Nepal sai 2015. aasta maavärinas rängalt kannatada, eriti Katmandu ja Langtangi ümbrus. Õnnekombel jäi Mustangi piirkond suuremast hävitustööst puutumata. Madis Konsap käis 2013. aastal sealkandis huvitavalt jalgsimatkal, mille korraldas Nava Raj Dahal, Eesti aukonsul Nepalis. Loodetavasti jätkuvad sügisel ka Nepali kõige populaarsemad matkad Annapurna ringil, sest lisaraha on sealsetele inimestele ja riigile nüüd eriti oluline.
Nipernaadi reisiklubi korraldatud Mustangi kuningriigi külastus kulges tavapärasest erineval marsruudil. Teekonna hakatuseks läbisime Nepali tuntuima matka, s.o Annapurna ringi esimese poole Kagbenini. Takkajärele võib sellist valikut vaid kiita. Tänu saavutatud aklimatiseerumisele ei tekitanud edaspidised rohked tõusud ja laskumised Mustangis mingit tõsisemat raskust. Kui Annapurna ringil on loodus enamasti väga lopsakas ja rikkalik, siis Upper Pisangi piirkonda iseloomustab peaasjalikult kõrbekuivus ja rohke kergelt lenduv tolm.
Kogu regioon on piiratud juurdepääsuga ala. Ametlikult sai turistidel võimalikuks Mustangi külastada alates aastast 1992. Kümnepäevase külastusloa võib Nepali riigilt lunastada 500 dollari eest. Iga järgneva päeva tasuks võetakse 50 dollarit. Kallis hind peab eemal hoidma massiturismi, et säiliks unikaalne keskkond. Algne Tiibeti olustik on kuningriigis väidetavalt paremini säilinud kui emamaal. See peab ilmselt paika, sest Hiina okupatsioon keeras Tiibetis elukorralduse pahupidi. Kui 2006. aastal püha Kailashi mäe juures käisin, nägin oma silmaga seda masendavat sõjaväehulka ja piiritut ülbust põlisrahva suhtes. Jõhkrad ümberkorraldused, traditsioonide lõhkumine ja hiina immigrantide soodustatud sissevool on ilmselgelt kaasa toonud juba pöördumatuid muutusi.
Aeg toob muutusi ka rangelt hoitud piirkondadesse. Kui varasematel aegadel tuli Mustangis matkates leppida telkides ööbimisega ja kogu vajalik varustus kaasa vedada, siis nüüd saab mugavamalt. Ehitatud on uued teemajad, mis pakuvad lahkesti öömaja ja ninaesist. Hiina ja Nepali valitsused plaanivad tulevikus ühendada Tiibetis valminud maantee Nepalis Pokharasse viiva teega. Algeline Mustangi läbiv džiibitee on juba olemas ja kasutusel. Selle korralikuks kohandamine kasvatab tõenäoliselt läbiliikuvat transpordihulka mitu korda.
Siit soovitus – külastage praegu Mustangi, näete veel suurest ilmast suuresti puutumata väga eripärast keskkonda. Tiibeti keskmine kõrgus on 4500 meetrit üle merepinna. Mustangis saab autentset maastikku ja olustikku nautida peaaegu kilomeetri jagu madalamal. Sellest tulenevalt on kliima palju talutavam ning temperatuurikontrastid püsivad mõistlikumas piires. Vaatamata eriloa kõrgele hinnale on Mustangis matkamine soodsam kui Tiibetis.
Kuningas, kes valitseb Mustangis Nepali riigi toel, resideerub peamiselt Lo Mantangi palees. Kohtuda paraku ei õnnestunud, sest nädal enne meie kohalejõudmist oli kõrgestisündinu lahkunud Upper Pisangi pealinnast helikopteril Katmandusse. Võib-olla Nepali valitsuselt tarka juhendust saama.
22. oktoober
Seitsmendal matkapäeval jõudsime Thorong Phedisse (4420 meetrit). Öö veetsime mulle 2007. aasta Annapurna-retkest tuttavas High Campi laagrikompleksis, kuhu oli vahepeal möödunud aastatega juurde siginenud palju uusehitisi. See on viimane mõistlikul kõrgusel ööbimispaik enne kõrge Thorong La kuru (5416 meetrit) ületamist. 400 meetrit kõrgemal asub veel üks majadekogum, kuid liigkõrge asukoht teeb seal öö veetmise juba riskantseks. Teel majutuskohta ületasime mitu uut tervet jõeorgu ületavat pikka rippsilda. Vanad puitsillad püsisid samuti kasutuses. Pikal ebastabiilse pinnasega teeosal oli kivimüüridega tublisti rada kindlustatud. Mõlkis roostekirju silt hoiatas maalihete eest. Kõrgus andis tunda ning juba suhteliselt väikesed tõusud võtsid hingeldama. Pärastlõunal ronisime kurule viival rajal 4800 meetri kõrgusele. Seda kõike muidugi homse raske päeva ja kõrgustaluvuse parandamise nimel. Laagrisse tõi elevust helikopter, mis viis ära eelmisel õhtul kohale jõudnud matkaja, kelle oli uuel hommikul maha murdnud mäehaigus.
23. oktoober
Hommikul startisime kell 3.30. Kuu andis päris korralikku valgust. Algul valgustasin teed pealambiga, kuid peagi kustutasin selle. 2007. aasta ilmaoludega võrreldes olid tingimused head. Tee oli peaaegu lumeta, mõni üksik libe lõik välja arvatud. Tõusul kurule puhus tuul vastu ja kohati oli väga külm. Eriti kannatasid näpud. Eelmisel korral ründas meie matkagruppi just kurul tugev lumetorm, mis viis igasuguse nähtavuse. Sel aastal oli teekonna kõrgem punkt peaaegu lumevaba.
Teatavaks pettumuseks osutus kurult avanev pilt Dhaulagiri ahelikule. Kahelt poolt olid kõrged mäeküljed segamas. 2010. aastal Tilicho järve marsruudil ületatud Mesokanto La nime kandvalt kurult oli vaade võrratult avaram ja parem. Järsk allatulek kestis lõputult. Vastu tuli hulk entusiaste, kes püüdsid kurule jõuda teiselt poolt. Siit oli tee tunduvalt kurnavam. Möödunud Jaapani veteranmatkajate terves mõistuses võis kahelda, sest nende visa, hambad ristis kulgemine toimus kilpkonnakiirusel. Pealegi jäi kuru kaugele ja kõrgele ning aeg näitas juba hilist pärastlõunat. Telke ei paistnud neil kaasas olevat ning teel puudusid ööbimishooned. Viimaks jõudsime Muktinathi (3850 meetrit).
24. oktoober
Hommikul külastasime kõrgel mäeküljel asuvat olulist hinduistlikku ja budistlikku templikompleksi. Vägevate puude varjus kõrgusid mõlema usu kultushooned sõbralikult vaheldumisi. Pühapaigas võib igal ajal kohata rohkelt palverändureid. Hindud kandsid enamasti kollast värvi riietust. Territooriumi sügavuses asuvas budistlikus templis nägin ära ka „igavesed tuled“. Üks põles kaljutüki sees, teine vees. Ruumis oli väga pime ja ilmselt looduslikust gaasist toidet saavad tulukesed hubisesid vaevu-vaevu. Tempis käis parajasti jumalateenistus. Kõige kõvemat häält tegid umbes viie-kuueaastased mungaõpilased, kes täiest kõrist kisades peast pühasid tekste retsiteerisid.
Pärast hommikusööki algas teekond allamäge Kagbeni suunas. Võtsin aega rohkelt ülesvõtteid teha, sest ilm püsis ideaalne ja kaunid sügisvaated vaimustasid silma. Paljude teeäärsete majade kõrvale oli üles seatud väikesed kangasteljed, millel naised erksate värvidega triibulisi salle kudusid. Ostsin ka paar tükki, toetades sellega kohaliku kunstkäsitöö edasikestmist. Laskumine Kali Gandaki jõe orgu oli kohati jalgumurdvalt järsk. Hiliseks pärastlõunaks tõusis tugev tuul, mis tõstis laia jõeoru kohale tihedad tolmupilved. Kagbenist avanes kaunis vaade lumisele Annapurna massiivi kuuluvale Nilgiri Northi (7061 meetrit) mäele.
25. oktoober
Kagbeni servas andis suur silt teada sellest, et siit algab Mustang, mis kirjasõnas kannab tiitlit The Last Forbidden Kingdom of Lo. Otsetee läks järsult mäkke. Edasi kõndisime pikalt mööda auklikku džiibiteed ülilaia Kali Gandaki oru serval. Nüüd, sügisesel ajal, püsis jõgi kitsas sängis, kuid voolutugevus oli siiski muljetavaldav. Võis vaid kujutleda vaatepilti kevadise suurvee korral, kui vesi täidab kogu jõeoru. Maastik meenutas väga Tiibetit. Eripäraselt erodeerunud settekivimitest mäed moodustasid muljetäratavaid kanjoneid. Iga järgmise nurga tagant ilmus välja uus põnev maastik, uus rakurss. Kaljude värvipalett ulatus kahvatupruunist erepunaseni. Suured kitsekarjad otsisid olematuid rohuliblesid järskudelt nõlvadelt. Kasvamas võis näha vaid üksikuid poolkõrbenud põõsatutte. Maastik oli tunduvalt kuivem ja tolmusem Annapurna ringil kogetust.
Liiklus teel oli väga harv, möödusid vaid mõned mootorrattad ja džiip. Jõeorus asuvates külades paistis siiski küllalt rohelust. Kõrgusid vanad pajud ning juurde oli istutatud palju uusi. Mais tundus olevat veel koristamata ja rohetas täies ilus. Tee ääres, keset lagedat, laius muljetavaldavalt suur õunaaed, mida ümbritses kõrge savimüür. Valitud oli veider asukoht, sest just selles paigas tundus tuul erilise jõuga puhuvat. Chhuksangi (2900 meetrit) jõudsime pärastlõunal. Tegime mõnetunnise ringkäigu külas ja jõeorus. Matkakaaslasel õnnestus jõeorust leida fossiil, s.o ammuse merelimuka kivistis. Iidsel ajal moodustasid Himaalaja ja Tiibeti alad merepõhja, mis suruti kõrgustesse mandrite kokkupõrkel. Taolisi kivistisi müüakse matkatee ääres igas väiksemaski kohakeses. Osa vanemaid maju jõe kaldal seisid mahajäetuna, sest vesi oli uuristanud kaldaseina varisemisohtlikuks.
26. oktoober
Hommikul ületasime pika raudsilla, mis viis teisele poole jõeorgu. Kõrgel punakat värvi liivakivikaljul paistis rida koopaid. Pööre paremale viis järsule lahtise pinnasega mäeküljele. Kui jõudsime ronimisega väikese külakeseni, pidasime puhkepausi ja siis uuesti ülesmäge. Mingi aja kulgesime džiibiteel. Peagi pöörasime vanale kaubateele, mis oli rajatud kõrgele kaljuservale järsuseinalise oru kohale. Rada oli kohati kitsas ja pidev tõus võttis hingetuks. Oru põhi paistis kaugel allpool ning vaated olid vägevad. Selline peaks välja nägema üks õige matkarada! Autoteed mööda matkates kaob suur osa võlust. Annapurna ringil viib džiibitee praegusel ajal juba peaaegu Thorong La kuruni. Vanade kaubaradade asendumine autoteedega võib peletada matkarahva. Nii on see käesolevaks ajaks juhtunud teisele poole Thorong La kuru jääva Annapurna retke osaga. Enamus läbib selle autodel või lendab Jomsomist lennukiga Pokharasse. Paljud aegade jooksul ehitatud ööbimismajad on jäänud klientidest ilma.
Iga järgnev käänak avas uue võimsa vaate. Lõpuks jõudsime kuru tähistava kivihunnikuni. Tuules lehvisid palvelipud. Allatee kestis pikalt ning viimaks jõudsime Samari (3150 meetrit). Pärastlõunal ronisime kõrgel mäenõlval asuva kloostrini. Hoone oli vaid paar aastat tagasi ehitatud, kuid pühakujude vanus ulatus kolme sajandi taha. Küla kohal kõrguval mäenukil seisid vanad kindlusevaremed. Kaugelt eemalt paistsid Annapurna aheliku lumised tipud.
27. oktoober
Uus matkapäev algas järsu tõusuga. Enamasti astusime jalgrajal, kuid vahel ka džiibiteel. Hommikul oli mägede kohal tihe udulinik, mis päeva edenedes haihtus. Päike eriti ei vaevanud, sest enamasti kattis taevast kerge pilvkate. Pärast väikest langust algas uus järsk tõus. Nüüd kõrgusid kaljuseinad juba väga järsult ja mõnest kohast, kus vesi oli serva eriti uuristanud, paistis vägagi pikk otsetee alla. Paljudes kohtades seisid pinnast hoidvad kivimüürid, mida hoidisid koos traatvõrgud. Enne lõunat ületasime kuru, mille kõrguseks näitas GPS pisut alla nelja kilomeetri. Veelgi kõrgemalt siksakitas autotee. Pärast lõunat laskusime poolteist tundi. Maastik oli enamasti ülikuiv ja tolmune. Vahelduseks palistasid tõusuteed järjekordsele kurule tihedad suured põõsad. Nende seas kasvasid kõrged kadakad.
Lõpuks jõudsime Gelingi (3510 meetrit). Orus asuv küla oli täis vaimustavat rohelust. Mägedest voolav, enamasti torudesse kammitsetud vesi hoiab põllumajandu sel kenasti hinge sees. Rohkelt kasvas väga jämedaid pajusid. Sirged, peenema tüve mõõtu ladvaoksad raiutakse teatud kasvustaadiumis maha. Enamasti leiavad need kasutust laetaladena, millele laotatakse katuseks kiht kive. Tihenduseks lisatakse savi, sõnnikut ja jumal teab mida. Paistab, et tulemus saab piisavalt soojapidav. Kuna vihma sajab väga harva, siis pole oluline ka täielik veepidavus. Lae altpoolt viimistlemiseks kasutatatakse kirevaid kangaid. Mitmel mahajäetud vanemal majal olid talad alla andnud ja raske katus lebas maas.
28. oktoober
Päev algas Gelingi kloostrite ülevaatusega. Allpool mäenõlval asus suurem ja igati traditsioonilise sisemusega pühakoda. Kõrgemal seisis väike sakya koolkonnale kuuluv hoone. Sellist pühakoja sisustust polnud ma varem näinud. Puudusid tavalised Buddha ja teiste tähtsamate pühakute kujud. Seinajoonistustel lõid tantsu luukered ja kõikvõimalikud pahad vaimud. Ruumi ühte külge täitis väga peente nikerdustega kaetud punasest puidust „puhvetkapp“. Vasakpoolsele lage kandvale postile selle ees oli naelutatud inimese käelaba. Pühakoja munk andis teada, et see kuulus kunagi altari valmistanud meistrile. Kui nikerdused viimaks valmisid, kukkus käsi iseenesest küljest ja sai reliikviaks.
Edasine teekond algas ülilaia oru läbimisega. Pidev aeglane tõus pani vaimu proovile. Uue kaljuseinani jõudes sai nautida juba oluliselt järsemat ronimist. Ületasime Ghami La (3520 meetrit). Kurul lõõtsus tugev külm tuul. Allapoole viiv tee lõppes peagi ja järgnes uus aeglase tõusunurgaga rada. Ghamini (3490 meetrit) viis järsk laskumine. Eemal kõrgel kaljuseinal paistis hulgaliselt koopaavausi. Pärastlõunal läksime neid uurima. Kõrgele mäkke turninud entusiastid leidsid, et nendes kunagi ammustel aegadel elamiseks kasutatud koobastes pesitsesid nüüd hiigelsuured kotkad. Välja ilmunud ja lendu tõusnud kolmemeetrise tiivaulatusega linnud kustutasid põhjalikuma uurimise soovi.
Külas jalutades sattusime harjumatult naturaalsele vaatepildile. Maha laotatud koormakattel lebasid vähemalt viie värskelt tapetud kitse tükeldatud lihakehad. Käis soolte täitmine vorstimaterjaliga. Küünarnukkideni punaste kätega meistrid tegutsesid lõbusalt vesteldes, päike paistis kirkalt ja värske veri ergas erilise intensiivsusega. Vaatepilt otse kutsus pikalt protseduure jälgima ning pildile jäädvustama.
Saabuvaks talveks valmistuti külas hoolikalt. Hoovides kuivatati suurel hulgal sõnnikut. See on külmal ajal põhiline küttematerjal. Kõik loomade poetatu koguti külatänavalt ja mujalt hoolikalt kokku ning pandi päikese kätte kividele tahenema. Katustele oli kuhjatud rohkelt kuivatatud heina ja põletuspuid.
29. oktoober
Hommikune teekond algas taas aeglase tõusuga, mis kasvas peagi üle tõsisemaks ronimiseks. Tuult polnud, päike soojendas intensiivselt ning poole mäe peal tuli vest maha koorida. Kurul olid väga hästi näha nii Dhaulagiri kui ka Annapurna tipud. Nendel möllas ilmselt marutuul, sest mõlema mäe kohal lehvisid hiiglaslikud lumelipud. Allatee viis otse Tsarangi (3560 meetrit). See on suuruselt teine küla Upper Mustangis. Haritavat maad paistis orus olevat päris palju. Küla uuema osa tä navad olid laiad, mis lubas nendel lahedalt autodega sõita.
Õhtupoolikul külastasime kloostrit, kuid paraku oli suur pühamukompleks peaaegu välja surnud. Vaid paar munka tegelesid võilampide täitmisega. Tunniplaan seinal andis tunnistust, et kloostris tegutses kool. Õpetati matemaatikat, loodusteadust ja muid maiseid tarkusi.
Ka selles külas sattusime nägema äsja tapetud loomade kerede tükeldamist. Ilmselt valmistuti Tihari (Diwali), s.o valguse ja tule püha tähistamiseks. Kõikvõimalikke pidustusi ja festivale toimub Nepalis alatihti. Nendest kahte suuremat peetakse vastavalt kevadel ja sügisel.
Meie peatuskohas pidasid kolm vanemat munka juba hommikust saati teenistust. Trummitagumine, taldrikute vaskne helin ja pasuna jorin koos innuka pühade tekstide retsiteerimisega pidid tooma head õnne majale ning inimestele. Nooremad mungad mängisid samal ajal tänavanurgal hasartselt piljardit.
Meie päevateekonnad said tihti pärastlõunaks läbi, mistõttu tuli otsida huvitavat tegevust ja ajatäidet. Ümbruskonnas leidus alati piisavalt vaatamisväärset ja põnevat külaelu võis jälgima jäädagi. Kiviaedade kõrguse kergitamiseks ja parandustöödeks kasutati siinkandis enamasti rohmakaid päikese käes kuivatatud saviplokke.
30. oktoober
Uuel hommikul jätkus maja õnnistamise teenistus veelgi suurema hooga. Kahes ruumis tegutsesid kokku viisteist munka. Võistlesid lausa kaks orkestrit. Lauakesele oli seatud mandala, mille keskel troonis Buddha plekist kohvitopsi otsas. Teenistuse käigus läideti mandalale paigutatud küünlad. Pühade tekstide lugemine oli eriti mõjuv koos transsiviiva trummirütmiga.
Teekond jätkus samal moel nagu eelnenud päevadel. Enne Lo Manthangi (3810 meetrit) ületasime 3950-meetrise kuru. Tuul oli üleval väga tugev ja läbilõikav. Pärastlõunal küpses plaan külastada Tiibeti piiri lähedal asuvat koobaslinnakut, milleni tuli paar tundi minna. Jalavaeva kergendamiseks telliti ratsahobused. Mina üksinda otsustasin jalgsimineku kasuks. Hobustel loksujatega ühe tempo pidamisega polnud mingit raskust, sest põhiosa teekonnast kulges mööda džiibiteed. Tee servas kulges ülipikk manikivide müür. Kunagi ammu elukohana kasutatud koobaste vanus ulatus mitme tuhande aastani. Kaugel eemal kummuv mäekülg tähistas Tiibeti piiri.
Tagasiteel jäin pimeda kätte. Viimane osa Lo Manthangi lähikonnas tuli läbida vaevutajutaval rajal, sest kuu polnud veel tõusnud ning pealampi polnud taibanud kaasa haarata. Hobuvoor jõudis kohale veelgi sügavamas pimeduses.
31. oktoober
Hommikul tegime tutvumistiiru Lo Manthangi vanema osa kitsastel tänavatel. Vaatasime üle paar kloostrit ja kuninga residentsi. Neid sai imetleda vaid väljastpoolt, sest kahjuks rippusid ustel tabalukud.
Tagasi lõunasse kulgesime vanal kaubarajal, mis osutus palju põnevamaks kui tulekul läbitud džiibitee. Kohe teekonna alguses ületasime Mustangi matkaraja kõrgeima, 4325-meetrise Marang (Chogo) La nime kandva kuru, millele järgnesid paar veidi üle 4000 meetrist. Ronimist ja laskumist saime küllaga. Ülalpool lõõtsus enamasti vinge ning külm tuul, all polnud väga vigagi. Lõputu ja tüütu oli kivikamakaid täis külvatud tasandiku ületamine. Lõunaks plaaniti peatuda uhkes ja väga heas korras vanas Ghari kloostrikompleksis, mis ilutses ligi 4000 meetri kõrgusel mäel. Terves majapidamises polnud paraku hingelistki. Tuli tühja kõhuga edasi marssida.
Järgnes mitmetunnine teekond ja kõrge kuru alistamine. Mäenõlvade vahelises orus puhus tugev vastutuul, mis keerutas tolmu ja peent kivipuru. Isegi prillid ei suutnud suuremate puhangute korral silmi piisavalt kaitsta. Peatusime Dhakmaris (3820 meetrit), mis oli üks kõle, nukker ja üksildane koht keset lagedat orupõhja. Edasiteel jätkasid iilid vastutööd uue jõuga. Vastu tuli vaevaliselt liikuv vanemaealistest matkajatest koosnev rühm. Pööre orust allamäge viis eriti järsule rajale. Viimaks saime varjulise puhkekoha Ghemis (3520 meetrit).
1. november
Ghemist alustasime ülesmäge teed mööda tuttavat rada. Pärast lõunat sisenesime hiiglasikku kanjonisse. Siin avanesid Ameerika kauboifilmidest tuttavlikud loodusvaated. Juba laskumine pakkus vägevaid elamusi. Mitmes kohas nägime kanjoni teise külje järskudel nõlvadel turnivaid metsikuid kitsi. Hiigelseinad kõrgusid kahel küljel, taga ja ees. Rada väänles kaljudel ning tegi kaasa kõik kanjoni põhjas voolava jõe looked. Eemal kõrgemal seinal lehvis rohkelt kirevaid palvelippe.
Ronisime sadakond meetrit mööda treppe üles ning jõudsime Chungsi koopakloostrisse (3400 meetrit). Koht jättis müstilise ja suursuguse mulje. Kaljuservalt avanes lennukas vaade ümbruskonnale. Mingi imenipiga oli suudetud kanjoni püstloodsele vastaseinale kinnitada pikad nöörid palvelippudega. Kahjuks polnud parajasti ühtegi munka kohal ja uks punast värvi müüris jäi suletuks. Selles ülimalt pühaks peetavas kloostris oli ammusel ajal mediteerinud Padmasambhava ehk guru Rinpoche ise. Kanjonist väljasaamiseks pidime läbima enam kui kilomeetrise tõusu. Vaated olid väga võimsad ja ronimine otsatu. Pidime jõudma üles kuru kõrge servani, järgnes järsk allamäge minek. Enne Samari jõudmist tuli üle elada veel mitu tõsist tõusu ja langust.
2. november
Hommikul läbisime varasemast tuttava kaubatee, mis oli raiutud liivakivisse järsuseinalise kaljulõhe kohal. Nüüd liikusime peamiselt allamäge. Järgnes pikk astumine džiibiteel. Sellelt viis otserada järsule rusukaldale. Kõrgemal hakkas kimbutama tugev tuul. Üles lagedale jõudnud matkajale pääsesid iilid vabalt liiga tegema. Plaanitud lõunasöögi kohas viibis palju rahvast ning koht ise jättis eriti räpase mulje. Maja kõrval asuva peldiku seinad oli keegi maoistist amatöörkunstnik kaunistanud kärtspunaste sirpide ja vasaratega.
Jätkasime teed Kagbeni suunas. See ei tahtnud kuidagi kätte jõuda. Vastutuul loopis peent liivapuru näkku. Viimasel teeosal enne küla tuli tuuleseinast lausa läbi pressida. Laia jõeoru kohal lehvisid tihedad tolmuvihurid.
3. november
Hommikul asusime teele Jomsomi (2713 meetrit) poole. Kali Gandaki jõgi oli laias orus oma asukohta muutnud. Kui 2007. aastal kulges tee peamiselt jõesängis, siis nüüd pidi kasutama kaldaseinale tallatud rada. Paari tunni pärast jõudsime kohale ning pärast lühikest puhkust käisin külastamas hiigelhotelli, mis oli ehitatud Jomsomist eemale kõrgele kaljule. Hoonekompleksis oli 78 numbrituba ja parajasti viibis seal vaid 19 jaapani vanainimest. Hotelli manageri sõnul peeti teenindavas ametis 24 inimest. Tundus, et selles majas ületab teenindajate hulk tihti külastajate oma. Fuajee kõrval ilutses suur sisebassein, milles asuv vesi paistis olevat vahetuseta seisnud ehitise esimestest päevadest. Hotelliomanikud olid teinud pehmelt öeldes uskumatult veidra kapitalipaigutuse. Asukoht eeldas, et elanikud pidid kohale saamiseks kasutama kas autotransporti või olema piisavalt sportlikud, et omal jõul kõrgele mäkke turnida. Samas oli kogu Jomsom täidetud hoopis soodsamate ja käepärasemate majutuskohtadega.
Õhtul tähistasime koos giidi ja kandjatega pika matka lõppu. Parajasti kestis suur Tihari (Diwali) nime kandev festival. Selle kolmas päev ehk nn õdede ja vendade päev tõi huvitava seose meie rahvakommetega. Õhtuhämaruses ilmusid lastekambad, kes meie mardisantide kombel laulu ja tantsuga maiustusi ja raha nõutasid.
Järgmisel päeval viis väikelennuk meid Nepali suuruselt teise linna Pokharasse, mille uhkuseks ja magnetiks on suur järv. Lend piki orgu kahe kaheksatuhandelise mäe vahel pakkus unustamatuid vaatepilte. Dhaulagiri lumivalget seina võis mõttes läbi lennuki akna lausa käega katsuda. Õhtupoolikul oli kogu linn haaratud suurest peomöllust. Kõikjal tantsiti lärmaka muusika saatel, kostsid aupaugud ning lasti rakette.
Tekst ja fotod Madis Konsap