MASKI TAGA

Eestis on kaks mainekat maskide kollektsionääri: endine õiguskantsler Mihkel Oviir ja Tallinna Ülikooli õppejõud Martti Kalda. Viimasega rääkis maskidest algaja maskikoguja Tiit Pruuli.

Eestis on kaks mainekat maskide kollektsionääri: endine õiguskantsler Mihkel Oviir ja Tallinna Ülikooli õppejõud Martti Kalda. Viimasega rääkis maskidest algaja maskikoguja Tiit Pruuli.

Martti Kalda huvi Aasia vastu sai alguse 1980. aastate lõpus Tallinna 21. keskkoolist, kus kunstiajaloo õpetaja äratas huvi maailma vanemate kultuuride vastu, eelkõige Euroopa vastu. „Kõik oli toona väga Euroopa-keskne, mind aga hakkas huvitama, mis seal kaugemal on,” räägib Martti. Edasi läks ta Eesti Humanitaarinstituuti religiooni õppima ja maailmareligioonide kaudu hakkas avanema ka Aasia, mille kultuurilugu ta hiljem EHI-s õppis. Tänaseks on Martti käinud Aasia 42 riigist enam kui pooltes, paljudes korduvalt. Lisaks õppejõutööle ülikoolis on Martti Kalda teinud dokumentaalfilmi Sikkimist, kirjutanud ilukirjanduslikke palu ja teadusartikleid, tõlkinud raamatuid sanskriti ja inglise keelest. Kui Martti 1997. aastal esimest korda ise Aasiasse sattus, armus ta reisimisse. Sellest ajast alates on ta olnud turismirühmade giid Indias, Nepalis, Vietnamis, Laoses, Kambodžas, Hiinas, Jaapanis jm. Reisides on ta Eestis ära olnud kokku enam kui aasta. Martti Kalda akadeemiliseks huviks on eelkõige India, Kesk- ja Lõuna-Aasia ajalugu ja ühiskonnad. Ta on uurinud nende paikade religiooni, ideoloogiaid, poliitikat. Kui küsida Marttilt, kus ta Aasias sooviks elada, siis ütleb ta, et Sri Lankal, aga mitte rannikul, vaid sisemaal, näiteks Kandy kandis. Samas tunneb ta ennast hästi troopilises suurlinnas Hongkongis. Ka Himaalaja eelmäestiku teekasvatuse külades oleks ta valmis pikemalt elama, aga ei ütle ära ka väsitavast kõrbematkast ja peatusest kõrbeoaasides. Aasia huviga seoses on Martti külge saanud ka kollektsioneerimiskire. Ta kogub maske. Maske võib leida peaaegu igast maailma nurgast. Ka Eesti rahvatraditsioonis on olemas kadrisantide nägu varjavad maskid, mardisantide loomamaskid ja maskides pulmatantsud. Joosep Tootski pani maski ette ja ajas sellega teistele hirmu nahka. Maskides inimesed on maamunal tantsinud vähemalt viimase 30 000 aasta jooksul. Esimesed seni leitud tõendid maskidest on pärit Lõuna-Prantsusmaalt, kus legendaarne arheoloog Henry de Lumley leidis ilmselt kostüümina kasutatud leopardinaha. Tõestusi eelajalooliste maskide kohta on saadud ka mitmelt koopajooniselt. Vanim teadaolevalt säilinud mask, mis välja tahutud kivist, on pärit umbes aastast 7000 enne Kristust ja seda hoitakse Piibli muuseumis Pariisis. Maske on enamasti tehtud puidust, puutohust, rohust, sulgedest, nahkadest, savist. Martti teab aga, et Ladina-Ameerikas on tehtud maske ka surnud inimese kuivatatud näost. Kõik see annab aimu maskitraditsiooni mitmekesisusest. Mis on maskid? Nägu varjavaid maske on kasutatud jahipidamisel, sõdades, tantsuetendustel, karnevalidel, spordivõistlustel ja paljudel muudel puhkudel. „Maskid on välja kasvanud religioonist,” selgitab Martti. „Maski taga võib olla mingi jumalus, keda üritatakse imiteerida. Maskikandja võtab mingi uue identiteedi. Religioonist on maskid kandunud teatrisse, näiteks Hiina ooperisse või no-teatritesse Jaapanis. Maski puhul kõige huvitavam ja intrigeerivam on identiteedi varjamise funktsioon. Olgu teatrietendusel või usupidustusel. Meenutan, et ka Läänes on maske kasutatud just oma identiteedi muutmiseks. Olgu Veneetsia karnevalidel ja maskiballidel, pangaröövide puhul (suusamask või kummist mask) või viimasel ajal internetipiraatide puhul (Guy Fawkesi mask). Nõnda on mask nii positiivse kui ka negatiivse teenistuses. Võrdle: maskis terrorist contra allaheidetute õiguste eest võitlev Zorro. Minu jaoks on maski puhul esmatähtis selle valmistaja intensioon ja maski funktsioon. Kuigi maskid võivad olla kohutavad (nagu minu laste jaoks näiteks), siis ma tean siiski, et Aasias on neisse maskidesse pandud nn kaitsev funktsioon. Peletada eemale kurje vaime, mõtteid jne.” Maskidest rääkides märgib Martti lõpuks veel üht maskiliiki: surimaskid. „Olen Itaalias näinud Dante Alighieri surimaski ja Tšeljabinskis Lenini surimaski.” Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis võib aga näha Immanuel Kanti surimaski.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga