Luurajana külma sõja ajal Moskvas

2019. aasta novembris sõitis filmi „Kunst ja külm sõda. Esteetiline vastupanu“ režissöör Sandra Jõgeva Colorado mägedesse, väikelinna nimega Estes Park. Allpool leiate eksklusiivse intervjuu USA külma sõja aegse luureametniku Richard Dick Life’iga, kes elab koos naise Sandraga juba aastaid Kaljumäestiku jalamil väikeses majakeses keset mustkarudest pungil puutumatut loodust.

Dick Life on pensionil sõjaväelane ja luureametnik, kel on äärmiselt unikaalne kogemus tööst Moskvas külma sõja tippajal, aastatel 1974–1976, kui ta töötas USA saatkonnas Moskvas. Sisuliselt oli Dick Ameerika spioon, kuigi ise ta seda eitab, rõhutades, et tema oli luureametnik ning et sellest peenest vahest ei saanud ka tollal paljud aru.

Käisite ringi mööda Moskvat ning tegite väljasõite mujale Nõukogude Liitu, kandes alati endaga kaasas vähemalt kolme peidetud kaamerat?

Jah, aga neid kaameraid ei olnud näha! Need olid alati kuskil taskus või mujal. Meid õpetati enne Nõukogude Liitu tööle asumist erilistel fotograafiakursustel pildistama sellisel viisil, et mitte kunagi ei tõstaks enne foto tegemist kaamerat oma silma ette. Pildistamiseks olid teised võtted, näiteks tegid klõpsu ära märkamatult kätt taskusse pannes.

Taolised kursused olid ka diplomaatide naistel, kes läksid missioonile kaasa. Neile õpetati lisaks salajasele pildistamisele ka näiteks etiketti ja lilleseadet…

Fotode tegemine linnaruumis oli üldiselt keelatud. Selle eest võis ka arreteeritud saada, igal juhul oli Nõukogude ametnikel õigus vahelejäämise korral nii kaamera kui ka fotod konfiskeerida.

Korra külastasin näiliselt turistina Iisaku katedraali Leningradis. Läksin selle torni ja asusin pildistama. Jäin aga kohe valvurile vahele, kes hakkas mu peale vene keeles karjuma. Minul aga oli diplomaatiline puutumatus. Mu vene keel ei olnud kunagi kuigi hea, kuid sellisteks puhkudeks oli mul varuks üks lühike lause: „Ja diplomat!“ (vene k ’olen diplomaat’), millest tavaliselt piisas. See Iisaku katedraali valvur aga teatas mulle: „Tean teiesuguseid küll! Olete ameeriklane, tulete siia salaja meie linna pildistama, teete kaardi ja siis pommitate meie ilusa linna puruks!“ Selline paranoia aste! See oli Nõukogude Liidule üldse iseloomulik.

Mis teie töö eesmärk oli?

Mina olin luureametnik ning minu peamine ülesanne oli koguda võimalikult palju informatsiooni Nõukogude Liidu kohta, uurida selle kodanike meelsust üldiselt ja suhtumist ka minu kodumaasse, Ameerika Ühendriikidesse. Pidin selleks suhtlema väga paljude nii-öelda tavaliste inimestega, kellega kohtusin igal pool: tänaval, kohvikutes, ühistranspordis.

Kuidas leidsite Nõukogude kodanikke, kes oleksid nõus oma riigi kohta oletatavale USA spioonile informatsiooni jagama? Kas nad ei kartnud teid?

Ei! Ma ütlesin kõigile, kellega juttu tegin, alati kohe alguses ära, kes ma olen ja et neil võib oma riigi võimudega tulla pärast sekeldusi. KGB võib näiteks huvi tunda meie vestluse sisu vastu ja neid ülekuulamisele kutsuda... Ja teate, mis nad alati vastasid? Et neid see ei üldse huvita! Et neil on elus ainukordne võimalus suhelda päris elus ameeriklasega!

Kas oli vaja ka veel mingeid erioskusi?

Eraldi õpetati enne Venemaale tööle minekut joomist. Kuna saatkonnatöötajad pidid osa võtma väga paljudest teiste saatkondade vastuvõttudest ning samuti ise pidusid korraldama, oli see just Venemaal äärmiselt vajalik oskus.

Minu rutiin oli Moskvas enne iga pidu järgmine: sõin leiba ohtra võiga, et vooderdada mao seinu, eesmärgiks alkoholi võimalikult aeglane imendumine. Jõin alati ka klaasi piima.

Peolauda jõudes võtsin esimese toosti järel esimese pitsi. Põhjani. Siis öeldi teine toost, selle tõstsin juba vaevu huultele. Alati küsiti, milles asi. Eriti pärast kolmandat toosti, mille peale ma isegi pitsi kätte ei võtnud. Siis ütlesin alati: „Teate, ma esindan siin Ameerika Ühendriike. Kui ma jään purju, võin teha häbi mitte ainult endale, vaid ka oma kodumaale. Sellega ei saa ma riskida!“ Selle peale polnud kellelgi kunagi midagi öelda ja võisin varsti koju minna.

Kas joomist peab niimoodi õpetama? Kas enamus ei õpi seda ise teismelise või noore täiskasvanuna?

Kui läksin „saadikutekooli“ enne Moskvat, pidime õppima palju asju, palju detaile sealse eluolu kohta; kuidas venelastega käituda, näiteks… Olin toona üheksateist ja pool aastat vana, kui üldse mingisuguse alkoholiga kokku puutusin, seda eelkõige oma vanemate usulise tausta tõttu. Nad olid lõunaosariikide baptistid ega joonud üldse. Igal juhul kui hakkasin ise õppima, kuidas vastutustundlikult juua, pöördusin kõigepealt sõprade ja kursusekaaslaste poole sõjaväeakadeemias. Need sõbrad võtsid mu oma tiiva alla ja ütlesid: „Okei, me saame sinust aru, me aitame sind.” Ühel õhtul jõime üheskoos rummi koolaga ja teine kord džinni toonikuga. Kolmandal korral jõime õlut ja nii edasi. Ma ei joonud kunagi rohkem kui kaks jooki. Muidugi öeldi mulle: „Söö! Söö! Söö!“ Õppisin enne joomist sööma raskeid toite, mis takistavad alkoholi imendumist.

Veel mingeid luureametnike nippe?

Meie, ameeriklased, olime välja töötanud iselaguneva paberi. Kui see märjaks saab, siis kaovad hetkega nii paber ise kui ka sellele kirja pandud märkmed. Kui need kinnivõtmisel suhu panna, ei pea just vaeva nägema, et kõik asitõendid sülje toimel kohe kaoks. Minu probleem on aga selles, et stressiolukorras muutub mu suu kuivaks. Aga arvestasin sellega ning kandsin igaks juhuks alati taskus kaasas üht filmirullitopsi veega. Ja viimane võimalus on muidugi uriin...

Abikaasad ei võinud arutada oma eraelu probleeme korteris ega hotellitoas, neis olid kohe kindlasti pealtkuulamisseadmed. Soovitati oma võimalikke abieluprobleeme arutada pikkadel jalutuskäikudel.

Raskem oli neil, kel oli komme abikaasasid petta – neid varitsesid baarides ja restoranides kaunid, suurepärase võõrkeeleoskusega KGB naissoost kaastöötajad…

Olen ühe oma naistemehest kolleegi minema tirinud restoranist, kus meie lauda ilmusid äkki kaks daami, kes väga tantsida ja juua tahtsid. Täiesti juhuslikult rääkisid need venelannad täiesti puhast inglise keelt, mis tollal oli Nõukogude Liidus äärmiselt haruldane.

Kõige üldisem reegel: ära kunagi käi kusagil üksi, vaid koos kolleegi või abikaasaga.

Kas KGB hoidis USA saatkonna töötajatel silma peal?

Muidugi! Olime näiteks kindlad, et meie lapsehoidja oli KGB palgal – kolisime Moskvasse nimelt kolme väikese lapsega. Päris kindlasti olid meie korteris pealtkuulamisseadmed ja salamikrofonid; seda teadsime kõigi Ameerika diplomaatide kohta, et neid jälitati süsteemselt. Mitu saatkonnatöötajat said tänaval peksa. Olime kindlad, et ka see ei olnud juhuslik, vaid KGB mõjutamis- ja hirmutamistaktika. Ametlikult poleks seda peksa andmise organiseerimist muidugi keegi omaks võtnud. Suhtumine oli, et kahjuks on meil Nõukogude Liidus veel probleeme huligaanidega…

Meie korterit otsiti kindlasti aeg-ajalt läbi, kui me olime mõnel väljasõidul. Korra oli üks mu naise kampsun riidekapist kadunud, et siis nädala pärast jälle sinna ilmuda. Ka see oli teada, et niisugust taktikat kasutati, andmaks märku, et silm hoitakse peal.

Kuidas üldse sellisele töökohale sattusid?

Olin luureametnik Ameerika Ühendriikide mereväes. See oli mu enda valik ning otsustasin keskenduda oma töös Nõukogude Liidule. Sellepärast, et minu arvamuse järgi oli Nõukogude Liit meie number üks potentsiaalne vaenlane. Kui juba tahtsin olla segatud luuresse, huvitas see koht, kus action’it oleks. Ainus teine koht, kus seda võiks tollal leida, oli Tel Aviv. Niisiis täitsin ma meie iga-aastast küsimustikku aastaid nii, et vastasin küsimusele, kuhu ma tahaksin järgmisena minna ja millisele tööle: „Üle mere, tahaksin olla saadik Moskvas. Teine valik: saadik Tel Avivis.“ Nii jõudiski kätte aeg, kui mereväes otsustati, et võin minna Moskvasse juhul, kui läbin keeletesti. Olin siis Saigonis ja mulle saadeti postiga kirjalik eksam, et määrata kindlaks mu keelealane võimekus. Sain selles testis absoluutse miinimumtulemuse. Vaevu sain läbi! Sain siiski vastuse, et mu soov läheb täide ja et mind on määratud vastavasse treeningprogrammi. Nii möödusid järgnevad kaks ja pool aastat.

Läksime Sandra ja lastega Saigonist tagasi Washingtoni ja võtsin vene keele tunde. Kuus tundi päevas, viis päeva nädalas – nii üksteist kuud järjest. Muud ei teinudki! Õpetajad olid vene emigrandid. Järgnesid neli kuud luurekooli, kus käisid koos inimesed sõjaväest, mereväest, õhujõududest. Nähti ette, et kõigilt neilt aladelt pärit inimesed moodustavad lõpuks üheskoos meeskonna.

Läbisin luurekooli ja seal läks mul päris hästi. Kuna mu bakalaureusekraad on inseneriteadustes, otsustati mereväes mind saata veel Georgtowni ülikooli, et täiendaksin end Venemaa piirkonna asjades. Olin seega uues, pooleteise aasta pikkuses magistrikavas. Rääkisin selle õppekava juhiga ja tema ütles: „Mul on selle koha pealt hea sisetunne, Dick. Tean, et sa tõesti tahad seda teha. Kui sa tõesti end kokku võtad, läbid selle kaheksateist kuu programmi kümne kuuga.“ Võtsin selle pakkumise vastu ja kujutad ette, kui vähe Sandra ja lapsed mind nüüd nägid… Ma olen insenertehnilise mõtlemisega: kujutasin ette, et kui nüüd kolime Nõukogude Liitu, pean kõiki neid asju teadma. Niisiis keskendusin Nõukogude ja Vene ajaloole, Nõukogude majandusele ja poliitilisele süsteemile. Ja panin oma mõttes kõik need kokku.

Kümme kuud hiljem olimegi koos perekonnaga juba teel Moskva poole. Esialgu hotelli. Mina lõpetasin oma viimast kursusetööd. Saatsin selle emale Lääne-Virginiasse, kus ta mu kursusetöö masinal ümber lõi; enne lasi mu isal igaks juhuks üle lugeda. Kolme kuu pärast saingi magistrikraadi kätte. Loomulikult ei olnud minu jaoks enam mingit lõpuaktust või mõnda muud tseremooniat, see polekski enam oluline olnud. Oluline oli see, et olin neis tähtsates valdkondades nii palju õppinud. See tõesti aitas mind nende kahe aasta jooksul, mille Nõukogude Liidus veetsin ning kus infot kogusin ja nõukogude inimestega suhtlesin.

Milline oli USA saatkonna töötaja elu Moskvas? Kuidas elu ameeriklasele Nõukogude Liidus tundus?

Üks huvitav aspekt oli toit. Teatavasti oli Nõukogude Liidus kõigest puudus, ka esmavajalikest toiduainetest. Nii valmistusid paljud USA saatkonda tööle sõitvad ameeriklased, võttes sõna otseses mõttes kogu selle lähetuse aja ehk kahe aasta varu toitu kaasa. Peamiselt konserve, aga ka alkoholi, karastusjooke, piimapulbrit ja mida kõike veel. Loomulikult selgus kohapeal, et oli natuke üle reageeritud ning tegelikult Moskvas nii suurt toidunappust ikkagi polnud, kui ette kujutati. Kõigepealt oli rõnok, turg. Sealt võis saada ikka üsna mida iganes, aga natuke kõrgema hinnaga kui poes. Siis oli saatkonnatöötajatele ja USA diplomaatidele oma eriline gastronoom, kus oli samuti päris suur valik. Lisaks olid saatkonnal omad varud, seal oli näiteks Sprite’i ja Coca-Colat, mis meie uute Moskva kohalikest sõprade jaoks olid täielik lääne eksootika. Aga näiteks piimatooteid sai tõepoolest Helsingist, saatkonna varusid täiendati otse Soome pealinnast. Liha, mis meie salajasse gastronoomi tuli, oli erakordselt värske, otse tapamajast. Näiteks loomaliha. Mu naine avastas, et sellest ei saa liigse värskuse tõttu teha head biifsteeki, mida ta meie külalistele valmistada tavatses. Läks aega, enne kui ta asja uuris ja mõistis, et meile harjumuspärase biifsteegi liha on enne mõnda aega laagerdunud. Seega ei teinud ta varsti biifsteeki kunagi samal päeval gastronoomist toodud lihast, vaid lasi sel mõni päev külmkapis seista. Aga nõukogude inimeste jaoks oli see muidugi võõras mure, nemad said liha poest kätte ülimalt harva...

Kas leidsid kohalike hulgas ka häid sõpru?

Üks olulisemaid neist oli mõjuvõimas nõukogude mitteametlik kunstnik Jevgeni Ruhhin, kes hukkus lõpuks salapärastel asjaoludel tulekahjus oma ateljees 1976. aastal. Temaga kohtusin teise olulise põrandaaluse kunstniku Oskar Rabini juures; meil tekkis Ruhhiniga kohene side ja kontakt.

Ta oli huvitav inimene, pühendunud ja väga viljakas kunstnik. Ostsime naisega mõne tema maali, need on meil siiani alles. Loodame, et kunagi on nende hind väga kõrge. Vahepeal müüdi neid oksjonitel kümnete tuhandete dollarite eest, siis aga hinnad jälle langesid...

Ruhhin ei olnud kunsti õppinud, oli hariduselt hoopis geoloog. Ta kasutas oma maale luues kõige erinevamaid materjale ja remondivärve, kuna tal puudus mitteametliku kunstnikuna privileeg osta proffidele mõeldud kunstitarbeid.

Mõtlesin korraks ka Ruhhini agendiks värbamise peale, aga siis loobusin sellest, kuna Ruhhin oli väga ettearvamatu ning jõi palju. Ta väitis, et suudab ainult purjus olles unustada teda ümbritseva reaalsuse ning olla õnnelik.

Kuhu saadeti luureametnikud, kes olid Moskvas oma missiooni lõpetanud? Kas Iraaki ja teistesse riskantsetesse kohtadesse? 

Ma ei tea, kuna polnud enam huvitatud kuhugi saadikuks minemisest. Lisaks olin juba teinud number üks tööd enda tausta ja huvisid arvestades. Nii et ma ei kandideerinud enam kuhugi saadikuks.

Aga võin kinnitada, et kui oleksin seda teinud, oleks mulle ära öeldud lihtsalt mu halva keelteoskuse pärast. Nagu juba mainisin, olen ma võõrkeeltes väga halb. Inimesed, kes neid otsuseid vastu võtsid, teadsid seda ning ütlesid: „Me tahame, et sa sinna läheksid ja annaksid endast parima.“

Nad küll ei öelnud mulle kunagi, et mis mu parim on. Aga nad ütlesid taolisi asju: „Teist kaheteistkümnest on üksteist väga head keeltes. Ainult mitte sina, Dick. Aga me saadame su tänavale inimestega rääkima.“ Teised inimesed, kes olid keeltes väga head, saadeti suhtlema poliitiliste ja sõjaväeliste juhtidega. Mind seda tegema ei pandud. Mind saadeti tänavale inimestega rääkima ning nende meelsuse kohta andmeid koguma.

Muidugi liikusin alati koos mõne teise luureametnikuga. Pooltel reisidel tegin seda mõne teise NATO töötajaga. Muide, see on siinkohal väga oluline aspekt – NATO-ga üheskoos töötamine. Reisisin prantslastega, reisisin itaallastega, loomulikult kanadalaste ja brittidega. Juba see iseenesest oli suurepärane kogemus.

Mida võid lugeda oma Moskva töö sisuliseks kokkuvõtteks? Mis oli nõukogude inimeste meelsus, ka USA suhtes?

Nagu olen ühes oma loengus öelnud, siis tegelikult sain ma aru, et nõukogude inimesed ei olnud mingil tingimusel huvitatud sõjast Ameerikaga. Nad soovisid eelkõige rahu, eriti pärast oma valusaid kogemusi teises maailmasõjas. •

 

Tekst: Sandra Jõgeva

Fotod: Aivo Rannik, Dick Life'i erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga