Maasturite metsikus mekas

Edela-Ameerikas Colorado platool pakuvad adrenaliinirohket närvikõdi ja erutavaid elamusi off-road-fanaatikud. Need mehed ja ka naised annavad pöörastel radadel tasuta etendusi, kus pealtnägijal kerkib sageli küsimus: kas neil auto lõhkumisest kahju ei ole? Aga nemad vaid naeratavad. Kui nad just päris lootusetusse olukorda ei satu.

pullerits.jpgPakun, et kirsipunane veok, Chevrolet’ tehasemärk keset iluvõre ja BFGoodrichi jämedad rehvid all, oli vana vähemalt 30 aastat. Ega see eriti üllatanud. Uuemat sorti masinaga olnukski mu arust rumal nii rasket ja ohtlikku teekonda ette võtta. Üllatas pigem see, et juhi kõrval istus keskeas pruunide juustega naine, prillid ees, ja samal ajal, kui auto mootor röökis täiest kõrist, rehvid hallikat liivakivi ja seda õhukese korrana katvat tolmukihti kraapimas, näis ta nägu rõõmus, lausa õnnelik. Numbrimärk viitas, et nad olid pärit naaberosariigist Coloradost, mis tähendab, et kui autoga peaks sel karmil rajal, mille nad olid ette võtnud, midagi juhtuma, on nad otse öeldes in deep shit (viisakalt öeldes: paksus mudas), et Kivide Tagant koju tagasi saada. Jah, just nii toda metsikut piirkonda Utah’s kutsutaksegi: Behind the Rocks.

Olin paar päeva tagasi vaadelnud nende marsruuti Colorado jõe vastaskalda kõrge, rohkem kui 200 meetrit taeva poole küünitava liivakiviseina äärelt, loodusliku kaare turjalt, ja näinud, kuidas nende veokist palju moodsamad maasturid sealt üles roomasid. Aeglaselt, kolmekesi rivis, nagu suured sipelgad. Kaugelt paistis, et jalakäija kiirusel, mitte tempokamalt. Sest tõus näis hirmus järsk, vaat et püstloodis.

Olin hommikupoolikul proovinud toda tõusu rünnata maastikurattaga, kuid sain juba paarisaja meetri järel aru, et sel pole mõtet. Jõud ei käinud lihtsalt üle. Või kui kõigest hingest, hambad ristis pingutadagi, et pinnase poolest siledamaist osadest üles pressida, siis neile järgnesid iga paarikümne meetri järel sügavad lõhed või püstised astangud, mille ületamiseks tulnuks nagunii alalõpmata sadulast ronida. Niisiis loobusin.

Aga ei jäänud elamusest ilma, sest peagi ilmusid ligi miili pikkuse tõusu alla mitmed maasturid ja ümberehitatud off-road-sõidukid. Näiteks kirsipunasel päevinäinud Chevrolet Silveradol oli šassii silmanähtavalt kõrgemale tõstetud. Selle ees rügas ülespoole läikivmusta kerega Jeep Comanche, kastis suur varuratas, ning kui masina teljed väändusid, paljastus kere all maskuliinne vedrustus. Astusin kujuteldavalt sõidurajalt, mida markeerisid lisaks valge värviga kivipinnase peale tõmmatud juttidele rehvide jäetud mustad jäljed ja autode põhja tekitatud heledad kraaped, paar meetrit kõrvale kidura taimestiku ja lahtiste kivikamakate vahele ning seadsin end neljarattaliste monstersõidukite etendust vaatama.

Heidutavad manitsused

Colorado platoo Utah’ osariigi kagunurgas on Ameerika maasturi- ja off-road-fanaatikute Meka. Sealkandis leidub sadu eri raskusastmega radu, kus nii oma autot kui ka iseenda oskusi ja söakust proovile panna. Mõned rajad on lihtsad, kus saab hakkama ka see, kes elus vaid paaril korral metsateid läbinud, ent äärmuslikumad on niisugused, millega kaasneb hoiatus, et näiteks tosina kilomeetri läbimiseks võib kuluda paar tundi ning suure tõenäosusega lõpeb teekond auto mingi osa purunemisega. Kui keegi arvab, et seesugused manitsused on liialdatud, hoidmaks aegsasti ära olukordi, kus auto lõhkunu maaomaniku, näiteks kohaliku omavalitsuse kohtusse kaevab, siis ta eksib. YouTube’i kanal pakub tundide kaupa videosid, kus uljaspead, adrenaliin vemmeldamas, liiga järske tõuse või kaldeid rünnates oma auto katusele keeravad.

Meest-naist Chevrolet’ kabiinis ei paistnud nende valitud rada üldse heidutavat. Kuna nad olid aknaklaasi alla kerinud ja ootasid parajasti, mil noormees, kel välimuse järgi ei paistnud vanust 20 aastatki, nende ees oma Jeep Comanchega enesekindlalt ja asjatundlikult vähemalt poolemeetrisest astangust üles ronis, küsisin, kas nad siin autot ära lõhkuda ei karda.

„Aga selliste teede sõitmiseks need autod ehitatud ongi!“ vastas naine rõõmsalt ja enesestmõistetavusega, milles puudus vähimgi ameerikalik teesklus. Polnud vähimatki kahtlust, et ta nautis seda, mis ees ootas.

Nende järel tulid tumerohelises lahtise kabiiniga Jeep Wrangleris, mida kattis pealpoolt vaid present, kaks tursket meest, kummalgi hall särk seljas ja nokkmüts peas. Märkasin, et neil pole isegi turvavöö kinnitatud. Ja ilme nende nägudel oli nii muretu, nagu oleks nad siirdumas nädalalõpupiknikule. Imestasin, kui hämmastavalt kerge südamega lähevad vormist väljas inimesed teekonnale, mida nende asjatundjatest kolleegid hindavad kümnepallisüsteemis hindega 7. (Kusjuures 10 palli iseloomustab tolles reitingusüsteemis väljend „Las häving alata!“ ning 9 palli kohta on öeldud „Ilmselt lõhute autot. Katusel maandumine on väga tavaline. Kaasa võtta vintsid, varuosad ja töövahendid. Olge valmis ööseks rajale jääma“.)

Mõne aja pärast saabus tumesinine Jeep Wrangler, selle peal kolm kahekümnendais noormeest. Nad jõudsid tõusu kõige keerulisema osani, Z-pöördeni. Seal, kus rada pöörab järsul nõlval esmalt paremale ja siis vasakule, on ridamisi kõrgeid astanguid. Mõni aeg varem olin oma silmaga tunnistajaks, kuidas üks rattur sealt alla üritas sõita ning minu jalge ees üle leistangi otse ninuli lendas. Õnneks sai ta maandudes kinnastes käed ette sirutada ning pääses vaid kergemat sorti põrutusega.

Need kolm meest Wrangleriga olid aga sedavõrd hakkamist täis, et otsustasid eirata kividele tõmmatud valgeid jutte, mis näitasid optimaalseimat trajektoori, ning asusid Z-pööret läbima selle kõige järsemast küljest. Siiski väljusid kaks neist kabiinist ning ronisid auto ees kallakust ülespoole, et hõigete ja käeliigutustega rooli taga istujale juhiseid jagada.

Ausalt öeldes oleksin panustanud sellele, et nad on valinud endale ja Jeepile üle jõu käiva ülesande. Roolikeeraja, punane Tsärk seljas ja põlvpüksid jalas, proovis masina esirattaid korduvalt kõige kõrgemale, vähemalt vöökohani ulatuvale astangule upitada, aga mida rohkem ta seda üritas, seda täbaramasse olukorda ta end ajas.

Lõpuks jäi auto astanguil niivõrd kriitilisse seisu, et juht hüppas usteta kabiinist välja, uuris situatsiooni, pidas kahe kaaslasega aru, ja siis tõdes, et kui järgmine katse astangule jõuda ka ei õnnestu, lendab masin tõenäoliselt uppi. Ta oli silmanähtavalt ärevil.

Seejärel hüppas ta kabiini tagasi ning kiigates vasakult küljelt rataste aluseid kivivorme ja hoides ühe, parema käega roolist, mängis ta jalgadega pedaalidel sedavõrd osavalt, et auto õnnestus astangule tõmmata. Isegi mitme meetri kaugusel seistes oli lausa kehaga tunda, kuidas meeste seltskond tundis kergendust.

Püstloodis laskumine

Need, kes tahavad Colorado platooga, Ameerika ilmselt kauneima, müstilisima ja põnevaima piirkonnaga lähimat tutvust sobitada, peaks asfaldilt kindlasti kõrvale keerama. Üks võimalus on edasi matkata, ent tuleb arvestada, et ega eriti kaugele sedasi jõua. Teine võimalus on liikuda mägirattaga, kuid tuleb tunnistada, et isegi treenitud organismile kujuneb see sealkandis, kus kõrgust merepinnast enamasti 2000 meetri kandis ning suviti sooja 40 kraadi ümber, üksjagu kurnavaks. Sedasi jääbki üle kolmas võimalus: siirduda maasturiteedele, kus sinu eest pingutab automootor.

Loomulikult tuleb teha korralikult eeltööd, et end mitte lootusetusse situatsiooni sõidutada. Varem sai loota vaid raamatutele, mis, tõsi, jäid tihtipeale eesootavate teeolude kirjeldamisel vägagi üldsõnaliseks. Näiteks võtsin veidi rohkem kui tosin aastat tagasi Jeep Grand Cherokeega Utah’ kõnnumaal ette rohkem kui sajakilomeetrise retke, et jõuda ühte vähekäidavasse kanjonilabürinti. Jõudsin ligi kahe tunniga Kanjonimaa rahvuspargi vahi üksiku treilerini. Sealt edasi tuli sõita umbes veerandsada kilomeetrit mööda kitsast, kivikonarustega rada, mis laskus kaljude servalt serpentiinina alla tasandikule. Ükski raamat ei hoiatanud, mis seal ees ootab, vaid kõik nad mainisid lakooniliselt, et sealkandis on vaja neljarattaveoga ja kõrge põhjaga autot – mis mul ka oli.

Serpentiini ülaservalt ettevaatlikult laskumist alustades tajusin kohe, kuidas auto tolmuliivaga kaetud pinnasel libisema hakkas. Õnneks oli kiirus nii aeglane, et sain pidama. Aga pärast esimest teravnurkset pööret vaatas varsti läbi esiakna vastu vaat et pooleldi püstloodis lõik, sellel teravate äärtega suured kivimürakad. Pidasin naisega tükk aega nõu, milline võiks olla sobilik trajektoor nende vahelt läbi laveerimiseks. Kuid siis leidsime, et isegi juhul, kui autot lõhkumata sellest lõigust alla saame, ei või eales teada, kas ees ei seira veel mõni palju ohtlikum koht, mis sunnib tagasi pöörduma. Seejärel seisnuks me vastamisi probleemiga, kuidas sellest samast teravate kividega järsust lõigust, kust vaevu alla saime, uuesti üles pääseda. Nõnda olime sunnitud langetama otsuse, et targem on ringi pöörata. Imeline kanjonilabürint jäigi nägemata.

Nüüd leiab aga internetist peaaegu iga Utah’ maasturiraja kohta mitu pikka videot, mis annavad teeoludest ausa ja eheda ülevaate. Siiski tuleb arvestada, et ekraanil ei tule rasked kohad alati sugugi reljeefselt esile: näiteks tõusud ja laskumised tunduvad palju laugemad, kui need on päriselt. Teiseks ei tohi unustada, et Utah’ ilmastikuolud, ennekõike sealsed kevadised ja suurte sadude järgsed tulvaveed võivad raja seisukorda kapitaalselt muuta. Näiteks tolsamal lõigul, mille ees omal ajal Grand Cherokeega ringi pöörasin, ei turritanud kümmekond aastat hiljem enam ainsatki kivi ning kogu laskumine tasandikule läks ilma mingite probleemideta.

Kiire tee-ehitus

Veel üks asjaolu, millega tuleb tingimata arvestada, on pehme liiv. Eelmise kümnendi hakul soovisin sõita Kanjonimaa rahvuspargis Nõelateravike (The Needles) piirkonnas Hobukanjonisse. Sinna lubavad pargitöötajad päevas vaid paar sõidukit, et kaitsta sealset tundlikku ökosüsteemi, ning teiseks on liivane rada nii kitsas, et autod ei pääseks üksteisest möödagi. Kanjoni suuet kaitseb raudvärav, mille avamiseks saab pargitöötajailt teada numbrikombinatsiooni.

Teadsin, et liivas sõitmiseks tuleb kiirust hoida, sest nii kui aeglustad ja hoog raugeb, võid kinni jääda. Aga eks sa katsu kiirust säilitada, kui kanjoni põhjas kulgev rada on kurviline ja liiva sees seiravad augud. Ühest sellisest, mille eest pargitöötajad olid ekstra hoiatanud, põrutasingi jõuga julmalt läbi nii, et maasturi pakiruumist sadas osa asju tagaistmel lastele selga. Ei salga, et jalg tikkus närveldades gaasipedaalil värisema ning peopesad tõmbusid vaatamata täistuuridel töötavale konditsioneerile higiseks. Seal, kus avastasin mõne õhema liivakattega lõigu, pidasin auto kinni ja astusin välja, et oma silmaga uurida, milleks tuleb järgmisel paarisajal meetril valmis olla. Suvepäike küttis kanjonis seisva õhu lausa läppunuks ning liiv, mis sandaalidesse valgus, kõrvetas varbaid.

Viimaks, süda pooleldi saapasääres, jõudsin liivase osa lõppu ning parkisin auto kaljueendi alla, kust matkasime suvises palavuses edasi kanjoni ülaserval paistvaid looduslikke kaari uudistama.

Kõik, kes riskivad tavaliste, spetsiaalselt ümberehitamata maasturitega Utah’s asfaldilt maha keerata, peavad panema end valmis tee-ehituseks. Kolm aastat tagasi siirdusin reisikaaslase Jaanus Laidveega Kanjonimaa rahvuspargi lähedal Pikka kanjonisse (Long Canyon). Olime rendifirmast saanud tavalise, nn street legal maasturi GMC Terrain. Juhindusime teatmikust, mis paigutab Pika kanjoni džiibitee kergete kategooriasse, ehkki selle kategooria raskemasse otsa. Sedasi ei osanud me midagi hullu karta.

Aga niipea, kui rada hakkas tasandikult kanjonisse laskuma ja tegi 180-kraadise pöörde, tuli auto sinnasamma seisma jätta. Ees avanev vaatepilt ei olnud just julgustav. Astusime autost välja ning läksime uurima, kas läbi Pucker Passi kulgev rada on meie masina võimekust arvestades läbitav.

Uurisime raja järsku kallakut ning pinnast, pehmet ja sügavat liivatolmu, selle seest turritavaid kivikamakaid ning planeerisime võimalikke trajektoore. Siis langetasime otsuse, nagu ikka neil puhkudel, kui tuleb kriitilistes kohtades tagada ohutu liiklus: liigun tasapisi kümmekond meetrit auto ees ja annan rooli keeravale Laidveele käemärkide ja kõva häälega teada, kuidas ta sõitma peaks.

Esimesest raskest, kõrgete kividega kohast saime ilusasti üle, aga järgmises ohtlikus paigas, kus kallak läks hirmus järsuks, pinnas kohutavalt liivaseks ja auklikuks, vajus auto pehmetesse roobastesse, kuigi proovisime seda vältida, ning hakkas esiotsaga rataste vahelist pehmet, kuid kes teab, äkki ka mõningaid kivimürakaid peitvat pinnast buldooserdama. „Stopp!“ Laidvee tõmbas piduri peale. Seejärel heitsime ilma pikema jututa teele põlvili ning hakkasime palavikuliselt, paljaste kätega liivast-kivist pinnast auto nina eest ära kühveldama.

Umbes kümne minutiga saime auto ninaesise käsitsi puhtaks ning pääsesime hirmutavast olukorrast välja. Kuid see, nagu selgus, ei olnud viimane kriitiline lõik.

Paarsada meetrit allpool, kui tee viib läbi kaljule toetuva hiiglasliku kivilahmaka alt, haigutasid teel suurte mustade astanguliste kivide allservas tohutud augud. Oleks me neist üle sõitnud, oleksime autole tõsiselt viga teinud. Seega tuli asuda teeehituse kallale.

Korjasime kalju servalt suuri ja raskeid kive ning hakkasime nendega siluma astangute servi ja täitma liiva sisse põrutatud sügavaid auke. Samal ajal kalkuleerisime, milline peaks olema liikumise optimaalseim trajektoor. Seni kui ehitasime, tulid kanjonis altpoolt üles kaks hiidmaasturit ning ületasid selle kriitilise koha muretult. Meie auto oli noist kakskolm, kui mitte neli korda madalama põhjaga. Sellegipoolest jälgisime, kuidas ootamatult tekkinud „katsejänesed“ oma marsruuti valivad, et seejärel tee-ehituses korrektuure teha.

Tee-ehitus vältas ligi pool tundi. Lõpuks, sentimeeter sentimeetri haaval autoga laskudes suutsime sellestki täbarast olukorrast välja tulla.

Kokkuvõttes, tuleb enesekriitiliselt tunnistada, oli meil Pikas kanjonis tegemist siiski olukorraga, mis on lapsemäng võrreldes nende situatsioonidega, kuhu seavad end sealsed paadunud off-road-fanaatikud.

Õnnetuste jäljed

Cliffhangeri rada on pikk kõigest 9 km, aga vilunud sõitjad soovitavad varuda selle edasi-tagasi läbimiseks vähemalt pool päeva. Osa rajast kulgeb kitsastel ja viltustel kaljuservadel. „Agressiivne juhtimisstiil võib põhjustada auto ümbermineku,“ võib lugeda asjatundjate hoiatusi. „Rada on küll viimasel ajal täidetud pinnasega, kuid see pinnas kulub ja kaob kiiresti. Ärge unustage, et tegemist on äärmiselt karmi rajaga, kus on palju kõrgeid astanguid ja keerulisi takistusi.“

Maasturite liikumine sel rajal hakkab juba kaugelt kõrvu. Mootoripöörded on hulludest oludest tingituna enamasti maksimumilähedased. Nurga tagant ilmuski teosammul välja neli California numbrimärgiga sõidukit, kõigil paksud rehvid all ja kere kõrgele tõstetud. Nende liikumise jälgimine oli omaette elamus – see pakkus pinget nagu vormelivõistluste startki: kas juhtub midagi verdtarretavat või mitte? Autode teljed käändusid ebatasasel pinnasel nii, et lausa valus vaadata. Palusin käega viibates kolonni viimasel, helerohelisel Toyota maasturil sõita üle eriti kõrge astangu, ning seadsin end efektse pildi saamiseks valmis. Siis aga märkasin läbi kaamerasilma, kuidas masin vajus tugevasti õõtsudes järsult paremale kaldu. Tunnistan ausalt, et mul tekkis hirm: äkki ahvatlesin inimesed hukatusse.

Mõlemad autos istunud mehed kallutasid end õigel ajal masina tasakaalustamiseks jõuliselt vastassuunda, vasakule. Auto jätkas õõtsumist, kuid õnneks väheneva amplituudiga. Mu südametunnistus jäi seekord siiski puhtaks.

Ent õnnetusi siiski juhtub, ja traagilisi. Tänavu aprillis hukkus off-road-sõitjate Meka, Moabi linnakese lähedal nädalaga kaks inimest. Esmalt jäi Nevadast pärit 30-aastane mees, kes oli looduses pildistamas, ühe monstermaasturi alla, kui too laskumisel hüppesse läks. Paar päeva hiljem sai surma Lõuna-Dakotast pärit 63-aastane naine, kes üritas Hell’s Revenge’i ehk Põrgu Kättemaksu rajal sõita liivakiviseljandikul läbi mitme meetri sügavuse, äärmiselt järskude seintega augu, mida kutsutakse Kuumaveevanniks (Hot Tub). Ent auto läks august välja ronides uppi, naine paiskus juhikohalt välja ning masin sadas talle katusele maandudes otsa.

Viimati Põrgu Kättemaksu rajal käies – rattaga, mitte autoga – kohtusin Kuumaveevanni juures neljaliikmelise noorte seltskonnaga. Kaks noormeest ja kaks neiut saabusid sinna erkpunane Jeep Wrangleriga. Kohe kindlasti ei olnud nad läbinud raja kõige raskemaid kohti. Ja ega seda alati vaja olegi, sest paljudest eriti riskantsetest lõikudest, kui vähegi võimalik, viib mööda kergem tee. Üks pöörasemaid kohti Põrgu Kättemaksu rajal on Põrgu värav, Hell’s Gate. Kõigepealt tuleb laskuda kahe liivakivikupli vahel kitsast ja järsust seinast alla, siis teha liivas vasakpööre ning kahe järgmise liivakivikupli vahel järsust ja samuti kitsast nõlvast üles sõita. See on uskumatult raske koht, mis paneb mõtlema, et need juhid, kes seal oma autoga riskivad, peavad olema püstihullud. Tulin enamiku laskumisest alla, ratas käe kõrval ja käed pidureil, ning üles läksin samuti ratast tõugates. Kusjuures ühes kohas ei olnud tõukamisest kasu, vaid ratast tuli lausa upitada, tõsta. Tõusu katsid paksult õlilaigud ja -nired, mis jalanõude nakkuvust kaldpinnal oluliselt vähendasid.

Kui jäin Kuumaveevanni ääres Wrangleri lähenemist jälgima, fotoaparaat võttevalmis, teatasid noored augu servale jõudes ja masinast välja astudes, et võin kaamera rahumeeli ära panna. Vaatepilt, mis punase Kuumaveevanni põhjas avanes, rääkis enda eest: selle põhi oli õlilaikudest ja -jäätmetest tumemust. Noored ütlesid, et neil on rendiauto ja nad ei taha riskida. (Maasturi laenutamine päevaks, nagu noortelt selgus, maksis 175 dollarit, lisaks kindlustus umbes 35 dollarit.)

Kes on kiirem?

Tegelikult, nagu tihtipeale ilmneb, jäävad maasturid rasketel radadel ratturitele kiiruselt alla. Vahe on ainult selles, et rattur higistab Utah’ päikse all oma pingutusest, maasturi juht paremal juhul vaid närvipingest. Kui otsustasin üles otsida Gemini loodusliku topeltsilla, pidin selleks sisenema rattaga Bulli kanjonisse, kus teatmike järgi kulgeb keskmise raskusastmega maasturirada. Ent selgus, et seal ootas ees paksu liivaga täidetud ja kividega palistatud kuivanud ojasäng. Alatihti tuli sadulast ronida, sest pehmest liivast oli neetult vaevaline läbi pressida. Kohtasin kanjonis väikest seltskonda, kes oli teinud oma Jeep Wrangleriga puhkepeatuse. Arendades väikest vestlust, nagu sellistel puhkudel Ameerikas kombeks, sain teada, et ega nad oma autoga kanjoni kivisel-liivasel pinnasel kiiremini liiguks, kui mina oma rattaga. See võrdlus üllatas, sest liikusin niigi aeglaselt, vaat et teosammul.

Kanjonimaa rahvuspargis kohtasin Flinti maasturiraja lõpus, kust algab muinasjutuline matkarada kanjonite labürinti, veel ühte Jeep Wranglerit. Toda juhtis nooruke rahvuspargivaht, kes sealsetel radadel ringi patrullis – eales ei või ju teada, kes kus hätta satub. Õhtu lähenes, mul oli vaja tuldud teed tagasi sõita, ning selleks, et 25-kilomeetrine teekond kulgeks kiiremini, tegin pargivahile ettepaneku: teeme proovi, kumb kiiremini tagasi jõuab, kas tema autoga või mina rattaga. Lõppeks on Flinti rada enamasti lihtne ja kiire, vaid paaris kohas tuleb üle kivikõrgenike ukerdada.

Pargivaht vastas, et tal pole mõtet üritadagi. Sest ei autod Utah’ metsikuil radadel jalgratastele vastu saa.

Tekst ja fotod: Priit Pullerits

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga