Mere vabastav kutse

Ettevõtja, filmiprodutsent ja harrastusfotograaf Märten Kross käib lapsepõlveradadel mere ääres ja mõtleb vabaduse üle.

Ettevõtja, filmiprodutsent ja harrastusfotograaf Märten Kross käib lapsepõlveradadel mere ääres ja mõtleb vabaduse üle.

Ma ei mäleta täpselt, millal kiindumus mere vastu minus alguse sai, aga ilmselt juba üsna varajases lapsepõlves, kuna sündimisest saadik olen enamiku suvesid veetnud Kassaril mereäärses talus. Merega seonduva pildistamine on hiljem olnud lihtsalt asjade loomulik kulg – soov jäädvustada seda, mida näen ja tunnen.

Igal juhul, üheteistaastasena hakkasin ehitama oma esimest paati, millele olid eelnenud veel mõned ebaõnnestunud parve ehitamise katsed. See paat meenutas kujult küll rohkem laudadest küna kui õiget paati – kaks meetrit pikk ja kolm- veerand meetrit lai kandiline kast, mille nina oli ehitatud natuke kaldu. Mul olid plaanis suurejoonelised avastusretked laidudele. Kuigi ma olin teinud joonised, kõik vajalikud aspektid oma arust põhjalikult läbi mõtelnud, isegi tõrva keetnud ja paadi korralikult ära tõrvanud, ei osutunud mu paat just eriti mere- kindlaks. Juba esimene avastusretk jäi õige lühikeseks – viiskümmend meetrit kaldast hakkas paat vaikselt põhja vajuma. Aga ebaõnnestumised ei murdnud mu meelt, sest eesmärk oli selge – saada kuidagi merele.

Alles hiljem olen hakanud mõtlema, mis mind ikka ja jälle merele viib. Merel käimine ei ole ainult vajadus, aja veetmise viis või harrastus – selles on midagi palju enamat. Merel toimetamises on midagi meditatiivset, meri on justkui enese selgeks mõtlemise koht. Vee silmapiiri vaadates on mingil moel lihtsam enda sees ringi vaadata, igapäevased toimetamised ununevad kaldale ja aeg kulgeb teistsuguses tempos kui siis, kui maa on jalge all. Viis tundi sadamani – see tundub justkui kohe-varsti. Üks päev merel võib mällu pidama jääda palju sügavamalt, kui mitmedki nädalad maal. Merega seonduvad toimetamised on mitmes mõttes justkui rituaalsed – meri ei mõista nalja. Kes merd tunneb, teab seda ning suhtub asjasse vastava tõsidusega. Enne sadamast välja sõitmist uurid ilma, käid paadi üle ja vaatad, kas kõik vajalik on ikka kaasas – kas purjed ja otsad on terved, kas kütust piisab, kas vestid on korras, joogivesi olemas. See on vaikiv kokkulepe – kui austad merd, austab tema sind. Kui mõnikord juhtudki tormi kätte jääma ja ikkagi jõuad lainetega rinda pistes sadamasse, on kirjeldamatult hea tunne, mis annab ehk natuke aimu sellest, mida võisid omal ajal tunda maadeavastajad. Sellised kogemused aitavad ennast paremini tundma õppida ja annavad eneseusku.

Mõnel lapsepõlve suvel olin ka Lohusalus – ilusas, väikeses, vanas luitunud-rohelises suvemajas. Seal käisime poolsaare põhjarannas õhtust merd vaatamas ja kõndisime paljajalu liival – ilusal peenikesel valgel liival, mis laulis, kui kannaga mööda liiva tõmbasime. Aga see rand erines Kassari rannast, sest ta ei olnud mandripoolne, vaid avatud avamerele. Rannal sai jalutada ainult kella üheksani, sest just siis algas piirivalve patrullreid ja inimestel ei olnud enam lubatud rannas viibida. Vene piirivalvurid tegid püssid õlal kalda ääres ringkäigu, ajasid keelu unustanud suvitajad rannalt minema ja asusid hämaruse saabudes suurte prožektoritega poolsaare otsast merd valgustama. Mine tea, ehk oleks keegi muidu öö varjus soovinud Rootsi ujuda? Meri oli kättesaamatu ja suletud. Tavaline kodanik ei tohtinud paati omada – selline privileeg oli lubatud väljavalitutele. Mälestusena aegadest, kui paat oli igas rannaperes tavaline asi, olid siin-seal aianurgas veel mõned pooleldi kõdunenud pooleks saetud kaluripaadist tehtud kemmergud, mille vöör või ahter ülekohtust karjudes ikka veel visalt taeva poole sirutus. Sellises olukorras saab ju meri muutuda veelgi ihaldusväärsemaks ja vabadust sümboliseerivamaks, kui ta seda muidu olekski, ja oma paat omandab seeläbi pea sümboolse tähenduse.

Mul on meeles meie Kassari kalurist naabrimees Neeme ja tema paadid – ta oli haruldane mees, sest tal oli kolm paati: suur diiselmootoriga kakuam, kaheksameetrine lappaja ja väike puust sõudepaat, mida sai vajadusel suurema taga slepis abipaadina kaasa vedada. Neeme oli omal ajal üks iseäranis vaba mees meie siis veel nii äärmuslikult piiratud vabadusega maal või merel. Kuna meie peres paati ei olnud, oli Neemega merel käimine alati sündmus, mida ma pikisilmi ootasin. Mul on hästi meeles läbi sillerdava vee paistev liivane merepõhi sellel soojal suvepäeval, kui ma Neeme lappajast üle parda vaatasin ja oma esimest suurt haugi spinninguga paati tirida üritasin.

Kõik see on tekitanud minus tunde, justkui oleks vabadus minna merele – vähemalt eestlasele – omamoodi vaba-olemise üks vägagi oluline osa. Ja paat seeläbi vaba mehe jaoks oluline, teatud mõttes justkui vabaduse sümbol. Vähemalt minuga on see umbes nii. Selline paat võib ju olla isegi üsna väike, mõnikord peaaegu sümboolne, aga peaasi, et ta oleks olemas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga