Ornitoloog, looduskaitsja ja loodusfotograaf Tiit Randla (80) tegutses Arktikas 1970ndail ja 1980ndail aastail. Oma reisidest on ta kirjutanud mitu raamatut. Koroonaajastule kohaselt tegime auväärse loodusuurijaga intervjuu e-kirja teel.
Rääkige palun, kus ja millal te Arktikas töötasite? Kuidas sinna oli võimalik saada – kas see oli juhus või teadlik otsus? Mis olid seal teie täpsemad uurimisalad?
1974. aasta märts-aprill Wrangeli saarel. Töötasin Moskva looduskaitse instituudi ekspeditsiooni koosseisus, et loendada ja märgistada jääkarusid. Minu tööülesandeks oli julgestada töid, kuna karu peletati lumekoopast laikakoeraga ning seejärel uinutati. Karu oli tegutsemisvõimetu umbes tund aega ning selle ajaga tuli ta mõõta, kaaluda ja võtta hambast lõige vanuse määramiseks ja kõrva külge kinnitada märgis.
Meie täpsem uurimisala paiknes saare lõunaosas Dream Headi mägedes, sinna viis meid suusataldadega lennuk AN-2 Smithi neeme asulast. Elasime lumeplokkidega vooderdatud vineerputkas, kus tilgutiga ahi. Hendrik Relve teatel eksisteerib see rajatis praegugi (2019).
Muudest elukatest nägin viigerhüljest, põhjapõtru, aprilli lõpus saabusid hangelinnud.
1978. aasta Taimõri poolsaar Pjassina jõgi, Agapa jõe suue. Töötasin juuni lõpust juuli keskpaigani Siberi endeemi, punakael-lagle loendusmeeskonna koosseisus, töö lõppedes pildistasin sealset eksootilist loodust ja kirjutasin raamatu „Jutustus punakael-laglest“ (1982). Punakael-lagle oli ngassaanide ja dolgaanide püha lind pistriku, viu ja lumekaku kõrval. Tööpaika sõitsime Norilskist helikopteriga. Kuu aja jooksul loendasime Taimõri poolsaarel 60 linnuliiki.
1981. aasta august-september Franz Josephi maa, põhiliselt Hookeri ja Graham Belli saared. Saarestikku sõitsime Norilskist helikopteriga vahemaandumisega Novaja Zemljal.
Tööks oli jääkarude loendamine ja muu eluslooduse uurimine. Selle kandi loodus oli vähe uuritud ning teadmised näiteks linnustikust ja linnulaatadest tolle aja lõikes olematud. Väga eksootiline paik, sest meie kahe mehe peatuspaigaks oli arvatavasti 1941. aastast konserveeritud Vene polaarjaam Hookeri saarel ning sealsed vanad toiduvarud lubatud kasutada ja kõlblikud (kuivained). Siinne looduseksootika oli mulle linnustiku poolest eriline.
1983. aasta august-september Severnaja Zemlja Oktoobrirevolutsiooni saar. Vaatlesime karude saabumist, uurisime elusloodust retkedel ümbrusse nii jalgsi kui ka Vene igiliikuri ehk roomiksaaniga. See saarestik on sisuliselt polaarkõrb, st vägagi eluvaene ja igav, kui ei pääse liikuma mõne masinaga. Samal ajal väga halvasti läbi uuritud.
Mis on tänasega võrreldes teistmoodi?
Viibisin sealmail ligi 50 aastat tagasi ja kokkuvõtva raamatu „Elus Arktika“ kirjutasin 35 aastat tagasi. Sellest ajast on maailm muutunud üllatavalt palju. Tol ajal ei räägitud kliima soojenemisest, vaid nenditi, et kliima ongi muutlik. Sel ajal peeti veel mõistlikuks kanda karusnahkseid rõivaid, nüüd on see tabuteema jne.
Nüüd on päevselge, et jääkarud peavad taanduma. Valgevaalad, narvalid ja morsad on tõusuteel, sest neid ei takista enam jää ja neid on asunud kimbutama Kanada Arktikas mõõkvaalad, kes enne jää tõttu sinna ei pääsenud.
Vene Arktikas Ida-Siberi saarestikes sünnib tänapäeval arulage võhkade varumine, mille väljauhtumine hävitab maastikke. Hiina kokkuostjate tõttu on see omandanud arutud mõõtmed.
Suhteliselt hästi on kosunud vaalade populatsioonid pärast nende püügi moratooriumit.
Ees aga seisab massiline turism ja veeteede arendamine, mis hakkab survestama Arktika loodust ja juba survestabki. Muidugi on ka positiivseid näiteid, kuidas tutvustada loodust Alaskal, Gröönimaal, Teravmägedel ning kuuldavasti ka Vene Arktikas.
Kas oskame seda hõlvamist teha targalt? See küsimus jääb ka lähiajal aktuaalseks. Seni on loodusvarade hõlvamine toonud palju negatiivset keskkonnahoiu alal, nagu näiteks õliliivade kaevandamine Kanadas, õlipuurimine Alaskas ja Vene Arktikas. Viimase illustratsiooniks on ülitavalise Läänemerel talvituva sukelpardi auli arvu järsk langus, sest ta pesitseb suuresti Lääne-Siberi õlitootmise reostunud alal. Väga õpetlik on ka laglede saatus: nad pesitsevad Novaja Zemljal ja praktiliselt hävisid pärast aatompommikatsetusi 1950ndatel ning võeti 1970ndatel Euroopas kaitse alla. Nüüd on nad end taastanud ja teevad tuska rändeteele jäävate põldude kahjuritena, seda ka Eestis.
Mida peaks harrastajast loodusvaatleja teadma Arktika linnustiku kohta?
Kõrg-Arktika linnustikku iseloomustab liikide vähesus. Arvan, et harrastajale piisab lindudest, keda kirjeldan oma raamatus. Räägin seal randtiirust, tormikust, jääkajakast, vendelkajakast, roosakajakast, krüüslitest, tirgudest, lagledest, põhjatormikutest, ürridest ja veel mõnedest.
Lindude põhilisteks koondumispaikadeks on linnulaadad. Kui Teravmägedel ja Novaja Zemljal loendatakse laatadel korraga sadu tuhandeid linde, siis Franz Josephi maal ja Severnaja Zemljal on laadad väiksemad. Tundra loomastikule annavadki kõige enam ilmet linnud. Ainus, kes siin talve vastu peab, on ronk, kuid temagi kasutab toidulisa hankimiseks asulate jäätmeid.
Tänapäeva linnumäärajad on väga heal tasemel ja kergesti kättesaadavad.
Pärast seda, kui töötasite ligi kaks kuud Wrangeli saarel, kirjutasite raamatu „Jääkarude riigis“ (1976), mis kõneleb neist maismaa suurimatest kiskjatest. Kirjeldage palun mõnd isiklikku kohtumist jääkaruga.
Oma esimest jääkaruga kohtumist olen ka raamatus kirjeldanud. Ronisin rusukallet pidi ajaviiteks mäkke, et jälgida eemal tundras lund tuustivaid põhjapõtru. Oli väga libe ja seepärast püüdsin kasutada lume alt väljaküündivaid kivinukke. Ühel kivikünkal võtsin istet, et puhata ja ümbrust uurida. Sain vaevu toetuda, kui mõnikümmend meetrit minust allpool, suurte lainjate hangede vahel midagi vilksatas. Pikemalt aru pidamata kangutasin lahti kivikillu ja veeretasin selle kahtlase paiga suunas. Kohe kerkis lumelainete vahelt suur kollane karupea. Loom haistis võõrast ja „susistas“ närviliselt. Pea muudkui kerkis ja kadus, kadus ja kerkis. Karu uuris hoolikalt igast küljest ümbrust ja mind, justkui veenduda püüdes, kas olen üksi, ning kaalutledes, mida ette võtta. Et olin tõepoolest üksi – see vististi teda rahustaski. Kui esimesest kohmetusest üle sain, keerasin oma „Praktika L“-il ette „TAIR“-i ja üritasin lumest aeg-ajalt kerkivat pead pildistada. Hiljem selgus, et olin kõik viis kaadrit ära väristanud. Siis ronisin kõrgemale ja laskusin suure kaarega alla tundrasse tagasi. Tasapisi ärev enesetunne kadus. See polnud hirm. Olin karuga lihtsalt keset suurt üksildust kahekesi olnud.
Üldreegel on – parem karta kui kahetseda, sest uutes oludes võib näljaseid kiskjaid olla enam kui minu ajal, mil rõhuv enamik taandus pärast inimese hirmutamist. Kasvanud agressiivsusest kõnelevad ka Ameerika allikad. Probleemiks on nn kodukarud, kes toituvad jäätmetest.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Jaan Künnap