Alates maist eksponeeritakse näitusel „Maailma mõõtmine“ Tartu Ülikooli Muuseumis väljapanekut, mis tutvustab kuut Eesti päritolu meest ja kuut nende poolt sooritatud maailma muutnud avastusretke. Maailma mõõtmine saab alguse juba Toomkirikussesisenedes, sest fuajees võtab külastajaid vastu Foucault’ pendel. Pendel on kinnitatud kunagise Liivimaa suurima sakraalehitise lakke ja selle lakkamatu võnkumine on kinnituseks, et maakera pöörleb jätkuvalt.
Kuuest näitusel tutvustatavast rännumehest neli on kas osaliselt või täielikult baltisaksa päritolu. Tallinnas sündinud Otto von Kotzebue läks esimesele ümbermaailmareisile aastal 1803, olles kõigest 16-aastane. 28-aastasena juhtis ta juba ise Vene teaduslikku ekspeditsiooni Loodeväila avastamiseks. Kokku sõitis Kotzebue kolm korda ümber maailma, avastas sadu saari Vaikses ookeanis ning uuris põhjalikult Alaska rannikut ja Beringi väina.
Alexander von Bunge õppis Tartus arstiteadust, kuid saavutas tuntuse hoopis taimesüstemaatikuna. Tänu töökohustustele sattus ta nii Altaisse kui ka Gobi kõrbesse. Kuid „Maailma mõõtmine“ keskendub hoopis Bunge ligi kahe aasta pikkusele ekspeditsioonile Pärsiasse. Selle korraldas Vene Geograafiaselts, et koguda taimi ja mineraale ning koostada kaarte. Paraku vaevles selts toona rahaliste raskuste küüsis, mistõttu reisi kohta jäi koguteos välja andmata. TÜ muuseumi aastanäitus aitab täita lünka, mis on tekkinud selle suure ettevõtmise kajastamisel.
Võrumaal üles kasvanud Ferdinand von Wrangell on kuuest maadeuurijast tõenäoliselt rahvusvaheliselt kõige tuntum. Wikipediast leiame tema kohta artikleid koguni 30 keeles. Wrangell juhtis juba 23-aastasena Kirde-Siberi rannikuekspeditsiooni. Hiljem määrati ta kindralkuberneriks Alaskale, kus tal jätkus mahti teha ka loodusteaduslikke ja etnograafiauuringuid.
Alexander von Middendorff oli Karl Ernst von Baeri lähikondne, eesti punase veise ja tori hobuse tõuaretaja. Lisaks on Middendorff üks Vene Geograafiaseltsi asutajatest. Näitus keskendub tema poolt juhitud ekspeditsioonile Taimõri poolsaarele, mis leidis aset Baeri ettepanekul 1843. aastal.
Eestlasest meteoroloog Enn Kreem on kuuest rännumehest noorim. Kreem on üks rohkem kui 20-st Eesti päritolu Antarktikas talvitunud teadlasest. Jäisel mandril veetis ta kaks talve, et vaadelda helkivaid ööpilvi. On tähelepanuväärne, et tänu eestlaste aktiivsusele kujunes Tõravere Nõukogude Liidus silmapaistvaks helkivate ööpilvede uurimiskeskuseks.
Viimase mehe, Karl August Hindrey paigutamine suurte rännumeeste hulka mõjub üllatavana. Hindrey on tuntud pigem kirjaniku ja karikaturistina. 1927. aastal viibis Hindrey Kongos, kus kogetud muljed jäädvustas reisikirja „Kongosõit“. Reisikiri pakkus paljudele huvitavat lugemist, kuid selle tähtsus seisnes eelkõige Hindrey enda maailmapildi muutumises. Teadupärast saab maailma muutmine alguse iseendast. Terase vaatlejana leidis Hindrey Kongost inspiratsiooni novelli „Välkvalgus“ ainestikuks.
Väärikad maadeuurijad
Number kuus seab näitusel osalevate rändurite hulgale piiri ette ja nende väljavalimine ei saanud olla kerge. Kahtlemata leiame Eesti ajaloost teisigi maadeuurijaid, kelle töö väärib samuti tähelepanu. Näitusel pole seekord esindatud Lahetaguse mõisas sündinud Fabian Gottlieb von Bellingshausen, kes oli üks kolmest esimesena Antarktikat näinud inimesest. Samuti on puudu Venemaa esimese ümbermaailmareisi juht baltisakslane admiral Adam Johann von Krusenstern. Samas, Krusensterni kolm aastat väldanud ümbermaailmareisi hõngu võib näitusel siiski tajuda, sest sama merereisi tegi junkruna kaasa ka noor Otto von Kotzebue. Ajalukku süvenedes leiame veelgi huvipakkuvaid isikuid. Meenutagem kas või esimeseks Eesti rahvusest maadeuurijaks tituleeritud Mihkel Fahrmanni. See mees tegi Alexander von Middendorffi teenrina kaasa retke Taimõri poolsaarele ning kogus seal pikka aega andmeid kohaliku kliima kohta. Näituse projektijuhi Mairo Rääski sõnul, kes on üks neljast kuraatorist, rõhutab seekordne valik tõsiasja, et Eesti juurtega maadeuurijad on oma tööd teinud üle terve maailma. Isegi kui väljavalitud pole kõige tuntumad, on nende panus maakera eri piirkondade tundmaõppimisse olnud igati märkimisväärne.
Näituse kujundusest
Näituseruumid on ära kasutatud optimaalselt. Igale maailmarändurile on näitusel eraldatud võrdsel hulgal pinda. Iga isiku puhul keskendutakse eelkõige ühele kindlale ekspeditsioonile. Rändurite tutvustamisel kasutatakse sarnaseid elemente. Igaühele on pühendatud vastavat värvi stend, millel on kirjas persooni moto, saavutused, tunnustused, faktid ja iseloom. Torkab silma, et iseloomujooned on kõigil õilsad. Lisaks saab lehitseda rändurite elulooraamatuid, mis on kirja pandud lühidalt, selgelt ja suurte kirjatähtedega.
Sisekujunduselementideks on ekspositsiooniga seotud keskkond, et külastaja saaks aimu reisidel valitsenud oludest. Nii saab Middendorfi sektsioonis pugeda polaaruurija jäisesse kambrisse ja Bunge stendi kõrvale on püstitatud kõrbetelk. Telki sisenedes ootab külastajat akustiline üllatus.
Enn Kreemile pühendatud sektsioon on üks sisukamaid. Pole ka ime, sest Kreem oli isiklikult nõus osalema näituse kujundamisel konsultandina. Tema polaaruurija kabinetti kujutav nurk on varustatud meteoroloogiliste vaatlusinstrumentidega. Seintel ripuvad katkendid Antarktika-uurija päevikust. Kambris linastub taustaks must-valge mängufilm „Puhkus Roomas“, mida ekspeditsioonil vaadati nii tihti, et see Kreemile kaadri kaupa pähe jäi. Kel rohkem huvi ja aega, võib võtta mugavalt istet ja kuulata kõrvaklappidest intervjuusid Enn Kreemiga, mis on salvestatud enne ja pärast Antarktikas käiku.
Võiksime oodata, et meresõitja Kotzebue sektsioonis eksponeeritakse laevakajutit, kuid selle asemel leiame eest massiivse söögilaua seapraega. Laud jutustab lugu Kotzebue saabumisest Hawaiile. Hoolimata salvrättidele trükitud tekstikatketest võib laua eksponeerimise sügavam tähendus jääda tagamaadesse süvenemata hoomamatuks. Kuid lähemal vaatlemisel avastame laua alt peegli ja mõistame, et laud annab kujundlikult edasi reisil tekkinud olukorda vastavalt Kotzebue ja saareelanike vaatenurgast.
„Maailma mõõtmine“ on hariv näitus. Kõikjal üllatatakse külastajat ootamatute küsimuste ja faktidega. Kas teadsite, et Antarktika ekspeditsioonil oli arstide poolt kõigile meeskonnaliikmetele ette kirjutatud 200 grammi õlut ja lusikatäis musta kalamarja? Või mida tehti ekspeditsioonil surnud meeskonnaliikmetega? Kuidas on seotud malaariaravi ja kokteil džinn toonikuga? Lisaks saame teada, kuidas valmistati rännakuid ette ja millised olid reisidel varitsevad suurimad ohud. Mõned tekstid on peidetud sahtlitesse, et külastajaid mitte informatsioonihulgaga koormata. Sahtleid tasub julgesti avada. Nii võib muuhulgas avastada ka polaaruurijate sektsioonis kõlava tiksuva heli allika.
Igaüks saab endast näitusel soovi korral jätta jälje. Selleks on seintele riputatud kaks suuremõõtmelist maailma kaarti. Neist ühele tohib kirjutada riikide ja rahvaste kohta käivaid stereotüüpe. Ülesanne on tuletatud Yanko Tsvetkovi „Eelarvamuste atlasest“. Teisel kaardile saab ära märkida riigi, kuhu tahaks reisida ja ühtlasi palutakse ka oma soovi põhjendada.
Eestlaste jäljed maailmakaardil
Eesti päritolu maadeuurijad on jätnud endast märke mitmesse maakera punkti. Kotzebue järgi on nime saanud laht, linn ning Aratika atoll Tuamotu saarestikus. Kotzebue tänav Tallinnas on saanud nime tema isa Otto järgi. Bunge nime kannavad rohkem kui sada taimeliiki. Wrangelli järgi on nimetatud saar, laht, mäemassiiv ja neem Alaskal. Middendorffi nime kannavad laht Taimõri poolsaarel ja neem Novaja Zemljal ning lisaks paar loomaja linnuliiki. See kõik on killuke Eestit maailma avarustes. Eelnev kahvatub siiski Krusensterni nime kõrval − selle maadeuurija järgi on nimetatud vähemalt 15 geograafilist objekti ja lisaks kraater Kuul. Kuid Krusenstern, nagu mainitud, pole seekordse näituse teema.
„Maailma mõõtmine“ täidab oma kindlasti eesmärgi – annab infot Eestiga seotud isikute panusest kontinentide tundmaõppimisel. Tänapäeval on reisimine mugav ja lihtne, kuid see on nii olnud üksnes lühikest aega. Wrangelli teekond Alaskale algas 1829. aastal ja kestis poolteist aastat. Reisil sündis tema esimene tütar, kes reisiväntsutuste tõttu kõigest kaheaastasena suri. Wrangelli naine Elisabeth saatis vapralt oma meest tema rännakutel, kuni teda ennast hakkasid vaevama tervisehädad. Ka Middeldorf kaotas rännakutel oma tervise ja jäi ratastooli. Milliseid psühholoogilisi ja katsumusi pidi läbi elama Vello Park koos meeskonnaliikmetega Antarktikas, kui 1982. aastal hävis tulekahjus uurimisjaama elektrijaam ja abi saabus alles viis kuud hiljem? Reisimine sunnib inimest eralduma mugavustsoonist ja on alati seotud teatava riskiga. Mis on siis ikkagi see sisemine ajend, mis ärgitab inimesi rändama? Hendrik Relve arvates muudab rändamine inimesed elusamaks. Rännates tunneme, et elame tõeliselt, et elul on maitset. Lisaks tõukab meid uurimisretkedele uudishimu.
Tekst: Ülar Allas
Fotod: Andres Tennus, Tartu Ülikool