Meremustlaste jälgedes

Rene Satsi kirjutab mokenitest ehk meremustlastest, kes elavad väga erilist elu Lõuna-Tais asuval Koh Phayami saarel.

Kui kõnnin rahvarohkel tänaval ja mulle tuleb pähe sõna mustlane, siis võpatan sisemiselt ja mõtlen kohe: „Issand, kus mu rahakott on? Jah, läinud, ma teadsin! Ja ongi läinud, pagana … oota korra, see on põuetaskus, mitte nagu tavaliselt püksitaskus! Vedas!“

Seega pole siin midagi imestada, et kui mu austraallasest sõber Greg Simmons, kes Tais elab, ühel ilusal pärastlõunal Bangkokis teatavaks tegi, et tahab mind paari päeva pärast kaasa kutsuda Lõuna-Tais asuvale Koh Phayami saarele ning seal meremustlaste külla viia, siis esimese asjana porisesin: „Nad varastavad meid paljaks!“ Ja uurisin natukese aja pärast vabandaval toonil: „Kes need meremustlased veel on?“

Sõnaga mustlane tähistame tavaliselt rändrahvast, kes kunagi India põhjapiirkondadest ühel või teisel põhjusel lahkusid ning nüüdseks sebivad ringi enamasti Euroopa eri osades. Kahjuks on nad – vähemalt Eesti kultuuriruumis – endale küllaltki negatiivse reputatsiooni külge pookinud.

Meremustlastega on aga hoopis teine lugu. Meremustlased (Sea Gypsies) või merenomaadid, kui soovite peenemalt öelda, on rahvapärane koondnimetus rändava eluviisiga rahvusrühmadele, kes ajavad oma asju Filipiinide, Malaisia, Tai, Indoneesia, Myanmari ja Singapuri saartel. Nagu isegi laps võiks nende hüüdnimest kerge vaevaga järeldada, ajavad nad oma asju enamasti vee peal.

Ühine nimetaja sama-bajau rahvastel, orang lauti rühmadel või tankadel on see, et kõik nad elutsevad enamasti merel, kuid eristuvad nii oma keele, riietuse kui ka paatide kuju ja värvi poolest.

 

Meremustlased nimega mokenid

See meremustlaste rühm aga, keda Greg mind kaema kutsus, olid mokenid. Niimoodi kutsuvad nad ennast ise. Algselt on nad pärit, mitte nagu „meile tuntud mustlased“ Indiast, vaid hoopis Lõuna-Hiina aladelt.

„Ah või mokenid,“ ütlesin rahunenult, kui olin ära kuulanud seletuse selle kohta, et paljaks varastamise asemel ootab mind hoopis kultuurielamus ja kokkupuude rahvaga, kelle eluviisi eripärad on andnud rohkelt kütust nii mõnegi antropoloogi märgadele unelmatele.

Mokenid, keda ennast on nüüdseks kokku vaid kolme tuhande ringis, kuuluvad tohutu suurde austroneesia rahvaste hõimkonda. Rühm ise on aga piisavalt väike (kuigi laiali jaotatud suurele alale Andamani meres Tai ja Myanmari vahel), et rääkida ühist keelt.

Jah, ära arvasite – mokeni keelt. Samas, kuna rahvuste ja nende keelte lahtiharutamine ei ole kunagi ühetulbaline (näiteks peale mokenite on veel olemas neile lähedased moklenid), jaguneb see maakeral isegi vähe levinud keel omakorda dungi, jaiti, lebi ja niawi dialektideks, mida räägitakse läänes, Myanmari pool, ning jadiaki dialektiks, milles lobisevad tähtsatest asjadest need mokenid, kes Tai külje alla hoiavad. Kas ma peaksin veel mainima, et jadiaki dialekt jaguneb omakorda kaheks? Ega ei peaks vist, läheb paljuks.

Minu teejuht Greg on mokeneid, nende rahvalaule ja -muusikat üles lindistanud aastaid. Tema huvi on põhiliselt koondunud Tai mokenitele, kes elavad Koh Phayamil ja Surini saartel. Kohalikes kogukondades teda tuntakse.

Nagu enamik vähemusrahvuseid maailmas, on ka mokenid oma peremeesvalitsuste poolt taga kiusatud ja tõrjutud. Enamik neist on kodakondsuseta, muutes nad inimõiguste rikkumiste suhtes kergesti haavatavaks. Mokenitel puudub juurdepääs Tai ja Myanmari kodanike arstiabile, haridusele ja töövõimalustele.

Myanmari pool elavad mokenid kurdavad, kuidas merevägi neid tihti ilma põhjuseta ründab. Nalja või röövimise eesmärgil. Kaevata pole kuhugi – seadus ei võta neid kuulda.

Tai kodakondsuse saamiseks peavad kodakondsuseta isikud esitama sünnitunnistuse, tõestama, et nad on Tais elanud vähemalt kümme aastat või näitama DNA-testide abil veresidet Tai kodanikuga. Enamik mokenitest ei suuda aga tuvastada sugulust ühegi etnilise tailasega.

Kuna suurem osa mokenite lapsi sünnib kohalike ämmaemandate abiga külas või paatidel, pole neist enamikul ka ametlikku sünnitunnistust.

Tai avalik arstiabi on küll odav, umbes üks euro visiidi eest, kuid kui sa ei ole kodanik, ei võimaldata sulle seda teenust ja oled sunnitud minema kas erahaiglasse (mis on sada korda kallim) või lihtsalt ootama, et haigus mööda läheks. Kahjuks esineb just seetõttu mokenite kogukonnas laste surmasid haiguste läbi, mida oleks kerge meditsiinilise sekkumisega ennetada.

Karmid sisserände- ja merekaitseseadused piiravad mokenite liikumisvabadust, ohustades nende traditsioonilist eluviisi.

Traditsioonilise mokenite eluviisi üks alustest, nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes on sajandeid olnud nende majapaat kebang.

Olles praamiga teel Koh Phayamile, pajatab Greg mulle 2004. aasta kurikuulsa tsunami ühest tagajärjest, mis mõjutas otseselt mokenite kogukondade kultuuri: nimelt hävinesid tsunamis kõik Surini saartel rannas olnud kebang’id. Kõik peale ühe. Selle viimase kebang’iga õnnestus Gregil veel eelmise aasta aprillis sõita ning seda filmida. Nüüdseks on ka viimane paat sunnitud pidama oma pensionipõlve ning merekõlbulik see enam pole.

Kuna mokenid elatuvad põhiliselt kalastamisest, siis on neil ka pisikesed kalapaadid, kuid suuremate majapaatide puudumine on sundinud nad palju rohkem maiseks. „Miks nad endale uusi majapaate ei ehita?“ kõlab mu küsimus.

Kebang’e valmistatakse puust ning saarte peal asuv fauna on looduspark. Seadust järgides ei tohi mokenid seal endale vajalikke puid langetada. „Kas neile ei saaks erandit teha? Kas valitsus ei ole siis tõesti huvitatud nende kultuuri säilitamisest…“ Saan kohe ka ise aru, kui rumalalt mu küsimus kõlab.

Peamiselt norrakatest koosnev mittetulundusühing Project Moken tegeleb sellega, et mokenite kebang’e tagasi tuua. Tegeleb juba oma kümme aastat. Greg teab, et aastate jooksul on norrakatest vabatahtlikud oma suure meeskonnaga tootnud mokenitest küll palju dokumentaalfilme, aga kui palju nendest filmidest mokenitele praktilist kasu on, seda ei oska ta öelda. Suurt edu ei paista.

 

Kohal – meremustlaste ainulaadses külas

Ilus loodushäälne troopika. Linnud laulavad, ritsikad siristavad palmilehtede vahel, kaugel mühiseb meri. Lühikene sõit skuutriga läbi padriku ning silmale avaneb rääbaka olemisega küla. Olen korraks isegi pettunud. Aga mida ma siis ootasin?! Pasunakoori ja tivolit?

Mõistan – siin ei käi ju turistid, siin ei tehta midagi valge silma jaoks sellepärast, et oleks uhke või müüks paremini. Siin on inimeste, meremustlaste päris elu. Jah, niimoodi nad elavad.

Ainukene märk sellest, et siia varjatud külla ka mõni seljakotimatkaja skuutripõrina saatel ära eksib, on ühe majakese ees haprale puuoksale riputatud üksikud käevõrud. Äkki keegi läheb mööda ning soovib endale osta? Ka hinnalipik on käsitsi juurde kirjutatud. Mokeni lapse poolt, kalavõrgust punutud käevõru maksab umbes viiskümmend eurosenti.

Oleme lastele tee kõrvalt kaasa ostnud suure kotitäie puuvilju. Greg püüab leida üles Phillipi-nimelist meest, kes lastele puuviljad õiglaselt kätte jaotaks, aga tuleb välja, et Phillip on läinud mandrile oma viisat pikendama. Phillip saabus saarele kümme aastat tagasi misjonärina Lõuna-Aafrikast ning sidus oma elu selle pisikese kogukonnaga siin. Jumalasõna ta Gregi väitel ei kuuluta („Tead, ta on selline normaalne misjonär.“), küll aga vastutab ta iga päev näiteks selle eest, et kõik lapsed hommikul kooli läheksid.

Ta on üles ehitanud isegi midagi külakino sarnast ja lööb käed külge igal pool, kus näeb, et saab oma lääne inimese tarkusega kogukonda aidata. Tal on selles väikeses külas mängida suur roll ning Greg spekuleerib, et valgel mehel käärib siin ühe mokeni tüdrukuga ka romantiline lugu, mis võib päädida lausa abieluga.

Usaldame puuviljakoti paari lapse hoolde (nad lubavad, et annavad teistele ka, aga noh…) ja jalutame külas veel natukene ringi, enne kui lahkume. Greg ütleb inimestele nimepidi tere. Teretatavad piidlevad mind kahtlustavalt. Lapsed peidavad ennast kas majanurga või emade taha.

 

Mokenite silmade eripärast

Huvitav on uuring mokeni laste silmade kohta, mille tegi kümmekond aastat tagasi Rootsi Lundi ülikooli teadlane Anna Gislen. Nimelt leidis ta oma uuringus, et mokenite lapsed näevad vee all kaks korda paremini kui Euroopa lapsed.

Selleks, et maa peal näha, peab valgus kõigepealt sarvkestaga lõikuma. Seejärel liigub valgus läbi läätse, mis fokuseerib kujutise võrkkestale. Valgus murdub, sest sarvkest sisaldab vett, mis tähendab, et see on veidi tihedam kui õhk silmast väljaspool. Kui lüüa vee all silmad lahti, siis tihedus ühtlustub ja valgus ei murdu, mistõttu esemed muutuvad uduseks.

Kui vee all silmad lahti teha, siis silmad isegi ei püüa antud olukorraga kohaneda, kuna see on niivõrd võõras. Mokeni lapsed suudavad aga oma pupillide ja läätsede suurust ise muuta, mistõttu neil õnnestub vee all paremini näha. Sarnane oskus on ka delfiinidel.

Kas mokeni laste silmad on teisiti arenenud või oskavad nad oma silmi lihtsalt teistmoodi kasutada? Kui mokenite silmad oleksid füsioloogiliselt teistsugused, tähendaks see seda, et lapsed ei näeks maa peal väga hästi, seega on nad ikka õppinud vee all nägema.

Täiskasvanud mokenid enam nii hästi vees ei näe ja see on seletatav asjaoluga, et aastatega muutuvad meie läätsed vähem paindlikuks, mistõttu vanemad inimesed ei suuda oma silmaläätse suurusega mängida.

Kuigi täiskasvanud mokenite silmad ei ole vee all nii funktsionaalsed kui delfiinidel, on nad siiski legendaarselt võimekad vabasukeldujad. See kaasasündinud oskus on nii nende õnn kui ka õnnetus, sest tänu sellele oskusele kasutatakse neid tihtipeale ära, teades, et mokenite tööle saamise võimalused on piiratud. Neid palgatakse väikese kopika eest kalalaevadele sukeldujateks, kus ohutusnõuete mittetäitmine (liiga kiired pinnale kerkimised, dünamiidiga püüdjate nn põlve peal tehtud „pommid“ vms) nõuavad sagedasti inimelu või jäädakse tööõnnetuse tagajärjel vigaseks.

Kuigi mokenite elus tundub esimesel ülelennul olevat palju raskusi ja halba, ei tasu aga kindlasti selle rahva elu ainult mustades toonides näha. Mina ei silmanud oma külaskäigu ajal ühtegi õnnetut nägu ega kookus inimest, kes murekoorem seljas, sügavate ohete saatel ringi loivaks. Lapsed naeravad, täiskasvanud lähevad eluga edasi, nagu oskavad, mängitakse pilli, lauldakse laule, iga päev süüakse värsket kala.

 

Muutus on muutus

Tõsi ta on, et mokenite nomaadlik elustiil on mitmel põhjusel ilmselt määratud hukule, kuid kultuurimuutuse protsessid leiavad paratamatult aset üle maailma ja erinevates kogukondades.

Muutus ei pruugi aga alati ainult halb olla. Võib olla on just praegu hea aeg minna mokenitele külla ja heita viisakas pilk sellele ääretult huvitavale ja omanäolisele osale meie inimkonnast, enne kui saabuv muutus oma töö lõpule viib.

Tekst ja foto: Rene Satsi

 

Go Travel korraldab ainulaadse elamusreisi meremustlaste juurde 20.–28.02.2021. Tutvu reisiga SIIN

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga