„Jälgi monitori, sul ei ole vaja kõiki näite korraga fikseerida, kontsentreeru olulisele, tõmba rooli enda poole, pedaalid töötavad teistmoodi kui autol! Ära rabista – lennuk peab õhku tõusma sujuvalt...” manitseb lennuinstruktor. Töötervishoiuarst Toomas Põld kirjeldab katsumusi, mis tuli läbida enne, kui talle pidulikult lennumeditsiini arsti diplom omistati.
Minul pulss vähemalt 180, külm higi otsmikul ja piinlik tunne, et ei suuda ennast valitseda... Ma ei tahaks seda uuesti läbi elada, aga ilmselt, kui sellest oleneb sadade inimeste elu, siis kuidagi saaks ehk hakkama. Õhkutõus lennusimulaatoril ei olnudki nii pinget tekitav kui maandumine, kus peab veel rohkem kriteeriume meeles pidama. Õhus püsimine võimaldas ümberringi vaadata ja siis oli tunne, et oled maailma kõige suuremas akvaariumis või siis justkui taevast alla vaatav kolmepealine draakon.
Iga Frankfurdis Euroopa Lennumeditsiinikoolis (European School of Aviation Medicine, EUSAM) lennumeditsiini õppiv arst pidi lennusimulaatoril hulga taolisi harjutusi läbi tegema.
2007. aastal asutati Saksamaal aviatsiooni- ja reisimeditsiini akadeemia baasil EUSAM ehk eelnimetatud asutus. Selles asutuses valmistatakse ette neid arste kogu Euroopale, kes võivad teha pilootidele tervisekontrolle ning kes peavad otsustama, kas lenduri tervis vastab rahvusvaheliselt nõutavatele kriteeriumidele, et piloot võiks sadu inimesi taevasse lennutada.
Kriteeriumid on väga ranged ja täpsed. Tervislik seisund peab olema laitmatu. Kunagi arvasin, et piloodi juures on kõige olulisemad just füsioloogilised tervisenäitajad. Koolis sain teada, et veelgi olulisem on psühholoogiline tervis, iseloomuomadused ja oskus säilitada pingeolukordades kaine mõistus. Psühholoogiliste testide läbimine võtab tulevastel pilootidel aega nädalaid, kuid tervisekontroll mõni päev. Arvutil tehtavad testid geomeetriliste objektidega, kiire peastarvutamisoskus, füüsikaseadused, kontsentreerumisvõime, koostöövõime on ühe tulevase piloodi juures ülitähtsad. Saksamaal kutsub ainuüksi Lufthansa igal aastal kokku üle 6000 piloodiks pürgija, kellest testid läbivad vaid umbes 150. Kui üks kord pole läbi saanud, siis järgmistel aastatel enam uut võimalust ei anta.
Meremeditsiinist lennumeditsiini
Lennumeditsiini õppimise eelduseks peab olema arstikogemus ja soovitatavaks erialaks töötervishoiuarst. Minu puhul oli eeliseks ka aastatepikkune meremeeste tervisekontrollide tegemise kogemus. Kuigi osas maades, nagu näiteks Rumeenia, töötervishoiuarstid hoopis puuduvad. Õppimine on etapiline − pärast esimesi kursusi võib saada õiguse teha tervisekontrolli lennujuhtimiskeskuse töötajatele, stjuardessidele ja erapilootidele. Kui see kogemus on piisav, siis võib jätkata õpinguid ning sooritada eksami järgmisel tasandil. Alles seejärel laienevad õigused kogu lendavale koosseisule, ka astronautidele. Üks meie kursusekaaslane töötabki Euroopa Kosmoseuuringute Keskuses ehk ESA-s.
Esimene aasta sisaldas palju teoreetiliste teadmiste täiendamist pilootide tervise võtmes. Väga põhjalikult õpiti nägemisfunktsioone, kuulmist ja tasakaalu, atmosfääri füüsikat, organismi biorütme ja eripärasid, mis kaasnevad pikkadel lendudel ühelt kontinendilt teisele lennates. Minuti täpsusega pidime arvutama, kui palju lendurid võivad õhus olla ja millised muutused tekivad organismis lennukabiinis sururõhu tingimustes. Ise pidime esimesel aastal sooritama lennu kaaspiloodina purilennukil ja õhusõidu õhupalliga. Teisel aastal olid fookuses erinevad simulaatorid ja situatsioonülesanded.
Kogu õppimine käib inglise keeles, ka sakslastele, keda meie kursusel oli kaksteist. Arstid paigutatakse kriitilistesse situatsioonidesse (barokamber, tsentrifuug, suitsuga täidetud lennukisalong), et me ise enda peal tajuks, millised reaktsioonid tekivad pilootidel igapäevases töös.
Minu austus pilootide ees tõusis iga päevaga. Õppelennukist mööda liugteed alla lastes murdis Šveitsist kolleeg oma hüppeliigese ning vajas lõikust. Barokambris ei olnud ühel kolleegil hapnikutoru piisavalt hermeetiline ja ta kaotas teadvuse. Sellist olukorda polnud aastaid pilootide katsete sooritamisel tekkinud. Rõhutati, et lennunduses on eriti oluline kõik väga täpselt enne õhkutõusmist üle kontrollida ja seda olenemata piloodi kogemustest. 70 protsenti lennuõnnetustest olevat seotud inimfaktoriga.
Piloodist kosmonaudiks
Väga huvitavaks osutus ka kosmoseuuringute keskus Kölni lähedal, mis tegelikult koosneb suurest linnakust ja tohutust hulgast teadlaste rühmadest. Näiteks bioloogide rühm uuris, kuidas astronautide uriini saaks kasutada tomatite kasvatamisel kosmoselaevas. Putukateuurijad tahavad aga sokutada proteiine sisaldavaid putukaid kosmonautide söögilauale. Iga teadlasterühm koolitab järgmisi astronaute läbi viima nende rühma poolt ettevalmistatud katseid ja tulevane kosmonaut peab iseseisvalt uurimisrühmale ette näitama, kuidas ta on need oskused omandanud. Kõige sagedamini valitaksegi kosmonautideks piloodid.
Mainiti ära ka eestlaste müomeetriauuringud paraboollendudel − Eestis juhib uuringuid Saksamaa uurimisrühma koosseisus Aleko Peipsi. Sellega seoses korraldasime terviseuuringuid Eestis Lennumeditsiinikeskuses, mis asub Qvalitas Arstikeskuse ruumides.
EUSAM-is õppides tundsin küll mitmeid kordi, et Tartu Ülikooli arstiteaduskonna haridus annab suurepärased võimalused tunda end hästi ka mujal ning meie meditsiinitase ja varustus on täiesti võrreldav teiste suurte riikide meditsiiniga.