Looduse vaatemängud Patagoonias ja Tulemaal

Kirglik matkaja ja GO Reisiajakirja pikaajaline kaasautor Madis Konsap käis Buenos Airesest startinud rahvusvahelise seltskonnaga Patagoonias ja Tulemaal matkamas ja kohalike vaatamisväärsustega tutvumas. Sealne loodus pakub võimsaid elamusi, korraga on võimalik kogeda pea nelja aastaaega.

Kanada reisifirma G Adventures Patagoonia grupp kogunes Buenos Airese Microcentro linnaosas asuvas hotellis. Huvilised olid tulnud Kanadast, USA-st, Iirimaalt, Taanist, Saksamaalt ja Eestist. Novembri lõpus valitses suurlinnas mõnus lõunapoolkera paarikümnekraadine kevadilm.

Järgmisel päeval viis viimase kohani täis lennuk seltskonna El Calafatesse. Õhureis kestis pisut üle kolme tunni. Lennujaamas ootas meid noor kena grupijuht Marina. Istusime bussi ning järgnes 220-kilomeetrine kolme ja poole tunnine sõit liustike rahvuspargi põhjaossa El Chalteni linnakesse. Osaliselt kulgesime kuulsal Ruta 40 nimelisel maanteel, mis moodustab osa Pan-American Highwayst. Andidega paralleelne 5000-kilomeetrine tee on Argentina pikim ja lõpeb kaugel lõunas Rio Gallego linnas. Kogu sõidu ainus asustatud paik oli Estancia Ruta 40. Lage tuuline rohtla asendus suure puudesaluga hoonetekobara ümbruses. Pisut eemal ületas pikk betoonsild laia jõesangi. Tänini rajaja järglastele kuuluv sajandivanune peatuskoht asus parajalt poolel teel kahe hiigeljärve vahel. Söögitoa seintele seatud pilditahvlitelt sai teavet Estancia kirevast ajaloost. Kuulsaim  eksikülaline oli rongi- ja pangaröövel Butch Cassidy, kes varjas end pärast järjekordset aktsiooni 1905. aastal. Koos naise ja ühe kaasosalisega redutas mees siin politsei ning Pinkertoni Agentuuri detektiivide eest mitmel talvekuul.

El Chaltén, Argentina noorim linn

El Chalteni linnakeses võib nautida suurepärast vaadet piirkonna kõrgeimale järsuseinalisele Fitz Roy nimelisele mäele. Argentina ja Tšiili piiril asuva 3405-meetrise tipu vallutasid Itaalia mägironijad 1952. aastal. Mäe avastas ja ristis 1877 aastal HMS Beagle’i kapteni Robert Fitz Roy auks maadeuurija Perito Moreno. Charles Darwin seilas just sellel laeval aastatel 1831–1836 ümber ilma. Linnas on 350 alalist elanikku. Suvehooajal kasvab elanikkond 1700 inimeseni. Lisanduvad kümned tuhanded mägironijad, trükkijad ja turistid, kes on Argentina noorima linna peamised toitjad ja katjad. Palju on näha uusehitisi. Kiirem laienemine algaski umbes paarkümmend aastat tagasi. Talvekuudel katab linna lumi, on külm ning tuuled ulatuvad 100 kilomeetrini tunnis.

Mägironijatele on El Chalten n-ö baaslaagriks Fitz Royle ja Cerro Torrele (3128-meetrine ülijärsk tornikujuline graniitmägi) ronimisel. Tihti lõõtsub tormituul ja sajab, mille tõttu mäeküljed jäätuvad. Cerro Torre tipus kõrgub alaline mitmekümne meetri kõrgune jäämüts. Varustus viiakse mäejalamil asuvasse lumekoopasse nn advanced basecamp'i ootele. Järgneb linnas passimine ja ilmaennustuste kuulamine, et tabada lühiajaline sobiv ajaaken. El Chalteni ümbruses kõrgub rohkesti ronijatele meelepäraseid järske ja püstloodseid kaljuseinu. Saabumispäeva õhtupoolikul tegin tutvumismatka linnalähedasele vaatekohale. Paaritunnine ronimine avas kauni vaate linnale ja ümbritsevatele teravatipulistele mägedele.

Esimene raske ronimine

Järgmisel päeval alustasime 24 kilomeetri pikkust matka. Meie 16-liikmelist gruppi juhtisid kaks rahvuspargi giidi, üks ees, teine taga mahajääjaid jälgimas. Ilm oli suurepärane, vaated selged. Päikesesoojas algas rada kerge tõusuga ning peagi avanes vaade kõrvalorule. Pikalt kulgesime metsas, kus oli palju surnud puid. Peamiseks süüdlaseks olevat putukad, kes tüvedes elutsedes elusloodust suretavad. Grupp venis pikaks ning osa eksis tihedas metsas teisele teele. Peagi rajad siiski ühinesid. Jõe kaldal jämedatest tüvedest ümbritsetud laagriplatsil peatus kümneid telkijaid. Väikesed julged linnud norisid maha langenud puudel istujatelt toidupalasid.

Ees ootas 400-meetrine tõus Fitz Roy jalamil asuva järveni. Suured kivid, moreen ning järsk ülesminek kurnasid täiega. Rahvast liikus rajal palju. Kohati oli mäelt laskujatel ja tõusu võtjatel raskusi üksteisest möödumisel. Kohale jõudsin oma grupi viimaste seas. Hädiseks lohutuseks meenutasin seda, et peaaegu kõik kaaslased olid minust pea poole nooremad. Laguna De Dos Tres’i vaatekoht oli võimas. Jäätunud äarv asus otse Mount Fitz Roy jalamil. Tippu kattev pilveloor hajus aeglaselt ja vaade vääris igati rasket ronimist. Jää pidi sulama pooles detsembris. Novembri lõpus oli järve kattev lumekiht pehme ning kalda ääres sillerdas vaba vesi.

Fitz Roy ja selle kõrval asuvad teravatipulised graniitsambad pakkusid nauditavat vaatepilti. Järve poolt oli paljas püstloodne graniitsein kilomeetri kõrgune, teiselt küljest veelgi enam. Mäe jalamil olevas lumes läks järsunurgaline rada ülespoole ning kadus kaljude vahele. Allateel oli suur abi matkakeppidest. Patagoonias võib ühel päeval tunda saada nelja aastaaega. Matka viimaseks tunniks oli päikesepaiste asendunud tugeva tuulega. Peagi algas vihmasadu, mis läks üle tihedaks lörtsiks. Tuul peksis sulalund valusalt näkku. Rada muutus pehmeks ja porist libedaks. Kui metsast välja saime ning raja lõppu tähistava tahvlini jõudsime, sadu lakkas, tuul aga jäi. Uuesti paistma hakanud päike peletas külmatunde. Ootasime kaua  viimaseid tulijaid. Taanis elav indialasest arst vigastas libedal kukkudes jalga. Hiljem selgus, et õnneks kergelt.

Uues kenas palkidest ehitatud söögikohas maitsesin kiidetud Patagoonia lambaliha. Priske pehme lihatükk oli igati oma kuulsust väärt. Maitses imeliselt koos Argentinale rohket tuntust toonud Malbec-sordi viinamarjadest kääritatud punaveiniga.

Perito Moreno liustik

Üks matkapäevadest oli pühendatud võimsale loodusimele. Perito Moreno liustik on 30 kilomeetrit pikk ja pindalalt sama suur kui Buenos Aires (umbes 250 ruutkilomeetrit). See saab alguse Andides Tšiili ja Argentina piiril asuvast hiigelsuurest 350 kilomeetri pikkusest Lõuna-Patagoonia jääväljast. Eriliste loodustingimuste mõjul sajab siin praktiliselt kogu aeg lund. Tihenenud lume ja jää mass valgub allapoole ning moodustuvad kokku 48 liustikku. Vägevamad neist suunduvad Argentinasse.

Kuni 70 meetri kõrgune Perito Moreno liustik on kõige paremini juurdepääsetav. See asub El Calafate linnast vaid paaritunnise bussisõidu kaugusel. Mitmele veelgi suuremale ja kõrgemale on palju keerukam läheneda. Argentina nime kandvasse hiigeljärve suubuva liustiku mugavamaks imetlemiseks ehitati 2010. aastal poolsaare kaldale habrast loodust säästev metalltrepistik. See võimaldab teha veerandtiiru ümber jääseina. Laevaga saab järves kõrguvale liustikule läheneda paarisaja meetri kaugusele. Ka see retk sai ette võetud. Liustik liigub üks-kaks meetrit ööpäevas ning jääs on suured pinged. Aeg-ajalt kostis valju äikesemürinat meenutav ragin ning kriginat ja naksumist kuuldus pidevalt. Siin-seal sadas hiiglaslikke jääkamakaid ja lausa terveid jäätorne vette. Trepid on rajatud liustikust piisavalt kaugele. Varasemal ajal oli varingutes kümne aasta jooksul hukkunud üle 30 liiga lähedale kippunud uudistaja. Huvilised said võimaluse lunastada kallivõitu jalutuskäigu liustikul. Vedas ka üliselge ilmaga. Nädal varem oli olnud pikalt nii udune, et treppidelt liustikku ei näinudki.

Puerto Natales

Uuel hommikul sõitsime liinibussiga Puerto Natalese linna. Maastik oli Patagooniale omaselt lage. Viimasel kuul sadanud vihm pani avaruse värskest rohust haljendama. Maanteeäär oli hoolikalt madala traataiaga tarastatud. Rohkelt liikus pügamata kasukaga lambakarju, vähem paistis veiseid ja hobuseid. Suur kotkas suvatses tükk aega posti otsas istuda ja end bussist väljunud imetlejatel pildistada lasta. Peateelt viis riigipiirini konarlik kruusatee. Putkasarnases piiripunktis võtsid formaalsused palju aega. Tšiili poolel algas korralik asfalt ning ka piiripunkt oli hoopis viisakama väljanägemisega. Pisut eemal jälgis kõrge heina vahelt väike rebane tükk aega piirisaginat. Pärast passide tembeldamist saime loa siseneda uude riiki. Teel olime üle kuue tunni. Patagoonias on vahemaad väga pikad. Vanal ajal kuude kaupa hobustega kulgedes võis tõesti tunduda, et oled teel maailma lõppu.

Puerto Natales asub lahe kaldal. Tuul oli väga vali ja veel möllasid lained. Hotelli akendel olid spetsiaalsed metallhoidjad, mis tuli avamisel kinni kruttida, et värske õhu saamise käigus klaasid terveks jääks. Järgmisel päeval jõudsime pärast paaritunnist sõitu 1959. aastal asutatud Torres del Paine rahvusparki. Aastas külastab seda üle 250 000 inimese, kellest üle poole moodustavad väliskülalised. 2013. aasta National Geographicu spetsiaalväljaandes valiti Torres del Paine viie kaunima koha hulka maailmas. Miljonite aastate jooksul toimunud erosioon on viinud minema pehmemad kaljukihid ning alles jäänud teravatipulised graniittornid jätavad ebamaise mulje. Alustasime matka massiivi tuntuima vaatepunkti (Torres Viewpoint) suunas. Möödusime eraomanike maadele kerkinud hotellidest. Öö veetmine neid maksab 300–1000 dollarit.

Rada viis aeglaselt ülespoole. Ilm oli kena, kuid udune. Pikalt sammusime metsa vahel. Põhirajalt kõrvale eksimist takistasid kuhjatud kuivanud tüved või oksalasu. Poolel teel jõe kaldal ootas kohvik, kus sai süüa ja leidis ka joodavat. Muidugi vastavalt toeka hinna eest. Pärast pikka kõrgete puude vahel kulgemist muutus mets madalamaks ning algas 300-meetrine järsk tõus. Pärast suurte rahnude vahelt läbi loovimist ja mäenuki ületamist avanes kaunis vaade järvele. Tornid olid pilvede varjus. Istusin suure rahnu taha tuulevarju. Udulinik hakkas alt mäe jalamilt kõrgemale voogama, tõusis üles tippude kohale ja ühekaupa avanesid kõik kolm torni. Võimas vaatepilt lummas ning rohked fotoaparaadid ning nutitelefonid jäädvustasid ilu. Allateel kividel ukerdades väänasin pisut jalga. Õhtupoolikul sõitsime pikalt looklevatel kruusateedel laagripaigani. Telgid olid juba üles seatud ning kenas majas serveeritud õhtusöök veiniga venis öösse.

Patagoonia tuul – mitte nõrkadele

Patagoonia tuulega tutvumiseks tegime retke teisele poole varjavat mäeselga. Giidi hinnangul pääsesid sajakilomeetrise tunnikiirusega iilid vabalt möllama. Tugevamate puhangute korral aitas ainult selja pööramine ja enese madalamaks küürutamine. Liivaosakesed peksid retke alguse kruusateel valusalt vastu nägu. Päikeseprillid hoidsid silmi. Tuulehood tõstsid raja ääres olevalt järvelt hiiglaslikud pritsmepilved ning retkelised said lahkesti kastetud. Pisut vaiksemal mäenõlval sõi kümmekond guanakot paari pisikese järeltulijaga. Ilm oli soe ning tuul polnud kõlekülm. Äkiliste iilide korral tardus kogu grupp ja küürutas matkakeppide toel. Lähedal asunud järvest välja voolav jõgi sadas kosest alla. Vooluhulk oli muljetavaldav ning pritsmepilv lehvis kaugele. Taevas sõudsid väga erilised lillakad pilved, meenutades hiiglaslikke UFO-sid. Kose juurest tagasiteel ründas tuul eriti kurjalt. Õhtuks naasime tuttavale laagriplatsile.

Rahvuspargi territooriumil on tule tegemine rangelt keelatud. Pidev tuul viiks leegi kiirelt edasi. Viimased suured tulekahjud olid 2005. ja 2012. aastal. Esimese päästis lahti Tšehhist pärit matkaja. Teise süüdlaseks oli Iisraeli kodanik, kes otsustas tugeva tuulega ära põletada kasutatud tualettpaberi. Tulemöll kestis kolm nädalat. Tuletõrjujad pidasid lootusetut võitlust ning lõpuks tuli appi vihm. Mõlema riigi valitsused tundsid vastutust oma patuse kodakondse eest ning eraldasid raha ja spetsialiste metsa taastamistöödeks. Viimase tulekahju jäljed olid veel vägagi märgatavad. Mäekülgi täitsid surnud metsad. Rohi ja madalad põõsad taastusid pärast kahjutuld paari aastaga. Mets vajab kümneid kordi pikemat aega.

Järgmisel päeval viis matkatee Grey järve äärde. Selle kaugemas otsas asuvast liustikust murdub pidevalt lahti suuri jäämägesid. Tugevalt kokku surutud jää särab sinise erinevates varjundites. Ka siin tervitas meid väga tugev tuul. Ronisime mäel vaatepunktini, kust paistis selgesti Grey liustik. Peatusime Pehoe järve ääres ja turnisime kõrgele Kondoripesa nimega mäetipule. Sealt avanes uhke vaade Paine massiivile. Pea kohal hõljusid tõusvates õhuvooludes kolm kondorit. Õhtul sõitsime tagasi Puerto Natalesesse.

Piirkonna sümboliks on hiiglaslik, veidi karuga sarnanev eelajalooline laiskloom Mylodon. Selle kolme meetri pikkuse ja tonnise kaaluga eluka jäänused avastati ühest koopast 1896. aastal. Külmas hästi säilinud karvane nahatükk ja kondid eksitasid. Algul otsiti elavaid eksemplare. Hilisemad uuringud kinnitasid, et loom suri välja vähemalt 5000 aastat tagasi. Tagajalgadele tõusnud eluka kujusid ning pilte saab linnas ja mujal kõikvõimalikes variantides imetleda.

Läbi Punta Arenase Ushuaiasse

Sõit Punta Arenasesse kestis kolm tundi. Linnas peatuti vaid seetõttu, et teekond otse Ushuaiasse oleks olnud liiga pikk. Linnas asub õlletehas, mille asutas 1896. aastal Saksamaalt pärit meister Jose Fischer ja kus toodetakse suurepärast Patagonia-nimelist humalavett. Järgmise päeva bussisõit kestis kokku üksteist tundi. Kõik sujus ladusalt. Üle vee Tulemaale viis praam, piirikontroll tagasi Argentinasse saamiseks läks kiirelt. 1520. aasta ümbermaailmareisil ristis Fernao de Magalhaes avastatud saare nimega Tierra del Humo (’Suitsumaa’). Hispaania kuningas Carlos I otsustas anda uue poeetilisema nime - Tierra del Fuego (’Tulemaa’). Ushuaia on maksuvaba piirkond. Elanikkond kasvab kiiresti ja praegu elab maailma lõunapoolseimas linnas juba 70 000 inimest. Tšiilile kuuluv 3000 elanikuga Puerto Williams on küll veel kaugemal lõunas, kuid linna mõõtu see välja ei anna.

Ushuaia hotellist üle tee seisis uhke vana vanglahoone. Selle ehitasid kunagised kinnipeetavad ning praegusel ajal on selles muuseum.

Võtsin ette treki linna kohal kõrguvatel mägedel asuvale Martial nime kandvale liustikule. Et matk oleks täiuslik, läbisin jalgsi kogu tee merepinnast pisut üleval pool asunud hotellist kuni liustikuni 1050 meetri kõrgusel. Õhtupoolikul käisime 65 kilomeetri pikkusel katamaraanisõidul Beagle’i kanalil. Aeglasel käigul möödusime algul kormoranide ja hiljem merilõvide pisisaartest. Emastest loivalistest pea poole suurem mustjashall isand suvatses aeg-ajalt valjul madalal häälel möriseda. Paarikümneliikmeline haarem oli helepruuni värvi. Teele jäi maailmalõpu (Fin del Mundo) tuletorn maalilisel kaljunukil. Päikesepatareidest toidet saavana hoiatab see meresõitjaid tänase päevani. Külastasime ka pingviinide asurkonda. Järgmisel päeval käisime spetsiaalsel reisil pingviinidega lähemaks tutvumiseks. Pooleteisetunnise teekonna lõpuks jõudsime Beagle’i kanali kaldal asuvasse Estancia Habertoni, mis asub 85 kilomeetrit Ushuaiast idas. Teel tegime peatuse ja imetlesime pidevas tugevas ühesuunalises tuules viltu kasvanud suuri puid. Farmi asutas misjonär Thomas Bridges 1886. aastal. Suurte teenete eest kinkis Argentina valitsus talle 50 000 aakrit maad. Ta tegutses Ushuaia piirkonnas aastakümneid ning koostas muu tähtsa hingeharimise kõrval ka 30 000-sõnalise kohaliku Yamana põlisrahva ja inglise keele sõnastiku.

Isla Martillo pingviinid

Eraomandis olevale Isla Martillo saarele lubatakse päevas vaid 80 inimest. Kiire kahemootoriline suur kummipaat viis viieteiskümne minutiga üle vee. Saarel elutsevad tuhanded patagoonia pingviinid ning kõigest 70 eelmistest palju suurema kasvuga gentoo pingviini. Esimesed kaevavad pesad maapinna sisse ning seetõttu on munad ja pojad turvaliselt hoitud. Teine pingviiniliik ehitab pesa maapinnale. Mitu suurekasvulist pruuni röövkajakat oli end sisse seadnud gentoo pingviinide koloonia vahetus läheduses. Nägin oma silmaga, kuidas üks röövel pisut valvsuse kaotanud pesavalvuri tagant muna varastas ning läheduses seda ülbelt manustama asus. Koloonia keskel passis haruldane kollaste põskede ja rinnaesisega eksikülaline – kuningpingviin. Nende lähim asurkond elutseb mitusada kilomeetrit eemal. Pingviinid tulevad saarele oktoobri alguses ja lahkuvad merele märtsi lõpus. Ujuvad tohutult kiiresti.

Saare külalised liiguvad giidi saatel nööridega piiratud radadel, et hoiduda pesadel tallamast. Kui pingviinidele läheneda aeglaselt ja hoiduda järskudest liigutustest, saab vahvate tatsajate tegemisi jälgida mõne meetri kauguselt. Külastasime ka farmist kaugemal suures hoones asuvat spetsiifilise kerge aroomiga muuseumi. Seda õhkus delfiinide, muude mereloomade ja lindude valevatest skelettidest. Need olid paigutatud seintele originaalsuuruses ja välimuses maalitud mereasukate taustale.

Ushuaia sadamas valmistusid mitmed laevad pikaks reisiks Antarktika rannikule. Odavaim viimase hetke pilet maksis 5200 dollarit. Rohkelt turiste parvles linna peamisel uhkel kaubatänaval. Poodide hinnad olid silmapaistvalt prisked.

Uuel päeval lendasime tagasi Buenos Airesesse. Õhtul külastasime väga professionaalset tango-show'd. Kolm paari tantsijaid koos neljaliikmelise live-bändiga andsid ülevaate kuulsa Argentina tango ajaloost.

Tekst ja fotod: Madis Konsap

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga