Lugu sellest, kuidas vabakutseline kirjanik Toomas Mikkor on päästnud mitme kilpkonna elu.
Eelmisel aastal ostis Toomas Mikkor Nicaragua idakaldal elavatelt Miskitu indiaanlastelt suure emase merekilpkonna ja lasi selle mere tagasi. Miskitudel on kilpkonnapüük ja nende pattapanek vana traditsioon ning Nicaragua võimudel on mõistust jagunud selle jätkamist neile mitte keelata. Kilpkonnade või mistahes muude haruldaste elukate väljasuremine meie planeedil pole ju tingitud metslaste traditsioonidest, vaid ikka meie, end maailma nabaks pidava tarbimisühiskonna eluviisist. Seepärast ei hakka ma Miskitudele moraali lugema ega neid kilpkonnapüügi tõttu hukka mõistma. Aga parajad masuurikad on nad sellegipoolest. Miks, selgub üsna pea.
Teinegi kilpkonn vajab päästmist
Kui mu kilpkonna päästmise lugu laiemalt levis, kirjutas mulle koolivend. Küsis, kas tahaksin teda aidata. Et tema soovib isegi üht merikilpkonna indiaanlastelt välja osta, aga ei viitsi selle pärast Nicaraguasse lennata. Et kas ajaksin asja korda, kui ta saadab raha. Pole midagi lihtsamat, vastasin, ja lasin Nicaragua sadamalinnas Puerto Cabezas sõna ettevaatlikult liikvele, et vajan üht heas konditsioonis suurt emast kilpkonna. Sõna liikvele saatmisega peab olema ettevaatlik, sest kui asi liiga suure kella külge panna, et gringo tahab üht elukat osta, lähevad hinnad taevasse. Kui indiaanlane raha haistab, kaotab ta igasuguse reaalsustaju, mingit südametunnistust pole tal kunagi olnud. Asju tuleb ajada äraproovitud vahendajate kaudu. Nemad soovivad samuti tehingust ampsu, aga neil on vähemalt mingid piirid ja reaalsustaju. Tuleb kasutada sellist vahendajat, kel käib läbi peo palju raha. Sellist ei aja raha lõhn perutama.
Suure emase tahan osta seepärast, et vanal loomal on ehk rohkem elukogemust kui noorel lollil, ei satu kohe jälle püünistesse. Ja emane muneb mune, sealsamas lähedal, Costa Rica või Panama rannikul.
Eelmise eluka ostsin lihunikult, sellelt, kel on kodus ulu all selili keeratuna mitu kilpkonna, kes seal vaikselt oma mihklipäeva ootavad. Lihunikud elavad sadama lähedal. Nad ostavad elusad kilpkonnad püüdjatelt ja müüvad nad siis juba tükeldatuna turumuttidele edasi. Kuna lihunik väänas tookord hinna taevasse, mõtlesin, et lõikaks ta sel korral vahelt välja.
Võtan vahendajaks ja maakuulajaks noore kaluri Tejada. Tema on sularahaga harjunud ja tunneb kõiki merega seotud äriinimesi nagu oma viit sõrme. Soovitab mul osta elukas otse merelt tulevalt purjekalt. Et siis on loom äsja merest tulnud, pole vangipõlves ära vintsutatud. Vaidlen küll vastu, et eelmine kilpkonn, kes oli kuuri all paar nädalat selili lamanud, oli nii särtsu ja väge täis, kui taas mere lõhna tundis, mingist kurnatusest polnud juttugi. Aga Tejada ei jäta jonni. Ütleb, et tunneb üht indiaanitari, kes on sadamas midagi oksjonipidaja sarnast. Tema on riigi poolt paigale määratud vahendaja, kes elukaid kaalub, neile hinna kõhu peale kirjutab ja siis ütleb, millisele lihunikule see läheb.
Sadamas
Sadamas on hirmus sigin-sagin. Sisse saabus mitu kilpkonnapurjekat korraga. Tejada läheb alla veepiirile oksjonipidajanna juurde ja reserveerib kõige suurema eluka.
Vaatan, kuidas ostja leidnud kilpkonnad mööda kaldus puuküna veepiirilt üles sadamasillutisele hiivatakse. Õõvastav! Nii mõnigi neist ajab kaela õieli, et heita viimane pilk merele, ja avab suu hääletuks karjeks. See vaatepilt on sama jube, kui autokastist tapamajja aetavad koduloomad.
Kuna soovin vabaks ostetava kilbika teekonda rannalt üles sadamasillutisele fotografeerida, magan maha olulise hetke. Kuigi Tejada auto on puukünast vaid kümne meetri kaugusel, lohistavad kaks indiaanlast üleshiivatud eluka kilbi mööda betoonsillutist veriseks. See on halb, sest vere lõhn meelitab haisid. Ma ei teadnud, et otse kilbi pealispinna all on verevarustus. Aga päris vereta ei saanud ka eelmisel korral. Siis veritses üks loibadest. Kui kilpkonn merel võrgust paati hiivatakse, siis tehakse ta loibadesse augud ja seotakse nööriga kinni. Et nad oma „tiibu“ lehvitada ei saaks.
Kui elukas on autokastis, tekib küsimus, kuhu edasi? Siinsamas sadama lähedal ei tahaks tema vettelaskmisega riskida, sest info võib olla lekkinud ja sadam kilpkonnavõrkudega sisse piiratud. Indiaanlasele on suure kilpkonna hind, ligi sada dollarit, nii suur raha, et selle nimel tasub küll suur tükk merd võrkudega sisse mässida. Ka veidi eemal asuvale tasasele rannale, kus ma eelmise kilbika lahti lasin, ei taha minna. Seal on kõvasti kalavõrke. Kuigi Tejada rahustab, et kilpkonn kalavõrku ei jää, lasen tal keerata autonina linnakese põhjaserva. Seal on üks maanukk, mille all on meres kõva hoovus, sinna võrke ei lasta. Aga seal on probleemiks kõrge kallas.
Tejada auto ei pääse merele lähemale kui ca 300 meetrit. Looma lohistamine ei tule kõne alla, seepärast lähen ajan ümbruskonna indiaanlastele elu sisse. Hondurasest pärit Ricardo ja Ken on kohe nõus, kohalik poiss Stefan aga ei taha vedu võtta, sest ma ei räägi rahast. Poisil seisab järgmisel päeval ees sisseastumine Bluefieldsi õppeasutusse, et merebioloogiat õppida. Kasutan selle info ära. Ütlen, et kui ta osaleb merekilpkonna vabastamises, siis taevased jõud märkavad seda ja kooli sisseastumine läheb edukalt. Stefan kaalub veidi ja siis lööb käega: „Sitta kah, ma aitan ta teil merre toimetada!“ See on suur ohvrimeelsus, kui indiaanlane loobub rahast!
Kilpkonn käitub ootamatult
Kilpkonn laaditakse pikapi kastist kipakasse üherattalisse kärusse ja sõit läheb lahti. Konarlik tee läheb järsult allamäge. Stefan hoiab käru sangu, Ricardo ja Ken toetavad külgedelt, et kogu see kupatus kummuli ei käiks. Rahvas vaatab, kaelad õieli. Arvavad, et kusagil siinsamas tuleb mingi pulm või suurem pidu. Ega muidu toodaks sihukest jurakat kilpkonna. Sellise arulageduse peale, et elukas võidakse osta pelgalt vabaks laskmiseks, ei tule Miskitu iial. Raha on indiaanlaste juures väga harv külaline. Ja kui ta tuleb, siis ka ainult selleks, et kohe edasi minna, peatub Miskitu peos vaid viivuks.
Äärelinna majadevaheline tee, kust auto läbi ei pääse, on kohati nii vilets, et seda tuleb käruratta jaoks lauajuppidega sillutada. Kogu seda palagani saadab koerte ja pätakate kari. Vähemalt midagi uut siin aguli vahel. „Kuswa!“ teatavad suuremad jõnglased väiksematele, kes näpp suus monstrumit vahivad. Kuswa on Miskitu keeli roheline merikilpkonn.
Koerad nuusutavad arglikult. Väga lähedale ei julge minna. Pätakad on julgemad, kuid käperdama ei kipu.
Käru laguneb ära, aga Ricardo ja Ken hoiavad tükke koos. Kilpkonn on kõige selle juures üllatavalt apaatne. Isegi siis, kui jõuame kohiseva mere ääres asuvale künkale, ei aja ta ei kaela õieli ega siputa „tiibu“, kui Ricardo on matšeetega nöörid läbi lõiganud. Võib-olla on ta saabumisjärgses šokis, sest ta pole veel tundigi kaldal olnud? Või on ta purjekal loksumisest merehaige? Eluka apaatia on mulle pettumuseks, sest lootsin, et ta ukerdab end ise järsakust alla. Nüüd aga tuleb indiaanlastele taas elu sisse puhuda, et nad ta ühes tükis rannale toimetaks. Ülalt alla viiv trepp on mitmekesi sebimiseks liiga kitsas ja kallas on nii järsk, et sealt mereni laskuda on ilma kilpkonnatagi keeruline.
Aga pole olemas maastikku, mida Miskitu ei suudaks läbida. Ainsaks takistuseks võib talle olla motivatsiooni puudumine. Oksad, okkad, räga ja mudamülkad võtavad tal vaid hoo maha. Kas sedagi, kui on vaja varvast visata, olgu või varastatud külmkapp seljas.
Kaks indiaanlast sikutavad esimestest loibadest ja kolmas nügib tagant, nii saadakse loom viimaks rannaliivale. Kogu seda üritust pealt vaadatagi on raske, ise käte külge panemisest ei taha mõeldagi. See sai küll selgeks, et kui neid elukaid edaspidi veel vabaks osta ja merre toimetada tahan, siis peab laskma õmmelda purjeriidest rihmadega varustatud palaka. Et ei oleks mingit lohistamist, käru lõhkumist ega ponnistamist. Kilpkonn palaka peale ja neli meest sikutavad igaüks oma rihmast, pole mingit vaeva ega higi ning loomal ka vähem väntsutusi.
Rannal ootab ees uus pettumus. Kilpkonn ei hakka isegi nüüd, kui meri on vaid meetrite kaugusel, vee poole sibama, nagu me kõik lootsime, vaid vaatab apaatselt enda ette. Kas tõesti oli kogu see vaev asjata ning elukas tuleb uuesti kaldast üles vinnata ning vabaduse asemel patta panna? Annan indiaanlastele korralduse loom madalasse vette lohistada. Nüüd hakkaks talle justkui eluvaim sisse tulema. Kaelast ja jäsemeist oleks kui värin läbi käinud. Kui tuleb suurem laine, mis kere ja kilbi kaalu enda kanda võtab, sirutab kuswa oma „tiivad“ laiali ja kaob vaikselt voogudesse.
Tekst ja fotod: Toomas Mikkor