Kõik Go Reisiajakirja tellijad saavad käesoleva numbriga kaasa Lennart Meri dokumentaalfilmi „Šamaan” DVD. Filmimees Enn Säde kirjeldab, kuidas see film sündis.
See väike filminovell, mille vaatamise nüüd ette võtate, sündis raskemalt kui tollal, kaugel 1977. aastal, tegijatena võisime ette aimata. Lennart Meri käsikirja autorina ja režissöörina oli käivitanud esimese Tallinnfilmi rahvusvahelise koostööfilmi poeetilise pealkirjaga „Linnutee tuuled”. Partneriteks Soome Mainos TV ja Ungari Televisioon. Muidugi teadis Lennart assjadest, kaugematest hõimlastest Taimõril, keda nüüd nganassaanideks kutsutakse, aga mõte sinna Demnimed, kuulsat šamaani filmima minna kinnistus ehk alles Siberi filmimatkade ettevalmistuste viimastel päevadel. Pikk lennuhüpe Norilskisse, sellesse kaua suletuna hoitud, salastatud linna oma süngete vangilaagrite mälestustega ... (Ja alates 2001. aastast jälle välismaalastele suletud linn!) Vesilennuk viib meid Avamile, kus leiame Dülsimaku, šamaani poja. Ja nüüd põristamegi tema plekkpaadil Lennartiga kahekesi Demnime juurde kaupa tegema tulevase filmimise asjus.
Ülejäänud filmirühm – Rein Maran, Enn Putnik ja Aado Lintrop − jääb räpasesse faktooriasse esiotsa ootele.
See on üks õige meeldesööbinud päev aastast 1977. Täpsemalt 13. juuli, ehkki nädalapäevade mõte kaob suvise polaarpäikese ööpäevasesse tiirutamisse. Istume poolpimedas kojas, valgusallikaks vaid suitsuungas koja tipus ja hubisev oksaraagudest teekeetmise tuleke keset koda. Anname üle paadimootori Veterok tagavaraosad, see on siin kõva valuuta. Toetan fotoaparaadi põlvele ja teen viiesekundilisi aegvõtteid, seljakotis keerlevad makilindi kettad. Vasakul istub Demnime naine Herku Jalo tütar. Vestlus võtab veidi aega – ajame algatuseks Lennartiga omavahel juttu eesti keeles, kuni šamaan vigases vene keeles pärib, et mis te seal räägite, miks ma midagi aru ei saa. Ja naerab laginal, kui Lennart püüab talle seletada, et oleme ühisest tüvest, me pole venelased. On pikk teejoomine, mil meid omaks tunnistatakse, kõik laabub.
Paar päeva hiljem oleme jõepraamiga tagasi, kaasas faktooriast laenatud väike elektrigeneraator ja kogu meie filmikola. Peaoperaator Rein Maran seob 1000-vatise valgusti suitsuunka kohale, püstkojas lööb valgeks („nagu teine päike”, ütleb Demnime tule kohal trummi kuivatades), Lennart kükitab uksepalaka kõrvale, helimees Enn matab ragiseva kaamera ja operaatori paksude kasukate alla ja läheb ise õue „sääski söötma”, sest kotta rohkem inimesi ei mahu. Hiljem, kodus, kukuvad makilindi kihtide vahelt Taimõri kuivanud sääsed...
„Linnutee tuultesse” jääb Demnimest vaid kaheminutiline lõik ja sedagi Moskva filmiametnike ägedast vastuseisust hoolimata. Ülejäänud Taimõri materjalist panen kokku eraldi filmi, mis saab esiotsa lihtsa pealkirja „Šamaan”. Vean Helsingisse Mainos TV filmihoidlasse kogu „Linnutee tuulte” filmimaterjali, sealhulgas ka „Šamaani” negatiivi – nii on lepingus ette nähtud. Loodame ju selle iseseisvaks filmiks vormistada, Lennart käib Helsingis ja lisab filmiritta mõned Rein Marani slaidifotod, kirjutab diktoriteksti, soome helimehed sätivad kõik kenasti korda ... Ja siis toimub midagi üpris kummalist – Soome kommertstelevisioon MTV ei oska või ei taha selle filmiga midagi ette võtta ning lugu vedeleb seal 32 aastat. Kuni Lennart Meri kõikide filmide restaureerimisel 2009. aastal („Soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia”) õnnestub see väike lugu korralikult lõpetatuna jälle ilmavalguse kätte tuua.
Ja Demnime räägib: „Inimese hingeõhust on sündinud Ngohütö, Linnutee. Igaüks teab Ngohütöt, temast sõltub elu ja surm.”