Metsik Aserbaidžaan (nii rikas ja nii vaene)

Heleri Alles käis kõndimas Aserbaidžaani kaunitel matkaradadel. Bakuu on nagu riik riigis, erinedes kardinaalselt ülejäänud Aserbaidžaanist, leidis ta.

Heleri Alles käis kõndimas Aserbaidžaani kaunitel matkaradadel. Bakuu on nagu riik riigis, erinedes kardinaalselt ülejäänud Aserbaidžaanist, leidis ta.

Enne reisi tundmatusse riiki tulevad tahes-tahtmatult pähe mõned stereotüübid selle maa kohta. Aserbaidžaani puhul käivad peast läbi Kaukasuse mäestik, Mägi-Karabahhi konflikt, islam, Kaspia meri ja nafta. Kui hakkad uurima lähemalt selle riigi kohta, siis kerkivad esile uued märksõnad. Ja siis, kohale jõudes on kõik ikkagi hoopis teistmoodi kui algsetes kujutlustes.

Meenutades reisi Aserbaidžaani tulevad mulle esimesena meelde kuldhammastega mehed, kümned eri versioonid sikse (Žigulisid) ja lehmad teel. Veel kerkivad silme ette imeilusad teravatipulised mäed, väikesed rohelised metsarajad ja vahutavad kosed. Inimesed on toredad, sõbralikud ja abivalmid, ka need kuldhammastega vanamehed. Tihti võib juhtuda, et mööduv rändur kutsutakse tuppa sisse ja pakutakse talle klaas teed või hoopistükkis pits viina. Mida selles riigis ei ole (vähemalt välisel vaatlusel), on naised. Mõnikord haruharva võib märgata vanemat mammit treppi nühkimas või noort tüdrukut koolist tulemas, kuid pöörad korraks pilgu kõrvale ja juba ta ongi kadunud. Aserbaidžaan on meeste maa.

BAKUU EI OlE ASERBAIDŽAAN!

Bakuu on nagu riik riigis, erinedes kardinaalselt ülejäänud Aserbaidžaanist. Uhked kõrghooned, tänavatel liiguvad Žigulidega kõrvuti massiivsed Lexused ja BMW-d, kõik on ropult kallis. Kohalikud on väga uhked oma pealinna üle ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et rõhutada „näe, see siin on uus uhke maja“ ja „näe, see on meie järgmine kaheksa- tärnihotell“. Jah, Aserbaidžaanis ei lõpe tärnid viiega, nagu meil kombeks.

Muidugi, linn on ilus – kaunid pargid, uhked purskkaevud, renoveeritud maja välisfassaadid. Siiski tundub see kuidagi võlts, arvestades, et enamik inimesi on väga väga vaesed. Kuidas elada riigis, mille keskmine palk on 3000–4000 krooni, kuid sööklas tavaline päe- vapraad maksab vähemalt 150 krooni ja kahetoalise korteri üüri eest tuleb kuus välja käia 10 000?

Aserbaidžaanlased (mitte aserid, see väljend neile ei meeldi) pole mitte uhked ainult oma majade üle – nad armastavad meeletult ka oma praegust riigipead president Ilham Aliyevit, kes on juhtumisi eelmise presidendi Heydar Aliyevi poeg. Nende austuseks võib igal pool maanteede ääres leida nii isa kui poja plakateid. Peaaegu sama palju kui presidenti armastavad kohalikud oma uut, maailma suurimat ja kallimat riigi- lippu, mis on vaevalt kuu aega vana. Iga korralik aserbaidžaanlane teab, et sellest saab varsti riigi turismimagnet number üks ja inimesed üle maailma sõidavad seda vaatama.

KORRALIKU NAISE KOHT ON KODUS KÖÖGIS!

Juba esimesel õhtul Bakuus saab meile selgeks, et normaalsed naised õhtul väljas ei käi. Nagu meie tuttav hiljem seletab: milline hooliv mees, isa või vend lubaks oma naisel, tütrel või õel minna õhtul välja, ja veel üksi? See on mõeldamatu – õhtul on tänavatel ainult kahte sorti naisi – professionaalid (prostituudid) ja need, kelle eesmärk on väga kiiresti abielluda. Korralikud naised on kodus ja teevad meestele süüa.

Meie seda muidugi ei teadnud ( ja ilmselt ei oleks me sellest ka teades välja teinud) ja läheme kahekesi sõbrannaga välja. Tänaval jalutades saab kohe selgeks, miks me seal ainsad naised oleme. Meid asub koheselt jälitama kümmekond meest – mõned paarides, mõned üksinda. Osa peale aitab karjumine, teised on visamad. Nii kui mõnest õnnestub lahti saada, tekib kohe uus asemele. „Sa oled loll, ebaviisakas ja kole, sa tüütad meid, sul pole kombeid, sa ei meeldi mulle ja sa käitud nagu 13-aastane!“ karjun täiest kõrist inglise keeles ühe meid paarkümmend minutit piiranud noormehe peale. Tüüp saab ideaalselt aru, aga naeratab, lausub: „I love you!“ ja toksib oma telefoni 22, et tõestada, et ta ei ole 13 ...

Kui mõned noormehed on lihtsalt tüütud, siis teiste puhul tekib meil kahtlus nende ohutuses. Ühel hetkel märkame, et meid on terve õhtu jälitanud üks vaiksevõitu mustas mees. Ta sisiseb vaikselt omaette ja sosistab asju oma ema ja viisa kohta, mida ta meilt saada soovib. Pole vahet, kas see viisa on USA või Moldova oma, kui tema ema ka selle saab. Lõpuks hakkab päris kõhe ja võtame oma jooksuoskused appi. Pärast väikest tiirutamist Bulevaril õnnestub meil põgeneda kõrvaltänava kaudu.

Kui koju tagasi jalutame, hakkavad meid jälitama 3 Žiguli-taksot, 2 Lexust, üks toonitud klaasidega bemm ja väike punane Fiat, põhjustades kerge südaöise ummiku.

Jälitajate vastu muide politseiga ähvardamine ei aita – tavaliselt väidavad jälitajad siis, et nad on ise politsei või vajadusel maksavad politseile. Nii võibki olla.

EESTLASED ASERBAIDžAANI METSAS

Enamiku oma puhkusest Aserbaidžaanis veedame mägedes – ilus loodus ja kaunid matkarajad on meie kirg. Tundub, et väga paljud inimesed seda kirge ei jaga, sest turiste pole peaaegu ollagi – esimestel päevadel väljaspool pealinna ei kohta me ühtegi. Seda suurem on meie imestus, kui matkates Dagestani (Venemaa) piiri lähistel väikese Vandami küla juurest mööda mägijõge ülespoole, kohtame piirivalvurit, kes seletab meile midagi Estonskie parni’dest, kes olevat 15 minutit tagasi samast kohast tagasi saadetud. Me muidugi väga ei usu.

Piirivalvur jutustab mineeritud alast, mis peaks paari kilomeetri pärast algama. Meil õnnestub ilusa naeratuse abil siiski saada edasipääsuluba ning jõuame ilusti kena koseni, mis pakub silmailu oma kahe erineva tasandi ja kohiseva veemänguga. Läheme ka paar kilomeetrit mööda jõge edasi (silt näitab, et midagi on veel kilomeeter eemal), kuid meie pingutused Venemaale jõuda ei kanna (vist) vilja.

Tagasi majutuskohta jõudes ootab meid üllatus – kohtamegi kahte eestlast! Aserbaidžaani metsades, kus ühtegi teist turisti silma ei hakka. Jätkame rännakut koos.

Järgmised päevad veedame Qabala lähedal, et otsida ilusaid paiku mägedes – neid siin jagub, kuid kahjuks on mit- medki alad turistidele suletud, vähemalt ilma eriloata ei saa. Piirivalvurid on väliselt sõbralikud, kuid ilma loata meid edasi ei lase. „Natšalnik teab, et neli eestlast on siin ... muidu poleks hullu.“

Vaatamata piirilähedasele alale leiame ka kohti, kuhu minemist ei piirata. Üheks selliseks kohaks on Duruca – väike armas mägiküla, kuhu viib pisike teeke, kus parematel päevadel sõidab kaks Žigulid päevas. Teel sinna kohtame toredaid džigitte, kes meid uudistama tulevad ja lasevad oma hobustega väikese tiiru teha ( jaluseid siin muide ei kasutata).

Kui pärastlõunal külale läheneme, jõuab mägedest kohale metsik paduvihm. Varjame ennast kreeka pähkli puude alla, kuid nende lehed ei ole väga vihmakindlad ning varsti oleme läbimärjad. Isegi pooltooreste pähklite ja kastanite söömine ei anna sooja. Võtame jalad kõhu alt välja ja lippame külla, mis esimesel pilgul paistab olevat talveks mahajäetud – tühjad datša’d seismas üksteise kõrval. Korraga aga kostub ühest majast lõbus hõige ja märkame rõõmsailmelisi vanamehi meile viipamas – tulge sisse, vihma eest varju! Ilma pikema jututa istume juba laua ümber, seljas taatide pakutud kuivad riided ja maitseme koos nendega maitsvat lambahautist, granaatõunu ja võtame peale pitsi viina! Kas just 20 minutit tagasi ma ei unistanud lambapraest ja pitsist külmarohust?

Tundub, et Aserbaidžaanis saavad kõik soovid kiiresti teoks.

Muide, Aserbaidžaan on küllaltki ilmalik maa. Vähemalt avalikult ei näita keegi oma usku välja ja pigem on tunne, nagu oleksid väikeses nõukogudeaegses külas.

Seltskond on tore – saame teada, et mehed on tulnud suvilasse nädalalõppu veetma, veel viimast korda enne talve. Täname taate südamest ja jätkame oma teed. Küla taga ootavad meid hingematvad vaated, natukene ronimist ning metsik vahutav kosk. Vapustav.

KAUBATEEDE RISTUMISKOHT

Järgmiseks sihtkohaks saab Sheki – linn siiditeel ja üks Aserbaidžaani tuntumaid turismisihtkohti. Esimese hooga proovime võtta tuba kuulsas Karvansaray hotellis, mis kunagi oli üks viiest kaubahoovist teel Tbilisist Bakuusse. Kahjuks on kõik toad hõivatud (hotellis toimub rahvusvaheline naisõiguslaste seminar). Teeme broneeringu järgmiseks päevaks ja lepime seni kodumajutusega. Kahene tuba Karavansaray hotellis maksab 30 manati (umbes 30 eurot), mis on Ase baidžaani kohta väga odav hind.

Sheki teine kõige kuulsam vaatamisväärsus on Khansarai, ehk khaanipalee. Eksisime teel sinna ära – tegelikult mitte ei eksi, vaid laseme ennast eksitada. Kolades väikestel linnatänavatel, kohtame väikseid poisse, kes soovivad meile kindlasti näidata „suurt maja mägedes“.

Kohalikud noored on sama viisakad kui nende isadki – džentelmenlikult eemaldavad nad daamide teelt oksad ja mäest üles ronides pakuvad toetuseks kätt. Lisaks teavad väikesed poisid, et lõkkekohaga platsil tuleb istuda ja piknikut pidada (süüa kõlbavad praktiliselt kõik marjad, mis puudel kasvavad); ja ilusa vaatega kohas peab vaadet nautima.

Suur on meie imestus, kui lõpuks lossi juurde jõuame – see on väike majake-onnike mäeharjal, millest avaneb suurepärane vaade kogu Shekile! Edasi viivad poisid meid veel suuremat „maja“ vaatama – sedakorda on tegu loodusliku koopaga, mille sissepääs asub nii salajases kohas, et meie „giidid“ isegi seda kohe üles ei leida. Aga lahe on küll, polegi hullu, et kohe palee juurde ei jõudnud.

Sheki turul avaneb meil esimest korda võimalus suhelda Aserbaidžaani nais- tega. Tegu on mammidega, kes müüvad põldmarju. Daamid on sõbralikud, ostame neilt lõpuks pangetäie põldmarju koos pangega – selleks tuleb kõigepealt käia poes ja osta pang, mille siis vahetada selle pange vastu, kus põldmarjad sees.

ASERBAIDŽAANI ALBAANLASED

Sheki piirkonnas on ammustest aegadest elanud albaanlased. Mitte need albaanlased, kes elavad tänapäeval Aadria mere ääres, vaid päris oma Kaukaasia albaanlased. Kishi külas Sheki lähedal asub ka Albaania kirik – kuuldavasti oli siin kunagi esimene ristiusu kirik Kaukaasias, mille ehitas St. Elisæus esimesel sajandil. Kaukaasia albaanlased aga olid esimesed kristlased siin rajoonis.

Kui Kishi külast mööda jõge üles liikuda, jõuab Gelersen-Görersen kindluse vare- meteni. Tegelikult niisama sinna ei jõua, pidevalt peab teed küsima ja vahepeal ka kohalikega teed jooma. Kohale jõudes aga ootab keset rohelist metsa tore üllatus – kindlusemüürid ja terve vahi- torn. Mitte mingeid silte, mitte mingeid juhiseid ...

AJAS SADA AASTAT TAGASI

Viimasena enne Bakuusse naasmist võtame sihtkohaks Lahici (Lahõtši). See on väike mägiküla Kaukaasia mägedes 1500 meetrit üle merepinna. Sinna viib väike kohutavas seisukorras tee, mis kulgeb mööda jõe orgu, tõustes vahepeal kõrgele kuristiku kohale. Meid sõidutab sinna vana hea siks, seekord lausa Škoda rooliga. Autojuhil on saatja ka – lõputult aserbaidžaani keeles mölisev 16-aastane poisihakatis. Esimesed viis kilomeetri on see lõbus, teine viis kilomeetrit hakkab juba tüütama ... kolmas viis kilomeetrit on päris hull ja neljanda viie kilomeetri peal tekib tahtmine poisile kättpidi kallale minna – selline mölapidamatus on ennenägematu! Asja selguse huvides tuleb mainida, et auto keskmine liikumiskiirus oli 10–15 km tunnis.

Väikese mägiküla alguses on kena kohake nimega Paradiisiaed. Selles noortehosteli moodi kohas lunastame 35 manati eest toa. Lahic on väike küla, mida iseloomustavad kivist majakesed ja munakivitee, kus rikkamad liiguvad ringi hobuste seljas, vaesemad sammuvad jala. Meid vaadatakse kui tulnukaid – kuigi külal on oma turismibüroo, siis palju välismaalasi siia ilmselt ei satu. Suveniiridest on saadaval lambanahast riided ja mesi. Mõlemad meeletu hinnaga – näiteks meekilo algab 600 kroonist.

Jalutame läbi küla, et suunduda üles mägedesse – teel oleme tunnistajaks huvitavale protsessile nimega lambapesu. See käib nii, et kõigepealt aetakse lambad ühte hunnikusse kokku – seejärel haaravad viis meest ühe väikese mää ja virutavad kraavi. Kraavis voolab jäine mägivesi ning vaene loomake liigub vooluga kaasa, kuni jõuab kahe tokiga meheni. Need virutavad tokiga lambale pähe ja suruvad ta vee alla – et ikka puhtaks saaks! Seejärel saab lammas ühest lamedamast kohast välja ronida oma puhtaste kamraadide juurde.

Matkamiseks on Lahici lambarajad ja hobuseteed suurepärased – kuigi märgistatud matkaradasid ei ole, leiab kuidagi ikka tee. Tuleb lihtsalt kinni pidada lihtsast reeglist, et kus rada ei tundu olevat, seal rada ei olegi.

MUDAVULKAANID

Kui oleme tagasi Bakuusse jõudnud, on meil täpselt nii palju aega, et külastada mudavulkaane. Selgitame kiirelt välja, et ühistranspordiga sinna ei saa (reisijuhtides olev info busside kohta osutub valeks) – seega sunnime oma kohalikke tuttavaid meid sinna autoga viima (kuigi nende arvates ei ole seal midagi vaatamisväärset).

Mudavulkaanid asuvad paarkümmend kilomeetrit Bakuust lõunas. Teel sinna võib autoaknast naftapuurtorne imetleda, mis omakorda võtavad ära igasuguse isu ujuma minna. Viimased 10 kilomeetrit läbime taksoga ( jälle vana hea siks), sest tavaautole on poritee läbimatu.

Kohapeal ootab meid ees kuumaastik – väikesed mudakoonused ja mudalombid, vahepeal kerkivad mudalompidest hiiglaslikud mudamullid ja lähevad valju plartsatusega lõhki. Lahe, väga lahe! Oleme rahul ning ei taha kuidagi lahkuda, kuid taksojuht kiirustab meid tagant – vaja on tagasi jõuda enne, kui saabuv vihm teed täiesti läbimatuks muudab.

FAKTID ASERBAIDžAANI KOHTA:

naabrid: Venemaa, Gruusia, Armeenia, Iraan, Türgi ning üle Kaspia mere Kasahstan ja Türkmenistan

Rahvastik: 90% riigi rahvastikust moodustavad aserbaidžaanlased

pindala: 86,600 km2, ehk peaaegu 2 korda suurem kui Eesti

Rahvaarv: 9 miljonit (2 miljonit neist Bakuus)

Keel: Aserbaidžaani, mis on väga sarnane türgi keelele; hästi saab riigis hakkama ka vene keelega

Raha: Manatid (rahvasuus kutsutakse ka rubladeks) ja kopikad, 1 manat = ~1 €

maavarad: 2/3 Aserbaidžaanist on rikas nafta ja maagaasi poolest; Aserbaidžaani läbivad mitmed olulised gaasitorud, mis varustavad Euroopat maagaasiga.

millal minna? Parim aeg külastamiseks on mai-september

mida süüa? Lambapraadi, pelmeeni- suppi ja baklavat; korjata ise marju ja pähkleid.

mida juua? Veini – parimad sordid on Qabala, „Karu süda“ ja „Seitse kaunitari“

Kohad, mida külastada:

1. Kaukasus (mäed). Parimad kohad matkamiseks on Qabala, Lahici, Zagatala ja Quba kandis.

2. Kobustani mudavulkaanid

3. Shaki & Kish – kultuur ja loodus

4. Kaspia mere rannik Bakuust põhja pool (päevitajatele)

5. Bakuu vanalinn

6. Nahhitševan (kui rohkem aega on)

Paljud piiriäärsed alad vajavad mat- kamiseks eriluba, seda on võimalik saada ainult Bakuust

Jututeemad, mida vältida: Mägi-Karabahhi konflikt, presidendi kritiseerimine (viimase eest võib kohe vangi sattuda).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga