Matkates Eesti moodi vihmametsas

Ka Eesti looduses leidub paiku, mis meenutavad oma metsikuse ja liigirikkusega kangesti vihmametsa. Tõnu Jürgenson tutvustab Poruni ürgmetsa.

Ka Eesti looduses leidub paiku, mis meenutavad oma metsikuse ja liigirikkusega kangesti vihmametsa. Tõnu Jürgenson tutvustab Poruni ürgmetsa.

Mind on alati köitnud Ida-Virumaa metsik loodus, üheks muljetavaldavamaks kohaks on sealne Poruni ürgmets. Esimesel Poruni külastusel märkasin, et sealne mets pole päris selline, nagu olin harjunud nägema. Kuidagi metsik ja liigirikas tundus see olevat, kuigi sellest liigirikkuse mõistest ma toona veel suurt midagi ei jaganud. Mõni aasta hiljem sattus minu kätte Eesti Looduse aastaraamat „Lehed ja tähed”, kus oli kogumik ajakirjas ilmunud artikleid. Sealt leidsin Hendrik Relve sulest ühe kirjutise, kus ta mainis, nagu oleks veel vaid vähestes Euroopa piirkondades säilinud taigavöötmele omased vihmametsa tunnustega põlis- ja ürgmetsad. Need metsad on suuresti sarnased metsadega, mis katsid meie maad pärast viimast jääaega umbes 6000 aastat tagasi. Selline mõte tundus piisava vihjena, et minna Porunisse uuesti ja uuesti metsa uurima. Siinkohal on ilmselt sobilik natuke selgitusi jagada, mis vahe on ürg- ja põlismetsal. Poruni mets on põlismets, mitte ürgmets. Ürgmets on inimese poolt täiesti puutumatu, lähim selline on Kesk-Siberis. Lihtsalt kuidagi on mingil põhjusel hakatud Poruni metsa ürgmetsaks kutsuma. Hendrik Relve on kirjutanud ühes oma artiklis nii: „Vanad metsad Eestis, mis tavakujutluses võivad tunduda ürgmetsana, saavad olla kas loodusmetsad või põlismetsad. Loodusmets on vana mets, kus pole näha raieid, kände, kraave ega muid kaugelt silma hakkavaid inimtegevuse jälgi. Hoolikamalt uurides võib seal ometi avastada mõne sammaldunud kännu, kinnikasvanud kraavijupi või muu märgi inimese ammusest toimetamisest. Kui loodusmetsas kustuvad ka viimased jäljed inimesest, saab sellest põlismets. Sellise pikka aega omapäi arenenud metsa kindlad tunnused on eri aegadel mahakukkunud tüvede rohkus ning metsa kõrguse, vanuse ja liigilise koosseisu suur vaheldusrikkus. Eesti põlismetsad on mitmete seene-, putuka- ja taimeliikide kodu, neid tavalises majandusmetsas ei leidu. Just selliste liigirikaste metsade hulka kuulub ka Poruni põlismets. Näiteks paistab siin puudel sulgjat õhikut, kaunite korrustena kasvavat sammalt, mis saab kasvama hakata üksnes ligi sajandivanustel tüvedel.” Kui kavandada matka Poruni ürgmetsa, siis soovitan eelnevalt läbi astuda mõnest raamatupoest ja soetada topograafiline kaart mõõtkavas 1:50000. Sellisele kaardile on kantud iga väikseimgi kraav ja metsasiht, nii on piirkonnas hea liikuda ja rada kujundada. Kui liikuda Alajõelt Vasknarva suunas, siis kindlasti peaks väikese peatuse tegema Smolnitsa kandis, ilusamat randa Peipsi ääres ei leia. Samuti on seal n-ö laulvad liivad. Kindlasti tasuks ka sisse põrgata Vasknarva ja uudistada sealse linnuse varemeid. Teel, mis suundub Gorodenka poole, on soovitatav liikuda kiirustamata või isegi vahepeal peatus teha, et visata pilk Narva jõele. Narva jõgi on kohati poole kilomeetri laiune ja seal on ohtralt väikseid kauneid saari. Vastaskaldal Venemaa poolel võib märgata mitut eriti uhket häärberit. Kui slaavlasel on raha, siis tagasihoidlikkusest pole üldjuhul märkigi. Oma liikumisvahendi võite jätta Gorodenka piirivalvekordoni juurde, seal ei puutu seda keegi. Kena oleks piirivalvuritega oma matkaplaane jagada, et neil oleks ülevaade teie liikumisest. Koha nimetus Gorodenka tuleb tõlkena venekeelsest sõnast gorod ehk linn, nii võiks seda küla nime tõlkida linnakeseks. Kunagi oli see koht üsna elav, sest 18. sajandil asus siin klaasitööstus ning pudeleid ja aknaklaase veeti peamiselt Peterburi. Toodang transporditi mööda Narva jõge ja sealt mööda Soome lahte edasi. Kui kordoni juures Narva jõega kohakuti sammuda, siis hakkavad peagi silma märgid Teisest maailmasõjast. Vasakut kätt jäävad kunagised kaitseliinid kaevikute, punkrivaremete ja plahvatusest tingitud lehtritega. Sügavamale metsa minnes võib kunagisest sõjatehnikast järele jäänud vanaraudagi leida. Militaarset vanarauda on siinses metsas praeguseni palju, kuigi vandaalarheoloogid on siia kõvasti rüüsteretki korraldanud. Õnneks on ka sõjaajaloohuvilised jõudnud sama teha ja väärtuslikemaist n-ö metsaandidest on kokku pandud väärikas muuseum, mis hetkel asub Sinimägedes. Väljapanekus võib leida eksponaate alates sõjameeste isiklikest asjadest kuni raskerelvastuseni välja. Mööda Narva jõe äärt liikudes jõuame viimaks paika, kus kohtume Poruni jõega, mis suubub Narva jõkke. Narva jõepind on siin tohutult avar. Jõe keskel võime näha metsaga kaetud saari, vastaskaldal on ühtlane metsamüür. Sealne mets kuulub juba Venemaa valdustesse. Jõevaade on uhke ja meenutab vaata et mõnda Siberi jõge, see vaade on suisa mitte-eestilikult suurejooneline. Narva jõgi on olnud Eesti- Vene piiri tähistaja pikki sajandeid, kuigi kunagi ammu aastatuhandeid tagasi elasid mõlemal jõekaldal meie keelesugulased vadjalased. Narva jõest kaugemal läänes laiub suur soode ja metsadega väga hõreda inimasustusega ala, mida teame Alutaguse nime all. Siinses metsas jalutades tekkib tunne, nagu oleksid taigasse sattunud. Sõna „taiga” on pärit altai keeltest ja tähendas algselt üksnes Siberi okasmetsi. Praegu tähistavad loodusteadlased sama sõnaga tihti aga kogu maakera põhjapoolkera okasmetsi. Alutaguse okaspuurohketes metsades on alati elanud ka taigale tüüpilisi taime- ja loomaliike. Samas ei anna Poruni põlismetsas tooni ainult okaspuud, eriliseks pärliks võib pidada looduslikku pärnametsa. Seal, kus Poruni jõgi kohtub Narva jõega, peab matkaja hakkama liikuma piki Poruni jõe kallast ülesvoolu, sest jõgi on sedavõrd lai, et ilma paadita sealt üle ei saa. Aastaid tagasi sellesse kohta talvel sattudes nägin jõejääl põdrajälgi, mis paraku lõppesid kaldas vähem kui mõnekümne meetri kaugusel suure jääauguga. Selline oli siis ühe kohaliku põdra saatus, vähemalt ei olnud tema saatuseks saada vorstiks. Suurulukitest liiguvad siin metsas põdrad ja karud. Ka möödunud sajandi neil aastakümneil, kui nood uhked loomad mujalt Eesti metsadest kadunud olid, jäid Alutaguse metsad põdrale ja karule ikka kindlaks kantsiks. Endalgi on olnud hulk kokkupuuteid sealsete laaneelanikega. Siin on ainult üks „aga” − väga suure seltskonnaga ei tohi metsa vahel liikuda. Kõigil kordadel, kui olen Porunisse sattunud nii, et matkaseltskond on maksimaalselt kolmeliikmeline, on alati õnnestunud näha kas põtra, metskitse, metssiga või metsist. Korra olen sõna otseses mõttes puhkavale sokule peale astunud. Me mõlemad saime paraja ehmatuse osaliseks. Sokk ei osanud paanikast kuhugi joosta ja haukus, nagu sokkudele kombeks. Selline haukumine on lähedalt kuuldes võrdlemisi võigas heli. Kevadisel ajal olen palju näinud värskeid karukäpajälgi, mõned on kuulunud emakarule, kes talvel sündinud poegadega esimesi jalutuskäike tegemas. Selliseid jälgi leides tuleks omavahel kindlasti kõva häälega rääkima hakata või mingeid asju kolistada, et emakarule kaugel oma kohalolekust märku anda. Poegadega emakaru on kevadel eriti ohtlik, see on tingitud emainstinktist poegi kaitsta ja pikast dieedist, mis algas lume tulekuga ja lõppes lume minekuga. Poruni põlismetsa kõrval asub Eesti suuremaid soostikke − Puhatu soostik. Lähedusse jääb ka Agusalu soostik. Need on kohad, mida on parem külastada talvel ja laiade metsasuuskadega või siis muudel aastaaegadel suuremat sorti räätsadega. Iga rääts paraku rappa ei sobi, õiged räätsad sellisel maastikul liikumiseks on pea meetripikkused ja üksjagu laiad. Puhatu soostiku kohta võin lühikese kommentaarina öelda, et olen korra seal käinud, aga rohkem minna ei taha – igaüks tehku sellest omad järeldused. 1967. aastal rajati Poruni jõe ümbrusse üks Eesti esimesi ürgoru ja põlismetsa taimestiku ja loomastiku kaitseks mõeldud alasid. Jõekallastel kasvab liigirikas ja keeruka rindelisusega laialehine mets, samuti sirguvad siin sanglepa ja hariliku saarega lammimetsad, kõrgel jõekaldal ka laialehised segametsad. Piirkonna metsikuse selgitamiseks võis lisada, et Poruni- Puhatu piirkonnas on nähtud kasvamas ja elamas vähemalt 362 taime-, 111 linnu- ja 48 imetajaliiki. Üks haruldasemaid liike, kes siin elab, on lendorav. Poruni (Boroni, Poroni) jõe varasem nimi Borovnja pärineb vene keelest ja tähendab tõlkes äket või äkkevagu. Rahvasuu räägib, et just äkkevaost on arenenud jõesäng. Suure ja sügava vao võis tekitada võimas põllutööriist, mida pidi käsitsema hiiglaslik põlluharija. Poruni põlismetsas ja Puhatu soostikus matkamise teeb huvitavaks see, et see paneb matkaja tõelised orienteerumisoskused proovile. Oskus viia kaardi, kompassi ja maastiku pilti omavahel kokku on üks väärtuslikemaid oskusi looduses toimetulekus. Kõiksugu peened elektroonilised abivahendid on küll lahedad mänguasjad, aga 100% nende peale loota ei maksa, liiga kapriissed on nad paraku. Kõige optimaalseim matk selles piirkonna oleks kolme-nelja ööbimisega matk. Selle ajaga jõuab kaitsealast saada päris hea ülevaate, aga kindlasti piisavalt vähe näha, et oleks põhjust sinna kunagi uuesti tagasi tulla. Parim aeg seal matkamiseks on sügis või varakevad. Suvel tuleb arvestada kirjeldamatute sääsehordidega. Talvel on seal väga ilus, aga siis peab olema hea varustus. Arvestada tuleks ka väga aeglase liikumiskiirusega. Porunis on jõe kaldal küll mõned ametlikud lõkkekohad, aga toiduvalmistamiseks soovitan arvestada ikkagi ainult välipliidi võimalusega. Lõkkekohtades ei pruugi alati puid olla ja looduskaitselised piirangud ei luba metsast kuivi puid võtta. Head matka teile Eesti „Siberis”!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga