Legendi järgi põlvnevad kõik timorlased krokodillist ja seetõttu peetakse seda kahepaikset Ida-Timoris pühaks loomaks. Legend räägib, et kord olevat üks väike poiss igatsenud näha kaugeid maid. Siis tuli suur krokodill ja aitas poisil tolle unistuse ellu viia. Timorisse naasnuna leidis krokodill, et just see on paik, kus ta leiab kauaigatsetud rahu ja kus ta tahaks elada oma elupäevadelõpuni.Tänutäheksjättistasaarele oma kuju. Dili rannas jalutades on raske seda mitte märgata. Ida-Timorit käis uurimas Kaido Haagen.
Ida-Timor pole sihtkoht inimesele, kes pärast õnnestunud paketipuhkusi on otsustanud esimest korda omal käel reisile minna. Ida-Timor eeldab väga põhjalikku ettevalmistust või valmisolekut tundmatusse tiiki hüpanuna pinnal püsida.
Informatsiooni selle maailma veerekese peal oleva noore riigi kohta on vähe ja seegi võib olla vastukäiv ja mittetäielik. Näiteks pakub enamik infoallikaid Ida-Timori pealinna Dilisse lendamiseks vaid kahte võimalust – Austraaliast Darwini ja Indoneesiast Denpasari kaudu. Kohapeal selgus, et Euroopast oleks kõige soodsam ja mugavam olnud hoopis Singapuri kaudu Austasia Airlines’iga kohale lennata.
AJALUGU
Ida-Timori saatus on paljuski sarnane Eesti omaga. Sajandeid väldanud Portugali kolonisatsioon, siis hetkeline iseseisvus möödunud sajandil ning seejärel annekteerimine Indoneesia poolt. Taasiseseisvuse kuulutas see miljonilise rahvaarvuga riik välja 20. mail 2002. aastal. Vaatamata vahepealsetele rahutustele on tänu ÜRO toele riik tänaseni stabiilne. Pealinnas on ÜRO kohalolek igal sammul tuntav. Kui mitte tänava ühes otsas, siis teises kindlasti võib silmata mõnd valget UN-kirjadega ÜRO allorganisatsiooni masinat. Turvalisusetunnet see aga ei vähenda, pigem on lihtsalt harjumatu.
BEETLIPÄHKLI NÄRIMINE
Jah, nii seda toimingut kogu maailmas nimetatakse, aga tõe huvides peaks siia lisama mõned täpsustused. Beetlipähklit kui sellist pole tegelikult olemas. On olemas ronitaim nimega beetel (Piper betle, tetumi ehk Ida-Timori kohalikus keeles malus), millelt nopitud lehe sisse keeratakse areekapähkli tükike. Botaaniliselt ei ole aga ka areekapähkel tegelikult päris pähkel, vaid on areekapalmi (Areca catechu, tetumi keeles bua) luuviljaline seeme. Pähklile puistatakse peale esmapilgul kahtlasena näivat valget pulbrit, et siduda närimisel eralduvat beetlimahla. Verre imendumise hõlbustamiseks vajalikku jahu (tetumi keeles ahu) valmistatakse paekivist või surnud korallidest.
Beetlipähkli närimine on traditsioon ja rituaal, mille levikuala hõlmab kogu Lõuna- ja Kagu-Aasia. Arheoloogilised väljakaevamised annavad tunnistust sellest, et beetlilehti on koos areekapähkliga näritud juba iidsetest aegadest peale. Millal täpselt nende koostoime avastati, pole teada, igatahes varaseimad märgid selle koosluse kasutamisest on üle nelja tuhande aasta vanad.
Kuna beetlipähkli närimine on ergastava toimega, siis on see laialt levinud üle kogu Ida-Timori. Usutakse, et see annab juurde jõudu ja sitkust, tulemaks toime igapäevase raske tööga. Beetli tuimestava mõju tõttu näritakse seda ka hambavalu leevendamiseks. Mõnedes piirkondades on beetlipähklil erinevatel usulistel ja muudel tseremooniatel tähtis roll. Tihti serveeritakse seda külalistele kui tervitusampsu (= welcome-drink). Enamasti aga on eesmärgiks lihtsalt beetli ja areekapähkli koosmõjul tekkiv joovastav tunne.
Inimese füüsisele täiesti ohutu kasutusviisina kantakse mõningates Ida-Timori osades kuivatatud beetlilehti punasesse riidetükki mässituna amuletina kaelas. Usutakse, et see aitab kaitsta hõimu liikmeid kurja silma eest.
KUKEVÕITLUS
Kuigi kukevõitlust on nimetatud spordialaks ja see oli omal ajal küllaltki populaarne ka näiteks Ameerika Ühendriikides, siis tänapäeval on seda õigem nimetada lihtsalt veriseks meelelahutuseks. Spordiga on kukevõitlusel ühist vaid niipalju, et vormel 1 kommentaatorite kasutatav sõna kokpit (cockpit) on algselt tähendanud kukevõitlusringi. Nüüd, kui enamikus arenenud riikides on kukevõitlused seadusevastased, peavad huvilised siirduma maadesse, kus loomakaitseaktivistid nii tegusad pole.
Ida-Timori kultuuris on kukevõitlusel tähtis koht (kukk on Ida-Timori 10-sendisel mündilgi) ning selle traditsioonid ja reeglid ulatuvad sajandite taha. Kuigi ametlikult pole selline meelelahutus lubatud, on valitsus ilmselt traditsioonide säilitamiseks ja rahvale mingigi meelelahutuse võimaldamiseks ühe silma kinni pigistanud ja nii polegi kuigi keeruline välja uurida aeg ja koht, kus kuked omavahel jõudu katsumas käivad. Pealinnas Dilis on näiteks kaks poolametlikku areeni, kus vaheldumisi paar korda nädalas võitlused toimuvad. Kogunenud huvilised peavad maha tõsiseid lahinguid, kus võitlus käib sõna otseses mõttes elu ja surma peale. Et raundid liiga pikaks ei veniks ja vaatepilt atraktiivsem oleks, kinnitatakse kukkede kannuste külge üliteravad noad.
Kukevõitlus võib esmapilgul näida labaselt brutaalne, aga samas on see ka sügavalt rituaalne. Enne kuke areenile laskmist viiakse läbi mitmeid rituaalseid toiminguid. Kuke omanik või tema esindaja (kui omanikuks on näiteks soliidne vanahärra) silub süljes niisutatud pöidla ja nimetissõrmega kuke kuklasulgi, painutab linnu saba ja varbaid, eemaldab huultega (käed on vajalikud kuke ohutuks kinnihoidmiseks) kannuse külge kinnitatud noalt kaitse.
Kukkede adrenaliini üleskütmiseks lastakse neil vastastikku paar korda üksteise kaela nokkida ja siis algab lahing sõna otseses mõttes elu ja surma peale. Kaotajaks on see, kes jääb lõplikult lamama või põgeneb. Argpüksi koht on aga, nagu väärikalgi kaotajal, pajas või vardas. Võitja osaks saab lisa(elu)aeg talle endale ning au ja raha tema omanikule. Nagu enamiku võitlusspordialade nii ka kukevõitluse juurde kuulub lahutamatu osana kihlvedude sõlmimine. Kuigi panused võivad tõusta ka üle 1000 dollari, mängitakse enamjaolt siiski ühe kuni viie dollari piirides.
SUKELDUMINE
Nagu rändamine Ida-Timoris, nii ei ole ka sukeldumine sealsetes vetes soovitatav algajale. Mitte niivõrd sellepärast, et see oleks kuidagi ohtlik või keeruline, vaid seetõttu, et ainult külluslikku Punast merd näinud sukelduja võib pettuda. Keda aga Egiptus ja võib-olla ka Tai hakkavad ära tüütama, neil tasuks Ida-Timori vete poole küll kiigata. Asukoha poolest Indoneesia ja Austraalia vahepeal paiknev, nii Vaikse kui India ookeani vetele avatud Timori saar on huvipakkuv eelkõige nn mudrusukeldujatele.
Mudrusukeldumisel (ingl muckdiving) pööratakse põhitähelepanu just makro- elule ehk pisematele olevustele. Ja neid Ida-Timori vetes juba jätkub. Huvitaval kombel on pealinnast ida poole jäävas rannikuosas elu palju rikkalikum kui lääne pool. Ilmselt on põhjuseks asjaolu, et linna keskel olevas sadamas on mujalt toodud liigid koos pilsivetega merre sattunud ning lääne-ida suunaline pidev kerge hoovus kannab neid piki rannikut ainult ühele poole. Kohalikud sukeldumisinstruktorid avastavad enda jaoks pea igal sukeldumisel midagi uut, vaatamata aastatepikkusele igapäevasele sukeldumisele siinsetes vetes.
Dive Timor Lorosae (www.divetimor. com) on üks kahest Ida-Timoris tegutsevast sukeldumiskeskusest. Nüüdseks juba neli aastat on sukeldumiskeskuse heaks haldjaks ja ingliks olnud Marian- ne Woodward, kes pea sõna otseses mõttes ringi lendab ja igale poole jõuab. Ühe nädala jooksul on ta jõudnud appi minna reidil seisvale ameeriklaste sõjalaevale, et seda põhja külge takerdunud kalavõrgust vabastada, õpetanud presidendi pojale sukeldumist ja korraldanud kohalikele sukeldujatele profülaktilise kohtumise deko-haiguse läbielanuga. Seda kõike tavapäraste koolituste ja sukeldumiste kõrvalt.
Suurem osa sukeldumiskeskuse klientidest on ÜRO-ga seotud inimesed või Austraalia ja Singapuri turistid. Euroopast satub sinna huvilisi vähem – peamiselt ÜRO koosseisus olevad portugallased või siis üksikud hullud seljakotirändurid.
Kuna rannik on sukeldujaid soosiv ja džiibiga saab üsna vee lähedale sõita, siis on enamik sukeldumisi Dili ümbruses kaldast vetteminekuga. Õhtul rannal jalgpalli mängivate poiste vahelt esi- mesele sukeldumisele minnes pole mul aimugi, mis ees ootab. Tean vaid niipalju, et suuri elukaid tõenäoliselt ei kohta. Informatsiooni Ida-Timori sukeldumise kohta on küllaltki raske leida – vaid mõni üksik blogi, artikkel või arvamus.
Juba paari meetri sügavuses vees on end ühte meriroosi peitnud ja tervituseks sõrad püsti tõstnud portselankrabi, keda paraku ümber oma anemooni patrullivate agressiivsete meriroosahvenate tõttu lähemalt uurida ei õnnestu. Ka järgmine modell – ämblikkrabi (Achaeus spinosus / Decorator spide crab) tundub esmapilgul pildistamiseks ebasobiv olevat, kuna on isegi silmaga vaadates põhjast raskesti eristatav. Et mingitki moodi teda fotol hoomatavaks teha, pean appi võtma kogu oma senise kogemustepagasi ja veidi veel juurdegi nuputama.
Järgemööda näitavad merepõhjas ennast noor valgesilm mureen (Siderea thyrsoidea / White-eyed moray), okka- line merihobu (Hippocampus histrix / Thorny seahorse), paberkala (Taenianotus triacanthus / Leaf fish), oma silma rahulikult pildistada lubav kaheksajalg (Octopus luteus / Starry night octopus), egiptuse krevett (Metapenaeopsis aegyptica / Egyptian prawn), karvane erakvähk (Dardanus lagopodes / Hairy hermit crab) ning mitmed väiksemad ja suuremad kalad. Läbitud vahemaad ja sukeldumissügavused pole küll suured, aga see pole mul kunagi omaette eesmärgiks ka olnud. Igatahes tööd teha (st lestadega siputada) polnud palju vaja ja elamus oli suurepärane. Eelpool toodu on vaid ühe sukeldumise saak. Kõikidel järgmistel sukeldumistel nähtud elukate nimekiri oli vähemalt sama huvitav, igal sukeldumisel üha uued liigid.