Draamateatri näitleja ja suur rännumees Christopher Rajaveer kirjutab Liibanonist. Lähis-Ida piirkond oma põneva kultuurilise ja ajaloolise pärandiga on talle suurt huvi pakkunud juba pikema aja vältel.
Mõte minna Liibanoni tiksus peas juba ammu. Olin eelnevalt käinud Jordaanias, Iisraelis ja Palestiinas ning kõik need kolm meeldisid mulle väga. Lähis-Ida regioon oma kultuurilise ja ajaloolise keerukusega on äärmiselt põnev piirkond. 2023. aasta septembris jõudsingi lõpuks Liibanoni, paljude poolt kardetud maale. Karta pole aga vaja, ütleksin etteulatavalt. Samas olen jällegi tagasiulatavalt sunnitud tunnistama, et väga-väga ettevaatlik peab siiski olema – vähem kui kuu aega pärast minu reisi Liibanoni algas Iisraelis ja Palestiinas sõda.
Pärast arvukaid reise olin lõpuks taas riigis, kus tundsin, et olen õiges kohas, araabiakeelne maailm on minu huvi nr 1.
Kokkuvarisenud riik
Aastal 2019 algas Liibanonis majanduskriis. Lisandus suurtragöödia augustis 2020, mil Beiruti sadamas plahvatas 2750 tonni väetisena kasutatavat ammooniumnitraati. Plahvatus purustas nii pealinna hooneid kui ka rahva maksejõudluse. Hukkus ca 200 inimest. Lisaks startis Covidi kriis. Liibanoni riik kukkus kokku. Ja selle ilusa maa sõbralik rahvas ongi nüüd vaesunud. Beiruti imeilus iidne downtown on kummituslinn, kus on avatud veel vaid Chaneli pood. Pealinna südames on majad varemeis. Minu Beirutis elaval kohalikul tuttaval lendas 2020. aasta plahvatusega kogu korteriaken vastasseina, purunes uks jne. Ma ei olnud kunagi varem olnud riigis, mis on äsja kokku kukkunud. Ja veel kui armsas riigis. Tekkis palju tundeid.
Liibanoni liir on muutunud peaaegu prügiks. Tarvitatakse enamjaolt USA dollareid. Kuna kurss muutub minutitega, kasutavad kohalikud äppi, kus nad arvutavad hetkehinna. Näide: ostsin poest mullivett. Andsin 5 dollarit. Müüa avas kursi-äpi telefonis. Vaatas kursi üle. Arvutas tagastatava raha liiridesse ja ulatas siis mulle hulga Liibanoni rahapaberit vastu. Menüüsid riigis pole, kõikides toidukohtades on vaja QR-koodiga menüü telefoni võtta, nagu meil Euroopas. Aga põhjuseks ei ole paberi kokkuhoid või hommikused menüümuudatused (tuleb värske kala, muudad kohe äpis menüüd). Liibanonis pole mõtet hindadega pabermenüüd teha, sest hinnad muutuvad minutitega. Bensujaamas maksis bussijuht tankijale umbes 50 rahatähte sajatuhandelisi, mis Eestis tähendaks, et sa annad bensu eest 50 paberit 50-euroseid. Ja nota bene nüüd: kõige suurema paberraha väärtus Liibanonis on 100 000, mis võrdub 1 dollariga!
Liibanoni majanduskaos on maksimaalne. Õpetaja kuupalk riigikoolis on 130 eurot. Lisame siia veel selle, et põhinaaberriigis Süürias käib laastav sõda, mistõttu Liibanon upub sõjapõgenikesse, imikud ja köntidega inimesed tänavatel on tavaline vaatepilt. Lisaks oli Türgis ja Süürias suvel laastavad maavärinad. Ja teise naabri Palestiina/Iisraeliga suhteid pole, ühest riigist teise liikuda ei saa. Lisame veel terroripinged ja Hezbollah’ liikumise. Süda tilgub verd Liibanoni pärast. Te ei kujuta ette ka, kui kaunis, maitsev ja igas mõttes soe maa see on.
Elekter Liibanonis vilgub, mõneks hetkeks iga päev ka kaob üle maa. Olime liftis. Lift läks pimedaks. Kohalik mees oli ka liftis, vaatas kella ning kommenteeris: „Aaa, kell on 18.00, siis käibki elekter ära.“ Elekter tuli kohe tagasi, lift sõitis terve maja läbi ja paari minuti pärast olimegi miinus neljanda korruse kaudu hotelli katusebasseini korrusel. Elekter on meil ära läinud nii liftis, maa-alustes koobastes, öises baaris kui ka WC-s. Beiruti katusebaaris istudes oli mu nägu tahmane, sest mingi generaator levitavat aeg-ajalt tahma. Ma ei saanudki aru, aga mu kohalik tuttav ütles, et võibki jah lennata tahma. Muide, tal ei ole Beirutis elades elektrit öösel 01–06.30. Ja vahel ka muul ajal. Pead arvestama külmkapiga, akulaadimiste, kogu eluga. Rösterit ta üldse ei ostagi. Gaas tuleb Jordaaniast, elekter Egiptusest ja kuidagi läbi Süüria. Ja nii ei olegi riiklik elekter püsiv.
Ilu ja lahkus
Nüüd aga elu püsiva poole juurde. Millised mäenõlvad! Millised inimesed! Milline südamlikkus, külalislahkus, hoolivus! Meile naeratati igal pool, meiega suheldi, nii vanad islamiprouad, isased vuntsid kui ka noored, kõik! Milline toit! Liibanoni köök on maailmakuulus põhjusega. Kliima: meeldiv kuum 30. Vahemeri ka 30. Liibanonis on islam ja kristlus korraga, riik on poolenisti vaimselt vabameelne. Mis mulle eriti meeldib, siin on araabia ja prantsuse keel, mis on minu jaoks lemmik-kombo. Prantsusmaa on suur sõber, prantsuse mõju on igatpidi tugev ja tuntav. Riik ise kauni Vahemere maa luksuslikus ilus meenutab ka Prantsusmaa Taevasinarannikut. Millele on lisatud räige prügikogus... See on üllatavalt üliprügine maa. Suutmatus prügiga tegeleda olevat alanud samuti pärast Beiruti sadamaplahvatust.
Beiruti ööelu on kuulus. On palju-palju baare, kus alkohol voolab, ja kel meeldib techno-muusika, siis Beirut on suur techno-party-place. Suured välipeod. Liibanonlased olla maailma suurimad tubakasuitsetajad, täpsemalt 3. kohal maailmas. Suits tõesti põleb igas baaris, bussis, marsas, igas toas, kõigil. Ja restoranis ei ole lauda ka, kus ei tehtaks vesipiipu. Meeletu tossamine käib. Alkoholi saab igal pool. Kuulus kokteil on Liibanonis basiiliku-gin. Räägin seda kõike sellepärast, et ei arvataks, et Lähis-Ida on ainult räige keeldude piirkond. Liibanonis on kõike, see on vastuolude maa.
Liibanon on veinimaa
Veinimõisade külastused – imelised elamused. Nii suus kui ka silmas. Külastasime kolme: Ksara (Lähis-Ida vanim veinimõis), Domaine des Tourelles ja Château Kefraya. Unustamatud traktorrongisõidud Liibanoni viinamarjaistandustes. Ma ei reisi üldiselt looduse pärast, aga no Liibanonis on ka tapvalt ilusat loodust juhtumisi. Aga nüüd haridusnurk: teadke, et Liibanonis puudub kõrb!
Järgneb vahelugu, mis on armas ja sellepärast pääseb ta ka siia vahele. Ksara veinimõisa koopad avastati nii, et üks rebane varastas kord kanu. Ja tassis kanu kuhugi. Ja mindi siis vaatama, kuhu, ja avastati vanade roomlaste koopad ja algas veini tootmine. Mõelge, rebane pani veiniimpeeriumile aluse! Käisime nõmedas (loe: kohalik-meganaljakas) vahakujumuuseumis, kus seisid nii Saddam Hussein kui ka Putin. Okse. Aga kus on selle veinimõisadele aluse pannud rebase vahakuju?
Bekaa org. See on see koht, kus Eesti ratturid rööviti. Käisime seal. Õigemini Bekaas need veinimõisad asuvadki. Väga ilus kant. Meil oli eraautojuht, kes sõidutas päev läbi, ootas, viis edasi. Kindlasti kasutage sellist teenust sellel kuumal maal. Liibanon ei ole ka kallis maa. Bekaa org on Liibanoni idaosas, kuhu Eesti Välisministeerium ei soovita terrori ja inimröövide tõttu minna, aga no nii hull see asi ka pole... Tasub muidugi enne olukorda uurida. Bekaa org on väga ilus veinipiirkond.
Jeita koopad on üks kaasaja 14 maailmaimest. Üüratud (!) maa-alused koopad, stalagmiidid ja stalaktiidid. KÕRGEIMA ASTME REISISOOVITUS. Midagi nii ilusat ja suurejoonelist näeb väga harva me planeedil. Sügaval maa all koopais sai paadiga sõita helesinisel veel. See oli, nagu teispoolsuses sõidaks. Sest kord paadimees meid viib ju üle Styxi… Kõik mu ümber oli tilk tilga haaval kokku tilkunud miljonite aastate jooksul. Täiesti ootamatu kogemus.
Seejärel käisime Harissas, Batrounis, Bybloses. Byblos on maailma vanim järjepanu asustatud linn, kus leiutati esimene, foiniikia tähestik. Batrounis saab näha vees seisvat Foiniikia müüri. Linn ise on kena ja kaunis, lääneeuroopalik kristlaste kuurort.
Üks pildike „Tripoli keskpäev“
Liibanon on väga väike riik, umbes veerandi Eestimaa suurune. Beirut asub keskel – sealt saab hõlpsalt liikuda igas suunas. Meie plaan oli jõuda ka lõunapoolsesse Liibanoni, aga Saida linnas meie reisi ajal olukord ärevnes. Saidas, à la kohalikus Nõmme linnaosas, läks Palestiina põgenikelaagris taas mässuks, mõned said surma. Meile ütlesid siis kõik, et ärge minge sinna. Valisime hoopis Põhja-Liibanoni tee ja sõitsime Tripoli linna. See omakorda on jälle Süüria piiri lähedal, kuhu Eesti Välisministeerium ei soovita minna... Aga no vast nii hull ka pole... Ja me sõitsime bussiga Tripolisse. Ja saime mälestusi kogu eluks.
Tripoli – Põhja-Liibanoni islamilinn, mitte Liibüa pealinn, mis on samuti Tripoli. Sealne linnasüda pani taas mind rõõmuga ütlema: „Mida. Mu. Silmad. Peavad. Ometi. Nägema!!“ Iraan meenus. Vägagi. Võtke pintsel, maalige, ma ütlen, mida maalil kujutage. „Üks pildike. Tripoli, keskpäev“. Ristmik. Liiklus. Auklik tolmune asfalt. Rohkelt prügi. Mõned junnid. Palju inimesi. Islami riietuses naised. Rohkelt lapsi, osa paljajalu. Autod, motikad, kärud, tuktukid. Keskpäeva kuumuse särav pilvitu taevas. Araabiakeelsed lipud lehvimas. Surmkulunud Liibanoni lipud igas suunas lehvimas. Lärmakas ja räpane õhuvool. Juhuslikud mittejuhuslikud turuletid ja sahmivad müüjad. Süüria põgenikud, ilma jalata imik emaga tänaval kerjamas. Väiksed imeilusad Süüria plikad inimestel särgist tõmbamas. Mees keset liiklust oma kohvi-tuktukki edasi lükkamas. Sadu elektrijuhtmeid teede ja inimeste pea kohal. Pilvitus. Päike seniidis. Iidsed semihävinud araabia hooned maailmaajaloo arhitektuuripärandist. Plasttoolil istuv kaetud islami naine saiaahju kõrval. Teisel toolil kuskil igavlev araabia noormees. Vanad inimesed tänaval istumas ja naeratamas. Puuviljalett 1. Puuviljalett 2. Šampoonimüükla 1. Kaduvad turuletiread kolmes suunas. Taksojuhid vajutamas korraga signaali. Mošee minarett ja kuppel taamal. Islami kaared taamal. Kodutu kass ja koer üksteist vahtimas mittetaamal. (Soovi korral üks kuni kaks valget inimest salfakaga higi pühkimas.) Islamihabemega ja islamimütsiga jässakas mees vahtimas otse lõuendilt välja. Veel elektriliine pea kohale, sest enne sai neid siiski vähe. Lõuend üle pritsida araabia parfüümi, seedrilõhna, lavendli, tüümiani, vürtside ja kindlasti roosiveega. Kui lõuend valmis, siis kinnistavalt pritsida sellele peale paar näpuotsatäit savitolmu. Sest Liibanoni riik ei läigi. Raam võiks olla juhuslik, kullast ja puidust korraga, mingi raamiosa kindlasti mäkkaiverlikult kilejupiga kokkuseot. Üks pildike „Tripoli, keskpäev” on teil nüüd valmis. Või noh, laske sel hingata, vaadake pärast üle.
Bussiga kristlusest islamisse
Võib ju sõita vaid eraautoga, aga mina soovitan end reisides satutada ikka ka tavainimeste hulka. Kui sa oled rändur. Väike autobussike viis meid Batrounist Tripolisse. Bussijaamasid me reisi jooksul ei näinud – sa lihtsalt seisad tee äärde ja bussid ise aina peatuvad su juures. 1 dollar maksab bussisõit, vahet pole, mitusada kilomeetrit sõidad. Peale saime sekundiga – minu elu kiireim n-ö hääletus, seisma ei jõudnud jäädagi! Bussikeses olid ainult kohalikud mehed. Muide, blonde juukseid vahitakse, jah, naised. Aga Liibanonis tervitatakse turiste, keegi ei ahista sind ega suru oma kaupa peale. Bussijuht oli terve reisi telefonis. Ainsad turvavööd, mida reisi jooksul kasutasin, olid lennuki omad. Bussidel ei ole alati aknaklaase või on aknad lahti. Tulikuum tuul puhub näkku, nii et su ripsmed saavad koolutatud. Esiakna klaas oli mõradeks muidugi. Bussijuht teeb peatuse maanteeäris. Läbi bussiakna saavad kõik endale kohvi, saiu, snäkke osta. Bussijuht asub siis kimama, käes korraga nii telefon, lame sai, ananassi kõrrejook ja midagi oli veel… Aa see, noh see… Rool! Tee pealt prügi vahelt astub suvalise koha pealt sisse kohalikke mehi. Ühel mehel, kes me bussikesse tuleb, on nt püss vöö peal, selja peal. Mingi turva äkki kuskil. Vahepeal käib bussijuht bussi tankimas.
Ja niimoodi loksuvkimades jõuadki koolutatud juuste ja salatahmase näoga kuhugi linna keskpunkti. Jaama pole, me lihtsalt jõudsime kuhugi. Nii palju araabia keelt olen õppinud, et sain aru, et hiiglaslik Allahi kirjaga skulptuur seisis keset kesklinna ringteed, kuhu meid viidi. Üks mees bussis siis viipaski meile, et „allah-allah“ ja veel midagi ja et siin on „end“. Ja keset Süüria-lähist islamilinna me ainsate valgetena siis olimegi. Järgnesid kahtlemata ühed huvitavamad tunnid Liibanoni reisilt. Tripoli vaesus, turud, inimesed, mošeed, põgenikud oli hämmastav vaatepilt. Pöörane. Liibanon on maailma kümne kõige tihedamalt asustatud riigi hulgas. Monaco, Singapur, Maldiivid ja Vatikan samas mõnes mõttes ei loe, nii et Liibanon on Bangladeshi ja Bahreiniga top 3. Veerandi Eesti suurusel alal elab ligi 5,6 miljonit inimest. Kuna põgenikke on igast suunast, ei tea ÜRO-gi, palju Liibanonis inimesi elab. Viimane rahvaloendus oli Liibanonis 1932. aastal. Selles riigis ei taheta öelda, kes, kus, kui palju ja miks elab.
Pealinna jaoks kaks päeva on paras. Parimad piirkonnad: Mar Mikhaël ja Gemmayzeh. Palju baare, restosid. Suur auguga kalju linna lääneosas meres. Lõuna-Beirutisse selle Saida tulistamiste tõttu ei soovitatud meil minna ja Palestiina pagulaslaagrisse on üldse parem minna koos kohalikuga. Al-Omari suur mošee – iludus.
Liibanoni köögi maitsete virvarr
Liibanonis on restoranis ainult toidu jagamine ehk meze. Ehk et tellid mitmeid ja mitmeid toite, kahekesi või kolmekesi sööma minnes võib vabalt laual kokku olla üle 20 kausi või taldriku. Olemas on kogu Lähis-Ida köök oma klassikas: tabbouleh, fattoush, labneh, hummus, muhammara, manoush, kebbe, shawarma, dolma, baba ganoush, knafeh. Kõige parem hummus maailmas ja magusasõbrad, soovitan kindlasti proovida knafeh’d. See on kihiline juustuga kook, mis valatakse siirupiga üle. See rasvaime on selline laks, et seda kannatab vist vaid paar korda aastas süüa. Üldiselt kohalik köök on minu jaoks kategoorias reisil-superpõnev-muud-ei-taha-üldse-a-kodus-igatsema-väga-ei-jää.
Ülikiirvisiit Istanbuli
Turkish Airlines pakub Istanbulis tasuta linnatuure, kellel on Istanbuli lennujaamas passimiseks palju aega. Ma olen Istanbuli lennujaamas palju-palju käinud, aga iial pole linna peale jõudnud. Nüüd siis sai käidud ülikärmelt, neljatunnisel tiirul. Passimise asemel. Hommikusöök Istanbulis, väike trehvunks, why not! Värviline, armas, kassidega linn. Paljude lemmiklinn, tean. Väga lahe, et Turkish sellist tasuta giiditrippi pakub. Tallinnas jõuaks nelja tunniga kogu vanalinna ära näha! Istanbulis ei jõua midagi näha, aga mugav tasuta teenus korraks linna on mõnus alternatiiv lennujaamas konutamisele.
Liibanoni õppetunnid
Ma ei tea veel, mida Liibanoni reis minus muutis, aga see selgub kord. Ma leian, et Eestis on hea elada, siin on muretu ja vaba elu. Mul ei ole kahjuks Eestis ainsatki venelasest sõpra. Ma ei kõnele Eestimaal sõnagi vene keelt, alati räägin venelasega inglise keeles, põhimõtteliselt. Kas ma õppisin koolis kümme aastat (!!!) vene keelt sellepärast, et Eesti poes kassamüüjaga hakkama saada, kuna tema ei oska eesti keeles isegi numbreid? Õismäel lausa pöördutaksegi minu poole vene keeles, taevane arm! Sorry, ei, meie ei ole teie impeeriumilaiendus, unustage ära. Miks räägin? Vot Liibanon pani mind mõtlema integratsiooni peale. Kõik räägivad inglise keelt mingilgi tasemel. Ja prantsuse keelt. Lisaks muidugi araabia keelt. Väike riik – normaalne värk ju see keelteoskus läbilöömiseks. Mina igatahes otsustasin araabia keelt õppida edasi nii palju, et taksos ja söömas saab minipõhijutud aetud. Ehk siis kuidas öelda, suunitlusega keeleõpe tasemel 0,01, aitäh. Selle õpib ära ja nädalatega. Meelde jäämiseks vaja muidugi korrata. Ja mõtlen: kas eesti keel on siis tõesti võimatum õppida??
Meelen Lähis-Ida, mõtlen nii: püüdkem siiski leida naeratus võõrastele ja endast erinevatele. Maailm ei muutu niikuinii iialgi kohaks, kus elavad ainult sinusugused.
Tekst ja fotod: Christopher Rajaveer