Kevad on õige aeg linnalooduse avastamiseks, sel hooajal tasub matkama minna Viikki-Vanhakaupunginlahti looduskaitsealale ning metsiku looduse ja militaarse ajalooga Vallisaarile Soomes või siinsamas Eestis Rocca al Mare promenaadi uuest linnuvaatlustornist linde vaadelda ja Paljassaare uuel laudteel kulgeda.
Paljassaarel olles võib unustada, et asud tegelikult Tallinna linna territooriumil, sest õhutemperatuur kipub olema krõbedam kui asfaldi- ja betoonirohkes linnasüdames, ümberringi on vaikus ja omamoodi metsik loodus nagu kuskil maakohas. Kas Helsingis käies oled kunagi sattunud Viikki-Vanhakaupunginlahti looduskaitsealale? 40-minutilise trammisõidu kaugusel sadamast oled nagu väikses džunglis keset linna, kus kõrkjarägastikus on ka tööpäevadel liikvel üllatavalt palju linnuvaatlejaid, nautimas täiel rinnal selle paiga ja looduse väärtust.
Ajastul, mil üha rohkem inimesi elab linnades, on Homo Urbanus'e jaoks linnakeskkonna elukvaliteet ja võimalus seal loodusega kontakti saada väga tähtis nii vaimse kui füüsilise tervise seisukohast. Londoni linnapea kuulutas välja plaani, et juba aastaks 2019 saab Suurbritannia pealinnast esimene rahvuspark-linn,us kaitstakse ja luuakse juurde rohealasid, veekogusid ja elurikkust neis paikades, mis peale positiivse mõju inimeste tervisele muudavad ka linna atraktiivsemaks, meelitavad juurde investeeringuid ja elavdavad ettevõtlust.
Paljassaare laudtee
13,8% Tallinna pindalast on looduskaitse all, selle hulgas on soid, metsi, loopealseid ja paljandeid. Üks erilisemaid pealinna kaitsealasid on Paljassaare hoiuala.
Möödunud aasta septembri lõpus avati Paljassaare hoiualal laudtee, et kaitsta tallamise eest õrnu rannikukooslusi. Kaheosalise laudtee pikem, 500-meetrine lõik asub Pikakari supelranna ja Väike-Paljassaare vahel. Seda teed kaudu jõuab valgetest telliskividest endise sõjaväe rajatiseni, mis nüüd on kasutusel linnuvaatlustornina. Seejarel algab lühem, 50 meetri pikkune laudtee, mis viib puhkekohani, kus saab lahes pesitsevaid linde vaadelda. Laudtee ääres on teabetahvlid, mis annavad külastajale infot ümbritsevast elurikkusest, taime ja loomaliikidest ning poolsaare põnevast ajaloost.
Laudtee ehitati eesmärgiga suunata hoiuala külastajad ettenähtud radadele, et kaitsta väärtuslikke taimede kasvukohti. Nii võid tee ääres märgata näiteks orhideede hulka kuuluvat kahkjaspunast sõrmkäppa (Dactylorhiza incarnata), mille värv võib varieeruda valgest kuni tumevioletseni, või samui looduskaitsealust aas-karukella (Pulsatilla pratensis).
Kuna Paljassaare loodusalal on palju erinevaid radu, mistõttu esmakülastaja ei pruugigi teada, kust teekonda alustada, siis rajatud laudtee aitab alal liikuda. Sügiseks paigaldatakse Pikakari/Katariina kai parklasse ka viidad, mis laudteele suunavad.
2005. aastal linnu- ja loomaliikide kaitseks moodustatud Paljassaare hoiuala on linnuvaatlejatele ja loodussõpradele eriliseks meelispaigaks, kuna linnualal on loendatud üle 230 linnuliigi.
Rocca al Mare promenaadile linde vaatlema
Rocca al Mare promenaadi ääres avatakse kevadel linnuvaatlustorn, just õigel ajal, et kõige intensiivsemat linnulauluaega nautida. Promenaad Stroomi rannast kuni Rocca al Mare koolini on üks Tallinna parimaid linnuvaatluspiirkondi, kuna tegu on lindude rändekoridoriga.
Kõige arvukam pesitseja Rocca al Mares on kõrkja-roolind, aga ka „punase mütsiga" karmiinleevike (Carpodacus erythrinus). Samuti võib juulis ja augustis jahedama ilma ning madala veetaseme korral märgata Stroomi rannas ligi 16 liiki kahlajaid. Augustist oktoobrini saab Rocca al Mare madalas lahes vaadata parte, hanesid ja teisi veelinde. Linnuvaatlustornist võib rändeperioodil näha läbilendavaid metsalinde, suvisel ajal aga pesitsevaid linde.
Vallisaari – metsiku loodusega militaarsaar
Helsingi arhipelaagis ootab avastamist põneva minevikuga Vallisaari. Kõik Helsingi reidile jäävad suured saared on olnud pikka aega suletud ja kaugetest aegadest sõjaväe kasutuses, Vallisaari sealhulgas. Saar avati külastajatele alles 2016. aastal, mistõttu on seal voõimalik suvel nautida puutumata loodust, kauneid vaateid linnale ja samas poõnevat ajalugu.
Vallisaari asub eestlastele tuttava Suomenlinna asupaigana tuntud Mustasaari ja Susisaari kõrval. Samas pole seal nii suuri rahvahulki ja turistide horde nagu Suomenlinnas. Saarel asus Vene impeeriumi ajal Aleksandri patarei. Vallisaari ja temaga jalakäijate silla kaudu ühendatud Kuninkaansaari oli venelaste suurim merekindlus Helsingis. Uued ja moodsad suurtükipatareid ehitati saartele Krimmi sõja ajal 19. sajandi keskpaigas mitmekümne aasta vältel. Praegu saab külastaja läbida kolme kilomeetri pikkuse Aleksandri raja, mis teeb kogu Vallisaari saarele ringi peale. Rada saab jälgida kaardirakenduses (www.citynature.eu) ja lugeda lisa rajaäärsetelt infotahvlitelt.
Kuna maastikul on endiselt lõhkemata lõhkekehi, on Vallisaarel ja Kuninkaansaarel lubatud liikuda vaid mööda tähistatud radu. Seda tuleb samuti teha rekordarvu liikide kaitseks, kes saarel on oma elupaiga leidnud. Harilik tõlkjas (Bunias orientalis), hall kogelejarohi (Berteroa incana) ja lennuvõimetu kärsakaliik (Trachyphloeus scabriculus) on mõned näited liikidest, kelle tõid saarele vene sõdurid. Saare liigirohkus, sealhulgas tuhatkond liblikaliiki ja mitu nahkhiireliiki, tuleneb ka sellest, et saar on olnud inimeste jaoks nii pikalt suletud.
Vallisaaril asub vaateplatvorm, kust avanevad vaated merele, kõrvalasuvale Suomenlinnale ja Helsingi kesklinnale.
Looduslik märgala keset linna - Lammassaari
Põnev ala Helsingi avastamiseks hoopis teise nurga alt on Viikki-Vanhakaupunginlahti. Nagu ka nimi viitab, on tegemist linna vana asukohaga ehk Helsingi linna sünnikohaga, kus Gustav Vaasa linna Vantaa jõe suudmesse 1550. aastal asutas. Piirkonna suurim väärtus on siiski metsik loodus. Viikki-Vanhankaupunginlahti on Helsingi suurim looduskaitseala, mis laiub lausa 326 hektaril. See on linnuoaas keset Helsingit, kus on loendatud üle 300 linnuliigi ja kus on väga mitmekesine loodus. Samas asub see kaitse all olev märgala siiski linna südames ja sinna saab kergelt ühistranspordiga ligi. Läänesadamast sõidab tramm nr 6 või 8 kõlava nimega Arabianrantasse 40 minutiga. Kesklinnast jõuab bussidega 68 või 71 kohale umbes 20 minutiga.
Viiki-Vanhankaupunginlahti võeti looduskaitse alla 1959. aastal. See lindudele meelepärane märgala oli tähelepanuväärne matkasihtkoht juba 19. sajandil.
Lahe keskel asub muheda nimega Lammassaari ehk lambasaar. Kuigi neid pudulojuseid seal tänapäeval ei kohta, võib märgalal liikudes näha veiseid. Lammassaarile pääseb mööda uut laia laudteed, mis läbib kõrge roostikuvälja. Laudtee valmis projekti NATTOURS raames 2017. aasta sügisel ja selle laius võimaldab seal nüüdsest liikuda ka lapsevankri või ratastooliga.
Linnuliikidest tasuvad mainimist rannametsades elavad väike-kirjurähn ja ööbik, roostike elanikud kuldhanilane, kõrkjaroolind ja tiigi-roolind, samuti on siin Soome suurim roohabeka populatsioon. Kes tahab nende liikide kohta rohkem teavet, saab uurida lisa kodulehelt: www.citynature.eu/lammassaari. Samuti võib siin kohata rabakonna või õhtuti näha õhus vuhisemas mitut nahkhiireliiki. Viimased armastavad eriti peituda Lammassaarel asuvate, nüüdseks erakätes olevate suvilate ehk mökki'de lähedusse.
Lammassaarel liikudes võib hämmastada see, kui rahulik ja metsik see piirkond on. Taamal paistavad Helsingi linna uusarenduste katused, kuid läbi roovälja liikudes on siiski tunne, nagu viibiks kuskil kaugel rahvuspargis. Samuti on mitmel pool lahte ja laudtee ääres linnuvaatlusplatvormidel ohtralt binoklitega linnuvaatlejaid, kelle jaoks on piirkonna arvukate veelindude jälgimine meditatsioon.
Piirkonnas on kokku kuus linnutorni, nendest üks, Lammassaarel asuv peamine torn, saab 2018. aasta suveks uue kuue, seda taas kord projekti NATTOURS tulemusena. Alates suvest saavad torni tõusta ka ratastoolis ja lapsekärudega liiklejad. Tornist avanevad muuhulgas vaated pesitsevatele hallhaigrutele teisel pool lahte asuval Loppi saarel, rannaveistele ja mudas lõunatavatele kurvitsalistele.
Vanhankaupunginlahti radadel on ka hariduslik eesmärk. www.citynature.eu lehel saab alla laadida kaardirakendusi, et läbida radu ja nende kontrollpunkte, õppides nii põnevat looduse ja ümbritseva kohta.
Tekst: Helen Saarniit