Meheks saamise hetk

Advokaat ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Erki Fels jättis Eesti selja taha ning reisis poole aasta vältel Aafrikas. See rännak möödus peamiselt kohalike aafriklaste seltsis, kes avasid oma kodude uksi, tõlkisid võõraid keeli ja aitasid puudutada Aafrika südant. Ta nägi hõimude Aafrikat. Aafrikat, mis on metsik, visa ja vägev. Erki kirjutab järgnevates GO Reisiajakirjades tseremooniatest, alustades Bagisu hõimu ümberlõikuse riitusest Ugandas.

Pesin end koos maasai sõdalastega sogases järves Tansaanias. Kare seep liikus käest kätte. Mu kaaslased panid imeks, et olen ümber lõikamata. „Kes sinuga abielluda tahaks?” küsiti naerdes. Eesnaha tseremoniaalne lõikus on üks kolmest suursündmusest maasai sõdalase elus: see on meheks saamise hetk.

Hõimudes ja maakohtades, kuhu Aafrikas rännates sattusin, tuli ümberlõikus sageli jutuks. Kotidos – ühes väikses Uganda linnakeses – rääkis pere vanim poeg, kuidas tema oli tseremoonia läbi teinud. Ta sõnad tegid mu uudishimulikuks. Muidu vähese jutuga Derick kirjeldas õhevil kaaslaste huilgeid, hoolikalt selgeks õpitud tantsusamme, võidmist tuhaga, pikka rahuperioodi pärast lõikust. Ta oli rabatud, kui kuulis, et vanemad plaanivad noorema venna puhul protseduuri haigla seinte vahel lahendada. „See on alandav,” tunnistas ta. „See peabki olema valus ja avalik. Kuidas sa muidu meheks kasvad?”

Küpsetasime pererahvaga lõkke ääres kitseliha ja vaidlesime noore poja saatuse üle. Kallutasin jututeema egoistlikult enda suunas: Elgoni mägedes elab Bagisu hõim, igal paarisaastal augustikuus teevad nad ümberlõikamise riitusi. On 2018. aasta august. Sattusin ehk õigel ajal õigesse kohta? Kas on lootust riitust pealt näha? „Ei, kõik on seal juba tehtud,” vastas pererahvas. Jäin nende arvates napilt hiljaks. Kahju. Soovisin kogeda Aafrikat võimalikult palju kohalike vaatevinklist. Sellel meestekesksel mandril on meheks saamine sündmus. Oleksin tahtnud seda näha.

Porine libe teekond Elgoni mägedesse

Järgmisel hommikul otsustasin ikkagi rännata Mbalesse, mis jääb Elgoni mäe lähedusse. Palusin mootorratturil leida öömaja, kus kohalikud aega veedavad. Tema leid meeldis mulle väga. Sain seal kohe jutule kokatädiga, kes teadis kedagi, kes meeleldi viiks mu üles Elgoni mägedesse. Kas riitused veel toimuvad, ta öelda ei osanud.

Mootorrattur Mike saabus järgmisel hommikul. Suur, heatahtlik mees, kelle inglise keel piirdus üksikute fraasidega. „Oh, sorry, sorry, sorry!” hõikas ta, kui mudasel teel nagu kelguga libisesime. Ülesmäge kulges käänuline poritee. Ugandas oli alanud vihmaperiood, ümberringi oli kõik värskelt roheline. Taevas oli pilvine ja ähvardav.

Teele jäid külad, ojad, mäenõlvad. Mike küsis pidevalt suuniseid ja inimeste žestidest tundus, nagu nad ei tahaks meid juhatada. „Nad on väga rõõmsad meie üle,” raputas Mike pead. Leidsime ühest külast head inglise keelt rääkiva noormehe Freddy. Tema organisatoorsed võimed olid hiljem hindamatuks abiks. Mike oli liiga tagasihoidlik läbirääkimisteks, mis meid ees ootasid.

Otsustasime Freddyga jalgsi lõigata, sest kolmekesi mootorrattaga libedal teel liigelda ei saa. „Me peame lihtsalt ronima üle selle mäe,” osutas Freddy nagu muuseas. Oleks ma teadnud, et mägi on tipus nii järsk, et pean kõrgest rohust kinni hoides end üles vinnama, oleksin Mike’i mootorratta järel lonkinud. Aga ma ei teadnud. Nagu ei osanud ma oodata seda, mis nüüd mu silme ette kerkis.

Metsik pidu

Jõudsime mägikülla, mis oli rahvast pungil. Meie ees rullus lahti metsik Aafrika pidu. Joosti salkades, meestel pikad puutokid õhku tõstetud. Nii teavitati, et päevakangelased on lähedal. Noored poisid lõid trummi või kõlapulki. „Nemad lähevad järgmisel paarisaastal,” selgitas Freddy. Lehvitati puulehtedest lippe. Isegi noortel olid pihus väikesed kanistrid. Sealt sai juua kohalikku õlut. Nägin jokkis vanaemasid, osal pluus katki käristatud ja rinnad paljad. Kõik elasid kaasa – kes oma pojale, kes pojapojale. Kõrvitsatesse uuristatud lähkritest võeti sõõm ja pritsiti suuga nagu purskkaevust rahva sekka. Külarahva näod ja noorte poiste paljad ülakehad pärlendasid sellest. See võis olla saepuru ja vee segu.

Saabusid poisid, kellest Bagisu tavade kohaselt saavad täna mehed. Nad olid kaaslaste õlgadel, ümbritsetud saatjaskonnast. Kui uhkelt võivad nad end praegu tunda, neile koondus kogu tähelepanu. Puust keppi hoidsid nad selja taga kaela kohal ja õõtsusid trummide saatel. Nende paljast ülakeha ehtisid pikad värvilised helmekeed. Minu sõbrad Kotidos olid suurejooneliselt eksinud: riitused olid täies hoos, täna saab siin meheks 50 poissi. Ja neid riitusi toimub siin veel mitu, teadis Freddy.

Rongkäik peatus aeg-ajalt publiku ees lauluks-tantsuks. Ka minu ette jäi üks seltskond seisma. Enesekindel, justkui transis oli poisi pilk. Meie silmad ei kohtunudki, mis on Aafrikas haruldane. Seal, kus olen ainus valge, vaadatakse mind tavaliselt huviga. Ilmselt valmistus poiss juba eesseisvaks katsumuseks. See ei ole ju lihtsalt ilma tuimestuseta lõikus, vaid tuleb säilitada ka väärikus. Mitte piiksugi ei tohi teha, valu ei tohi reeta. Ei ole vist hullemat häbi, kui ümberlõikamise ajal nutta või karjatada.

Vihmatantsud

Algas paduvihm. Mike muutus tõsisemaks. Eks ta mõtles, kuidas me siit kõrgelt tagasi alla sõidame. Peame vist öö mägedes veetma. Arvutasin endamisi, kui palju mu saatjaskonna tasu sellest kallimaks läheb ( jah, valgel inimesel on raskusi hetkes elamisega ka siis, kui hetked on nii elektrit täis, et lausa väevõimuga suruvad end peale). Taandusime tuhandekesi teeäärsete varikatuste alla. Vihm ei paistnud kedagi morjendavat. Poisid loopisid üksteist mudaga. Üks eakas tädi laskus põlvili ja pesi lombiveega nägu. Rahvas jooksis naerdes libedale teele ja kukkus meelega.

Melu saatel tuli meie juurde üks poiss saatjaskonnaga ja seisis, nagu selgus, oma onu ette. Tema pükstes oli auk. Sealt tõmbasid kaaslased välja ümberlõigatud peenise. Inimesed hõiskasid. Onu noogutas heakskiitvalt. See käis nii kiiresti, et sain sellest aru justkui tagantjärele. Või oli minuga sel hetkel midagi korrast ära…

Süda läks pahaks. Iiveldus haaras ootamatult ja äkki. Mõistsin, et kaotan kohe teadvuse. Peas hakkasid ketrama kõikvõimalikud põhjused. Vere nägemine jättis mind külmaks, selles polnud asi. Olin hiljuti Karamojade hõimul külas ja jõin hommikuti lehmaverd. Soojalt. Kas sain sellest tüüfuse? Või on mul malaaria? Kui rändad üksi Aafrikas, oled tervise suhtes pisut paranoilisem. Astusin katuse alt vihma kätte, et mitte rahvamassi kukkuda. Tõstsin peopesad, jõin vihmavett. Tõmbasin kätega üle näo. Võtsin kärsitult lombivett ja pesin nägu tolle eaka naise eeskujul. Taastusin kohe. Ju see oli õhupuudus. Vihma sadas nii tugevalt, et varikatuse all seistes olid nagu nähtamatu kardinaga värskest õhust eraldatud.

Meheks saamine

Freddy nägi kõvasti vaeva, et leida isa, kes laseks meid oma koduõuele. Tahtsime tunnistada lõikamise hetke – peo kulminatsiooni. Kiirustasime piduliste hulgast eemale, matkasime ülesmäge mööda kõrvalist mudateed. Ah, see Aafrika muda!

Võtab jalatsid kinni, nii et iga järgmine samm on vaevalisem. Lõpuks võtsin paljajalu. Meie tee oli nii vaikne ja üksildane, et küsisin alatasa: „Kas see on ikka õige rada? Siin on kuidagi vaikne.” Pöörasime ühtäkki suisa tihnikusse.

Jõudsime tagasihoidliku majapidamise juurde. Üksikud inimesed istusid majakese lävel. Freddy pidas läbirääkimisi. Loputasin mudased jalad ja palusin, et saaksin seista „arsti” kõrval. Kõik meie logistika vajus aga kokku, kui metsast hakkasid kostuma huilged. Saabusid esimesed jooksjad, noored lapsed. Kiiresti valgus pisike õu rahvast täis. Minu kõrvale tekkis ootamatult palju inimesi, nii et hakkasime kõik trügima ja tõuklema. Umbes 15-aastane poiss ilusate roosade helmestega, kepp kuklas ja püksid rebadel, lükati rahva ette. Lõikamine käis nii kähku, et ma seda tähele ei pannud. Küll aga märkasin, kuidas eesnahk ära tõmmati ja isa selle peo peal õhku tõstis. Rahvas juubeldas. Too, nüüd juba noormees, seisis kivistunud näoga ja vaatas karmilt enda ette. Ta jäeti omapäi toibuma, tema saatjaskond hajus – saabumas oli juba uus poiss.

Järgmine hetk jäi kõigile meelde, kes me seal trügisime. Meie ette jooksis noor, vahest 9-aastane poiss. „Arst” võttis ta peenise otsast kinni, sikutas seda, keegi raputas liiva, et käsi ei libiseks. Tehniliselt on meheks saamine lihtne: kolm kiiret lõiget. See käib ette hoiatamata, ei mingit tseremooniat, tõesti kiiresti. Noatera välkus. Aga riitus ei seisne lõikamises, tehnikas ega selles, kuidas see kõik välja paistab. Loeb see, mis toimub poisi hinges. Või hoopis meie – pealtvaatajate – sisimas. Midagi muutus, nii et too noor poiss paistis veidi vanem, veidi küpsem. Vahest see ongi riituse eesmärk: läbi kannatuse hakkavad teised talle omistama soodsaid hinnanguid ja nägema teda vägevamana. Rahvas hoidis hinge kinni, et ta ei väärataks. Ja kõik läkski hästi: mitte üht lihast ei liikunud ta näol. Mitte ühtegi tunnet. Alles tagantjärele fotosid silmitsedes näen õrna märga rada tema põsel – üksik pisar. Meie seal seistes seda ei märganud.

Jäägugi see nii.

Tekst ja fotod: Erki Fels

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga