Kogenud liblikapüüdja Aleksander Pototski on varemgi GO Reisiajakirjas kirjeldanud, milline näeb välja liblikapüüdmise ekspeditsioon (vt GO Reisiajakiri nr 4/2014 „Liblikajahil Kesk-Aasia mägedes ja kõrbetes), seekord kirjutab ta Lõuna-Aafrika eksootilistest liblikatest ja loodusest.
Aja jooksul on meil välja kujunenud sobilik meeskond, kuhu kuuluvad kaks reisikaaslast Soomest − lepidopteroloogid Risto Haverinen (hüüdnimega Ripa) ja Kari Nupponen − ning käesoleva kirjutise autor.
Iga uus ekspeditsioon meid huvitavasse maakera piirkonda algab pikema ettevalmistusega. 2016. aasta ekspeditsiooniks olime planeerinud Lõuna-Ameerika reisi mägedesse ning Patagoonia lõunaossa Tierra del Fuego (Tulemaa) piirkonda. Juhtus aga nii, et 2016. aasta oli El Niño aasta, mis tõi osa Ladina-Ameerika riikidesse põua, osa piirkondadesse aga ülemäärase vihmasaju ning maalihkeid. Neil põhjustel tuli meil see reis edasi lükata. Kaalusime, kus veel meid huvitavas maailmajaos on hetkel suvi, ning otsustasime sõita Lõuna- Aafrika Vabariiki.
Sekeldused viisaga
Eestlased ei saa Lõuna-Aafrika Vabariiki viisata reisida, küll aga soomlased. Sellepärast tuli mul Eesti kodanikuna taotleda Helsingist viisa, millega kaasnesid bürokraatlikud sekeldused. Õnneks tegi suurema osa tööst viisahankimisel Ripa. Täites saatkonna viisaankeeti, on vaja muuhulgas märkida ka broneeritud hotellide või kaitsealade kämpingute aadressid või kohapealsed kontaktaadressid. Meie liblikauurijate kolmeliikmeline meeskond rändab aga vabas režiimis ilma hotellide ja kämpingute eelbroneerimiseta. Seetõttu on väga raske teha ennast saatkonna töötajatele arusaadavaks, miks ööbime telkides või autos, miks meil ei ole kindlat marsruuti ja kontaktaadresse.
Loomulikult, iga ekspeditsiooni marsruut on eelnevalt üldjoontes paika pandud. Kuna aga tegu on eluslooduse, st putukate uurimisega, kelle elutegevus sõltub palju ilmast, siis tuleb meil marsruuti korrigeerida olenevalt ilmaprognoosist iga päev. Igaks õhtuks tuleb valida uus, huvitav ja eripärane püügikoht, seega mängus on igaõhtune improvisatsioon ka ööbimispaiga liblika biotoobi valiku suhtes. Ega ilmaasjata ei öelda: „Et jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest!“ Boonusena saame nautida iga päev uusi suurepäraseid püügikohti, loodusvaateid ning päikeseloojanguid ja -tõuse!
Aega võttis viisa saamine kümne päeva asemel üle kahe nädala. Viisa väljastanud saatkonna viisabüroo naisametnik, kes ise Lõuna-Aafrikas rännanud loodusfotograafina, manitses meid ettevaatusele linnades, et mitte varguse ohvriks langeda, ning looduses surmavalt mürgise musta mamba salvamise eest, kelle võimas mürk tapab inimese poole tunniga. Kahjuks või õnneks ei kohanud meie kogu reisi vältel ühtegi musta ega muud värvi mambat! Ja vargustega on Lõuna-Aafrikas nagu igal pool mujal – kui oled hajameelne ja hooletu, leiab sind varas üles ükskõik mis linnas või riigis.
Lõuna-Aafrika suurusest annab aimu fakt, et ainuüksi Põhja-Kapimaa (Northern Cape) provints on pindalalt suurem kui Saksamaa. Meie teekond Kalahari kõrbesse, mis asub Lõuna-Aafrika Vabariigi, Namiibia ja Botswana piiril, kulges riigi lõunaosast põhja suunas Lääne-Kapimaa (Western Cape) ja Põhja-Kapimaa provintside teid mööda. Sõitsime põhja suunas mööda idapoolseid kõrvalteid. Kui nägime head potentsiaalset püügikohta, siis püüdsime seal kohe liblikaid või planeerisime sõita sealt läbi tagasiteel Kaplinna. Üldiselt aga sõitsime tagasi lõuna suunas Atlandi ookeani läänepoolseid kõrvalteid pidi, nii et mõnedki huvitavad paigad jäid ootama uusi külastusi. Küll tegime põhimarsruudist suuremaid ja väiksemaid kõrvalepõikeid, et leida sobivaid püügikohti. Nii sai piiratud ajaga tulemuslikult uurida maksimaalset maa-ala.
Kaplinn ehk Cape Town
Maandusime Kaplinnas. Autorent käis väga lihtsalt. Koos lennukipileti ostuga sai broneeritud ka maastur. Kohe lennujaamast saime enda käsutusse mugava ja turvalise nelikveoga valge Toyota Fortuneri. Kaplinna lähedane ookeaniäärne autotee kulgeb piki liivaranda. Mereäärsetel liivastel aladel kasvavad spetsiifilised vähese toitainetega, samas suure soolsuse ja tuulega kohastunud taimeliigid. See on väga huvitav liblikapüügi biotoop. Liblikate püügikoha valikul tuleb muuhulgas lähtuda seal kasvavatest taimedest. Valdav enamus liblikaröövikuid toitub liblikaliigile spetsiifilistel taimeliikidel. Eriliste taimeliikide olemasolu biotoobis on heaks vihjeks uute liblikaliikide otsingutel! Seetõttu on toidutaimede tundmine liblikapüüdjale väga oluline. Hetkel ei olnud siin head liblikate lennuilma, seetõttu jäi nii päevane kui ka öine liblikapüük järgmiseks korraks, kui uuesti Lõuna-Aafrika Vabariiki satume.
Laudmägi ehk Tafelberg
Omaette vaatamisväärsus on Kaplinnast edelasse jääv veidi üle kilomeetri kõrgune (maksimaalse kõrgusega 1086 meetrit üle merepinna), püstloodis seintega ja lameda platooga Laudmägi. Platoo on üle kolme (3,2 km) kilomeetri pikk.
Laudmägi on tihti kaetud pilvedega ning siin on kõrgem vihmasajunorm kui mujal ümbruskonnas.
Laudmägi on moodustunud liivakivi setetest ehk tsementeerunud liivast ning rohked vihmahood on uuristanud mäkke sügavaid lõhesid. Siin asub ka Table Mt kaitseala. Laudmäelt on leitud 1470 taimeliiki, mis on umbes sama suur arv kui terves Eestis esinevaid soontaimeliike kokku. Laudmäelt avaneb ilus vaade ookeanile ja Kaplinnale, mereäärsetele kaljudele. Siia tullakse, et nautida päikeseloojangut.
Köistee töötab siin juba 1926. aastast alates. Tänapäeval viib pöörlev vagun kilomeetri kõrgusele. Üles pääseb ka jalgsi. Meie Laudmäe ekskursioonipäeval oli ilus päikesepaisteline ilm. Laudmäe platool liikumiseks on mitu eri raskusastme ja pikkusega jalgrada. Laiskadele on sisuliselt tavaline asfalteeritud kõnnitee snäki-, õlle- ja veinikohvikutega ning suveniiripoodidega. Matkarada edasijõudnutele, nagu oleme meie, on palju pikem ning kulgeb platool ringiga mööda kive ja kohati laudrada mööda. Pärast pikka ja väsitavat matka on hea lõdvestuda ning lasta hea maitsta klaasikesel külmal valgel veinil või õllel! Siin elavad ka inimestega harjunud kalju-kuldnokad, kes passivad Laudmäe välikohvikutes külastajatelt mahajäänud toiduraasukesi, siin on linde hästi mugav lähedalt pildistada. Sattusime Laudmäele haruldaselt tuulevaikse ilmaga ning meil õnnestus jälgida ka päikese kaunist loojumist Atlandi ookeani.
Hea Lootuse neem ehk Kaap Agulhas
Hea Lootuse neem asub Kaplinnast lõunas. Selle avastasid eurooplased 1488. aastal. Mõned kodanikud arvavad, et Hea Lootuse neem on Aafrika mandri kõige lõunapoolsem tipp. Tegelikult on Hea Lootuse neem Lõuna-Aafrika Vabariigi ning mandri edelaosa tipp. Teatavasti on Aafrika lõunapoolseimaks tipuks Hea Lootuse neemest umbes 150 kilomeetri kaugusel idas asuv Nõelaneem. Hea Lootuse neem sai aga sümboliks tänu sellele, et just siit avaneb laevadel võimalus pöörata Atlandi ookeanist itta Aasiasse ja Austraaliasse, kustkaudu pääseb India ja Vaiksesse ookeani. Hea Lootuse neem on kuulus oma tuulte ja lainete poolest. Siin kohtuvad Atlandi ookeani külmad Antarktise hoovused soojade India ookeani vetega. See põhjustab võimsaid torme, mis siinkandis on sageli tekitanud probleeme mereliiklusele. Selle eest naudivad surfarid ja lohelendurid siin täiega tuult ja laineid!
Autoteed ja autoliiklus
Nagu mujalgi, kus britid on jätnud maha oma koloniaaljälje, on Lõuna-Aafrika Vabariigis vasakpoolne liiklus. Esimesel paaril päeval tuleb sellega harjuda. Autoteed on Lõuna Aafrika Vabariigis korralikud, enamuses hea asfaltkattega. Kõrvalteid on aga igasuguseid – nii sirgeid ja asfaldiga kui ka tolmuseid ja käänulisi. Eriti tore oli Põhja-Kapimaa ja Lääne-Kapimaa provintside piiril kohata maakolkas isetehtud teeäärset plakatit „Absolutely nothing from here!!!“
Maanteedel on sõiduautode lubatud kiirus kuni sada kakskümmend kilomeetrit tunnis.
Regulaarselt, mõnekümne kilomeetri tagant, paiknevad mõlemal pool teed puhkepaigad, kuhu saab ohutult parkida auto ning kus asuvad päikese eest varjatud, tavaliselt betoonist pingid ja laud ning prügipanged.
Suuremates linnades on liiklus väga tihe ja autosid palju. Maanteedel, eriti peateedelt eemal on väga vähe autosid, mitme kilomeetri jooksul ei näe mõnikord ühtegi vastutulevat masinat.
Ühes sellises kolkas nägime meile vastu sõitmas kolme jalgratturit, kes andsid märku, et me peatuks. Esimene küsimus oli, kas meil on joogivett? Tõstsime auto pagasiruumist välja oma viieliitrilise pudeli joogiveega. Peaaegu kogu vesi joodi ära ning ülejäänu valasime jalgratturite joogipudelitesse. Järgnevast jutuajamisest selgus, et kolm Briti jalgratturit tulid Tankwa Karoo looduspargist ja ma ei tea, kas nad oleks jõudnud joogiveeni (loe: inimesteni), kui nad ei oleks kohanud meid...
Praktiliselt kõik teed on ääristatud mõlemalt poolt korraliku traattaraga. Traataed on nii eramaade kui ka kaitsealade piiramiseks, samuti kaitseb see metsloomade sattumise eest autoteedele.
Et loomad ei pääseks traataiavärava kaudu välja ega sisse, kasutatakse sisse- ja väljasõiduteedel kaitseala maadele, aga ka karjamaadele, kavalat nippi: umbes kilomeetripikkusel teelõigul sõidavad autod kolmest kuni viiest kitsast lahtisest väravast läbi üle käevarrejämeduste, auto rataste all vabalt pöörlevate torude.
Loomad ei julge torudele astuda ja seega ei pääse ükski loom väravast välja.
Aukartustäratav liblikarohkus
Lõuna-Aafrika Vabariigis esineb üle kuuesaja päevaliblikaliigi ning umbes 7000 liiki ööliblikaid. Võrdluseks: Eestist on teada kokku veidi üle 2500 liblikaliigi, sealhulgas 122 liiki päevaliblikaid. Loomulikult ei lenda kogu ülalmainitud liblikate mass Lõuna-Aafrikas ühel ajal ühes kohas, vaid ikka eri aegadel ja eri biotoopides. Lõuna- Aafrika Vabariik on väga suure pindalaga riik, kus esineb palju kliimavööndeid ja biotoope oma iseloomuliku fauna ja flooraga.
Liikudes Lõuna-Aafrika Vabariigi teedel, kohtasime mitmeid eri staatusega kaitsealasid. Kaitsealade külastamiseks on vajalik kaitseala administratsiooni või kohaliku võimu kooskõlastus külastamise aja ja seal viibimise eesmärgi suhtes. Kahjuks seekord oli meil kooskõlastusteks aega vähe, seepärast püüdsime liblikaid väljaspool kaitsealasid. Oleme järgmiseks ekspeditsiooniks ennast registreerinud Lõuna-Aafrika liblikaseltsi liikmeks ning esitanud meid huvitavatele kaitsealade administratsioonidele külastamise taotlused.
Klassikalist päevaliblikate püüki oli meil seekord vähe. Olime Lõuna-Aafrikas jaanuaris-veebruaris, seega meie maakerapõhjapoolse looduse arengu mõistes kesksuvel juulis-augustis, kui päevaliblikate liikide arv väheneb kuumuse tõttu jõudsalt. See-eest ööliblikaid tuli valgusele päris palju. Toimus paabusilmlaste (Saturniidae) sugukonda kuuluva liigi Heniocha dyops massiline lend, kümned ja sajad liblikad ründasid meie valguspüünist. Midagi taolist oleme kogenud septembrikuu Venemaa Kaug-Ida ekspeditsiooni valguspüügil, kui lambile lendas kuus-seitse liiki suuri kauneid paabusilmi.
Meie reisimeeskonna pisiliblikate ekspert Kari püüdis reisi jooksul Lõuna-Aafrika läänepoolsest osast üle saja (täpne arv on 103) tumekoi (Scythrididae) isendi, eelneva informatsiooni põhjal võiks nende seas eristada kuni kakskümmend eri liiki. Teades, et kogu Lõuna-Aafrika Vabariigist on teada ainult kolmkümmend viis tumekoi liiki, on suur tõenäosus siit teadusele uute, veel kirjeldamata tumekoiliikide leidmiseks.
Kuna esimene luureekspeditsioon andis häid tulemusi ning suur osa biotoopidest jäi uurimata, on plaan tulla Lõuna-Aafrikasse uuesti siis, kui on siin kevad ja tumekoide arvukus kõige suurem.
Öine tähistaevas on mind alati võlunud. Aafrikas on öine taevas teistsugune, ere ja võluv. Sageli ei leia mõningaid tuttavaid tähtkujusid, sest need kas puuduvad taevas või asuvad meile mitte harjumuspärastes kohtades. Isegi kuu on siin veidi „vales“ asendis. Näiteks asetseb poolkuu, olenevalt kasvamise-kahanemise faasist, kuidagi rohkem „kõhuli“ kui meil, meenutades ümara tipuga küngast. Maastik on Kaplinnast Kalahari kõrbesse enamvähem tasane, mida kohati lõikavad noana suuremad või väiksemad mäeahelikud. Kuna platoo, kus liikusime, asub umbes viiesaja-kuuesaja meetri kõrgusel üle merepinna, siis mäeahelikud ei paista eriti võimsana. Atlandi ookeani poolsete kaljuste mäeahelike maksimaalne kõrgus on kuni 2500 meetrit üle merepinna. Kohati leidub ka palju madalamaid, kümne kuni kolmekümne meetri kõrguseid ja kuni saja meetri pikkuseid kääbusahelikke või õigemini purunenud kivirahnudest koosnevaid kaljusid. Need väljaveninud kiviharjad meenutavad piklikke, suurtest kividest laotud Eesti põlluäärseid kivihunnikuid või Kalevipoja laotud kivirahnudest laskemoona tagavarasid.
Sõites mööda platood Kaplinnast põhja poole, domineerib pinnase värvina punane või hall. Suhteliselt palju on näha lubjakivi paljandeid. Need kohad on helehallid või valged. Kalahari kõrbe eri osades on liivad eri värvi – punased, kollased, hallid, valged ja mustad, koos kõigi nende värvide üleminekutega ja alatoonidega. Domineerivaks on kõrbes siiski kas punane, kollane, hall või pruunikas liiv.
Kalahari kõrb ja loodus
Kalahari kõrb on 900 000-ruutkilomeetrise pindalaga hiigelmaa-ala. Umbes kaks kolmandiku Kalahari kõrbe territooriumist asub Botswanas, vähemal määral ulatub Kalahari kõrb ka Namiibiasse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki.
Kalahari kõrb on tegelikult pigem kuiv kõrbestunud liivane savann ehk väheste puudega puisrohtla, mille sarnaseid oleme kohanud Kesk-Aasias. Mõned taimed tunduvad Kalahari kõrbes väga tuttavad, nad on väliselt sarnased Aasia kõrbe ja poolkõrbe taimedele. Mitmes kohas kohtame eukalüptimetsi. Põhiliselt Austraalia päritolu eukalüpte on teada mitusada liiki. Eukalüpte tuntakse tänu kiirele kasvule, võimele kuivatada liigniiskeid maid ning meditsiinilise tähtsusega eeterlikele õlidele. Eukalüptilehed eritavad eeterlikke õlisid, mistõttu nad põlevad hästi. Kitsaste piklike lehtedega ning roheliste ja punaste marjadega piprapuu ehk roosa pipar kasvab kuni kümne meetri kõrguseks. Hammustades maitsevad marjad tavalise köögipipra sarnaselt. Roosa pipar on levinud Lõuna-Ameerika ja Mexico kuivadelt aladelt üle maakera.
Sademehulk Kalahari kõrbes on 110–190 millimeetrit aastas, mis on suhteliselt väike. Eestis on viimastel aastatel olnud vastav näitaja 570–650 millimeetrit aastas. Kalahari kõrbes olles kostis meieni terve päeva jooksul Botswana poolelt kõuekärgatusi. Lõpuks jõudis sealt meieni ka tume pilv korraliku lühiajalise vihmavalinguga, mille jäljed küll kiiresti ära kuivasid. Päevane õhutemperatuur oli kõige kõrgem riigi loodeosas, meie marsruudi põhjapoolseimas nurgas, Kalahari kõrbes. Seal oli varjus kuni 43 kraadi sooja, öösel aga 22–25 kraadi. Lõunas ning Atlandi ookeani poolsetel aladel oli päevatemperatuur umbes sama, mis Kalaharis öösel ehk 25–29, öösel aga üsna jahe, 13–14 kraadi. Kalahari kõrbes nägime kahte lõvide praidi, kus oli isaslõvi koos mitme emaslõviga, erinevaid antiloobiliike: kudu, siniseid gnuusid, thomsoni antiloope, kapi orükse, hüpikgasellide suuri karju, raisakotkaid, sekretärilinde, rohkesti suuri jaanalinde. Loomad ei karda masinaid ning neid võib vaadata ja pildistada autost väga lähedalt.
Sealkandis võib kohata ka mõningaid primaate. Mustad paavianid ehk babuiinid on suured koerasuurused ahvid. Neid oleme näinud kas jooksmas mitmekesi üle tee või suurtelt teeäärsetelt plakatitelt, kus hoiatatakse paavianide agressiivse ja rööviliku käitumise eest. Huvitavad tegelased Kalahari kõrbes on mürgised tuhatjalgsed. Vaatamata oma nimele ei ole tegelikult nendel loomadel tuhat jalga. Suurimate tuhatjalgsete liikide maksimaalne jalapaaride arv on 139, mis on samuti muljetavaldav arv! Tuhatjalgsetele on omane ilus jalgade sünkroonne, laineline liikumine. Tuhatjalgsete hävitamiseks panid kohalikud majade kõrval õhtul maha arbuusi koorelõike. Hommikuks kogunesid magusa peale kümned sinna meelitatud tuhatjalgsed, kust neid sai lihtsalt üles korjata ja hävitada.
Kämpinguelu
Riigi põhjapoolseimas piirkonnas Kalahari kõrbe Kgalagadi Transfrontier Parkis peatusime kaitseala kämpingus, mis asus Lõuna-Aafrika, Namiibia ja Botswana piiril. Majas, mis sai üheks ööpäevaks meie koduks, oli kaks magamistuba, köök koos vajaliku varustuse ja lisavoodiga, WC ja duširuumiga. Maja viimistluskvaliteet ja sisustuse konditsioon oli näinud paremaid päevi ning oli märgatavalt rohkem kulunud kui meie eelmises peatuspaigas Kalahari Lodge’is. Kgalagadi Transfrontier Parki linnakus oli oma kohalik generaator ehk elektrijaam. Kokkuhoiu mõttes lülitati elekter välja kella kümnest õhtul kuni kella kuueni hommikul. Konditsioneere tubades ei olnud, ainult suured laeventilaatorid. Võrreldes magamisega telgis või autos olid siin enam-vähem luksuslikud tingimused, eriti pesemise ja toidu valmistamise suhtes! Ekspeditsioonidel olles eelistan aga magamist telgis või tähistaeva all. Tegelikult Aafrikas ei soovitata magada telkides leopardide pärast, sest erinevalt lõvidest ründavad nemad oma saaki vaikselt ja ilma eelneva hoiatamiseta.
Öösel möirgas Kgalagadi Transfrontier Parkis meie kämpingumajade lähedal lõvi, ikka uhke ja hirmuäratava loomade kuningale omase häälega. Hea turvaline tunne oli, et seekord ööbisin majas! Olles Kalahari kõrbe Kgalagadi Transfrontier pargis, saime ühelt ametnikult loa linnaku servale põlema panna telkpüünise lambi liblikate vaatlemiseks ja pildistamiseks. Öösel sõitis lambi juurde kohalik looduskaitsetegelane koos abilisega ning hakkas kohe pahandama ja meid ähvardama − lubas meile kallale lasta lähedal elavad lõvid, sõimas valgeid turiste Aafrika looduse hävitajateks, pakkus lahkelt kõigile valgetele võimalust kiiresti lahkuda Aafrikast ning keelas meile lähenemast generaatorile ja telkpüünisele kuni hommikuni. Ühesõnaga saime äraspidi mustanahalise rassistliku kallaletungi ohvriteks! Hommikul sai ta kaitseala töötajatelt kinnituse, et oleme tõepoolest saanud loa panna telkpüünise lamp põlema, ning saime loa enda tegevust jätkata.
Jällenägemiseni, armsaks saanud Mama Africa!
Tekst ja fotod: Aleksander Pototski