Sao Paulo on lõunapoolkera suurim linn – pilvelõhkujate keskel elab ja hingab üle 12 miljoni inimese. Metropolile kohaselt leiab siit uskumatuid elamusi igale maitsele.
Kui ma esimest korda Sao Paulosse sattusin, niitis see linn mind jalust maha. Olin varem käinud küll näiteks New Yorgis, mis samuti kõrghoonete poolest kuulus, ent hommikul oma tornmaja korteri akna kardinaid pooluniselt eest lükates ei suutnud ma avanevat vaadet uskuda. Nii kaugele kui silm ulatus, kõrgusid vähemalt 30-korruselised hooned.
Kui tavaliselt kujutatakse Lõuna-Ameerikat ette kui looduseparadiisi, kus palmide vahel rannas värvikate majade taustal salsa- või sambamuusika saatel laiskloomi kaisutada, siis Sao Paulo ehk Sampa, nagu kohalikud seda kutsuvad, on tõeline linnadžungel. Linnapildis domineerivad kahvatud, ületöötanud välimusega linnavurled, kelle šikk ülikond on pärast 16-tunnist tööpäeva juba vormi ja stiili kaotanud. Linna tuiksoont Avenida Paulistat ääristavad moodsad ärihooned, kus paulistad − just nii kutsutakse kohalikke − hiliste õhtutundideni koosolekuid peavad.
Just tänu Lõuna-Ameerika suurima majanduskeskuse staatusele saabub siia õnneotsijaid igast ilmanurgast. Oma mitmekülgsuse ja leidlikkusega teevad nad selle paiga huvitavaks reisisihiks, näiteks leidub siin maailma suurim Jaapani linnaosa. Arhitektuurihuvilised võivad imetleda hiljuti meie hulgast lahkunud maailmakuulsa arhitekti Oscar Niemeyeri loodud hooneid, kunstifännidele leidub maiuspalu, spordisõbrad võivad elada kaasa legendaarsele Brasiilia jalgpallile.
Linna teenindavad kaks peamist lennujaama: Congonhas ja Guarulhos. Rahvusvahelised lennud saabuvad tavaliselt Guarulhosesse, ent Congonhase lennujaam asub pea kesklinnas, ning sealt on tunduvalt mugavam edasi reisida. Ehkki lennufirmad muuvad pileteid ka Campinasesse, sihtkohana kirjas Sao Paolo, asub Campinas tegelikult linnast umbes kahe tunni kaugusel, küll endiselt Sao Paulo osariigis. Seega umbes sama, nagu osta pilet Tallinna, aga maanduda hoopis Pärnus.
Liiklusummikud, helikopterid ja elu ühes toas
Kuna Sampa on hiiglaslik, tasub peatuda kesklinnas. Rusikareeglina võib öelda, et kui peatumiskoht asub Avenida Paulistast 20 minuti autosõidu kaugusel, siis on see suhteliselt turvaline ja ka liikuma pääseb kergesti. Sampa on väga autokeskne linn, kus pole ebatavaline istuda neli-viis tundi päevas liiklusummikus, läbides seejuures ehk vaid 10–15 kilomeetrit. Liiklusprobleem on nii kaugele läinud, et iga endast lugupidav kinnisvaraarendaja on katusele lisanud helikopteri maandumisplatsi. Jalakäijaid siin palju ei leidu, kuigi sageli olen tipptunnil autodest lihtsalt mööda jalutanud ja tunduvalt kiiremini sihtkohta jõudnud. Samas puuduvad nii mitmeski kohas kõnniteed.
Kui tahan kellelegi Sampa liiklusummikuid kirjeldada, tuleb mulle alati meelde kord, kui kolleegiga ärikohtumisele teel olime.
„Hei, Rafa, olete te juba kohale jõudmas?” helistab koosoleku korraldaja pool tundi pärast määratud kohtumisaega.
„Ära muretse, olen kohe-kohe kohal! Hetke pärast näeme!” vastab Rafa.
Selle telefonivestluse ajal istume tegelikult mitte kuhugi liikuvas automassis. Ning SatNav ütleb, et sihtkohani on „praegustes liiklusoludes” jäänud umbes 45-minutiline autosõit. Kui uuesti helistatakse, siis valetame kombekohaselt, et oleme juba kõrvaltänaval. Ning kui tund aega hiljem kohale jõuame, näeme, et kolm inimest on veel puudu. Aga muidugi on nad „kohe-kohe” saabumas. See on igapäevane ega üllata kedagi.
Sao Paulo külastajal on mõttekas võtta endale kohalik autojuht. Linnas on küll kena ja efektiivne metroo, kuid see katab vaid väikese osa linnast ning busse ei peeta üldjuhul turvaliseks. Taksod ja Uber on samuti suhteliselt soodsa hinnaga. Rendiautoga Sampa liiklusesse sukeldumine eeldab aga väga külma närvi.
Absurdseid liiklusummikuid arvesse võttes on kõige mõnusam Jardinsi linnaosa, kust mäest üles rühkides jõuab Avenida Paulistale isegi kümne minutiga. Seal leidub nii hotelle kui ka apartmenthotelle, kus umbes 30–40 euroga öö eest saab katte ühe tüüpilise paulista kortertoa.
Sao Paulo kesklinnas elamine on tõeline luksus. Kui ma oma üsna heal järjel sõpra külastasin, üllatas mind väga, et ta korteris paiknevad elutuba, köök ning esik kõik ühes tillukeses hämaras ühikatoasuuruses koosluses. Köök, muide, asus lihtsalt seinakapis, nii et pesemata nõud võis selle ukse sulgedes lihtsalt ära peita. Samas elas ta luksuslikult, sest tal oli eraldi magamistuba.
Kortermajadel ja hotellidel on küll kullast-karrast sissepääsud uksehoidja ja turvamehega ning katusebasseinid ja jõusaalid, ent hiiglaslikku hotellituba ei maksa Sao Paulot külastades oodata. Iga ruutmeeter on arvel. Noored karjäärihundid on nõus Avenida Paulista lähedal asuva toauberiku eest hingehinda maksma.
Peatuda maksab ka Itaim Bibi voi Cidade Jardimi kandis, kus asub näiteks Radissoni hotell. Vila Madalena on hetkel kõige popim linnaosa, nn Sao Paulo Kalamaja. Neil, kes asfaltdžunglist pisut vaheldust tahavad saada, tasub elamine välja vaadata Ibirapuera pargi naabruses. Kui rahakott kannatab, kuulub näiteks lukshotell Unique linna kõige ikoonilisemate hoonete sekka.
Niemeyeri jälgedes
Oscar Nimeyeri disainitud Ibirapuera park on paulistade nädalavahetuse lemmiksihtpaik. Niemeyer oli üks eelmise sajandi maailmakuulsamaid arhitekte, kelle modernistlikud hiigelprojektid sageli kosmoselaevu meenutavad. Ibirapuera puhul võib tuua selge paralleeli New Yorgi Central Parkiga. Asudes kesklinnas, lubab see oaas hetkeks ette kujutada, nagu oleksid siiski troopilisel puhkusel. Seal armastavad kohalikud perega korraks aja maha võtta, sporti teha või otse kookosepähklist joodava kookosepiimaga palmi alla maha istuda.
Sao Paulo erineb kultuuriliselt oluliselt ülejäänud Brasiiliast. Kohvimaalaste jaoks nimelt on kehailu ja füüsiline vorm väga olulised ning neis ei puudu ka edevusegeen. Brasiilia iluideaali kehastavad kõige paremini sportlased − päevitunud jume, musklid ja parajalt kurve. Sampas püüeldakse aga hoopis pariislikult kõhna keha poole. Samas koosneb suurlinna elustiil peamiselt kontoris või liiklusummikus istumisest, kohvist, saiakestest ja õllest sõpradega hilisõhtul. Seega on keskmine paulista palju kahvatum ja kõhukam kui teised brasiillased. Samuti sarnaneb nende temperament rohkem eestlastega – mitte nii sõbralikud ja pealetükkivad kui teised brasiillased, pigem tõsised ja omaette hoidvad.
Ibirapuera pargis aga heidetakse tõsised kontoririided seljast ning need paulistad, kelle keha on nende tempel, demonstreerivad julgelt oma kõhu- ja rinnalihaseid, joostes palja ülakehaga ja imelühikestes spordipükstes ringe. Pühapäeval seal naljalt liikumisruumi ei leidu. Ibirapuerasse maksab minna inimesi vaatama, kirbuturult midagi lahedat soetama ning ennast korraks oravaratta atmosfäärist välja lülitama. Minu jaoks on tegemist parima paigaga Sao Paulos.
Ibirapueras saab kätte ka kultuurilaksu. Seal asub Oscar Niemeyeri projekteeritud hoones Afro-Brasiilia Muuseum, samuti Brasiilia Kultuuride Muuseum, Moodsa Kunsti Muuseum ning Ibirapuera kontserdisaal, samuti Niemeyeri loodud. Seal võib kuulda brasiilia muusikat igale maitsele, hiphopist instrumentaaldžässini. Ehkki anglosaksi popmuusikat Brasiilias teatakse, kuulatakse palju enam oma loodud muusikastiile: samba, bossanova, funk ja sertanejo on vaid mõned näited.
Kõige lummavam on Sampa puhul just arhitektuur. Tuhanded pilvelõhkujad koos võtavad hinge kinni. Neist ülevaate saamiseks on mõtet ronida linna vanima pilvelõhkuja, Martinelli hoone tippu − see on tasuta −, et sealt avanevat vaadet nautida. Ent igal tornmajal on ka oma nägu. Alati tasub üles vaadata, et näha, millise veidra postmodernistliku katuse tolle konkreetse maja looja välja mõelda on suutnud. Samuti leidub ohtralt originaalseid ja imiteeritud Portugali koloniaalstiilis hooneid. Olen sageli ainsa jalakäijana jalutanud Itaim Bibist Jardinsi, et lihtsalt maju imetleda. Avenida do Brasili ääristavad eri kaubamärkide esindused, näiteks Ferrari pood. Kui Euroopas asuvad need tavalistes majades, siis Sampas paneb iga ärimees kõik välja, et oma brändi täiesti uskumatul viisil eksponeerida − need supermoodsad showroom'id on juba iseenesest vaatamisväärsus.
Sampa on vaieldamatult Oscar Niemeyerist mõjutatud ning modernismi kohtab igal sammul. Ka uuema aja rahakad ehitavad oma eramajad just nimelt niemeyerlikult − palju paljast valget betoonpinda, punase-musta-valge kontrastid, julged vormid, sammastel kõrguvad kuubid. MASP ehk kunstimuuseum Avenida Paulistal on üks julgemaid stiilinäiteid, mida tasub vaadata nii väljast kui seest. MASPi autori Lina Bo Bardi esimene töö oli aga hoopis tema enda kodu Casa de Vidro − fantaasiarohke klaasmaja justkui džungli keskel. Seda täiesti uskumatut elumaja saab külastada, ent see on nii populaarne, et parem on ette meilida ja aeg broneerida.
Samuti annavad linnapildis tooni seinamaalingud, mis annavad tervele majale uue ilme. Ehkki julgeid tänavamaalinguid kohtab üle terve linna, tasub sammud seada Casa Choque Culturali galeriisse (’kultuurišokimaja’), mille juba väljastpoolt neoonvärvides pealuumaalingute järgi ära tunneb. Sees võib näha noorte julgete kunstnike radikaalset loomingut. Klassikalisema kunsti fännid peaksid üles otsima linna vanima kunstimuuseumi Pinoteca ehk Pina, kus koloniaalstiilis hoones eksponeeritakse Brasiilia suurimat kollektsiooni.
Jalgpalli MM-i finaal omal nahal
Kui kunstist villand saab, siis tasub sammud seada… jalgpallimuuseumi! Käisin hiljuti Manchesteris Inglise jalgpallimuuseumis ning pean tõdema, et Brasiilia jalgpallimuuseumiga ei anna seda võrreldagi. Oot-oot, aga kuidas saab millegi nii publikukeskse nagu jalgpall purki ja muuseumivitriini panna? Esiteks asub Brasiilia jalgpallimuuseum Pacaembu staadionil, kus ka igal nädalal mänge peetakse. Teiseks ei näidata seal lihtsalt spordiajaloolisi eksponaate, vaid suur osa on installatsioonidel. Näiteks Brasiilia rahvusstaadioni 1950. aasta MM-finaali kogemuse imitatsioon heliga ja pildiga – 170 000 ekstaasis vutifänni − toob kananaha ihule küll.
Ent Sampas saab vaadata ka päris jalgpalli. Tõsi küll, oodata ei maksa täismaja ja hulluvat publikut − tõelise karnevali toovad brassid välja vaid koondisemängude jaoks. Küll aga võib elada kaasa kas vananevatele Brasiilia staaridele voi tulevikulootustele. Linna glamuuripoisid on Corinthians, teised suuremad klubid Sao Paulo FC ja Palmeiras. Mina olen oma silmaga Brasiilias liigamängus platsil näinud nii Robinhot kui ka Ronaldinhot.
Kuna Brasiilia on ikkagi kohvimaa, siis kust saada kõige paremat traditsioonilist kohvi? Otse MASPi taga asub Mirante 9 de Julho, moodsa kunsti teemaline trendikas kohvik, mis on hetkel üks Sao Paulo popimaid kohti nii päeval kui ka õhtul. Traditsioonilisem üle linna tuntud paik on aga Octavio Cafe Itaim Bibis, mis on kohvi serveerinud juba 1890. aastast saadik, ehkki modernne hoone seda ei reeda.
Minu viimase reisi avastus oli Santo Grao kohvikute kett, mis on saanud linnas populaarseks kohtumispaigaks. Lisaks heale kohvile pakuvad nad ka suupisteid jagamiseks, ning imehead guajaavimahla. Rohkem polegi midagi vaja kui koht akna all, et nautida snäkke ning vaadata mööduvat suurlinnaelu.
Mida kohvi kõrvale tellida? Brasiilias on traditsioonilisi valikuid kolm ning need kõik on pallikujulised. Pao de Queijo (hääldus: pao de qeižo) ehk juustusai on imehea seest juustuga täidetud saiapall, mis viib soojalt lausa keele alla. Beijinho (beižinjo) ehk ehk suudlus − olge seda küsides ettevaatlik! − on kookose- ja martsipanimaitseline ning brigadeiro (brigadeiro) sobib šokolaadisõpradele. Veel üks populaarne suupiste on coxinha (košinja) ehk soolane kanapallike.
Kui aga juba tõsisemaks söömiseks läheb, peab ära kasutama Sao Paulo mitmekülgsust. Just siin asub maailma suurim jaapanlaste kommuun. Üle saja aasta tagasi tundus just Lõuna-Ameerika paljudele jaapanlastele see koht, kuhu paremat elu otsima minna, ning otse loomulikult on paljud neist koondunud Sao Paulo metropoli. Liberdade linnaosas võib nautida vägagi autentset sušit. Pinheirose linnaosas võib aga proovida hõrgutisi Brasiilia eri osadest, näiteks julgen soovitada Consulado de Bahiat ehk Bahia konsulaati, kus laudkonna peale võib tellida kõrvitsas serveeritud aurava moqueca, traditsioonilise Kirde-Brasiilia roa. Ning edasi juba Sao Paulo ööellu, kus caipirinha'dest ning Brasiilia muusika saatel tantsimisest puudust tundma ei pea.
Tekst ja fotod: Malle Koido