Viimastel aastatel tänu narkoseriaalidele tublisti kuulsust kogunud Medellíni linn üllatab reisijaid oma külalislahkuse ja sõbralikkusega. Colombia suuruselt teisel linnal on keeruline ja äärmiselt konfliktiderohke lähiajalugu, mis on jätnud olulise jälje ka tänapäeva linnapilti. Uurimustöö käigus Medellíni külastanud Maria Lindmäe jagab oma kogemusi selles kontraste täis ülikatoliiklikus linnas.
1994. aastal avaldas Medellinis sündinud kirjanik Fernando Vallejo raamatu „Palgamõrtsukate püha Neitsi”, mis kirjeldab väga värvikalt 1990ndatel Medellinis vohavat kuritegevust. Raamatu pealkirjaga viitas Vallejo palgamõrtsukate tavale usaldada oma saatus Neitsi Maarja kätesse. Kirikus olevat käidud vahetult enne mõrva sooritamist, et paluda sihtimisõnne, ning pärast tapatööd, et paluda pattude eest andeks. Sedasama topeltmoraali illustreerib ka Colombia vanasõna „Kes patustab ja andeks palub, jääb viiki”. Kuigi 1990ndate aastatega võrreldes on elu Medellinis mitu korda turvalisemaks muutunud, on narkokaubandus tahestahtmata jätnud Medellini ajaloole ja olemusele suure jälje.
Gerilja ja paramilitaarliikumiste teke
Paisad ehk Antiookia regiooni elanikud on väga uhked oma tööka ja külalislahke olemuse üle. See tulevat juba 19. sajandi lõpust, kui Antiookia kauplejatest said paljuski tänu kohvioaistandustele ning 20. sajandil kiiresti arenenud tekstiilitööstusele riigi edukaimad ärimehed.
Ausate äride kõrval arenes kiiresti ka salakaubandus, millele aitas kaasa Medellini geograafiline lähedus nii Kariibi merele kui ka Vaiksele ookeanile. Mitmed 20. sajandi alguses välja kujunenud salakaubaveo trajektoorid võeti sajandi teisel poolel narkokaubanduse jaoks kasutusse, et tarnida välisriikidesse „valget kulda”.
1970ndatel algas Medellini allakäik kohvioa odavnemise ja tööstuse languse tõttu, mis tekitas suure tööpuuduse. Samal aastakümnel hakkas kiiresti kasvama ka narkokaubandus. Tänu tootmisprotsessi arengule osutus kanepikasvatusest tunduvalt tulutoovamaks kokaiinivedu eelkõige USA-sse, mis tõi Colombia narkoparunitele palju lihtsalt teenitud raha. Antiooklastest ärimeeste vaist ei vedanud ka siin alt, 1980ndatel aastatel oli Medellini kartellist saanud Colombia suurim narkootikumide eksportija, millega kaasnes palju klannidevahelisi arveldamisi.
Narkokaubandusega peaaegu paralleelselt sündisid 1960ndatel Colombia esimesed vasakpoolsed geriljaliikumised, mille eesmärk oli täita oma poliitiline tegevuskava relvajõu abil. Ebaseaduslikust narkootikumide tootmisest Colombia vihmametsades ning sellega kaubitsemisest sai liikumiste peamine rahastusallikas, veidi hiljem lisandusid sellele ka inimröövid ja raha väljapressimine. Aja jooksul kujunesid kõige suuremateks geriljagruppideks FARC (Colombia Revolutsioonilised Relvajõud – Rahvaarmee), kellega sõlmiti relvarahu 2016. aastal, ja ELN (Rahvusliku Vabastamise Armee).
Geriljaliikumise vastu tekkisid 1970ndatel paremäärmuslikud paramilitaarsed grupid, mis üritasid geriljavõitlejaid elimineerida. Colombias endiselt peetav relvastatud võitlus seisneb tänapäevani suures osas geriljade ja paramilitaargruppide vahelises konfliktis. Siinkohal on oluline mainida, et kui geriljaliikumised piirnesid eelkõige maapiirkondadega, siis paramilitaarsed rühmitused jõudsid tihtipeale ka linnadesse, eriti Medellini, kus võeti territoriaalne kontroll üle linna äärealadel, kuhu riigivõim tänase päevani väga hästi ei ulatu. Paramilitaarsed rühmitused jõudsid relvarahu lepitusele 2003. aastal ning teoorias andsid 2006. aastaks ka oma relvad riigile üle. Praktikas on aga mitmed Colombia linnad või rajoonid endiselt paramilitaarsete rühmituste võimu all, mis tekitab FARC-i rahuprotsessi läbiviimises teravaid lisaprobleeme.
Narkokaubandus ja Medellini kartell
Medellinile hulga negatiivset kuulsust toonud narkokaubanduse kasv sai alguse 1970ndate lõpus. Vaevu kümme aastat hiljem, 1991. aastal kuulutati Medellin maailma kõige ohtlikumaks linnaks − sel aastal pandi toime üle viie tuhande mõrva. Kokaiiniveo monopoli omava Medellini kartelli plahvatusliku kasvu tõttu suurenes linnas 1980ndatel ka kuritegevus. Tavapäraseks said tulistamised, inimröövid, autodesse pistetud pommid, palgamõrvad ja julmad piinamised. Vägivallaga paralleelselt kasvas ka narkobosside kasum: 1982. aastal oli narkokaubanduse eksporditulu võrdväärne pea 25 protsendi kogu riigi ekspordi tuluga.
Medellini kartellile panid aluse kuritegeliku taustaga persoonid, üks neist Pablo Escobar Gaviria, kes oli juba nooruspõlves saanud käe valgeks salakaubaveoga. Narkokaubandus ja sellega seotud vägivald ning palgamõrvad tekitasid Pablo Escobari isiku ümber nii imetlust kui ka hirmu tavainimeste ja valitsusametnike seas, kel oli väga limiteeritud võim, et piirata Escobari haaret. Tihtipeale esitles Pablo Escobar end kui Robin Hoodi, kes varastas rikastelt, et kinkida Medellini vaestele inimestele nii kodusid kui ka jalgpalliväljakuid.
Tänu menukale teleseriaalile „Narcos” on viimastel aastatel Medellini jõudnud suur hulk reisijaid, kes nõuavad Escobari jälgedele rajatud tuure, otsides justkui kangelase jälgi. Tasuks aga meelde tuletada, et Pablo Escobari otsesel või kaudsel juhtimisel korraldati üle kuuesaja atentaadi, mille tõttu sai surma 402 tsiviilisikut, mitu poliitikut ja uurivat ajakirjanikku ning 550 politseinikku. Sel viisil kõrvaldati konkurente, poliitikuid, riigiametnikke ja ärimehi, kes polnud nõus tegema narkoparuniga koostööd.
1990ndate aastate jälg tänapäevaelus
Nagu öeldud, oli Medellin 1991. aastal maailma kõige ohtlikum linn. Nüüdseks on see statistika oluliselt muutunud: vägivaldsete tapmiste hulk on kümme korda väiksem kui veerand sajandi eest ning Medellin on ohtlike linnade edetabelist suundunud innovaatilisimate linnade arvestuse tippu. Paljudes linnaosades saab rahulikult jalutada ning hirm terroriaktide ees on kadunud. Mõni sarnasus tollaste aegadega on aga säilinud.
Esiteks usklikkus. Colombia on Peruu järel Lõuna-Ameerika kõige suurema usklike osakaaluga riik (82 protsenti) ning seda on igapäevases keelekasutuses tunda. Küsimusele „Kuidas läheb” tuleb tihti vastuseks „Tänu jumalale, hästi” ning paljud igapäevased toimingud lähevad korda eelkõige tänu jumala õnnistusele. Seda nii noorte kui ka vanemate elanike seas.
Samuti täituvad kirikud nii vanainimestest kui ka noortest, rääkimata noorpaaridest ning nende arvukatest lastest. Peresuhted on väga olulised, noorikud elavad oma vanemate juures enamasti kuni abiellumiseni, majanduslikust seisust olenevalt tihti ka pärast pere alustamist. Medellini tööstusklassi rajoonides on äärmiselt tavapärane näha alaealisi noori ühe-kahe lapsega.
Antiookia on kuulus oma konservatiivsuse ja katoliiklikkuse poolest − abort on ilmselgelt tabuteema. Neitsi Maarja kultuse järgi on ema alati perekonnapea ja kõrge au sees. Samas on siinne ühiskond ka väga šovinistlik, avalikus ruumis on aktiivsed pigem meessoost kodanikud ning tööjaotus on vaga traditsiooniline.
Teine narkokultuuri pärand on siinne esteetika. Narkokaubandusest tulenenud „lihtsa raha” kultuur on jätnud jälje nii paljude noorte ilukriteeriumitele kui ka väärtustele. Kesk- ja madalama klassi neidude seas on tihtipeale populaarsed kitsad ning keha paljastavad sädelevad rõivad, kontsakingad, värvitud küüned, juuksepikendused, võimaluse korral ka suurendatud büst ja taguots. Kahjuks on Medellini kuulsus kui kaunite neidude oaas viinud ka seksiturismi laia levikuni.
Kolmandaks vägivald ja narkokaubandus. Kuigi kuritegevus on oluliselt vähenenud, pole klannide vahelised arveldamised ja narkokaubandus kusagile kadunud. Enamikus linnarajoonides on territoriaalne kontroll erinevate illegaalsete rühmituste käes, mis rahastavad oma tegevust mikrokaubandusega (väikestes kogustes narkootikumide müügiga), varguste ja „vaktsiini” kogumisega. 2014. aastal loetles ajaleht El Colombiano kokku 247 Medellinis tegutsevat kuritegevuslikku rühmitust.
„Vaktsiini” kogumine on maffiale tavapärane süsteem, kus teatud summa eest pakutakse seda maksvale ärile või perekonnale kaitset. Neid, kes keelduvad maksmisest, võivad oodata ähvardused või naabruskonnast pagendamine turvalisuse eesmärgil. Selle hind oleneb nii rajoonist kui ka äri suurusest. Näiteks peab pagaripood, kus töötab minu korteri omanik, maksma iga kuu 600 000 peesot (200 eurot) sealse rühmituse bossidele n-ö turvateenuste eest. Takso- ja bussijuhtidele kehtib sama süsteem, ent „aktsiini” hind on tunduvalt väiksem.
Sama süsteemi järgi on jaotatud ka Medellini tänavatel vohav igasugune äritsemine. Kui esmapilgul võib tunduda, et puuvilja, sigarettide ja muu kraami müüjad tegutsevad oma suva järgi, siis tegelikult on ka nende paiknemine reguleeritud territooriumi valdava rühmituse poolt, kes kogub 3000 kuni 6000 (üks kuni kaks eurot) peesot äritseja kohta.
Samuti on endiselt probleemiks rivaalitsevate klannide vahel joonistatud nähtamatud piirid, mis hoiavad lahus eri rühmituste tegevusalasid. Nähtamatud on need seetõttu, et nende olemasolu tunnevad vaid klannide liikmed ja vahel ka sealsetes naabruskondades elavad tavainimesed. Ikka ja jälle jõuab uudistesse lugusid, kuidas keegi sattus valele territooriumile ning seetõttu ka maha koksati.
Kahjuks pole praeguseks kuskile kadunud ka kokaiinikaubandus. Kokaiin, mille kasvualad on üle Colombia oluliselt kasvanud viimase kahe aasta jooksul, on vähemasti Medellinis naeruväärselt odav. Räägitakse, et ühe doosi võib kätte saada õllehinna eest. Selle eksport on endiselt eelkõige Medellini ja Cali linnas asuvate kartellide käes. Hästi teenitud raha investeeritakse tihtipeale kinnisvarasse, seetõttu on ka Medellini üks tunnuseid pidev ehitusmüra. Linn kasvab mühinal: kõik vana ja aegunud lammutatakse, et teha ruumi modernsetele kõrghoonetele. Kuivõrd ehituspinda on Medellini kolmemiljonilise elanikkonna juures aina vähem, kasvab linn eelkõige vertikaalselt.
Medellini värvikas linnapilt
Viimase 15 aasta jooksul on tehtud suuri pingutusi, et muuta Medellini külastajasõbralikumaks. Kuigi paljud kõrgema klassi asukad pelgavad endiselt kesklinna piirkonda, on seal päevasel ajal ringi liikuda ohutu. Neile, kellele meeldib linnapilti ja inimesi jälgida, on kesklinna ala kindlasti kõige huvitavam ja kirevam. Seal võib kohata sääraseid huvitavaid ameteid, nagu kirjamasinal ametlike kirjade trükkija; bussi ja poodi sisseviskaja, kes jutlustab mikrofonisse hetke parimaid pakkumisi; kingaviksija; minutite müüja, kes lubab 200 peeso eest oma mobiilil kõnesid teha; lotomüüja; puuviljade, avokaadode, värskete mahlade ja rasvapirukate müüja, igasugused soolapuhujad ja autoakende pesijad. Peaaegu pool kesklinnas tehtavast kaubandusest on illegaalne või siis „informaalne”, nagu siin sellele poliitiliselt korrektselt viidatakse.
Sellistes veidi kaootilistes kohtades peab oma asjadel valvsamalt silma peal hoidma, kuigi kohalikud ütlevad, et siin röövitakse vaid neid, kes ise „papaiat pakuvad” ehk oma asju liiga julgesti eksponeerivad.
Kindlasti ei tohiks jätta kesklinna minemata, kuivõrd seal asuvad suur osa Medellini turismiobjektidest, näiteks Plaza Botero, kus on näha rohkesti skulptor Fernando Botero kujusid. Botero on üks Medellini kuulsamaid ja armastatumaid kujureid, kelle kurvikaid pronkskujusid on väljak täis.
Sealsamas asub ka Antiookia kunstimuuseum ning kuulsamad kirikud ja arhitektuuriobjektid. Viieteistminutilise jalutuskäigu kaugusel San Antonio metroopeatusest on muuseum Casa de la Memoria, mis peaks olema kõigile külastajatele peaaegu et kohustuslik. Seal on väga selgesti lahti seletatud Colombia ja Medellini lähiajalugu, konflikti põhjused ja tulemused.
Samuti on soovitatav võtta osa Comuna 13 grafitituurist, kus hiphopparid räägivad oma kogemuse kaudu sealses rajoonis toimunud militaaroperatsioonidest ja nende tulemustest. Comuna 13 oli üks linna keerulisemaid sisserändajate asutusi, kuhu on 1970ndatest saadik jõudnud palju pagulasi Colombia eri piirkondadest. Rajooni kõrgemat osa iseloomustavad endiselt käepärastest vahenditest kokku klopsitud plekk-katusega majad, mille vahel jooksevad kitsad trepid. 1990ndate keskel saabusid Comuna 13 rajooni geriljavõitlejad, kes aitasid sealsetel elanikel oma maju püsti panna ja igapäevaseid probleeme lahendada tingimusel, et nad saavad vastutasuks toidumoona, millega oma vägesid toita.
2002. aastal viidi seal president Alvaro Uribe käsul läbi kümneid militaaroperatsioone, tehes koostööd illegaalsete paramilitaarrühmitustega, et saada lahti sealsest geriljast. Operatsioonide tõttu on endiselt kadunuks jäänud üle 300 tsiviilelaniku. Gerilja asemel hoiavad nüüd territooriumil korda väiksemad kriminaalsed rühmitused, mis tegutsevad eelmainitud süsteemi järgi ning tagavad, et ühelegi turistile ehk siis rahaallikale liiga ei tehtaks.
Medellini kontrastid
Medellin on endiselt üks Lõuna-Ameerika ebavõrdsemaid linnu, mille tõttu on igapäevaselt näha palju kontraste vaesemate ja rikkamate linnaosade vahel. Medellini lõunapoolses osas võib näha äärmiselt luksuslikke kõrghooneid, elamuid ja autosid. Samas on linna põhjaosas hulganisti vaeseid hütikesi, mis on kokku klopsitud Medellini jõe kaldale. Sinna vahele eksib tihtipeale ka mõni lehm või kana, rääkimata paljajalu ringi jooksvatest lastest. Comuna 13 töörahva rajoonis, kus mina ühe kuu jooksul elasin, sai hommikutundidel kuulda kuke kiremist ja kirikukella, mis iga poole tunni tagant üle kogu naabruskonna kõlas. Lihtsamates linnaosades leidub vaid väikeseid külapoode, kus saab kätte kõige elementaarsemad tarbeesemed. Jõukamatel aladel asuvad hiiglaslikud, eestlastele tavapärased kaubandusketid, kus on võimalik soetada kõiksugu rahvusvahelist toodangut.
Segregatsioon linna eri tsoonide vahel on kaunis suur ja nõnda polegi kõrgema klassi elanikel vaesematesse rajoonidesse asja. Paljud elanikud seostavad lihtrahva rajoone endiselt kuritegevusega ega näe suurt põhjust, miks oma jalga sinna tõsta. Linnavalitsus teeb aga vaikselt algatusi, mis lubaks jõukate ja vaeste alade elanike läbikäidavust suurendada.
Näiteks pühapäev on Medellinis spordipäev, mis on loodud selleks, et suurendada linnarahva liikuvust. Sel puhul suletakse Medellini suurematel teedel liiklus, et tervisesportlased saaksid rahus joosta ja rattaga sõita. See tekitab omakorda võimaluse, et panna püsti telgikesed, kus müüakse nii mahlajooke kui ka õlut, koogikesi, rasvapirukaid, hot dog'e, grillvorste ja muud toidukraami, mis aitavad tervisesportlasel kaotatud energia hõlpsasti taastada. Toidu poolest on Colombia suur lihaarmastaja, mida väikese arepa (maisijahust pannkoogike) ja rohke kastmega alla neelatakse. Samas on ka eksootiliste puuviljade ja nende põhjal valmistatud mahlade valik lõputult suur.
Medellini imed
Medellinist räägitakse tihtipeale kui imelinnast, mis suutis muutuda vaevu ühe aastakümnega vägivaldsest provintsist tänapäevaseks suurlinnaks. Selle taga olid nii poliitilised reformid kui ka urbanistlikud lahendused, mille raames ehitati linna metroo- ja kaabelmetroo süsteem, mis aitab kaasa ülerahvastatud linna liikuvusele. Samas julgeksin aga öelda, et Medellini võlu peitub eelkõige tema äärmiselt külalislahketes inimestes. Paisad on erakordselt abivalmis ning jagavad hea meelega oma teadmisi ja kogemusi. Toidupoodi külastades võetakse ostja vastu lausega: „Tere kaunist hommikut, kuidas teil on läinud, kas saaksin teid kuidagi aidata?” Eriti just töörahva rajoonides on elamine endiselt lihtne ning naabrite läbikäimine ja üksteise aitamine vägagi tavapärane.
Kõigi nende kontrastide juures tuleb ka mainida, et Gabriel Garcia Marquezi ristitud maagiline realism on Medellini igapäevaelu kirjeldamiseks endiselt kohapärane. Kord leidsin end Tarmaci-nimelise reggae-bändi stuudio katuselt, rääkimas muusikutega Colombia tulevikust. Meie vestluse taustal üritasid kolm noormeest matšeetega maha raiuda katusel kasvavat banaanipuud, et teha ruumi 19 kanepitaimele, sest just tol päeval oli vastu võetud uus kanepit lubav seadus. Kord jäin rahvarohkel Parque Berrio väljakul kohalike muusikute saatel tantsima 78-aastase Fernandoga, kes mu hiljem − kella kuue ajal õhtul − ka tantsusaali vedas, et veidi kohalikku aniisilikööri proovida ja juttu ajada.
Kahjuks on tavapärased ka elulood, kuhu on ühel või teisel viisil sisse pikitud traagilised elukogemused. Näiteks langes mu korteriomanik aastaid tagasi inimröövi ohvriks, mistõttu nüüdseks on tema poliitilised väljavaated üpriski paremäärmuslikud. Olen vestelnud ka naissoost kogukonnajuhiga, kes võeti kord kriminaalrühmituse poolt pantvangi. Ähvardustest hoolimata veab 34-aastane pikkade valgete afropatsidega Paola endiselt 40-liikmelist ühendust, mis võitleb Comuna 13 naiste õiguste eest.
Kui on vähegi tahtmist ja avatust, kohtab Medellinis väga kirevate lugudega inimesi, kelle kogemuste läbi on kõige parem linna tundma õppida. Paisad on väga sõbralikud ja räägivad suure uhkustundega, kuidas nende linn väljus tänu kogukonna koostööle 1990ndate aastate kriisist. Praegune Medellin on põhjamaalase jaoks võib-olla veidi kaootiline, ent kindlasti mitte ohtlik paik, mida tasuks külastada linna autentse ja sõbraliku oleku eest.
Tekst ja fotod: Maria Lindmäe