See on üks ootamatu puändiga lugu, mis kinnitab, et ka kõige kogenumal reisisellil võib reisil tulla ette tõelisi üllatusi.
Uskumatu küll, kuid ongi kohver pakitud! See ei tähenda siiski, et ma oma pagasisse enam mõnda äärmiselt hädavajalikku ja hetkel üliolulisena näivat asja juurde ei topiks, mistõttu peaksin arvatavasti mõne juba varem kohvris koha leidnud eseme raske südamega välja koukima. Aga siiski, lennuk võib minu poolest nüüd juba enam-vähem kohe õhku tõusta. See olekski tegelikult hea, sest ma ei oska nagunii väljalennuni jäävat aega kuidagi mõistlikult sisustada.
Võiksin ju võtta käsile mõne juba ammu tegemist ootava töö või toimetuse, näiteks sorteerida riidekappi või korrastada raamaturiiulit, kuid selle mõtte juures meenub mulle ühe hea sõbra jutustatud seik tema lapsepõlvest. Sõber rääkis, et peaaegu alati, kui nad olid ennast koos perega reisile asutamas, ent väljasõiduni oli veel pisut aega jäänud, oli tema isa tavatsenud võtta ette kirjutuslaua sahtlite kraamimise. Muul ajal ta miski silmapaistev korraarmastaja ei olnud ja segamini sahtlid ei paistnud teda hoopiski häirivat, kuid alati vahetult enne lähenevat ärasõitu oli temas tärganud vastupandamatu soov korda luua. Mõistagi ei olnud taoliseks tööks siiski piisavalt aega ja temast koju mahajäänud töölaud oli rohkem segamini kui veel päev varem.
Seega igasugune korrastamine ja kraamimine jääb praegu küll ära! Aga mida mõistlikku selle justkui ootamatult juurde tekkinud ajaga peale hakata, seda ma ei tea, liiatigi kuna enamasti pakin ma kohvrit veel kuni päris viimase minutini. Kui järele mõelda, siis see ongi vist esimene kord, kui ma nii vara pakkimisega ühele poole olen saanud. Ei tea, kas see on märk ka sellest, et terve reis laabub sama ladusalt?
Reisipalavik
Ei saa öelda, et oleksin just vähe reisinud. Olen päris palju Euroopas ringi tiirutanud, ka kõiksugu suuremad ja väiksemad saared üle vaadanud, puudutanud jalaga maad Aafrikas, tõsi küll, ainult mandri islamimeelsel põhjarannikul, ja paar korda Aasiaski käinud. Nüüd siis ootab ees tõotatud maa – Ameerika.
Minu rännumehekogemusele vaatamata tabab mind enne pikemat sõitu ikka kerge reisipalavik, mis saavutab oma haripunkti lennujaamas. Eelkõige suuremates lennujaamades ei või kunagi teada, kas suhteliselt hilja kohale jõudes, nagu liigagi sageli ja vähemalt minu arvates täiesti minust mitteolenevatel põhjustel juhtub, jääb ikka piisavalt aega, et õige terminal ja värav üles leida. Ja kui ühest lennujaama otsast teise jõudmiseks tuleb istuda mõne bussi või koguni rongi peale, on närvikõdi veelgi enam. Seejärel ootab ees turvakontroll, mis sarnaneb viimasel ajal üha enam veidra seguga läbiotsimisest ja intiimsest massaažist. Sellele järgneb möödapääsmatult vestlus passikontrolliametnikuga, mis jätab parimal juhul ainult ükskõikseks, kuid halvimal juhul võib su enesehinnangu hetkega kõikuma lüüa.
Lennujaamades on midagi erilist
Ent lennujaamad mulle meeldivad ja isegi väga. Neis on täiesti teistsugune, iselaadne õhustik, oma pulseeriv rütm ja eriline energia. Kus mujal võiks korraga näha nii palju nii erinevaid inimesi: kallites hästi istuvates ülikondades ametireisil härrasmehi ning väljapeetud kostüümides ja äärmiselt hoolitsetud välimusega naisterahvaid, imelistes värvikirevates sarides tõmmusid kaunitare ja nende turbanitega abikaasasid, rastapatside ja päevinäinud riietega seljakotirändureid, palmide ja purjekatega kirjatud šortsides ja panamakübaratega kõhukaid keskealisi meesterahvaid, süsimustade pikkade habemete ja justnagu peanupu otsa kleebitud mütsikestega mustades hõlstides kõhetuid mehi, väsimusest jonnivaid lapsi taltsutada üritavaid kurnatud pereemasid. See on tõeline rahvaste ja keelte paabel, etendus, mida võiks vaatama jäädagi!
Ja siis need ekraanid, millel on reas saabuvad ja lahkuvad lennud. Mis oleks, kui minu lennuk lendaks kord mingi eksituse läbi Stockholmi asemel Istanbuli või Berliini asemel Pekingisse? Miks küll ei ole minu piletil sihtkohaks hoopis Buenos Aires või Nairobi? Aga kus üldse asub Damman? Tegelikult on nendel ekraanidel siiski vähe linnu, mille nimegi ma kuulnud poleks. On küll selliseid, mille asukohas ma just surmkindel pole, aga maakaardil oskaksin vast ikka näpu vähemalt õige maailmajao peale susata.
Nii ma siis nüüd seisangi ühe sellise hiiglasliku ekraani ees ja veendun juba teab mitmendat korda, et minu jätkulend Charlestoni on ilusti graafikus. Seegi on üle kontrollitud, et kõik piletid on kenasti kaasas. Nagu viimasel ajal ikka, ostsin piletid internetist ja trükkisin ise kodus välja. See on ikka uskumatult mugav, kuid omaaegne hädavajalik käik reisibüroosse, mis oli toona piletite broneerimiseks ja väljaostmiseks ainus võimalus, oli jälle omamoodi pidulik ettevõtmine. See muutis reisimise justkui veelgi erilisemaks sündmuseks, tõstis selle kõigest argisest kõrgemale. Tõsi, ega reisibürood nüüdki kuhugi kadunud pole.
Kas kõik on nii, nagu paistab?
Lend on peaaegu välja müüdud ja lennuki salongis on vaid mõni üksik vaba koht. Minu kõrvale istub nooremapoolne mees, kes süveneb juba enne lennuki õhkutõusmist paksu raamatusse. Mina eelistan esialgu siiski aknast välja vaadata. Kui lennuk on juba nii kõrgele tõusnud, et maa näib lennukiaknast vaadates ühe suure geomeetrilise mustriga lapitekina, löön minagi oma raamatu lahti. Mul on reisides alati lugemist kaasas, sest on omamoodi nauding sukelduda raamatu lehtede vahele just lennuki isoleeritud eraldatuses, kus on selleks aega ja enamasti ei ole ka muid segavaid ahvatlusi, kui just uni peale ei tiku.
Mõne aja pärast hakkavad stjuardessid toidukärudega ringi kolistama ja on aeg raamat käest panna.
„Head isu!“ soovib mu naaber, kui oleme oma söögikarbikesed kätte saanud.
„Head isu!“
„Oh, küll portsjonid on ikka kokku kuivanud!“ on naaber nördinud.
„Jah, seda on isegi minu jaoks vähe.“
„Samas hea, et üleüldse midagi antakse. See on praegu veel üks pikkade lendude eeliseid. Lühikestel lendudel ei pakuta ju enamasti üldse mitte midagi, heal juhul ainult soolapähkleid,“ jätkab mu naaber vestlust.
„Ma olen kuskilt lugenud, et lennukis pakutakse süüa ja juua muuhulgas ka seetõttu, et söömine rahustab ja annab inimestele tegevust. Loodetakse, et siis ei muutu reisijad lennu ajal närviliseks või agressiivseks,“ meenub mulle.
„Ah soo. Aga sel juhul peaksid nad küll kõvasti rohkem süüa andma. Selline toiduga narrimine võib just nimelt agressiivseks muuta,“ märgib mu naaber muiates.
Naerame mõlemad ja jätkame söömist, püüdes samal ajal kõiki neid karbikesi ja topsikuid kitsa lauakese pealt mitte maha ajada. Süüa on vähe, kuid kõikvõimalikke pakendeid, mis meie alla jäävat maakera õige pea prügina risustama hakkavad, on samas arutult palju.
Seejärel räägime veel pisut toiduteemadel ning siis kandub jutt sujuvalt reisimisele. Saan muuhulgas teada, et mu naabril on Ameerikas sugulased, kelle juures ta reisi esimestel öödel peatub, et siis juba omal käel edasi seigelda. Räägin talle paari sõnaga konverentsist, kuhu ma ise teel olen, mõistes samal ajal selgesti, et see pole teise eriala inimese jaoks just mitte ülearu erutav teema.
Selgub, et ka mu naaber on kõvasti reisinud, ja nii ta siis pajatab mitmest põnevast maast ja veidratest seiklustest. Ta räägib sellest, kuidas ta kord Indiasse jõudes avastas, et tema ülimugavad ja parasjagu sisse kantud sandaalid on seljakotist nagu tina tuhka kadunud. Küllap pagasit transportivate meeste töö. Ent tegemist ei olnud mingi lihtlabase vargusega, kaugel sellest, pigem omalaadse vahetustehinguga, kuna tema kotti olid asemele pandud ühed lääpa tallatud kaunad suurusnumbriga 39. Eks võid isegi aimata, lisas ta, et ei olnud just naljaasi leida Indias endale sobivaid uusi jalavarje, mille talla all ilutseks number 45.
Veel jutustab mu naaber sellest, kuidas ta kord New Yorgis ööbis kohas, mille ta nimetas hotell Pargiks. Kah nüüd asi, jõuan ma juba mõelda, enne kui ta täpsustab, et sellise nime pani ta oma ööbimiskohale ise ja et ühestki broneerimissüsteemist või netilehelt seda ei leia. Lugu oli selline, et jõudnud hilisõhtul hotelli, kus tal oli tuba kinni pandud, teatas vastuvõtunäitsik ülimalt ükskõikselt, et tema broneeringut neil ei ole ja lisas kohe, et ühtegi vaba tuba selles hotellis enam ka ei leidu. Piiga ei vaevunud ka teistesse hotellidesse helistama, väites veendunult, et ka kõik teised lähikonnas asuvad vähegi mõistliku hinnaga hotellid on viimseni välja müüdud. Tõsistele pingutustele vaatamata ei õnnestunud minu naabril tõepoolest üheski vähegi taskukohases hotellis vaba tuba leida. Kuna aeg oli juba väga hiline, oligi ta sunnitud selle öö pargipingil mööda saatma.
„Kas sul on oma reiside kohta ka midagi sarnast rääkida, oled ju samuti palju ilmas ringi kolanud?“ uurib ta seepeale minu käest.
„Las ma mõtlen… Ei, midagi nii äärmuslikku küll meelde ei tule,“ olen sunnitud tunnistama.
„Kahju küll! No selles mõttes, et ma lootsin ka mõnda lõbusat lugu kuulda.“
„Jah, ma täitsa usun,“ vastan muiates. „Aga näed, pean sulle pettumuse valmistama. Eks väikeseid viperusi ole ikka ette tulnud ehk et pagas on mõnda aega kadunud olnud või kohver on ära lõhutud. Aga isegi lennuk pole nii palju hilinenud, et ma järgmisest lennust maha oleksin jäänud.“
„Siis on sul ikka hullupööra vedanud. Kui aus olla, siis need minu lood tunduvadki pigem tagantjärele naljakad, ise parasjagu sellises olukorras olles ei ole pooltki nii lõbus,“ lõpetab mu naaber selle teema.
Kuna hea mitu tundi lendamist on veel ees, siis otsustan pisut tukastada. Tegelikult vajun lausa sügavasse unne ning ärkan alles siis, kui kostab tuttav kõll ja lennuki kapten annab muuhulgas teada, milline ilm meid Charlestonis ootab. Seejärel hakkab lennuk tasapisi allapoole laskuma ja maandumiseks valmistuma. Mõtlen endamisi, et see lend möödus nüüd küll üle ootuste kiirelt ja mõnusalt.
Saabumine ja jalustrabav üllatus
Lähen oma naabri järel lennukist välja ja jääme terminalis pagasit ootama. Ja ennäe imet, meie mõlema kohvrid saabuvad pagasilindilt juba esimeste seas ja lisaks sellele ei ole neil ühtegi mõlki ega kriimu, kõik rattad on endiselt all ja lukud kinni. Jätan oma reisikaaslasega hüvasti ja juba näengi teda sugulastele viipamas.
Seejärel otsin takso ja palun ennast sõidutada hotelli Holiday Inn City Center. Ilm on ilus, just nii nagu kapten lubas. Vaatan autoaknast välja ning näen teeservas hooldatud murulappe ja lilleklumpe, aeg-ajalt vilksatab mööda mõni bensiinijaam või kiirsöögikoht. Mõtlen muiates, et peaksin kõik nähtu äärmiselt hoolikalt mällu salvestama, sest need on ju ikkagi minu esimesed pildid Ameerikast, sellest tõotatud maast.
Jõudnud hotelli, suundun reipal enesekindlal sammul vastuvõtuleti poole ning saan ehtameerikaliku naeratuse ja sõbraliku tervituse osaliseks. Kui vastuvõtuletis töötav neiu hakkab arvutist minu nime otsima, muutub ta naeratus vähehaaval kuidagi pingsaks ja kunstlikuks. Ta palub mul nime korrata ja klõbistab veel klaviatuuril.
„Kahjuks ma ei leia teie broneeringut,“ ütleb ta mõne aja pärast pisut ebakindlalt.
„Kindlasti on see olemas, sest kõik meie konverentsil osalejad majutati samasse hotelli,“ ütlen muretult.
„Huvitav, et ma ei olegi kuulnud, et meie hotellis praegu mõni konverents toimub,“ ütleb ta rohkem nagu iseendale ja silmitseb taas arvutiekraani.
„Näete, siin on minu konverentsil osalemist kinnitav paber. Hotelliinfo peaks siin ka kirjas olema“.
Neiu võtab minu käest paberi, uurib seda veidi aega ning korraga tekib tema näole justkui kergendust väljendav ilme, mis asendub hetke pärast kimbatusega.
„Preili, ma ei tea, kuidas seda teile nüüd öelda, aga te… Asi on selles, et te…,“ ütleb ta kohmetult.
„Kas minu tuba on antud kellelegi teisele?“
„Ei, mitte seda. Asi on selles, et teil ei ole meie hotellis üldse tuba olnudki,“ püüab ta selgitada. „Te olete vales hotellis.“
„Kuidas nii? Ma ei saa aru,“ ei varja ma imestust. „Kas siin linnas on siis veel mõni sama nimega hotell?“
„Ei, ka seda mitte. See siin on tõesti Charlestoni Holiday Inn City Center. Kuid meie linn ise asub Lääne-Virginia osariigis.“
Minu hämmeldunud nägu nähes jätkab ta malbelt ja aeglaselt, justkui räägiks väikese lapsega: „Siit paberilt ma näen, et teie konverents toimub hoopis Lõuna-Carolina osariigis asuvas Charlestoni linnas.“
„Oodake, ma ei saa nüüd hästi aru. Mida te öelda tahate? Kas ma ei olegi siis Charlestonis?“ suudan ma veel vaid pomiseda.
Ma jään enda ees olevat letti põrnitsema ja kuulen veel justkui läbi udu, kuidas neiu lubab anda mulle üheks ööks väga soodsa hinnaga toa ning aidata leida lennupiletid Lõuna-Carolina osariiki edasi lendamiseks.
Tekst ja foto: Liisa Loo