Lõuna-Korea on lausa utoopiline!

Kui planeerisime Indoneesia reisi, pakkus sõber, et teeme paarinädalase vahepeatuse Lõuna-Koreas. Kehitasin ükskõikselt õlgu. Sellest vahepeatusest aga sai üks mu parimaid trippe. Lõuna-Korea on imeline, lausa utoopiline riik! Kõige erilisem paikadest, kus käinud olen, kiidab Ethel Kings.

Kui planeerisime Indoneesia reisi, pakkus sõber, et teeme paarinädalase vahepeatuse Lõuna-Koreas. Kehitasin ükskõikselt õlgu. Sellest vahepeatusest aga sai üks mu parimaid trippe. Lõuna-Korea on imeline, lausa utoopiline riik! Kõige erilisem paikadest, kus käinud olen, kiidab Ethel Kings.

Lõuna-Koreast ei räägita just liiga tihti. Sellele piirkonnale osutatava tähele- panu võtab endale diktaatorlik Põhja- Korea. Kuid lõuna on vähemalt sama tähelepanuväärne, kuid hoopis teistel põhjustel. Ta on tähelepanuväärne kõigi püsima jäänud traditsioonide ja tohutu progressi poolest. Sellest oleks meil mõndagi õppida.

Pärast lahkulöömist Põhja-Koreast on Lõuna teinud läbi hüppe kolmanda maailma riigist esimese maailma riigiks ja selle kiire hüppe omapära on näha igal sammul. Inimesed istuvad konditsioneeritud ruumides põrandal maas ja söövad kätega riisi. Poeomanik jookseb, vahutav hambahari suus, meile järele, et anda kohvi kõrvale tasuta kaasa pudel jäätunud veega – asendamatu selle suve kuumuses. Välismaalasi ei satu siia just väga palju ja sestap juhtub tihti, et meie kõrval peatub uhke Volvo (mille riiki toimetamise eest võtab riik 100 protsenti maksu), tumedad klaasid lastakse alla ja last süles hoidev isa osutab näpuga meie peale: „Näe, valged inimesed, lehvita!“

See on riik, kus kasutatakse moodsaimat tehnoloogiat, aga see kõik on taskukohaste hindadega ja kättesaadav keskmise sissetulekuga kodanikule. Siinsed hinnad on ostmakutsuvad ka Euroopa kontekstis madalapalgalistele eestlastele. Palgad on Eesti mõistes kõrged. Tulumaksu võtab riik kuni 10% ning sellest piisab, et varustada elanikkond tasuta meditsiiniabi ning soodsa ja moodsa ühistranspordiga.

VOORUSLIK KULTUUR

Maandusime Incheoni lennujaamas. Ootesaalis ulatati meile särava naeratusega mahukad ümbrikud, puristades inglise keeles „present“ – inglise keel ei tule korealastele kergelt. Ümbrik sisaldas reklaamvoldikute hulgas rahaga varustatud metroosõidukaarti, niiskeid salvrätikuid, päikesekaitsekreeme, erinevate kauplusekettide kliendikaarte ja valuutavahetuse sooduskupongi.

Linna sõitsime metroorongiga. Metroo peegelsiledad pinnad läikisid vastu, nagu oleks need just-just presidendi vastuvõtuks läikima löödud. Puhtus paistis silma ka tänavatel, lausa kutsudes paljajalu kõndima. Nähes meid suurte seljakottidega, tulid inimesed ise ligi küsima, kuhu jõuda tahame, et aidata meid õigele teeotsale. Kui eksisime teelt, jooksid kohalikud kasvõi järele, et osutada õiget suunda.

Meie kontaktideks Koreas olid kaks Ameerika passiga inglise keele ja Lääne kultuuri õppejõudu. Üks Texasest, teine Itaaliast. Kummalgi puudus igasugune huvi pöörduda tagasi Ühendriikidesse või Euroopasse. Kumbki oli täis siirast imetlust ja austust kohaliku kultuuri ja inimeste vastu, ehkki siin on paljugi lääne inimesele arusaamatut. Kuid kui riigil on üks maailma madalamaid mõrvanäitajaid ja on tavaline, et kuriteo toimepanija teeb ka endale otsa peale, sest nii edasi elada oleks autu, räägib see mõndagi head kohalikest kommetest. See kultuur toodab hüvet ja kultiveerib voorust.

Meie Sŏuli kodu asus vanamoodsas kolmekordses majas terviseraja serval. Akendest paistsid vaid lõputud pilvelõhkujate read ja nende kohal kõrguvad üksildased kraanad. Maja kõrvalt viis tee ohtra taimestikuga palistatud jõesängi, kus asus terviserada, populaarne ajaviitekoht. Seal oli jooksurada, jalgrattarada ja võimlemisväljakud. Võimlemisväljakud kordusid iga paari kilomeetri takka ja olid varustatud trenažööridega, mida minu silm polnud enne näinud. Kõik aparaadid olid ideaalses töökorras ja ükskõik mis ajahetkel neist möödusime, võimlejaid täis. Nii vanu kui noori, koerakestega ja ilma, suured sirmid peas päikest näo eest varjamas, maskid ees, et kaitsta end suurlinna õhusaastatuse eest.

Igas suuremas poes oli kummardajaamet. Noor inimene, kes sõbraliku naeratusega sügavalt kummardas kõikidele külastajatele. Iga kord, kui kohalik midagi ulatas, kaasnes sellega aupaklik kummardus ja kui sa oled ealt vanem, lisandus traditsiooniline lugupidamist tähistav žest. Kõik see käivitas alateadliku tungi nad ülekummardada, näitamaks oma lugupidamist nende aupaklikkust austava kultuuri vastu.

HÄMMASTAV MOOD

Mind hämmastas Korea naiste mood. Näis, et kõik tüdrukud ja noored naised tänavapildis kannavad vaid lühikesi pükse ja T-särke. Ei mingit edevust ega hiilgust, ehkki asi pole üldsegi ressursside puudumises. Nimelt on selles kiirelt moderniseeruvas riigis väga au sees konfutsianistlikud pereväärtused. Nende vaimus kasvatatakse tüdrukuid maast-madalast tagasihoidlikeks ja allaheitlikeks. Nad ei tohi silma paista, peavad kuulama vanemate sõna ja alluma oma meestele. Naistega suheldes ei paista see silma, ent seegi võib olla osa kasvatusest – mitte millegi üle nuriseda, mitte mingil moel end haletseda, mitte iialgi traditsioone kahtluse alla seada.

Meie Sŏuli võõrustaja igapäevaseks külaliseks oli tema korealannast ekspruut Cho (alati T-särgis ja lühikestes pükstes, kaanimas liitrite kaupa kohvi ja suitsetamas kanget tubakat). Tema sõnul abielluvad paljud korealannad vanemate valiku põhjal. Aga ta ema oli portsu otsa sattunud, nagu paljud teisedki ja oma tütrele ta seda ei soovinud. Hiljem kuulsin, et nende kultuuris peetakse valge mehega käimist tüdrukule tõsiseks häbiks. Kuid Cho oli sellest ilmselgelt üle. Esiti tundus ta mõtlemiselt väga läänelik naine olevat – iseseisev, iseteadlik ja pealehakkaja. Täiesti tavaline pilt oli, kui meie alles end unisena voodist välja vedasime, siis Cho juba saabus hommikuselt 15 km jooksult mäkke ja tagasi.

Päevade möödudes mõistsin, et ta on palju enamat kui läänelik naine. Temas oli tõelist idamaist eneseväärikust. Ta tegi ise oma otsuseid ja elas nende tagajärgedega, iial küsimata endale erikohtlemist, teeneid ega hinnaalandust.

VERETARRETIS JA MUUD HÕRGUTISED

Sõbrad soovitasid meil kindlasti maitsta elus kaheksajalga, mis pidi peale eksootika pakkuma ka tõeliselt nauditavat maitseelamust, ent selleni me ei jõudnud. Meie lemmikuks sai hoopis pohmellisupina tuntud eriti vürtsikas mereandidega nuudliroog. Et kohalikud harva inglise keelt mõistavad ja me eelistasime kohalikele mõeldud restorane turistikohtadele, tuli vahest korea toiduga vene ruletti mängida. Osutasime suvalisele toidunimetusele menüüs ja jäime ootama, mis meile tuuakse. Kuna neil on au sees ka loomsed kõrvalproduktid, võib sattuda väga harjumatute roogade peale. Pärast seda, kui meile serveeriti veretarretist, otsustasime ruletimeetodist loobuda.

Õnneks on Koreas tavaks iga toidu kõrvale tuua viis lisapala, seega on võimalik kõht täis saada ka ebaõnnestunud valiku puhul. Kõrvalpaladeks võivad olla seened, kartulid, tofu jne, aga kindlasti on üheks neist gimši – fermenteeritud kapsas teravas kastmes –, üks meie lemmikuid.

Jookidest sai meie lemmikuks maggoli. See on väikse mulliga riisivein, mis esiti maitseb – nagu üks mu sõber ütles – justkui gaseeritud piim alkoholiga, aga iga järgmise lonksuga on järjest meeldivam. Ent veel kummalisem jook oli šokolaadimaitseline limonaad, mis tõesti maitseski nagu šokolaad ja seega pole üldsegi karastav.

MÄGINE RAHVUSPARK

Kogu oma lahkuses, puhtuses ja sõbralikkuses jättis Sŏul täiesti utoopilise mulje, kui just kõik see, mis me nägime, polnud butafooria. Sellel tripil jätsime Sŏuli vaatamisväärsused külastamata, pandiks tagasitulemise eest. Pärast mõnepäevast uitamist Sŏuli erinevates linnajagudes, eksperimenteerimist uute maitseelamustega ja harjumist kohalike tavadega, võtsime ette tee mägedesse Seoroksani rahvusparki.

Peab tunnistama, et kohalikud vanaemad jätsid neil mägedel kepseldes palju vilkama mulje kui meie. Ohtlikel kuristikel, järskudel nõlvadel ja kitsastel mäetippudel, kuhu voolas kokku sadade kaupa lapsi, lastevanemaid ja noorsugu pik- nikut pidama ning pärastlõunat veetma, puudusid täielikult piirded. Ilmselt Euroopas oleks sinna lastud vaid organiseeritud ekskursioone piiratud hulgale.

Kuid kohalikke vaadates ilmnes, et pole põhjust ohtu kahtlustada. Ükski laps ei mänginud ähvardava kaldega nõlval tagaajamist, ükski nooruk ei püüdnud kellelegi haigutava kuristiku serval balansseerides muljet avaldada, ühegi vanaema jalg ei vääratanud kaljuveerel. Tõelised looduslapsed kõige moodsamate telefonide ja kõige kvaliteetsemate jooksutossudega.

Pärast rahvusparki suundusime Gangneungi, kus pidi meid majutama itaalia päritolu Ameerika passiga Korea resident. Läksime pöidlaküüdiga. Ka vaatamata vihmale ei tulnud meil üle 15 minuti ühegi koha peal seista. Küüti pakkusid naisautojuhid sama meeleldi kui meesautojuhid (mujal maailmas on tunda selget meeste ülekaalu). Iga autojuht andis meile midagi kaasa – lehviku, vihmavarju, jääkohvi, mis tal parasjagu anda oli, ja näis selle üle siiralt õnnelik olevat.

ÖÖ MEREÄÄRSES PARGIS

Et häälega reisides on distantside läbimise aeg ette ennustamatu, olime kokkulepitust varem kohal. Kuna ilmad olid kuumad, ööpäevaringselt lukustamata uksed rääkisid turvalisusest ja Lõuna-Korea on õuerõõmudeks kõige paremini varustatud riik, kus ma eales viibinud olen, otsustasime veeta öö lageda taeva all.

Leidsime üüratu pöetud muruga pargi merest paarisaja meetri kaugusel, tõmbasime hämmokid puude vahele ja vaatasime tähti, kuni uni laugudele laskus. Ärkasime tuliste päikesekiirte peale, positsioneerisime end puude varju ja jäime veel paariks tunniks nautima oma männihõngulist parginurgakest. Saja meetrit kaugusel asetsev muuseumi meenutav välikäimla, kus Beethoven mängis oma ülevaid viise, võimaldas grüünesse kauemaks jäämist. Et mererannas telkimine on Koreas tavaline asi, oli sealt väljumas teisigi varajasi ärkajaid, hambahari pihus.

Järgmise päeva veetsime kohalike kombel rannas päikesevarju all. Kuna tööd tehakse siin riigis kõvasti, on puhkus väga oluline ja seda tuleb põhjalikult planeerida. Koreas on maailma pikim keskmine töönädal – 55,1 tundi, kuus päeva nädalas. Puhkepäeva võetakse tõsiselt ja plaanid on nädal aega ette valmis mõeldud, korv eelmisel õhtul kõike tarvilikku täis laotud ja rannas veedetav aeg kulub pingsale puhkusetegevusele.

Ma võin muheleda nende puhkuseplaanide üle, aga see, mis mind hämmeldama paneb, on nende arusaam veerõõmudest – ujumine tähendab ujumisrõngaga vee peal ulpimist nii, et ihu märjaks ei saa. Ainsad, kes vee sees ulpisid, olime meie. Ja kui me ujusime nii kaugele, et jalad enam põhja ei ulatunud (mis selles rannas oli viie meetri kaugusel), jooksid vetelpäästjad kohale ja kamandasid tagasi, sest see on ohtlik! Ja kui kell seitse pimenema hakkas, tõmbusid kõik omaenda initsiatiivil veest eemale, sest pimedas on ju õnnetused kerged tulema. Ja matkaraja peal ei astu korealane kunagi sammukestki kõrvale, sest mine sa tea, mis seal on. Küllap seegi tuleneb lapsepõlvest pähe kulunud ettekirjutuste austamise kasvatusest.

KUULEKAS KASVATUS

Lõuna-Korea utoopilisuse taga seisab rahva konformism, mis tuleneb traditsioonilisest kasvatusest, mille teljeks võib pidada aupaklikkust teiste vastu, eeskätt vanemate inimeste vastu. Isegi lapsed näivad siin tasased ja viisakad, püsivad kuulekalt paigal ega jookse hullates ringi. Vanemate inimeste sõna austatakse ka siis, kui nendega ei nõustuta. Jagatakse ühtseid väärtusi ja tõekspidamisi. Pöidlaküüdiga reisimine paneb kergitama kulme, sest keegi ei tee ju nii. Aga kui sina küüti püüad, on korealasele auasi sind peale korjata, sest ju on sul tarvis edasi saada.

Konformism teeb omakorda lihtsaks silmapaistmise. Kui sul on punane auto, mitte valge, hall või must, oled eriline. Kui tüdruk paneb selga kleidi ja kontskingad, on ta vaatamisväärsus. Kui poiss kasvatab pikad juuksed, torkab ta silma. Ma ei tea, kuidas kohalikega on, aga valgetele antakse headest tavadest kõrvalekaldumine andeks, sest kust nemad, tulles oma väljasurevate väärtustega maailmast, peaksid teadma, mis on õige ja hea. Sa võid end Jack Sparrow’ks ehtida ja tänavatele tantsima minna (mida meie Gangneungi sõber ka tegi) ja kohalikud kõigest kohmetuvad, ent kui sa nende ümber tantsu edasi lööd, olete viie minuti pärast sõbrad, lähete koos baari ja kaklete selle üle, kumb arve maksab.

Korea väärtussüsteemis on palju meile raskestimõistetavat. Kuid turistina ringi vaadates paistab silma vaid enneolematu sõbralikkus, silmatorkav puhtus, progress ja elavad traditsioonid. Mida me ei näe, on 10-tunnised tööpäevad, rigiidne kasvatus ja kõrge suitsiiditase. Korealane olla on raske. Kuid olla külaline selles riigis on suurepärane kogemus!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga