Maiad – vanemaid tsivilisatsioone muistses Ameerikas. Ajaloo mõistatus

Ajaloolane Tarmo Kulmar vaeb kahte maiade-maailma kohta ilmunud raamatut ja soovitab neil, kes maiade maale reisivad, mõlemat lugeda.

Mehhiko lõunaosa, Guatemala, Belize, El Salvadori, Hondurase mägialadel ja vihmamet- sades elavad maia indiaanihõimud. Esimesed eurooplased puutusid nendega kokku 502. aas- tal Yucatáni poolsaare rannikul. Siit on tulnud ka poolsaare nimi küsimusele, kuidas seda kohta nimetatakse, kõlas vastuseks “Yucatán” – “Ei saa aru”. Maiad tegelevad tänini enamasti põlluharimise ja karjakasvatusega. Ometi peidab džungel endas võimsate maia linnriikide keskuste paleede ja templite varemeid, millest väga paljud alles ootavad taimedest puhastamist või koguni arheoloogilabidat. Mehhikos reisinutele ei ole tundmatud sellised nimed nagu Palenque, Chichen Itza, Uxmal, mille püramiidid, terrassid, kujusambad ja kolonnaadid avaldavad muljet oma raidkunsti peenuse ja ehitusliku läbimõeldusega. Varaseimad rajati- sed pärinevad juba I aastatuhandest eKr. Maiade kultuuri kõrgaeg ehk nn Vana Riik langeb I aastatuhandesse pKr. Eelmise aastatuhande alguseks olid maiad teadmata põhustel suurelt jaolt välja rännanud mägialadelt Atlandi ookeani äärde Yucatáni poolsaarele, kuhu olid jõudnud Kesk-Mehhikost ilmselt ka tolteegid. Kultuuride segunemisest sündis nn Uus Riik, mis hispaanlaste saabumise ajaks oli juba languses. Viimane maiade linn suutis vallutajatele vastu pidada 697. aastani.

Maiade kultuurisaavutused hämmastasid isegi misjonäre ja vägivaldseid ristiusustajaid – maiad kasutasid hieroglüüfkirja, mis on siiani lahtimõtestamise algjärgus, kirjutasid omaleiutatud paberile, millest nad tegid nn voldikraamatuid, nende matemaatilised ja astronoomiaalased teadmised ületasid varauusaja Euroopa taseme, nad olid leiutanud iseseisvalt nulli, mis eurooplasteni jõudis ju araablaste vahendusel budistlikust Indiast. Samas ei tundnud nad ratast ega rauda ja neil polnud isegi veoloomi. Teisalt kasutasid nad algelist võlvkaart, lubimörti ja oskasid lihvida vääriskive. Arheoloogide jaoks peidab maiade kultuur endiselt palju mõistatu- si, kuigi troopikametsadesse mattunud linnade varemeid hakati taasavastama juba ligi 200 aasta eest. Viimati ilmus eestikeelseid käsitlusi maiade kohta veerand sajandi eest. Vladimir Kuzmištševi raamat “Üksi kolmesaja vastu” ja Miloslav Stingli raamatu “Indiaanlased ilma tomahookideta” maiade peatükk on hästi ülevaatlikud ja oma aja kohta põhjalikud. Nüüd on Olion avaldanud sarjas “Maailm ja mõnda” ameeriklase Sam Osmanagishi “Maiade maailma” ja Tänapäev kirjastas tuntud arheoloogi ja maianisti Lynn Fosteri põhjaliku käsiraamatu “Muistsete maiade maailm”.

Osmanagishi raamat on põnev ja kergesti loetav. Maiade muistiseid kirjeldatakse köitvalt, autor tunneb ajaloofakte, ülesehitus on põnev ja intrigeeriv. Mitmes peatükis peatutakse lähemalt mõistatuslikel asjaoludel – maiade seletamatul väljarännul vanalt asualalt, labürintidel, Palenque hauakambril, mille hauaplaat kujutavat koguni paleoastronauti, samuti Lubaantumi kristallkolbal, mis on se- nitundmatute võtetega välja nikerdatud ühest ainsast mäekristallikamakast. Paraku on autori enda seisukohad mõneti küsitavad, sest tema arvates on maiad kas muiste kokku puutunud kosmoseränduritega või koguni ise maavälist päritolu. Nii et kohati võib seda lugeda kui kütkestavat ulmejutustust.

Fosteri teos kuulub hoopis teise valdkonda. Tegemist on väga tõsiseltvõetava süstemaatiliselt üles ehitatud käsiraamatuga, kus ligi viiesajal leheküljel antakse põhjalik ülevaade maiade tsivilisatsiooni arengust ja tunnusjoontest. Omaette peatükid on pühendatud esmalt arheoloogilisele periodiseeringule ja Kolumbuseeelsele geograafiale. Vaatluse all on ka maiade ühiskonna struktuur ja valitsemissüsteem, sõjandus, religioon, maailmapilt ja kunst, matusekombed ja uskumused, arhitektuur ja ehituskunst, matemaatika, astronoomia ja kalender, kirjalikud mälestised, majandus, käsitöö ja kaubandus ning lõpuks igapäevaelu. Lugeja saab näiteks teada, kuidas maia linnriike valitseti ja kuningaid jumalustati, milliseid sõjakavalusi kasutati mägivõitlustes, kuidas jumalad maisitõlvikutest inimsoo lõid, miks tütarlapsi pühasse kaevu uputati, mis ootas inimest pärast surma, kuidas linnu kavandati ja nende vahel ühendust peeti, mida tähendab ajaarvamise algdaatum 4 Ahaw 8 Cumhu, mida osatakse hieroglüüfidest juba välja lugeda, ja sedagi, mida tegi inkvisiitor Diego de Landa maiade hiiglasuure raamatuhoidlaga. Kindlasti on huvitav teada saada, millega lõppes pallimäng kaotanud meeskonnale, kuidas suutsid maiad endid ära toita, milliste kaugete maadega nad kaubavahetust pidasid, kuidas elas tavaline maia perekond ja ülikud, milliste kuritegude eest mil viisil karistati, kuidas haigu- si raviti, mil veidral kombel nad endid ehtisid ja millega vaba aega veetsid.

Raamatus on rohkesti illustratsioone, kaarte, kronoloogiline tabel ja teose lõpus ulatuslik kirjandusnimistu. Asjatundliku tõlkija Marek Laane stiil on hästi loetav.

Mõlemad uudisteosed on asjakohased ja iga huviline leiab oma. Osmanagishi raamat on rohkem sellele, kes otsib maja kultuuriga seotud põnevust ja salapära. Fosteri teos aga sellele, keda huvitab amerikanistikateaduse viimane sõna. Kindlasti tasub need raamatud aga kätte võtta neil reisihuvilistel, kel plaanis Kesk-Ameerikasse siirduda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga