MEIE MEES Norra matka-Mekas!

Matkakorraldaja Mart Reimann on oma uueks sihiks võtnud Norra, kus tema asutatud ettevõte Reimann Reiser pakub kaubamärgi Atlantic Road Adventure all mitmeid matkateenuseid. „Matka-Mekas võib veel ruumi olla ka uutele tegijatele,” arvab Reimann ise.

Matkakorraldaja Mart Reimann on oma uueks sihiks võtnud Norra, kus tema asutatud ettevõte Reimann Reiser pakub kaubamärgi Atlantic Road Adventure all mitmeid matkateenuseid. „Matka-Mekas võib veel ruumi olla ka uutele tegijatele,” arvab Reimann ise.

Kuidas tuli idee minna kätt proovima Norra?

Kuna olen aastaid Eestis tegelenud matkateenuse osutamisega, siis ehk tuleks seda võtta uue proovikivina. Midagi uut oli vajaka meie giididele, kelle matka- ja tööelupõnevamaks muuta. Juhuste kokkulangemisel leidsin maalilise Averøy saare,mis asub Norra ühe kuulsaima turismiatraktsiooni Atlantic Roadi ääres. Paremat kohta alustamiseks on raske leida. Enamik kliente ongi siit läbisõitjad.

Meil tuntakse uhkust, et äriühingu võib asutada mõne tunniga. Kuidas on sellega Norras?

Kui seda algusest lõpuni ise teha, siis on see päris vaevarikas. Näiteks meie alustasime maksuametiga suhtlemist jaanuaris, ettevõtte saime lõplikult registreeritud alles septembris. Ei saa ka märkimata jätta, et baltlaste ja teiste idaeurooplaste suhtes ollakse üsnagi ettevaatlikud. Irooniline, kuid suhtumist muutis Breiviki juhtum, pärastseda ei maininud ükski norrakas kordagi baltlaste kuritegevust, enne mainis seda peaaegu iga teine, kellega vestlesime.

Norra kõrgest matkakultuurist räägitakse kui nähtusest omaette?

Kahtlemata see nii on. Matkajal on alati eelisõigus. Kui merel süsta nähakse, siis mootorpaat võtab aegsasti hoo maha ja teeb kõik selleks, et matkajal hea ja turvaline oleks. Kuid senise kogemuse puhul tundub, et see matkakultuur on ka Norras mõnevõrra vähenemas. Neljakümnendates ja vanemad on kindlasti loodusega palju lähedamas suhtes kui tänapäeva noored. Sageli on nad pigem saamatud. Näiteks mõni Saksa tüdruk oli seiklusteks palju hakkajam kui Norra noormees, kelle puhul pole midagi ebatavalist, kui talle tuleb enne süstamatka päästevest ise selga panna või enne sukeldumist lestad jalga aidata. Norrakatel on veekartus päris suur, ujumisoskusega paljud kiidelda ei saa, põhjuseks tuuakse sageli, et veekogud on ka suvel külmad ega ole kusagil harjutada.

Piirkond, kus asute, ei ole vist ilmapoolest kõige leebem?

Vihm on siin tõesti sagedane, hooaeg kestab kolm kuud. Parim matkaaeg on juuli, septembriks võime sisuliselt oma uksed kinni panna. Mis on aga huvitav, siis võrreldes Eesti kliendiga siinset klienti hea ilm väga ei huvita, välja tullaks ealati ning keegi halva ilma üle ei kurda. Ei heiduta klienti ka kõrge hind, kuna kõik on valmistunud kalli Norra külastuseks ning kui matkasoov on tulnud, siis saab hind vaevalt takistuseks.

Kui panen Google’i otsingusse märksõnad, mis peaksid mind viima süstateenusele Atlantic Roadi lähistel, siis saan esimeseks vasteks just teie ettevõtmise. Kuidas kohalikud giidid ja matkaettevõtted suhtusid teie „sissetungi”?

Üllatavalt rahulikult. Võiks ju arvata, et tulime nende leiva järele, aga tundub, et see ühiskond elab elu märksa rahulikumas rütmis ega lase ennast niipalju ümbritsevast häirida, kui meil tavaks. Norras toimetatakse vaikselt oma ettevõtmistega, tegemata seejuures väga agressiivset turundust. Praegu ei ole harvad ka juhud, kus me teeme koostööd ja vajaduse korral suuname üksteisele ka kliente või laename giide. Arvan, et meiesugustel, väheagressiivsematel alustajatel, võib vanades riikides avaneda omad võimalused.

Kas kohalikku külaellu olete sisse elanud?

Naljaga pooleks võib öelda, et pärast seda, kui ühel kohalikul külapäeval andsime oma süstad ja giidid külainimeste käsutusse, võeti meid kiiresti omaks. Oleme püüdnud ka omal viisil külale kasulikud olla ning äratanud ellu ühe infotahvli, mis küll oli püsti, aga infot ei jaganud. Võtsime selle teema ametnikega ette, kes aga viitasid rahapuudusele. Lõpuks päädis see sellega,et lugu jõudis ühte tuntud telesaatesse. Saate abiga koguti 70 000 Norra krooni kiiresti kokku ja nüüdseks on ühes enimläbitavas turismipiirkonnas ka korralik infopunkt. Mis aga puudutab külaelu, siis see toimib küll – üritusi on sagedasti, pidutsetakse kõvasti, ka vanemad inimesed, kuid kangemat kraami juuakse mõõdukalt.

Oled senisega rahul?

Olen enda jaoks mõelnud, et kolm aastat olen valmis investeerima ja siis tuleb teha tõsisemad otsused. Siiani on üldiselt läinud plaanipäraselt (kuigi kõik on võtnud plaanitust rohkem aega), oleme teinudesialgsed investeeringud ning oma teenused käima saanud. Aeg näitab, kui edukaks meie ettevõtmine kujuneb.

Kui tulla tagasi Eesti juurde, siis kuidas kohalikel matkafirmadel siin väliskliendi püüdmisega läheb?

Öeldakse, et Eesti üheks atraktiivsemaks varamuks on puutumatu loodus. Kahtlemata see nii ka on, kuid meil tuleb arvestada, kus me asume. Oleme eemalt vaadate süks regioon Skandinaaviaga ja nendega on meil loodusturismi vallas keeruline võistelda, kas või Norraga. Võin aastaid selles sektoris tegelejana öelda, et Eesti turismiatraktsioonina piirdub suures osas Tallinna vanalinnaga. Kui meil, matkakorraldajatel, õnnestub selle juurde ennast kuidagi haakida, siis on see juba väga hästi.

Kas matkakorraldajate tegevust on mõjutanud ka üle-eelmise aasta kurvad sündmused, kui kevadise süstavõistluse käigus uppus kolm inimest?

See jättis tugeva jälje, kahjuks ka meile,ehkki oleme ohutult merele viinud jaseal tagasi toonud tuhandeid matkajaid.Matkajate arv vähenes märkimisväärselt. Kui ettevõtet alustades meilt Norras küsiti, kas teie korraldatud matkadel on keegi ka uppunud, siis eitav vastus tekitas pigem imestust. Ju on siis karmi loodusega Norras uppumissurmal mõnevõrra teine tähendus. Sellegipoolest ei saa üks giiditeenust pakkuv matkakorraldaja turvanõuetelt järele anda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga