Egle Beek on Eesti ainuke sertifitseeritud metsateraapia giid. Uurime Eglelt, mida tähendab metsateraapia ja kus seda kogeda saab.
Mida metsateraapia või teiste nimedega metsakümblus ja shinrin-yoku täpsemalt tähendab?
Väga lühidalt öeldes tähendab see teadlikku ajaveetmist meile kõige loomulikumas keskkonnas – metsas. Rõhutan eelkõige ikkagi teadlikku ajaveetmist – ilma nutiseadmeteta, siin ja praegu, avatud meeltega, tajumas ja kogemas kõike, mida loodus meile pakub. Ilmtingimata ei pea selleks keskkonnaks olema mets – sama mõju võib avaldada ka linnapark, mereäärne või kasvõi oma koduhoov.
Õppisid metsateraapia giidiks Uus-Meremaal, erilise loodusega maal. Räägi palun sellest kogemusest pikemalt.
Tõepoolest, Uus-Meremaa on erilise loodusega paik ja paikneb meist niivõrd kaugel, mis muudab need saared meie jaoks veelgi eksootilisemaks.
Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see maa salaunistus pikki aastaid. Giidide koolitused toimuvad üle terve maailma, kuid minule sobis ajaliselt kõige paremini just Uus-Meremaa. Koolitus toimus põhjasaarel, Aucklandist umbes 40 kilomeetrit edela suunas. Giidiks õppis kursusel 12 inimest – Euroopast olin mina ja üks tüdruk Rootsist, kellega mul tekkis kohe eriline side, kuna olen elanud ja õppinud Stockholmis.
Meie koolitajateks olid kaks ameeriklast ja üks kohalik naine, kellest sai pärast ka minu mentor. Meie päevad olid üpris pikad, ca 12 tundi. Päeval oli teooria ja õhtu hakul praktika.
Suur osa praktikast möödus meil imekaunil Karekare rannal ja selle lähedal asuvatel matkaradadel, mis jäävad Waitākere Ranges Regional Parki territooriumile.
See piirkond on silmipimestavalt ilus oma lopsaka looduse, musta liiva rannaga ning kosega, mida kindlasti soovitatakse turistidel külastada.
Mul on keeruline leida „õigeid“ sõnu, sest kõik sealne oli justkui muinasjutt. Need suured sõnajalad, ookean, must tulikuum liiv, kosed – see on kirjeldamatu. See lõputu vau-emotsioon kestis terve reisi vältel.
Pärast koolitust lendasin Great Barrieri saarele, mis oli taas justkui maapealne paradiis. Mu päevad möödusid looduses kolades ning ookeani ääres jalutades, sooviga kohata delfiine ja pingviine.
Milline metsateraapia giidi koolitus täpsemalt välja näeb ja mida peab sertifikaadi saamiseks tegema? Millal saabus äratundmine, et see on just see, see on minu teema?
Koolitusel veedetakse esialgu koos kaheksa päeva, mis on täis nii teooriat kui ka praktikat. Edasi järgneb kuuekuuline distantspraktika, kus põhirõhk on iseseisval tööl. Iga kursusel osaleja saab endale oma isikliku mentori, kelle poole pöörduda ning kellega regulaarselt suheldakse ning kes kontrollib, kuidas praktikat läbitakse.
Minul kestis see distantspraktika tervelt aasta, sest kuna õpe ja kõik materjalid olid inglise keeles, lisaks oli seal palju spetsiifilist sõnavara, siis möödusid minu paar kuud tõlketööd tehes. Eesti keeles napib või tegelikult sisuliselt ei olegi materjale metsateraapia kohta, seega pidin ma ise kõigega hakkama saama. Otsisin õigeid sõnu, mis tundusid sobivat, et kirjeldada ühte või teist olukorda.
Kui kõik teemad olid üksipulgi läbi võetud, siis kolleegium Ameerikas otsustas, kas olen omandanud piisavalt teadmisi ja oskusi, et mulle diplom saata. Õnneks olin ja diplom on koos kõigi teiste diplomitega kenasti kaante vahel.
Äratundmine tuli pärast seda, kui lugesin raamatut metsateraapiast. Seal kirjapandu oli minu jaoks kõik nii loomulik. Pärast lugemist asusin internetist informatsiooni juurde otsima, leidsin tee Association of Nature and Forest Therapy lehele Guides and Programs, kandideerisin ja edasine on juba ajalugu.
Oled palju ringi rännanud. Millised on olnud meelejäävamad reisid?
Iga reis on olnud piisavalt omanäoline ja eriliselt meeldejääv. Üks, mis on alati sama, on see tohutu tänutunne, et üldse saan reisida. Et minu valikud elus on võimaldanud mul kõike seda kogeda.
Islandi reis oli selline, kus lõpuks heas mõttes oli kõike liiga palju. Ülitugevad positiivsed emotsioonid lihtsalt väsitasid päeva lõpuks ära. Eks see ole individuaalne, aga minul oli nii. Sama tunnet tajusin ka Lofoodi saarestikus polaarpäeva paiku. See tunne, kui on südaöö, aga päike on sama ere kui päeval, tekitas ühteaegu segadust, kuid oli loomulikult ka nauditav. Aga jällegi – tohutu võimsad emotsioonid võivad vahel tekitada väsimusetunnet.
Aasia reisidelt olen endaga koju kaasa võtnud eelkõige Aasia köögi muljed.
Eriliselt on mul südames ka Rootsi Lapimaa. Sealne avarus, tee ääres lumes magavad põhjapõdrad, imekaunis värvide vaatemäng keset südatalve – kirjeldamatu kogemus!
Olen käinud aastaid talviti Soome rahvusparkides matkamas, seda nii päeval kui ka ööpimeduses. Tuleb tunnistada, et alati ei peagi kodust väga kaugele minema, et saada kätte üks korralik kogus õnnehormoone ning maandada reisikirge.
Kui palju erineb niisama rändamise-matkamise kogemus just metsa
-teraapia kogemise vaatenurgast? Mis siis ikkagi on selles erinevat tavalisest matkamisest, sest metsas ringi liikudes saab ju samuti paraja annuse positiivset energiat.
Kui rääkida metsateraapia vaatenurgast, siis eesmärk ei olegi alati positiivne energia. Näiteks metsateraapiat viljeledes tulevad tihti inimestel esile hoopis ammu maha surutud tunded ning retk võib lõppeda ka paraja nutuhooga, mis hiljem läheb üle kergendustundeks.
Lihtsalt matkates punktist a punkti b ei pruugi me tihti märgata kõike seda, mis meie ümber on. Missugune on puude muster, mis kujuga on pilved taevas ja millised putukad maapinnal ringi askeldavad. Tihti oleme ka liialt oma telefonis – teeme sadu pilte, mida me võibolla mitte kunagi enam ei vaata.
Metsateraapia retk on üles ehitatud kindla metoodika järgi, mis aitab inimesel tasapisi argielu virvarrist välja tulla, kogeda uusi tundeid, emotsioone ning olla tõeliselt kohal just siin ja praegu.
Praktiseerides metsateraapiat, aitab see pikapeale inimesel üles leida ka kaotsi läinud meele ja enesekindluse – liiga tihti kipume oma tundeid ja soove maha suruma, et olla teistele meele järele. Aga nagu olen ka eelnevalt öelnud, siis iga looduses viibitud hetk võib olla terapeutiline.
Kes rändajatest-ränduritest või hoopis filosoofidest on eeskujuks?
Mul on alati olnud suur sümpaatia Alar Siku vastu. Kui õppisin Luua Metsanduskoolis matkajuhiks, siis käisin tema juures praktikal. Tema suur seiklushimu ja kohati ka hulljulgus on imetlusväärsed.
Kirjelda võimsamaid kogemusi erineva fauna ja flooraga loodusest.
Üks kas just võimas, aga kindlasti õpetlik kogemus on pärit Lomboki saarelt Indoneesiast. Tuleb nentida, et kuigi olen alandlik ja aupaklik looduse suhtes, siis vaatamata sellele sattusin olukorda, mida ei osanud uneski näha.
Olime Lomboki saarel ja otsisime kohta, kus ujuda saab. Liikusime mööda rannariba ning peagi leidsime õige koha üles. Pärast paari tundi otsustasime, et hakkame mööda tuldud teed tagasi minema. Kivide peal istusid paar kohalikku noort, kes inglise keeles ütlesid, et me ei peaks seda teed valima, vaid minema ülevalt kalju pealt. Meie aga ei pööranud sellele tähelepanu, ei mäletagi enam päris täpselt, miks. Hakkasime vaikselt liikuma ja üsna pea saime aru, et paari tunniga oli ookean tõusnud ja seal, kus enne oli kaunis kividega rannariba, olid nüüd võimsad lained, mis meist ühel hetkel üle pea käisid. Jäime lõksu. Tagasitee polnud samuti enam võimalik. See tunne, kuidas suur võimas laine sind vastu kaljuseina peksab ning siis meeletu jõuga endaga kaasa kiskuda üritab, ei ole siiani meelest läinud. Pugesime ühte koopasse ja hakkasime loendama sekundeid, millal saaks edasi järgmisesse koopasse joosta. Iga korraga lisandus aga rohkem vett. Esimest korda elus tundsin surmahirmu. Ja nii uskumatuna kui see ka kõlab, vaikselt hakkasidki elusündmused silme eest läbi käima. Õnneks kõik laabus, lugesime aga sekundeid, mil laine meist eemal oli, ja jooksime ühest koopast teise, kuni lõpuks saime mööda treppi üles ronida. Alati tasub kohalike käest nõu küsida, kuidas on kõige turvalisem kuskil liikuda ja olla.
Miks just metsateraapia, miks mitte loodusteraapia? Kas sama kogemust ei saa näiteks metsata mägedest ja ääretust ookeanist?
Metsateraapia kuulubki loodusteraapia alla ning tegelikult saab tõepoolest sama kogemuse nii linnapargis kui ka mägedes ning ookeani ääres olemisest. Oluline on see, et me oleksime hetkes – siin ja praegu ning tajuksime iseend ja meid ümbritsevat.
80 protsenti saab inimene nägemismeelest, aga kuulmistaju on kõige vanem meel, kõrvu me lihtsalt niisama sulgeda ei saa. Milliste meeltega me metsateraapias seotud oleme? Millised helid on kõige teraapilisemad?
Metsateraapia tunneb lausa ühteteist eri meelt, mis kõik saavad suuremas või väiksemas mahus ka retke ajal avatud. Need on kompimis-, maitsmis-, haistmis-, kuulmis-, nägemismeel, ruumiline kehataju, siseärritusele reageerimine, peegeldav tunnetus, keharadar, imaginaarne tunnetus ja südametunne.
Hea õnne korral, kui kõik need meeled saavad inimesel avatud, saabub meeletu kergustunne, kus inimene saab kasutada oma täit potentsiaali argieluga toimetulemiseks. Tegelikult on olemas eraldi ka heliteraapia, mille kohta on internetis piisavalt materjali ning millel ma hetkel pikemalt ei peatuks.
Fred Jüssi on palju rääkinud ja kirjutanud vaikusest, just metsavaikus on etendanud suurt rolli tema kujunemise loos. Tuleb meelde tema lugu, kus ta lindistas 1984. aastal inglaste palvel Eesti okasmetsas elutsevat lindu ja tal paluti saata hoopis Eesti okasmetsa vaikust. Milline on metsateraapia giidi suhe vaikusega? Tooge võimalusel mõni näide.
Vaikus on minu jaoks hindamatu väärtusega. Ühes mu lemmikraamatutest, Romano Battaglia teoses „Vaikus“ kirjeldatakse vaikust nii: „Missuguse ääretu maailma avastame vaikuses, lõputu rahumere, mida miski ei häiri: see aitab meil aru saada, et rahu, mida otsime igal pool mujal, on tegelikult meie enda sees.“ See tsitaat võtab kokku lühidalt ja tabavalt selle, kuidas ka mina vaikust enda jaoks defineerin.
Kuid tuleb vahet teha absoluutsel vaikusel ja metsavaikusel. Minu jaoks absoluutne vaikus on vahel hirmutav, kuid metsavaikus on alati lummav ja taastoodab mu energiavarud. Metsavaikus on tuulekohin puudes, linnulaul, putukate toimetused rohu sees, loomade liikumised, ojade vulin jne.
Oleme igapäevaselt ümbritsetud tehisliku müraga ja see on saanud meile uueks normaalsuseks. Metsa sattudes võib nii mõnelgi inimesel hirm naha vahele tulla. Kogetakse ebamugavuse tunnet, sest selline vaikus ei ole ju „normaalne“.
Eriti peljatakse pimedat metsa, sest seal on veelgi vaiksem. Kuid pean tunnistama, et mina pelgan mõne suurlinna rahvarohket tänavat isegi enam kui öist metsa.
Vaikuses, kas siis absoluutses või metsavaikuses hakkavad inimesel tulema hoopis teistsugused mõtted. Hakatakse kuulma päriselt iseennast, sest üleliigset müra enam ei eksisteeri. See mõte võib nii mõnelegi lausa hirmutav tunduda, aga kui leitakse endas julgus seda proovida, siis tagasiteed enam ei ole. Iseendaga kohtumine võiks kuuluda iga inimese elutee juurde.
Metsateraapia annab selleks suurepärase lävepaku – metsas on loomulikud helid ja giidi toetav tugi, kes oma ettepanekutega aitab inimesel tulla kohale ning olla uudishimulik iseenda ja ümbritseva suhtes.
Kellele metsateraapia sobib? Kui olen üsna kogenud rändaja, siis millise uue kogemuse saan?
Sobib inimesele, kes soovibki kogeda midagi uut. Ränduri hing on juba loomult uudishimulik, seega ütlen, et sobib kõigile. Lisan, et iga iseend toetav tegevus on toimiv, kui inimene tunneb, et on õige aeg ja koht. Oluline on, et ollakse iseendaga iseendale.
Me oleme seni rääkinud muu maailma kogemusest, aga siinsamas Eestis on eriline loodus. Kuhu minna?
Alustuseks piisab, kui minna lihtsalt koduuksest õue! Tean, et paljud hindavad oma liikumisharjumisi pigem heaks ning arvatakse, et hommikul tööleminek ja õhtul tagasitulek on juba piisav, siis mina soovitan ikkagi lisaks sellisele argisele rutiinile ette võtta ka pikemaid jalutuskäike.
Välismaal on selle pärast hea ära käia, kuna seal vaatame kõike värske pilguga ning kui tulla tagasi kodumaale, siis seesama värske pilk jääb ka siin mingiks ajaks meie saatjaks. Saarlasena reklaamin muidugi Saaremaad – avastasin alles hiljaaegu enda jaoks Harilaiu matkaraja sealse laulva liiva ja kultuurmännikuga. Milline imeline kooslus ja paik! Olles isa poolt lõunaeestlane, siis kuulub pool minu südant sinna. Näiteks on Koiva-Mustjõe kant samuti üks minu lemmikpaiku. Ei pea minema kaugele, et kogeda looduse tervendavat mõju.
Julgustan inimesi avastama ka märgistamata radu. Tasub ka meeles pidada, et üksi minnes tuleb alati kaasa võtta täis laetud telefon. See nõu oli nüüd antud minu kui matkajuhi, mitte kui metsateraapia giidi poolt.
Kas ka iseseisvalt saaks metsateraapia retke ette võtta? Kuidas teadlikult metsas liikuda?
Eks iga looduses viibitud hetk võib olla terapeutiline, nagu juba ennist mainisin. Soovitan vähemalt esimene retk ikkagi giidiga koos ette võtta, sest eks seal ole oma nüansid ja metoodika – eesmärk on saada ikkagi maksimaalne lõdvestus. Kuna see retk on tunnetuslik, siis kogevad kõik inimesed seda erinevalt. Mitte kunagi ei ole nii, et kogu rühm saab n-ö sama tulemuse.
Teadlikult saab metsas olla eelkõige ikkagi eeldusega, et telefon on autosse jäetud. Eesmärk võiks olla enda kõigest väljalülitamine.
Milline näeb välja metsateraapia seanss?
Iga seanss/kokkutulemine on erinev, sest inimesed, kes seal osalevad, on erinevad.
Alustame alati kohaloleku harjutamisega, jätkame tähelepanu tugevdamisega ning edasine sõltub juba aastaajast ja kohast. Neid harjutusi ehk kutseid, mida kasutada, on sadu. Metsateraapias ma jagangi kutseid, sest kutse on vabatahtlik ning sellest võib ka keelduda. Kui inimene tunneb, et tal on ebamugav mingisugust osa kaasa teha, siis keegi ei pea hambad ristis seda tegema. Metsateraapias on kõik teretulnud ja kõik on vabatahtlik. Kui sel päeval ei ole õiget tunnet, siis lihtsalt ei ole. Inimesed peavad rohkem õppima oma vajadusi kuulama ning käituma vastavalt sellele.
Me lõpetame alati kas tee, mustikakisselli või kakao joomisega. Kes soovib, saab jagada kogetut, kes ei soovi, saab kohe lahkuda.
Metsateraapia üks eesmärke ongi õppida seisma oma vajaduse eest ilma valehäbita.
***
Metsateraapia on teaduslik metoodika, mille on välja töötanud Tomohide Akiyama. Tema eestvedamisel on tõestatud, et metsateraapia aeglustab südamerütmi ning stabiliseerib vererõhku, suurendab keskendumisvõimet, kiirendab operatsioonist või haigusest taastumist, suurendab üldist energiataset, parandab unekvaliteeti, vähendab stressihormoonide tootmist, suurendab immuunsust ning parandab meeleolu ja heaolutunnet. Metsateraapia vaatleb inimest kui tervikut ning selle tegevuse fookus on suunatud inimese meelte, keha ja üldiselt enese arendamisele.
Loe lisa: metsateraapia.ee
Intervjuu: Stina Eilsen
Foto: Kristian Kruuser