Martin Kala raamat “Maailm, nõudmiseni” erutas mind. Tal on haaret. Kui tavaturisti aju töötleb uusi vallutusi üsna primitiivselt, võrreldes maad oma kodumaaga ja skannides mälus läbi kõik sarnased kogemused – põmm, diagnoos pandud, läheme edasi! –, siis Kalal on oskust nähtut mõtestada ja kultuurikonteksti panna.
Muidugi, Martin Kala on hariduse saanud Pariisis. Meil on vedanud, et ta kirjutab eesti keeles. Mitte keele ilu, vaid ühise tausta pärast. Kala maailm on avarusele vaatamata ikka eestlase maailm koos kõigi armsate pisiasjadega, mis just võõrsil nii tähtsaks muutuvad.
Kala on palju reisinud, ka üllatavatesse kohtadesse. Ent mitte see pole tähtis. Raamatu võlu on Kala pilgus, mis vaatab planeedile justkui ülalt alla, aga mitte üleolevalt, vaid innustunult. Talle meeldib reisida mitte ainult distantsis, vaid ka ajas, tehes millenniumitepikkuseid hüppeid ja põigates sisse erinevatesse ajastutesse. Lahe! Kusjuures tal on läbinägev pilk.
Malaisias hotelli basseini ääres araabia perekonnapead jälgides jõuab ta järeldusele, miks naistele on burkat vaja. Tavaliselt lääne inimesed selle peale ei tule.
Kahjuks pole Kala pidanud vajalikuks külastada minu elukohta Indiat. Ei austa, nagu ütleks venelane, kellest kah juttu pole. Õnneks annab Kala oma raamatus lk 181 käitumisjuhise: “Kindlasti ei tohi sa kunagi lasta inimesel, kes on sind solvanud, pääseda terve nahaga. Niisiis, oota ära õige hetk ja anna vastulöök, kui sa ise oled jõupositsioonil.”
Niisiis, läheb lahti! Pariis! Idee lõpetada maailmarännud kodulinnaga on ilus, ent selle koha peal muudab raamat žanri, maailmaavastamise hoog ja elevus käib maha ning innukast rändurist saab vana tark mees, kes ei raatsi lugejatele ühtegi Pariisi saladust reeta. Võib-olla autor ei teegi Pariisis muud, kui tõttab koolist koju oma hiirt söötma? Ei usu. Võib-olla ongi Pariis igav turismilinnake? Aga, kallis Martin, aga ... sa räägid raamatu alguses nii köitvalt paruness Blixenist, kes Aafrika äärel elades ei lahkunud kunagi oma varjulisest salongist, kirjutades vahuveini rüübates suurtest seiklustest: “Safarielus on midagi sellist, mis võtab sult kõik muremõtted ja paneb sind pidevalt tundma nii, nagu oleksid ära joonud pool pudelit šampanjat.”
Jään ootama uut raamatut „Martin Kalaga Pariisis“, mis oleks sama lennukas kui „Maailm, nõudmiseni“.
Lii Unt