Poruni (Boroni) ürgorg Narva jõe kallastel väärib külastamist nii oma tähelepanuväärse ajaloo, kordumatu looduse kui omapärase asukoha tõttu. Reisisoovituse annab reisikirjanik Marko Kaldur.
1944. aastal toimusid Narva jõe kallastel ja Poruni piirkonnas Eesti kaitselahingud, mil sadade tuhandete sõjameeste elu hinnaga hoiti tagasi nõukogude vägede tungimist Eestisse. Sõja jälgi näeb seal kõikjal – arvukad kaevikud, punkrid, militaarkola, mis jõeäärsetesse metsadesse ja rabadesse on laiali paisatud. Üks peamisi idarinde kaitseliine paikneski just Poruni ürgorus ja selle kõrgetel kallastel.
Läbi Poruni ürgoru viib matkarada, mida mööda liigeldes näeb hiiglaslikke põlispuid pea kohal taevasse kadumas. Tähelepanelik silm märkab paljusid erinevaid taimeliike hämaras metsaaluses kasvamas. Käänuline jõgi ning varjulised jõesopid muudavad jalutamise huvitavaks – iga käänaku taga ootab juba uus vaade ja uued elamused.
Ses piirkonnas elab lendoravaid, samuti elutsevad seal rahus arvukad looma- ning linnuliigid. Pole mingi üllatu, kui näed seal põtra, karu või mõnd hunti ringi liikumas.
Ekstreemsemate kogemuste otsijad võivad ennast proovile panna ja omal käel rabades rännata. Jalgsirännakud üle soomülgaste ning läbi metsade on rasked ning tekitavad adrenaliinisüsti.
Narva jõe kaldail võib aga jälgida vaikselt voogavate vete tagant Venemaal toimuvat. Naaberriik on vaid kiviviske kaugusel, ent samas kättesaamatu. Üle lainete näeb vene kalureid saaki välja tõmbamas ning teiselpool külades keevat elu.
Gorodenko (Punamäe) piirivalvekordonis on avatud relvatuba, kus väljapanek rabadest leitud sõjavarustusest. Muuseumi ekstravagantseim eksponaat on Kurtna järvedest leitud peaaegu töökorras tank T-34. Praegu on tank konserveeritud ning ootab soodsat turismikliimat tankisafarite korraldamiseks.
Ajaloolane Mart Laar, raamatu „Sinimäed” autor, räägib lähemalt, mis Narva jõe kallastel 1944 toimus.
1944. aasta kevadtalvel kujunes Soome lahe ja Peipsi järve vahelisest maakitsusest ägedaimate heitluste koht kogu idarindel. Selleks et sundida Soomet sõjast väljuma, oli Stalinil vaja Narva vallutamist, samal põhjusel paiskas Hitler Narva alla oma viimased reservid, kaasa arvatud osa ihukaitseüksusest. Siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest sai Narva ruumist kõige kuumem koht idarindel. Kui Punaarmee otserünnak Narvale ei õnnestunud, tungisid punaväelased linnast põhjas ja lõunas üle jõe, luues siinsetes soodes Krivasoo sillapea. Rasketes lahingutes panid Saksa üksused punaväe edasitungi seisma ega võimaldanud tal soodest väljuda. Poruni jõe piirkond ning eriti seda Putkist eraldav ala kujunes tollal ägedate lahingute kohaks. Selleks et peatada punaväe edasitungi, tõi Saksa väejuhatus rindele eestlastest moodustatud üksused, näiteks Alfons Rebase ja Georg Soodeni pataljonid ning Eesti piirikaitserügemendid. Korduvalt hoidis Poruni jõe ja Putki vahel kaitset 2. piirikaitserügement kolonel Juhan Vermeti juhtimisel. Eriti ägedad lahingud toimusid siin 1944. aasta augusti alguses, mil punavägi juuli lõpus alanud pealetungi käigus Putki juures sakslaste kaitsest läbi murdis ning II piirikaitserügemendi vasakut tiiba kokku üritas rullida. Rasketes lahingutes õnnestus II piirikaitserügemendi III pataljonil punaväe pealetung siiski seisma panna ning rinne stabiliseerus. 16. septembril 1944 andis Hitler käsu Eesti maha jätta. Mõne päeva pärast said taandumiskäsu ka Krivasoos asuvad piirikaitserügemendid. Positsioonid, mida oli üle seitsme kuu kaitstud, tuli seega maha jätta ning nädala jooksul okupeeris punavägi uuesti Eestis. Kuigi järgnevate aastakümnete jooksul üritas võõras võim pühkida rahva mälust mälestust Narva all, Krivasoos ja Sinimägedes peetud lahingutest, kujunes neist ometi legend, mis hoidis ülal vastupanuvaimu ning näitas kasvavatele põlvkondadele, et Eesti ei alistunud punaväele ilma vastupanuta.