guatemalas ja Salvadoris.
Euroopa
Riski peetakse suurimaks SRÜ riikides. Lääne-Euroopas, eriti Iirimaal ja Põhja- Iirimaal on majanduskriisi mõjul sagenenud juhtumid, kus kurjategijad võtavad pantvangi panga või muu ettevõtte tur- vasüsteemi tundva töötaja ja tema pere, et too aitaks ettevõtte varale ligi pääseda (tiger kidnap).